Читать книгу Reis lõunapoolusele ja ümber maailma - James Cook - Страница 4

Küsimus selle kohta, kas lõunapoolkera läbiuurimata osa kujutab endast ainult ohutut veemassi või asetseb seal mander, nagu seda eeldas abstraktne geograafia, on köitnud pika aja vältel mitte üksnes teadlaste, vaid ka suuema osa Euroopa mereriikide tähelepanu.

Selliseid lahkuminevaid arvamusi põhjustanud huvitava ja tähtsa küsimuse lahendamine oli peamiseks motiiviks, miks Tema Majesteet andis käsu selleks reisiks, mille käiku me allpool valgustame.

Et lugeja saaks selge ettekujutuse sellest, mida me saavutasime, ja võiks täpsemalt otsustada selle üle, missugusel määral täideti meie ette seatud suur ülesanne, jutustame lühidalt mõningatest avastusreisidest, mis sooritati lõunapoolkeral enne seda ekspeditsiooni, mida mul oli au juhtida ja millest ma püüan nüüd aru anda.

1519. aasta. Magalhães. Esimesena sõitis üle ääretu Vaikse ookeani Hispaania teenistuses olev portugallane Fernão Magalhães. 10. aprillil 1519 väljus ta viie laevaga Sevillast ja jõudis 27. novembril 1520 väina kaudu, millele anti tema nimi, Vaikse ookeani lõunaossa.

Seal avastas ta kaks asustamata saart, millede asukohta täpselt ei teata; seejärel ületas ta ekvaatori ja avastas Ladrooni saared; hiljem jõudis ta Filipiinidele, kus ta tapeti kokkupõrkel pärismaalastega.

Tema purjekas «Victoria» oli esimene laev, mis sõitis ümber maakera, ning ainus tema laev, mis suutis võita selle kangelasliku üritusega kaasnenud hädaohud ja viletsused.

Magalhãesi poolt näidatud teed mööda tegid hispaanlased mitmed merereisid Ameerikast läände.

Kuid esimese merereisi, mille kurssi saab täpselt kindlaks määrata, sooritas 1595. a. Alvaro Mendaña de Neyra. Eelnevate ekspeditsioonide kohta ei ole säilinud täiesti usaldusväärseid andmeid.

Siiski on meil teada, et nende meresõitude ajal avastati Uus-Ginea, Saalomoni saared ja mõned teised saared.

Geograafide arvamused Saalomoni saarte asukoha kohta on väga erinevad. Kõige tõenäolisem on oletus, et tegemist oli saarterühmaga, kuhu kuuluvad praegused Uus-Britannia, Uus-Iirimaa jt. saared.

1595. aasta. Mendana. 9. aprillil 1595 väljus ta Callaost nelja laevaga, et kindlaks määrata Saalomoni saarte asukohta. Teel läände avastas ta 10° l.-l. Marquesas-saared, San Bernardo saare (minu arvates on see sama saar, mille kommodoor Byron nimetas Hädaohusaareks), seejärel Solitaria saare 10°40' l.-l. ja 178° l.-p. ning lõpuks Santa Cruz’i saare, kahtlemata sellesama, mille kapten Carteret nimetas Egmonti saareks.

Mendaña ja paljud tema kaaslased surid Santa Cruz’il ning tema laevastiku riismed viis Manilasse vanemtüürimees Pedro Fernandez de Quiros.

1605. aasta. Quiros. Seesama Quiros oli esimene, kes lähetati teele ainsa eesmärgiga avastada lõunamander. Quiros oli ilmselt esimene, kellel oli teatav ettekujutus selle mandri olemasolust.

Quiros väljus Callaost 21. detsembril 1605. Tema laevastik koosnes kahest suurest laevast ja ühest tendrist, viimase komandöriks oli Luis Vaez de Torres. Edelasse purjetades jõuti 26. jaanuaril 1606 oma arvestuste järgi tuhande hispaania liigi (miili) kaugusele Ameerika rannikust, kus avastati 25° l.-l. väike madal saar. Kaks päeva hiljem nähti teist, kõrgemat, lameda tipuga saart, mis oli vististi seesama saar, mille kapten Carteret nimetas Pitcairniks.

Edasi sõitis Quiros nähtavasti lääneloode- ja loodekursiga 10 või 11° lõunalaiusele, siis aga läände, kuni jõudis San Felipe ja Santiago laheni Pühavaimumaa saarel. Sel teekonnal avastas ta mõningad saared; mõned neist märgiti tõenäoliselt ära hilisemate meresõitjate poolt.

