Читать книгу Aatomharjumused - James Clear - Страница 8

1

Aatomharjumuste üllatav jõud

Briti jalgrattaspordi saatus muutus ühel 2003. aasta päeval. Organisatsioon, mis vastutas Suurbritannia profijalgratturite meeskonna eest, oli äsja värvanud uueks arendusjuhiks Dave Brailsfordi. Selleks ajaks olid Suurbritannia profijalgratturid peaaegu saja aasta vältel saavutanud keskpäraseid tulemusi. 1908. aastast alates olid Briti jalgratturid võitnud ainult ühe olümpiakulla6 ja ratturite tähtsaimal võistlusel Tour de France’il olid tulemused olnud veelgi kehvemad7. 110 aasta jooksul polnud ükski Briti jalgrattur seda võistlust võitnud.

Briti jalgratturite tulemused olid nii halvad, et üks Euroopa tippjalgrattatootjatest keeldus meeskonnale jalgrattaid müümast, sest kardeti, et see mõjub müügile halvasti, kui teised professio­naalid näevad, et britid kasutavad nende varustust.8

Dave Brailsford palgati selleks, et ta Briti jalgrattaspordi uuele rajale keeraks. Eelmistest treeneritest erines ta selle poolest, et oli jäägitult pühendunud strateegiale, mida ta nimetas väikeste saavutuste liitmiseks. Selle filosoofia järgi otsis ta kõigis oma tegudes väikest parandamisvõimalust. Ta ütles ise: „Kogu see põhimõte tulenes ideest, et kui lahutada osadeks kõik, mis sinu meelest jalgratta­sõiduga seostub, ning siis parandada iga osa ühe protsendi võrra, tekib kõigi nende osade liitmisel märkimisväärne paranemine.“9

Brailsford ja tema treenerid alustasid väikestest parandustest, mida võikski professionaalselt jalgrattameeskonnalt oodata. Nad kujundasid ümber sadulad, et need oleksid mugavamad, ja hõõrusid kummidele alkoholi, et nende haare oleks parem. Nad palusid jalgratturitel kanda elektrisoojendusega pükse, et sõitmise ajal säiliks ideaalne lihaste temperatuur, ning võtsid kasutusele biotagasisidesensorid, et jälgida, kuidas iga sportlane treeningule reageerib. Meeskond katsetas tuuletunnelis mitmesuguseid kangaid ja välis­dress vahetati siseruumi mõeldud võistlusdressi vastu, sest see osutus kergemaks ja aerodünaamilisemaks.10

Sellega aga asi ei piirdunud. Brailsford ja tema meeskond jätkasid üheprotsendise parandamise võimaluste otsimist seni kahe silma vahele jäänud ja ootamatutes valdkondades. Nad katsetasid eri tüüpi massaažigeele, et näha, milline aitab lihastel kõige kiiremini taastuda. Nad palkasid tööle kirurgi, kes õpetas ratturitele, kuidas kõige paremini käsi pesta, et vähendada külmetamise tõenäosust. Nad tegid kindlaks, milline padi ja madrats võimaldavad igale ratturile kõige paremat ööund. Nad värvisid isegi meeskonna transpordiveoki seest valgeks, et märgata kõiki tolmukübemeid, mis tavalisel juhul oleksid kahe silma vahele jäänud, kuid võinuksid halvendada peenelt seadistatud jalgrataste sõiduomadusi.11

Nende ja sadade teiste pisikeste paranduste kuhjumine andis tulemusi kiiremini, kui keegi oleks osanud ette kujutada.

Juba viis aastat päras Brailsfordi värbamist hiilgas Briti jalgrattameeskond 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel nii maantee- kui ka trekisõidus. Jahmataval kombel võideti 60 protsenti võimalikest kuldmedalitest.12 Neli aastat hiljem, kui olümpiamängud toimusid Londonis, tõstsid britid lati veelgi kõrgemale.13 Püstitati üheksa olümpiarekordit ja seitse maailmarekordit.

Selsamal aastal sai Bradley Wigginsist esimene Tour de France’i võitnud Briti jalgrattur.14 Järgmisel aastal võitis võistluse tema meeskonnakaaslane Chris Froome. Tema võitis ka aastail 2015, 2016 ja 2017, mis tähendas, et Briti meeskond tõi kuue aasta jooksul koju viis Tour de France’i võitu.15 Kümne aastaga, 2007. aastast kuni 2017. aastani, võitsid Briti jalgratturid 178 maailmameistritiitlit ja 66 olümpia või paraolümpia kuldmedalit.16 Koju toodi ka viis Tour de France’i võitu. Seda peetakse üldiselt jalgrattaajaloos ühe meeskonna edukaimaks ajajärguks.17

Kuidas see juhtus? Kuidas muutus seni tavapärastest sportlastest koosnev meeskond ühtäkki maailmameistriteks tillukeste muudatuste abil, mis esmapilgul paistavad parimal juhul toovat üksnes väikest paranemist? Miks kuhjuvad tillukesed parandused sellisteks märkimisväärseteks tulemusteks ja kuidas saaksite teie seda lähenemist oma elus rakendada?

Miks toovad väikesed harjumused suuri muutusi?

Lihtne on üle hinnata ühe määrava hetke tähtsust ja alahinnata seda, milline väärtus on igapäevastel väikestel parandustel. Väga tihti veename ennast, et suur edu nõuab tohutu suuri samme, ükskõik, kas tahame kaalus alla võtta, äri üles ehitada, raamatut kirjutada, spordivõistlust võita või mis tahes muud eesmärki saavutada. Me seame ennast surve alla, arvates, et tuleb teha mingeid jalust­rabavaid muudatusi, millest kõik räägivad.

Joonis 1. Väikeste harjumuste mõju kuhjub aja jooksul. Kui saate iga päev vaid ühe protsendi võrra paremaks, saavutate aasta pärast tulemused, mis on peaaegu 37 korda paremad.

Samas, ühe protsendi võrra parandamine pole just eriti märkimisväärne ‒ mõnikord ei ole see isegi märgatav ‒, aga see võib olla palju tähtsam, eriti pikas perspektiivis. Edusammud, mille tillukesed muudatused aja jooksul võivad kaasa tuua, on tohutud. Selle taga on lihtne matemaatika: kui parandate ennast ühe aasta jooksul iga päev ühe protsendi võrra, siis olete aasta lõpuks 37 korda parem. Ning teisalt, kui jääte ühe aasta jooksul iga päev ühe protsendi võrra kehvemaks, siis jõuate peaaegu nullini välja.18 See, mis algab väikese võidu või tillukese tagasilöögina, kuhjub millekski märksa enamaks.

Harjumused on eneseparandamise liitintress.19 Samamoodi nagu raha kasvab liitintressi kaudu, kasvab ka teie harjumuste mõju, kui te neid kogu aeg kordate. Iga päeva eraldi vaadates ei tundu väikeste harjumuste mõju kuigi suur, kuid kuude ja aastatega võib see osutuda tohutuks. Ainult siis, kui vaatate kahe, viie või ka kümne aasta pärast tagasi, näete jahmatava selgusega, milline oli heade harjumuste väärtus ja halbade harjumuste hind.

Igapäevaelus on seda põhimõtet ehk raske järgida. Tihti jätame väikesed muudatused tegemata, sest need ei paista hetkel kuigi palju lugevat. Kui hoiate veidi raha kokku, siis ei ole te ikkagi miljonär. Kui käite kolm päeva järjest spordisaalis, pole teie vorm endiselt kuigi palju parem. Kui õpite täna õhtul tund aega mandariini keelt, ei saa te seda selgeks. Me teeme mõne muudatuse, ent tulemused ei ole käegakatsutavad ning nõnda libisemegi tagasi oma endiste rutiinide juurde.