San Felipe ja Santiago lahest väljumisel läksid laevad lahku. Quiros suundus «Capitañaga» põhja poole ja naasis Uus-Hispaaniasse. Torres aga suundus «Almiranta» ja tendriga läände ning oli ilmselt esimene, kes sõitis Uus-Hollandi ja Uus-Ginea vahelt läbi.

1615. aasta. Le Maire ja Schouten. Järgmise avastusreisi võtsid Vaikse ookeani lõunaosas ette Le Maire ja Schouten. Nad väljusid Texelist 14. juunil 1615 laevadel «Concordia» ja «Hoorn». Viimane langes Deseado sadamas juhuslikult tuleroaks. Läbinud väina, millele anti Le Maire’i nimi, sõitis «Concordia» ümber Hoorni neeme. Seega oli ta esimene laev, mis tungis siitkaudu Vaiksesse ookeani.

Edasi avastati Koerte saar 15°15' l.-l. ja 136°30' l.-p., Sondre Grondti saar 15° l.-l. ja 143°10' l.-p., Waterlandi saar 14°46' l.-l. ja 144°10' l.-p. ning kakskümmend miili viimasest läänes Kärbeste saar 15°20' l.-l.; samuti Reetjate ning Kookosesaared 15°43' l.-l. ja 179°13' l.-p., Lootusesaar neist kaks kraadi lääne pool ning Hoorni saar 14°56' l.-l. ja 179°30' l.-p.

Seejärel sõideti piki Uus-Britannia ja Uus-Ginea põhjarannikut ning saabuti oktoobris 1616. a. Bataaviasse.

1642. aasta. Tasman. Välja arvatud avastused Uus-Hollandi lääne- ja põhjarannikul, ei võetud Vaikses ookeanis ette mingeid tähtsamaid merereise enne 1642. a., mil kapten Tasman sõitis Bataaviast välja kahel laeval, mis kuulusid Hollandi Ida-India Kompaniile, ja avastas Van Diemeni maa, seejärel väikese osa Uus-Meremaa läänerannikust, Sõprusesaared ja Prints Wilhelmi saare.

1594. aasta. Richard Hawkins. Seniajani pidasin kasulikuks mitte katkestada avastuste käigu kirjeldust Vaikse ookeani lõunaosas, vastasel juhul oleksin ma juba varem maininud, et 1594. a. paiskas torm Richard Hawkinsi, kes asus umbes viiekümne liigi kaugusel La Plata jõest, oma kursist itta. Kui torm oli raugenud, sõitis ta Magalhãesi väina suunas ja nägi ootamatult maad; ta sõitis ligi kuuskümmend liigi piki selle maa rannikut ja kirjeldas seda väga üksikasjaliselt. Ta nimetas selle ranniku oma kõrge valitsejanna kuninganna Elizabethi auks Neitsimaaks ja väitis, et see asub kuuekümne liigi kaugusel sellele kõige lähemast Lõuna-Ameerika rannikust.

Hiljem avastas kapten John Strong, kes väljus 1689. a. Londonist laeval «Farewell», et see maa koosneb kahest suurest saarest. Ta nimetas selle väina oma soosija lord Falklandi auks Falklandi väinaks ja see nimi anti ekslikult ka mõlemale saarele, mida see väin lahutab.

Neid saari mainides tahaksin lisada, et tuleviku meresõitjad raiskavad asjatult aega, kui nad hakkavad otsima Pepysi saart 47° l.-l.; nüüd on juba täpselt teada, et Pepysi saar ei ole midagi muud kui needsamad Falklandi saared.

1675. aasta. La Roche. Aprillis 1675. a. jõudis inglise kaupmees Anton La Roche tagasi Vaikse ookeani lõunaosast; teel olid tuul ja hoovused kandnud teda Le Maire’i väinast kaugele itta ühe maa rannikule; nähtavasti oli see sama maa, mille ma käesoleva meresõidu ajal ristisin Georgiaks.

Sealt lahkunud, avastas La Roche põhja poole sõites 45° l.-l. suure saare; selle saare idaosas leidis ta hea sadama, kus oli rohkesti metsa, magedat vett ja kalu.

1699. aasta. Halley. 1699. a. kutsuti kuulus astronoom doktor Edmund Halley osa võtma ekspeditsioonist Tema Majesteedi laeval «Paramour Pink», mis saadeti selgitama täielikumaid pikkuskraadide määramise viise ja uurima magnetnõela kõrvalekaldumise nähtust mitmesugustel laiustel. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli samuti oletatavate tundmatute maade avastamine Atlandi ookeani lõunaosas.

Sel merereisil määras Halley täpselt kindlaks paljude kohtade pikkuskraadid. Hiljem koostas ta magnetiliste hälvete kaardi ja esitas meetodi pikkuse määramiseks merel kinnistähtede asendi vaatlemise põhjal. Ehkki ta täitis väga edukalt kaks esimest punkti oma ülesandest, ei leidnud ta lõunas mingit tundmatut maad.

1721. aasta. Roggeveen. 1721. a. varustasid hollandlased kolm laeva, et saata need admiral Roggeveeni juhtimisel avastusretkele Vaikse ookeani lõunaossa. Roggeveen lahkus Texelist 21. aprillil ja, sõitnud ümber Hoorni neeme Vaiksesse ookeani, avastas Lihavõttesaare; seda saart oli tõenäoliselt juba varem näinud Davis, kuigi ta ei olnud seda külastanud; seejärel nägi Roggeveen 14°41' ja 15°47' l.-l. ning 142° ja 150° l.-p. vahel mitut saart, mis kuuluvad minu arvates nende saarte hulka, mida nägid viimased inglise meresõitjad. Seejärel avastas ta 15° l.-l. ja 170° 1.-p. kaks saart ning nimetas need Baumeni saarteks, seejärel Üksiku saare 13°41' l.-l. ja 171°30' l.-p. Need kolm saart on kahtlemata samad, mida Bougainville nimetab Meresõitjate saarteks.

1738. aasta. Bouvet. 1738. a. saatis Prantsuse Ida-India Kompanii Lozier Bouvet’ kahe laevaga «Aigle» ja «Marie» avastuste tegemiseks Atlandi ookeani lõunaossa. Bouvet väljus Lorient’i sadamast 19. juulil, jõudis Santa Catharina saareni ja võttis siit kursi kagusse.

1. jaanuaril 1739 avastas Bouvet 54° l.-l. ja 11° l.-p. mandri või maa, mida ta pidas mandriks. Meie jutustuse edasisest käigust selgub, et tegime mitu tagajärjetut katset selle maa leidmiseks. Seetõttu on väga tõenäoline, et Bouvet’ poolt avastatud maa ei olnud midagi muud kui suur jäämägi. Siit võttis ta kursi itta ja, hoidudes 51° laiusele, purjetas kuni 35° idapikkuseni. Siin läksid tema laevad lahku: üks sõitis Mauritiuse saarele, teine aga tagasi Prantsusmaale.

Pärast Bouvet’ mereretke lakkas huvi avastuste vastu niikauaks, kuni praegu valitsev kuningas teatas kavatsustest võtta ette lõunapoolkera läbiuurimine uute avastuste eesmärgil ning andis 1764. a. käsu nende kavatsuste elluviimiseks.

1764. aasta. Byron. Vastavalt sellele käsule lahkusid kommodoor Byronile allutatud laevad «Delphin» ja «Tamer» 21. juulil 1764 Lõuna-Inglismaalt. Külastanud Falklandi saari, sõitis Byron läbi Magalhãesi väina Vaiksesse ookeani, kus avastas Disappointmenti (Pettumuse-), George’i, Walesi Printsi, Dangeri (Hädaohu-), Yorgi ja Byroni saare.

Byron jõudis Inglismaale tagasi 9. mail 1766. Järgmise aasta augustis sõitis «Delphin», mida nüüd juhtis kapten Wallis, koos kapten Cartereti luubi «Swallow’ga» uuele merereisile.

Nad purjetasid üheskoos läbi Magalhãesi väina ja lahkusid teineteisest Suure Lõunamere nähtavale ilmudes.

Kapten Wallis võttis kursi läände ja sõitis nendel laiustel, kuhu ei olnud enne teda küündinud veel ükski meresõitja. Kuid ta ei leidnud ühtegi maad, enne kui oli jõudnud pöörijooneni, kus avastas Whitsunday (Nelipühade), Kuninganna Charlotte’i, Egmonti, Gloucesteri Hertsogi, Cumberlandi, Maitea, Tahiiti, Eimeo, Tapamanoa, Howe’, Scilly, Boskaweni, Keppeli ja Wallise saare ning jõudis Inglismaale tagasi 1768. a. mais.