Kahjuks teeb muutuste aeglane samm ka halbade harjumuste kaasalohistamise kergeks. Kui te sööte täna ebatervisliku lõuna, ei muutu kaalunäit sellest kuigi palju. Kui jääte õhtul kauaks tööle ja jätate oma pere unarusse, siis nad annavad teile andeks. Kui lükkate oma kohustusi edasi ega tegele täna oma projektiga, siis jätkub tavaliselt ikkagi aega selle lõpetamiseks. Ühest otsusest on kerge mööda vaadata.

Kui me aga kordame üheprotsendilisi vigasid päev päeva järel, tehes ikka ja jälle kehvasid otsuseid, kordistades tillukesi vigu ja põhjendades endale väikesi eksisamme, siis kuhjuvad meie väikesed valikud märkimisväärseteks tulemusteks. Just tillukeste valesammude kuhjumine ‒ üheprotsendine halvenemine siin-seal ‒ on see, mis toob viimaks kaasa probleemid.

Harjumuste muutmise mõju võib võrrelda lennuki lennutrajektoori nihutamisega ainult mõne kraadi võrra. Kujutage ette, et tahate lennata Los Angelesest New Yorki, kuid Los Angelese lennu­jaamast startiv piloot nihutab sihtpunkti kõigest 3,5 kraadi võrra lõuna poole. Te maandute New Yorgi asemel Washingtonis. Sellist tillukest muudatust lennuki õhkutõusmisel peaaegu ei märkagi ‒ lennuki nina nihkub üksnes mõne meetri võrra. Kui see muudatus aga võimendub üle kogu Ameerika Ühendriikide lennates, siis maandute sadu kilomeetreid eemal.20

Täpselt samamoodi võib tilluke harjumuste muutmine juhtida teie elu hoopis teise sihtpunkti. Ühe protsendi võrra parema või halvema valiku tegemine ei paista hetkel kuigi tähtis olevat, aga nende hetkede jadas, mis kokku moodustavad terve elu, määravad need valikud vahe selle vahel, kes te olete ja kes te võiksite olla. Edu on igapäevaharjumuste tulemus, mitte kord elus tehtud muudatuste tulemus.

Pole üldse tähtis, kui palju või vähe edukas te praegu olete. Tähtis on see, kas teie harjumused suunavad teid edu poole. Palju rohkem tuleks tähelepanu pöörata oma praegusele trajektoorile kui praegustele tulemustele. Kui te olete miljonär, aga kulutate iga kuu rohkem, kui teenite, siis olete halval trajektooril. Kui teie kulu­tamisharjumused ei muutu, ei lõpe see asi hästi. Teisest küljest, kui teil on näpud põhjas, aga te säästate iga kuu pisutki, siis olete teel finantsvabaduse poole ‒ isegi kui te liigute aeglasemini, kui see teile meeldiks.

Teie tulemused on harjumuste viivitusega mõõdik. Teie vara on finantsharjumuste viivitusega mõõdik. Teie kehakaal on toitumisharjumuste viivitusega mõõdik. Teie teadmised on õpiharjumuste viivitusega mõõdik. Teie segadik on koristamisharjumuste viivitusega mõõdik. Te saate selle, mida kordate.

Kui tahate ennustada, kus te elu lõpuks olete, siis tuleb teil ainult vaadata oma tillukeste võitude või tillukeste kaotuste kõverat ja arvestada välja, kuhu viivad igapäevased valikud 10 või 20 aasta jooksul. Kas te kulutate iga kuu vähem, kui teenite? Kas jõuate iga nädal spordisaali? Kas loete iga päev raamatuid ja õpite midagi? Sellised tillukesed lahingud on need, mis määratlevad teie tuleviku­mina.

Aeg võimendab edu ja läbikukkumise vahet. Aeg võimendab kõike, mida te sellele annate. Head harjumused teevad aja teie liitlaseks. Halvad harjumused teevad aja teie vaenlaseks.

Harjumused on kahe teraga mõõk.21 Halvad harjumused võivad teid maha murda niisama lihtsalt, nagu head harjumused võivad teid tugevaks teha. Seepärast on üksikasjade mõistmine väga tähtis. Tuleb teada, kuidas harjumused toimivad ja kuidas neid oma meele järgi kujundada, et saaksite mõõgatera ohtlikust poolest hoiduda.

Teie harjumused võivad ühineda teie liitlasteks või vastasteks

Positiivne kuhjumine	Negatiivne kuhjumine
Produktiivsus. Üheainsa lisaülesande täitmine päevas on väike saavutus, aga terve karjääri peale teeb see kokku päris palju.22 Vana ülesande automatiseerimise või uue oskuse omandamise mõju võib olla veelgi suurem. Mida rohkem ülesandeid te saate täita ilma mõtlemata, seda rohkem saab aju vabadust keskendu­da teistele asjadele.23	Stress. Liiklusummikute frustrat­sioon, vanema­kohustuste koorem, mure selle pärast, kuidas otsad kokku viia, veidi kõrgenenud vererõhust tulenev pinge – need tavalised stressi­allikad on igaüks omaette täiesti hallatavad. aastate vältel püsima jäädes kuhjuvad aga väikesed stressiallikad tõsisteks tervisehäireteks.
Teadmised. Ühe uue idee õppimine ei tee teist geeniust, ent eluaegsele õppimisele pühendumine võib kõike muuta. Veelgi enam, iga raamat, mille ta läbi loete, ei õpeta teile mitte ainult midagi uut, vaid avab ka vanadele ideedele lähenemiseks uusi vaatenurki.24 Warren Buffett on öelnud: „Teadmised toimivad just niiviisi. Need kasvavad nagu liitintress.“	Negatiivsed mõtted. Mida enam te mõtlete endast kui väärtusetust, rumalast või inetust inimesest, seda enam hakkate kogu elu niimoodi interpreteerima. Te jääte mõtete nõiaringi kinni. Sama kehtib ka selle kohta, kuidas te teistest mõtlete. Kui võtate endale harjumuseks näha inimesi vihaste, ebaõiglaste või isekatena, siis näetegi selliseid inimesi kõikjal.
Suhted. Teie käitumist peegelda­takse teile tagasi. Mida enam te teisi aitate, seda enam tahavad teised teid aidata. Kui olete iga kord teistega suheldes veidi kenam, siis võib see aja jooksul anda teile laialdaste ja tugevate sideme­te võrgustiku.	Vägivald. Tänavarahutused, protestid ja massiliikumised ei ole pea kunagi ühe sündmuse tulemus. Väikese pahameele ja igapäevaste pettumuste pikk ahel võimendub aegamööda, kuni üks sündmus kallutab kaalu­kausi alla ning vägivald lahvatab nagu metsatulekahju.

Millised on tegelikud edusammud?

Kujutage ette, et teie ees laual on jääkuubik. Tuba on külm ja teie hingeõhk aurab. Toas on viis kraadi külma. Tasahaaval hakkab tuba soojenema.

Neli kraadi külma.

Kolm kraadi külma.

Kaks kraadi külma.

Jääkuubik lebab ikka teie ees laual.

Üks kraad külma.

Ikka ei juhtu midagi.

Viimaks on toas null kraadi.

Jää hakkab sulama.

Ühekraadine muutus, mis pealtnäha ei erine varasemast temperatuuritõusust, on vallandanud tohutu muudatuse.