Carteret. Tema kaaslane kapten Carteret sõitis teist teed kaudu ja avastas Osnaburghi, Gloucesteri, Kuninganna Charlotte’i, Cartereti ja Goweri saare ning Uus-Britannia ja Uus-Iirimaa vahelise väina; ta saabus Inglismaale tagasi 1769. a. märtsis.

1766. aasta. Bougainville. Kommodoor Bougainville sõitis Prantsusmaalt välja 1766. a. fregatil «Boudeuse». Pärast peatusi Falklandi saartel ja Brasiilia rannikul, kus kohtuti hiljem järele sõitnud kaubalaevaga «Étoile», sõitis ta 1768. a. jaanuaris läbi Magalhãesi väina Vaiksesse ookeani.

Selles ookeanis avastas ta Quatre Facardini, Lancier’, Harpe’i (oletan, et see on sama saar, mille ma hiljem nimetasin Laguuniks), Thrum Cape’i ja Bow’ saared. Umbes 20 liigi edasi lääne pool avastas ta veel neli saart, seejärel sõitis Maitea, Tahiiti, Meresõitjate ja Kaotatud Lootuse saarte juurde, mida ta pidas uuteks avastusteks. Edasi läks ta Hebriidide vahelt läbi, avastas Diana madaliku ja rea saari põhja pool, sõitis põhja poolt ümber Uus-Iirimaa, peatus Bataavias ja saabus tagasi Prantsusmaale märtsis 1769. a.

Seda aastat tähistab Veenuse üleminek päikesekettast: see nähtus omas suurt tähtsust astronoomias ja köitis kõikjal selle alaga tegelevate teadlaste tähelepanu.

1768. a. algul tegi Kuninglik Selts Tema Majesteedile ettekande, kus näidati, missugust kasu annavad selle nähtuse täpsed vaatlused, mida teostatakse mitmesugustes maailma osades, eriti aga lõunalaiustel 140° ja 180° läänepikkuse vahel kuningliku obervatooriumi meridiaanist Greenwichis lääne suunas. Ettekandes osutati ka vajadusele varustada laevad nõuetekohaselt vaatlejate toimetamiseks ettenähtud punktidesse, kuid sealjuures märgiti, et selts ei ole võimeline taolise ettevõtte kulusid kandma.

Selle ettekande tulemusena sai Admiraliteet Tema Majesteedilt käsu hankida ekspeditsiooniks vastavad laevad. Sel eesmärgil omandati parklaev (kolmemastiline laev) «Endeavour», mis oli ehitatud söe vedamiseks. Laev kohandati purjetamiseks lõunameredel, selle juhtimine aga usaldati minule. Varsti pärast seda tegi Kuninglik Selts mulle ja astronoom mister Charles Greenile ülesandeks teostada vajalikke vaatlusi Veenuse ülemineku kohta päikesekettast.

Esialgu oli see meie ekspeditsiooni põhiline ülesanne ette nähtud teostada Marquesas-saartel või ühel neist saartest, millele Tasman andis nimeks Amsderdam, Rotterdam ja Middelburg ning mida praegu tuntakse rohkem Sõprusesaarte nime all.

Sellal aga, kui «Endeavour» valmistus ekspeditsiooniks, jõudis kapten Wallis tagasi oma ümbermaailmareisilt, mille kestel ta avastas Lõunameres mitu saart, sealhulgas ka Tahiiti. Seda saart eelistati kõigile ülalmainitud saartele tema kohasuse tõttu ning lisaks sellele oli tema asend täpselt teada ja sobis väga meie eesmärgiga.

Seetõttu anti käsk sõita otseteed Tahiitile ja pärast astronoomiliste vaatluste lõpetamist asuda avastuste plaani teostamisele Vaikse ookeani lõunaosas. Kui ma ei leia lõunasse purjetades enne 40. lõunalaiust mingit mandrit, siis pidin sõitma 40. ja 35. lõunalaiuskraadi vahel läände, kuni jõuan Uus-Meremaani, mille pidin läbi uurima; siit pidin Inglismaale tagasi pöörduma teed kaudu, mida ise sobivamaks pean.