Läbimurdehetked tulenevad tihti paljudest varasematest tegudest, mis on ehitanud üles suure muutuse vallandumiseks vajaliku potentsiaali. Selline seaduspära ilmneb igal pool. Vähihaigus kulgeb 80 protsenti ajast tuvastamatuna ning võtab siis keha üle kõigest mõne kuuga.25 Bambusevõrseid on esimesel viiel aastal vaevu näha. Need kasvatavad maa alla laialdase juurestiku ning siis kasvavad kuue nädalaga 30 meetri kõrguseks.

Ka harjumused ei muuda justkui midagi seni, kuni ületate kriitilise läve ja vallandate uuel tasemel saavutused. Igasuguse ettevõtmise varases ja keskmises staadiumis satume tihti niinimetatud pettumuse orgu. Me eeldame, et edenemine on lineaarne, ja see tekitab meelehärmi, et muudatused avaldavad esimestel päevadel, nädalatel ja isegi kuudel nii vähe mõju. Tundub, justkui ei liigukski asi üldse edasi. See on igasuguse liitprotsessi üks põhilisi tunnusjooni: kõige võimsamad tulemused saabuvad alles aja möödudes.

See on üks peamisi põhjusi, miks on nii raske püsivaid harjumusi omandada. Inimene teeb mõne väikese muudatuse, ei näe aga käegakatsutavaid tulemusi ning otsustab asja katki jätta. Te mõtlete: „Ma olen kuu aega iga päev jooksnud, miks ma siis ei näe oma kehas mingeid muudatusi?“ Kui laseme sedasorti mõtlemisel maad võtta, siis on lihtne lasta headel harjumustel vett vedama minna. Selleks aga, et midagi tõesti muutuks, peavad harjumused püsima nii kaua, et saaksime murda välja platoolt, mida mina nimetan latentse potentsiaali platooks.

Kui teil on raske head harjumust sisse seada või halba harjumust murda, siis ei ole põhjus selles, et olete kaotanud võime ennast parandada. Tihti on asi selles, et te ei ole veel ületanud latentse potentsiaali platood. Te kurdate selle üle, et ei ole raskest tööst hoolimata edu saavutanud. Sama hästi võiksite aga kurta selle üle, miks jääkuubik ei sula, kui olete soojendanud selle viiest külmakraadist ühe külmakraadini. Teie töö ei ole raisku läinud. See on lihtsalt tallele pandud. Tulemust näete null kraadi juures.

Kui te murrate viimaks latentse potentsiaali platoolt välja, siis nimetatakse seda üleöö saavutatud eduks. Muu maailm näeb ainult kõige dramaatilisemalt sündmust, mitte kõike seda, mis sellele eelnes. Teie ise aga teate, et tänase hüppe tegi võimalikuks töö, mille tegite kaua aega tagasi ‒ kui tundus, et mingeid edusamme ei ole.

Need inimeses peituvad jõud on sarnased geoloogiliste jõududega. Kaks laama võivad üksteise vastu hõõruda miljoneid aastaid ning kogu aeg kasvab pinge tasahaaval. Siis hõõrduvad need ühel päeval taas üksteise vastu, samamoodi, nagu on teinud terve igaviku, ent seekord on pinge kasvanud liiga suureks. Vallandub maavärin. Muudatus võib võtta aastaid, enne kui toimub viimaks korrapealt.

Meisterlikkus nõuab kannatust. San Antonio Spurs on NBA ajaloo üks edukaimaid meeskondi. Nende riietusruumi seinal ripub reformisti Jacob Riisi tsitaat: „Kui miski ei paista aitavat, siis ma lähen ja vaatan, kuidas kiviraidur oma tööd teeb. Ta võib sada korda lüüa, ilma et tekiks väikestki pragu. Ometi lendab kivi saja esimesel korral pooleks ja ma tean, et see ei tulnud viimasest löögist, vaid kõigist eelnevaist.“26