1768. aasta. Cooki esimene merereis. Nende ettekirjutuste kohaselt sõitsin Deptfordist välja 30. juulil 1768. a., Plymouthist aga 26. augustil; peatusin Madeiral, Rio de Janeiros ja La Maire’i väina juures ning jõudsin ümber Hoorni neeme sõites Vaikse ookeani lõunaossa järgmise aasta jaanuarikuus.

Püüdsin sõita otseteed Tahiitile ja see mul osaliselt õnnestuski, kuid enne pöörijoone ületamist ei teinud ma ühtegi avastust; möödusin Laguunisaarest, Linnu- ja Ahelasaarestikust ning saabusin 13. aprillil Tahiitile. Sinna jäin kolmeks kuuks, mille jooksul teostasin vaatlusi Veenuse ülemineku kohta päikesekettast.

Seejärel lahkusin Tahiitilt, avastasin ja külastasin Seltsi ja Ohetereoa saari, siis sõitsin lõunasse kuni 40°22' l.-l. ja 147°29' l.-p. ning saabusin 6. oktoobril Uus-Meremaa idarannikule.

Kuni 31. märtsini 1770 uurisin Uus-Meremaa rannikut, seejärel võtsin suuna Uus-Hollandile. Pärast selle ulatusliku maa idaranniku uurimist, mida seniajani ei olnud keegi külastanud, sõitsin tema põhjatipu ja Uus-Ginea vahelt läbi, maabusin viimasel, peatusin Savu saarel, Bataavias, Hea Lootuse neemel ja St. Helena saarel ning jõudsin 12. juulil 1771 Inglismaale tagasi.

Sel reisil saatsid mind mister Banks ja doktor Solander. Esimene oli varakas džentelmen, teine aga Linné õpilane, kes töötas raamatukoguhoidjana Briti Muuseumis; mõlemad olid tänu nende laialdastele ja täpsetele teadmistele loodusteaduse alal teadusmaailmas tuntud inimesed. Need džentelmenid, keda innustas armastus teaduse vastu ja soov teostada uurimisi kaugetel maadel, mida ma külastada kavatsesin, palusid luba minuga kaasa reisida. Admiraliteet rahuldas meeleldi selle palve.

Nad viibisid kogu aeg minuga koos ning said tunda kõiki hädaohte ja puudusi meie kurnava ja ühetoonilise merereisi kestel.

Teated Surville’i, Kerguéleni ja Marioni merereisidest ei olnud õigeaegselt minuni jõudnud ja ma ei saanud kasutada nende kogemusi. Ja et nende merereiside tulemused ei olnud veel avalikult teatavaks tehtud, ei saanud ma nende kohta kuigi palju öelda, samuti nagu kahe teise merereisi kohta, mis, nagu mulle räägiti, olid tehtud hispaanlaste poolt: üks neist Lihavõttesaarele 1769. a., teine aga Tahiitile 1773. a.

Enne kui alustada jutustust minu ekspeditsioonist, pean vajalikuks anda lühike ülevaade selle varustamisest ja mõnedest muudest seikadest, mis on niisama huvitavad ja seotud minu teemaga.

Varsti pärast minu kojujõudmist otsustati teele saata kaks laeva, et teha täiendavaid avastusi lõunapoolkeral. Selle merereisi iseloom nõudis erilise konstruktsiooniga laevu, ja et «Endeavour» oli saadetud kaubalaevana Falklandi saartele, siis käskis Sõjalaevastiku Valitsus hankida kaks laeva, mis oleksid kõige kohasemad selleks otstarbeks.

Erinevad inimesed avaldasid tollal erisuguseid arvamusi seesuguseks reisiks kõige sobivamate laevade mõõtmete ja tüübi kohta. Mõned olid suurte laevade poolt ja soovitasid 40 suurtükiga varustatud laevu või Ida-India Kompanii laevu. Teised eelistasid suuri hästi juhitavaid fregatte või kolmetekilisi laevu, mida kasutati Jamaikaga kauplemisel ja milledel olid suured kajutid.

Kuid kõigist neist, millest kõneldi ja mida soovitati, pälvisid Admiraliteedi tähelepanu, niipalju kui mulle teada, ja vastasid kõige enam oma ülesandele laevad, mida soovitas Sõjalaevastiku Valitsus. Avastusteks kõige kohasem laevatüüp huvitab praegusi ja tulevasi taolistest üritustest osavõtjaid. Seetõttu on kasulik siin ära tuua Sõjalaevastiku Valitsuse arvamused, milledega ma pärast kaht kogemusrikast reisi, mis kestsid kumbki kolm aastat, täiesti nõustun.

Kaugete avastusreiside edu pandiks on meeskonna ja laevade ohutust tagav varustus, mis omakorda sõltub ekspeditsiooni jaoks valitud laevade tüübist, mõõtmetest ja omadustest.

Need põhilised kaalutlused on laevatüübi valikul kõigist teistest tähtsamad. Kui valikul ei ole arvesse võetud mõnd kõige tähtsamat nõuet ja kui olulisemaid tegureid vähem oluliste arvel alahinnata, võib see juba algusest peale kogu ettevõtte nurjumisele määrata.

Kuid kõige suurem hädaoht, mille vastu tuleb abinõud tarvitusele võtta, eriti maakera kõige kaugematesse osadesse suunduva avastusreisi ajal, on võimalus madalikule joosta tundmatul, inimtühjal või metslastega asustatud rannikul; seetõttu peab laev olema säärase konstruktsiooniga, et komandör võiks kõige väiksema riskiga tundmatule rannikule läheneda. Laeva süvis ei tohi olla suur, aga samal ajal peab ta mahutama toidumoona ja meeskonnale hädavajalikud asjad kogu teekonna ajal.

Laev peab olema sellise konstruktsiooniga, et ta madalikule sattudes vastu peaks, ja selliste mõõtmetega, et teda saaks remondivajaduse korral hõlpsasti kuivale tõmmata. Selliseid omadusi ei ole 40 suurtükiga sõjalaevadel ega fregattidel, ei Ida-India Kompanii laevadel ega kolmetekilistel Ida-India laevadel, ei mõnel teisel, välja arvatud söelaevad, mis on ehitatud Põhja-Inglismaal ja on väga kohased antud otstarbeks.

Niisuguse laevaga võib kogenud ning arukas meremees julgesti sõita ja täita oma ülesandeid paremini kui mis tahes teise laevaga.

Üldse olen ma sügavalt veendunud, et avastusreisideks on kõige kohasemad need laevad, mis on ehitatud minu esimese ekspeditsiooni laeva «Endeavour» eeskujul.

Mitte ükski muud tüüpi laev ei suuda mahutada tagavarade kogust, millest piisaks suurele meeskonnale mitmeks aastaks. Ja kui mõni muu laev võiks isegi küllaldase lasti peale võtta, osutuks ta oma konstruktsiooni ja mõõtmete tõttu vähem kohaseks avastuste tegemisel lõunavetes.

Seepärast just ongi seniajani avastused lõunapoolkeral niivõrd tühised olnud. Kõik «Endeavourist» erineva konstruktsiooniga laevad ei olnud sellisteks merereisideks kohandatud, kuigi nende ohvitserid tegid kõik, mis oli nende võimuses.

Just nimelt sellistest kaalutlustest juhinduti «Endeavouri» valikul esimeseks merereisiks. Just nimelt nendele omadustele võlgnevad tema pardal viibinud inimesed oma elu; ja seetõttu me võisime lõunameresid uurida palju kaugemale, kui ükski teine laev seda oli teinud ja võis teha. Ja kuigi avastused ei olnud meie esimese merereisi peamiseks eesmärgiks, sõitsin ma sellest hoolimata läbi küllaltki ulatusliku mereala, kus seniajani ei olnud veel keegi purjetanud, avastasin ulatuslikud maa-alad kõrgetel ja madalatel lõunalaiustel, mulle jäi kasutada rohkem aega uurimisteks ja kaardistasin täpsemalt vastavastatud ulatuslike maade rannikuid, kui ükski varasem meresõitja seda mõne oma reisi kestel oli teinud.

Lühidalt öeldes, need laevade omadused, meeskonna visadus ja vahvus võimaldavad täita ülesandeid ning jõuda kaugemale varasematest meresõitjatest.

Need kaalutlused ühtisid lord Sandwichi seisukohaga selles küsimuses ja Admiraliteet ostis kaks seda tüüpi laeva kapten William Hammondilt Hullist. Mõlemad laevad olid ehitatud (14 ja 16 kuud enne ostmist) Whitbys sellesama isiku poolt, kes oli ehitanud «Endeavouri».

Minu arvates olid need laevad ettenähtud ülesandeks niivõrd sobivad, otsekui oleksid nad spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud.