Joonis 2. Tihti eeldame, et edenemine on lineaarne. Me loodame vähemasti, et edusammud tulevad kiiresti. Tegelikkuses ilmnevad jõupingutuste tulemused mõne aja möödudes, alles kuude või aastate pärast mõistame, milline on olnud meie tehtud töö tegelik väärtus. Seetõttu võime sattuda pettumuse orgu, kus tuntakse jõuetust, sest nädalaid või kuid kestnud raske töö ei ole andnud mingeid tulemusi. Ometi ei ole see töö raisatud, see on lihtsalt tallele pandud. Alles tüki aja pärast ilmneb varasemate pingutuste tõeline väärtus.27

Kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Iga harjumuse seeme on üks tilluke otsus.28 Kui me aga seda otsust kordame, hakkab harjumus idanema ja kasvab tugevamaks. Juured sirutavad ennast kaugemale ja harud kasvavad pikemaks. Halva harjumuse murdmine on nagu võimsa tamme väljajuurimine. Ning hea harjumuse ülesehitamine on nagu õrna lille kasvatamine päev päeva haaval.

Mis aga määrab selle, kas me hoiame harjumusest kinni küllalt kaua, et latentse potentsiaali platoo ületada ning murda välja teisele poole? Mis see on, mis paneb nii mõnegi inimese soovimatute harjumuste küüsi langema, ent laseb teistel nautida heade harjumuste kasvavat mõju?

Unustage eesmärgid ja keskenduge hoopis süsteemidele

Üldiste tõekspidamiste järgi on selleks, et saavutada elus soovitud tulemusi ‒ saada paremasse vormi, ehitada üles edukas äri, lõõgastuda rohkem ja muretseda vähem, veeta rohkem aega sõprade ja perega ‒, vaja seada kindlad saavutatavad eesmärgid.

Palju aastaid suhtusin ka mina oma harjumustesse samamoodi. Igaüks neist oli omaette eesmärk, mis tuli saavutada. Seadsin endale eesmärgiks, milliseid hindeid tahan koolis saada, kui suuri raskusi tahan jõusaalis tõsta, millist kasumit oma äris teenida. Mõne eesmärgi saavutamine mul õnnestus, aga palju läks ka luhta. Viimaks hakkasin taipama, et saavutatud tulemused olenevad väga vähe seatud eesmärkidest ja peaaegu täiel määral järgitavatest süsteemidest.

Mis vahe on süsteemidel ja eesmärkidel? Ma õppisin nende eristamise ära Dilberti koomiksi loojalt Scott Adamsilt. Eesmärgid on seotud tulemustega, mida te tahate saavutada. Süsteemid on seotud protsessidega, mis viivad nende tulemusteni.

•Kui olete treener, võib teie eesmärk olla meistrivõistluste võitmine. Süsteem on see, kuidas te värbate mängijaid, juhite abitreenereid ja juhendate treeninguid.

•Kui te olete ettevõtja, võib teie eesmärk olla miljonidollarise äri ülesehitamine. Süsteem on see, kuidas te katsetate tooteid, värbate töötajaid ja korraldate turunduskampaaniaid.

•Kui te olete muusik, võib teie eesmärk olla uue teose mängi­mi­ne. Süsteem on see, kui tihti te harjutate, kuidas te keerulised kohad osadeks lahutate ja endale selgeks teete ning mismoodi võtate vastu oma õpetaja tagasisidet.

Nüüd järgneb huvitav küsimus: kui te täielikult oma eesmärki ignoreerite ja ainult süsteemile keskendute, kas te saavutate siis ikkagi edu? Näiteks kui olete korvpallitreener ja ignoreerite oma eesmärki võita meistrivõistlused ning keskendute ainult sellele, mida teie meeskond iga päev treeningus teeb, kas te saavutate siis ikkagi head tulemused?

Mina arvan, et saavutate.