Suurema laeva veeväljasurve oli 462 tonni. Talle anti nimeks «Resolution» («Otsustavus») ja ta saadeti taglastamiseks Deptfordi. Teise laeva veeväljasurve oli 336 tonni. Sellele laevale anti nimeks «Adventure» («Seiklus») ja ta saadeti taglastamiseks Woolwichi.

Algul kavatseti laevad katta vaskplaatidega, kuid et vask sööb raudosi, eriti rooli läheduses, tuli sellest kavatsusest loobuda ning jääda vana katmis- ja taglastamismeetodi kui kindlama juurde. Kuigi roolihingesid on hakatud valmistama vasest, arvan siiski, et vask ei ole nii vastupidav kui raud, ja olen täiesti veendunud, et vask ei oleks vastu pidanud sellisele merereisile, mille «Resolution» sooritas.

Seepärast, kuni ei ole leitud vahendeid, et vältida vase kahjulikku toimet raudosadesse, ei ole soovitatav selletaolistel ekspeditsioonidel vaske kasutada.

28. novembril 1771 määrati «Resolutioni» komandöriks mind, «Adventure’i» komandöriks aga Tobias Furneaux (kapten Wallise endine teine abi).

«Resolutioni» meeskond koosnes 112 inimesest, sealhulgas 20 meest merejalaväelasi, «Adventure’i» meeskond aga 81 inimesest, sealhulgas 12 merejalaväelast (vaata tabelit järgmiselt leheküljelt).

Ma võisin kõigiti rahul olla ohvitseride valikuga. Teine ja kolmas abi (Clerke ja Pickersgill), merejalaväe-leitnant, kaks teist ohvitseri ja mitmed allohvitserid olid olnud minuga kaasas esimesel ekspeditsioonil. Ülejäänud olid inimesed, kes olid tuntud oma hinnatavate omaduste poolest, ning nad kõik näitasid kogu merereisi kestel teenistuskohustuste täitmisel alati üles indu ja hoolsust.

Nende laevade varustamisel ei piirdunud me tavalise varustusega, vaid tegime seda palju täielikumalt ja hankisime kõike, mida pidasime tarvilikuks.

Lord Sandwich pööras varustusküsimustele suurt tähelepanu ja külastas aeg-ajalt laevu, et ise veenduda, kas kõik vajalik on pardale võetud.

Meid varustati parima proviandiga ja kõige muuga, mida võis niivõrd pikaajalisel merereisil tarvis minna.

Proviandi liigid erinesid mõnevõrra nendest, mida tavaliselt laevastikus kasutati. Nii saime kaerajahu asemel nisujahu ja taimeõli asemel suhkrut. Kui laadimine lõpetati, oli kummagi laeva pardal igasugust provianti kaheks ja pooleks aastaks. Muude produktide hulgas oli meil kaasas linnaseid, riivitud hapukapsast ja soolatud kapsapäid tünnides, puljongitablette, rabarbrit, sinepit, kondenseeritud õllevirret ja porgandiželeed.

Mõned neist produktidest olid juba varem tunnistatud väga kasulikeks skorbuudivastasteks vahenditeks; teised anti kaasa nende katsetamiseks samaks otstarbeks; see kehtib peamiselt kondenseeritud õllevirde (katsed sellega osutusid edukaks) ja porgandiželee kohta. Viimast oli meile soovitatud kui väga mõjuvat skorbuudivastast vahendit, kuid meie seda ei leidnud.

Linnastest valmistati magusat virret, mida anti nii skorbuudihaigetele kui ka nendele, kelle tervislik seisund oli kartustäratav – ühest kuni kuue kruusini päevas, vastavalt arsti ettekirjutusele.

Riivitud hapukapsas (millele oli lisatud veidi kadakamarju) osutus väga heaks skorbuudivastaseks vahendiks. Iga inimese jaoks oli seda ette nähtud kaks naela nädalas, aga ma suurendasin või vähendasin seda portsjonit vastavalt sellele, kuidas vajalikuks pidasin. Puljongitablette anti nii tervetele kui ka haigetele ja nad avaldasid kõikidele väga head mõju.

Rabarber ning sidruni- ja apelsinimahl olid ette nähtud ainult haigetele, eriti skorbuudihaigetele, ja olid täielikult arsti käsutuses.

Meie jaoks tehti kaks väikest laevakeret veeväljasurvega 20 tonni ja need toimetati kummalegi laevale, et neid (kui vajalikuks osutub) valmis ehitada ja kasutada abilaevadena või meeskonna päästmiseks laevahuku korral.