Iga sportlase eesmärk on lõpetada parima punktiskooriga. Naeru­väärne oleks aga terve mänguaja ainult hindamistabelit vahtida. Ainus viis tõesti võita on iga päevaga paremaks saada. Kolme­kordne Super Bowli võitja Bill Walsh on öelnud: „Punktiskoor muretseb enda eest ise.“ Seesama kehtib ka teistel elualadel. Kui tahate paremaid tulemusi, siis unustage eesmärkide seadmine ja keskenduge hoopis süsteemile.

Mida ma selle all mõtlen? Kas eesmärgid on täiesti kasutud? Muidugi mitte. Eesmärgid on head suuna seadmiseks, aga süsteemid on parimad edusammude tegemiseks. Kui kulutate liiga palju aega eesmärkide peale mõtlemisele ega pühendu küllalt süsteemide loomisele, siis kerkib terve hulk probleeme.

Esimene probleem: võitjatel ja kaotajatel on samad eesmärgid

Eesmärkide seadmine kannatab tugevasti niinimetatud ellujääja kallutatuse (ingl survivorship bias) all. Me keskendume neile, kes lõpuks võidavad ‒ ehk ellujääjatele ‒, ning eeldame ekslikult, et ambitsioonikad eesmärgid aitasid neil edu saavutada. Samal ajal jätame aga tähelepanuta kõik teised, kellel olid samad eesmärgid, kuid kes ei saavutanud edu.

Iga olümpiasportlane tahab võita kuldmedalit. Iga tööle kandideerija tahab endale töökohta saada. Kui edukatel ja edututel inimestel on ühed ja samad eesmärgid, siis ei saa ju eesmärk olla see, mis võitjaid kaotajatest eristab.29 Mitte Tour de France’i võitmise eesmärk ei olnud see, mis Briti jalgratturid tippu paiskas. Eeldatavasti olid nad ka kõigil varasemail aastail tahtnud võita ‒ just nagu kõik teised professionaalsed meeskonnad. Eesmärk oli neil alati olnud. Teise tulemuse saavutasid nad aga alles siis, kui rakendasid väikeste pidevate paranduste süsteemi.

Teine probleem: eesmärgi saavutamine on ainult hetkeline muutus

Kujutage ette, et teie tuba on segamini ja te seate endale eesmärgiks see korda teha. Kui suudate ennast kokku võtta ja toa ära koristada, siis ongi teil puhas tuba ‒ selleks korraks. Kui te aga seejuures säilitate lohakad harjumused, mille tõttu teie tuba üldse nii segamini läks, siis vaatate peagi tõtt uue sodihunnikuga ja loodate järjekordse motivatsioonipuhangu peale. Tulemus on ikka ja jälle sama, sest te ei muuda selle taga olevat süsteemi. Te tegelete sümptomiga, ilma et raviksite välja põhjust.

Eesmärgi saavutamine muudab teie elu ainult hetkeks. Vaistlikult eeldame vastupidist. Me arvame, et vaja on muuta tulemusi, aga tegelikult ei ole probleemiks mitte tulemus. Vaja on hoopis muuta süsteeme, mis neid tulemusi põhjustavad. Kui lahendate probleeme tulemuste tasandil, siis lahendate need ainult ajutiselt. Selleks, et asju jäädavalt parandada, tuleb lahendada probleemid süsteemide tasandil.

Parandage sisendit ja väljund paraneb iseenesest.

Kolmas probleem: eesmärgid piiravad teie õnne

Iga eesmärgi taga on kaudne eeldus: kui ma selle eesmärgi saavutan, siis olen õnnelik. Eesmärgikeskse suhtumise häda on, et te lükkate pidevalt õnne edasi kuni järgmise verstapostini. Ma ise olen sellesse lõksu nii mitu korda langenud, et ei jaksa kõiki kordi üles lugedagi. Aastaid oli õnn midagi, mida pidi saama nautida minu tuleviku mina. Lubasin endale, et kui kasvatan kümme kilo lihasmassi või kui mu äri pääseb New York Timesi veergudele, siis saan lõpuks end lõdvaks lasta.