Meid varustati samuti suure hulga kalavõrkude ja õngedega ning mitmesuguste konksudega kalapüügi tarvis. Ja selleks, et saaksime hankida endale värsket provianti neis maailma asustatud osades, kus me võib-olla maabume ja kus rahal ei ole väärtust, andis Admiraliteet korralduse laadida mõlema laeva pardale mitmesuguseid kaupu nii pärismaalastega kaubavahetuseks kui ka kingitusteks, et nende sõprust ja austust võita.

Olid löödud ka medalid, mille ühel küljel oli Tema Majesteedi kujutis, teisel aga kahe laeva kujutis. Need medalid olid ette nähtud jagamiseks vastavastatud maade pärismaalastele tõendiks, et olime nende esimesed avastajad.

Pardale võeti tagavaraks soe riidevarustus meeskonnale väljaandmiseks, kui selle järele vajadus tekib. Ühesõnaga, meil oli kõik olemas, mis võis soodustada ürituse edu ning tagada sellest osavõtjate heaolu ja tervist.

Admiraliteet ei pööranud vähem tähelepanu ka teadusele, kutsudes sellest ekspeditsioonist osa võtma maalikunstnik William Hodgese, et ta teeks jooniseid ja maastikumaale meie poolt külastatud maadest. Taolised pildid võivad neist kohtadest anda täpsema ettekujutuse kui paljas kirjeldus.

Ühiskonna huvides peeti vajalikuks, et sellest ekspeditsioonist võtaks osa keegi isik, kes esindab loodusteadusi. Parlament eraldas selleks suure summa ja ekspeditsioonile kutsuti kaasa Johann Reinhold Forster koos pojaga.

Pikkuste Palat sai nõusoleku William Walesilt ja William Beyleylt astronoomiliste vaatluste teostamiseks.

Esimene pidi neid tegema «Resolutioni», teine «Adventure’i» pardal. Suured täiustused, mis tehti astronoomia ja meresõidu alal paljude nende poolt teostatud huvitavate vaatluste tulemusena, teeksid au igale astronoomile ja matemaatikule.

Palat varustas neid parimate instrumentide ning kronomeetritega astronoomiliste vaatluste ja katsete tegemiseks. Palat otsustas Walesi toimetusel välja anda astronoomide tegevust käsitleva eriaruande kellamehhanismide töö ja astronoomiliste ning merealaste vaatluste kohta.

Ma olen palju tänu võlgu Walesile selle eest, et ta reisi kestel teatas mulle oma vaatlustest, andis mulle kasutada oma päeviku ja lubas sellest võtta kõike, mis minu arvates võiks kaasa aidata käesoleva teose kordaminekule.

Kursi ja peilingute märkimisel on ära toodud korrigeeritud numbrid, ilma kompassikaldeta, välja arvatud need juhud, kus see tekstis on vastavalt ära näidatud.

Nüüd jääb veel tähendada, et kolmandale ekspeditsioonile sõitma valmistudes jätan selle teise merereisi aruande oma sõprade kätesse, kes lubasid lahkelt poognate korrektuuri enda peale võtta. Nad arvavad, et kõik, mida ma jutustada võin, on parem teha minu enda, mitte aga võõraste sõnadega; ja et see teos on ette nähtud peamiselt informatsiooniks, mitte aga ajaviiteks, siis siirus ja täpsus korvavad stiili puudulikkuse.

Seepärast lõpetan ma selle sissejuhatuse palvega lugejatele, et nad andestaksid stiili puudused, mida minu jutustuses kahtlemata rohkesti leidub. Pidagu nad meeles, et selle teose on kirjutanud inimene, kellel ei olnud võimalust koolides kaua õppida, vaid kes noorusaastatest alates oli pidevalt merel. Ja kuigi ma olen heade sõprade abiga läbi käinud kõik mereväeteenistuse astmed – söelaevajungast kuni Kuningliku Laevastiku kaptenini, ei ole mul võimalust olnud kirjandusega tegelda. Ja niisiis, publikul ei maksa minult oodata peent stiili või elukutselise kirjaniku kunsti, aga ma loodan, et ta näeb minus lihtsat inimest, kes on püüdnud hoolsalt teenida oma kodumaad ja on otsustanud anda oma tegevusest võimalikult täieliku ülevaate.

Plymouthi reidil.

7. juulil 1776. a.