Читать книгу Reis lõunapoolusele ja ümber maailma - James Cook - Страница 7

Sõitsin Deptfordist välja 9. aprillil 1772, kuid vastutuuled pidasid mind Woolwichis kinni ja alles 22. aprillil jõudis «Resolution» Thamesi jõge mööda alla Long Reachi, kus järgmisel päeval «Adventure» meiega ühines. Long Reachis võtsid mõlemad laevad pardale merejalaväelasi ning suurtükke, mürske ja püssirohtu.

Pühapäeval, 10. mail. Täna väljusime Long Reachist. Juba Thamesil panin tähele, et «Resolutionil» on tavalise taglasega tugev kalle. Laev tuli viia Sheernessi dokki, et kõrvaldada mõningad puudused pealisehituses.

Ametiisikud Sheernessis said korralduse viivitamatult alustada vajalikke töid. Dokki saabusid lord Sandwich ja Hugh Palliser, kes osutasid mulle vajalikku kaasabi.

Esmaspäeval, 22. juunil. «Resolution» on väljasõiduks täielikult varustatud ja samal päeval purjetasime Sheernessist Plymouthi.

Reedel, 3. juulil. Täna kohtus «Resolution» Plymouthi kanalis «Adventure’iga». Eelmisel õhtul oli meil kanali vetes kohtumine lord Sandwichiga, kes fregati «Glory» ja korveti «Hazard» saatel tegi jahtlaeval «Augusta» ringsõitu Admiraliteedi laevatehastes.

Saluteerisime talle seitsmeteistkümne suurtükipauguga. Lord Sandwich ja sir Hugh Palliser külastasid «Resolutioni», tõendades sellega veel kord oma hoolitsust meie õnneliku teelemineku eest. Nad tahtsid isiklikult veenduda, kas laev on kaugesõiduks täielikult ja minu nõudmistele vastavalt varustatud.

Plymouthis sain 25. juunil allakirjutatud instruktsiooni. See instruktsioon pani minule kohustuse võtta «Adventure» enda juhtimisele, sõita viivitamatult Madeira saarele, varustada end seal veiniga ja jätkata teekonda Hea Lootuse neemele. Täiendanud seal oma tagavarasid kõige vajalikuga edasiseks reisiks, pidin sõitma lõunasse otsima Circoncisioni neeme, mis Bouvet andmeil pidi asuma 54° l.-l. ja 11° 20' i.-p.

Pärast selle neeme leidmist pidin kindlaks tegema, kas see on osa Lõunamandrist (mille olemasolu üle pidasid ammu vaidlusi meresõitjad ja geograafid) või võrdlemisi väikese saare maanina.

Esimesel juhul tuli vastavastatud maid kõige üksikasjalisemalt uurida, silmas pidades meresõidupraktika ja kaubanduse nõudeid, samuti taoliste uurimiste tähtsust teadusele. Kui need maad osutuksid asustatuks, pidin kindlaks tegema päriselanike arvu, koguma andmeid elanike iseloomu, eluviisi ja kommete kohta ning looma nendega sõbraliku vahekorra. Sel eesmärgil oleks tulnud pärismaalastele heldelt kinke jagada ja nendega kaubavahetusse astuda. Igal juhul tuli kohalikesse elanikesse suhtuda hoolitsevalt ja vastutulelikult.

Ma olin kohustatud tegema kõik selleks, et avastada lõunas uusi maid, sõites vastavalt mu enda äranägemisele kas ida või lääne suunas. Seejuures oli tarvis hoida kurssi võimalikult kõrgematel laiuskraadidel ja purjetada lõunapooluse suunas niikaua, kuni seda võimaldavad meie tagavarad, meeskonna tervislik seisund ja laevade eneste seisukord. Igal juhul pidi pardale jääma toiduainete varu, millest piisaks tagasireisiks Inglismaale.

Teisel juhul, kui Circoncisioni neem osutuks ainult saare osaks, pidin tema asukoha täpselt kindlaks määrama. Seejärel, vaatamata sellele, kas leian neeme või mitte, pidin hoidma kurssi lõunasse niikaua, kuni on veel lootust Lõunamandri avastamiseks. Siin pidin võtma kursi itta ja uurima lõunapoolkera tundmatuid alasid, et otsida seni veel avastamata maid.

Purjetades kõrgetel laiuskraadidel võimalikult lähemale lõunapoolusele, pidin sõitma ümber maakera, jõudma tagasi Hea Lootuse neemele, sealt aga sõitma Spitheadi.

Kui purjetamine kõrgetel laiuskraadidel ebasoodsal aastaajal oleks kardetavaks osutunud, võisin ma ajutiselt tagasi tulla põhja pool väljavalitud kohta, et inimestele puhkust anda ja laevu remontida. Kuid instruktsioon nõudis, et sealt peavad laevad esimesel võimalusel uuesti lõunasse suunduma. Kui «Resolution» teekonnal hukkuks, tuleb sõitu jätkata «Adventure’il».

Koopia sellest instruktsioonist andsin kapten Furneaux’le juhendiks ja kõrvalekaldumatuks täitmiseks.

Juhul, kui laevad ootamatult lahku läheksid, määrasin punktid lähimaks ja järgnevateks kohtumisteks: esimene kohtumine pidi toimuma Madeira saarel, teine Porto Praias São Thiago saarel, kolmas Hea Lootuse neemel ja neljas Uus-Meremaa rannikul.

Meie Plymouthis viibimise ajal teostasid astronoomid Wales ja Beyley Drake’i saarel vaatlusi laevakronomeetrite reguleerimiseks. Nad määrasid kindlaks, et Drake’i saar asub 50°21'30" p.-l. ja 4°20' l.-p. Lähtemeridiaaniks võtsime Greenwichi meridiaani ja sellest alates arvutasime hiljem pikkusi nii ida- kui ka läänepoolkeral kuni 180°-ni.

Reedel, 10. juulil. Täna toimus minu juuresolekul ja kapten Furneaux’ ning esimeste abide osavõtul kronomeetrite käimapaneku protseduur. Pärast seda anti laevade komandöridele, nende abidele ja astronoomidele üle võtmed laegaste jaoks, kus neid instrumente hoiti. Isikud, keda olin valinud kronomeetrite jälgimiseks, pidid reisi ajal alati nende üleskeeramise ja reguleerimise juures viibima.

Samal päeval said mõlema laeva meeskonnad laevastiku vana kombe kohaselt avansina kahe kuu palga. Et ergutada meremehi enne rasket ja pikaajalist merereisi, maksti neile peale mainitud avansi palk ette kuni järgmise aasta 28. maini.

Esmaspäeval, 13. juulil. Täna kell 5 hommikul sõitsin «Adventure’i» saatel Plymouthi kanalist välja ja 29. kuupäeva õhtul heitsid meie laevad ankru Funchali sadamas Madeira saarel. Järgmisel hommikul saluteerisin linna garnisonile üheteistkümne pauguga ja sain vastutervituse.

Läksin maale koos kapten Furneaux’, mõlema Forsteri ja Walesiga. Reidil oli meil vastas Inglise viitsekonsuli esindaja, kes kutsus meid ühe rikka ja mõjuka inglise kaupmehe majja, kus meid väga soojalt ja südamlikult vastu võeti.

Funchal, saare pealinn, asub Madeira lõunarannikul samanimelise lahe sopis. Siit hankisime laevatagavarade täiendamiseks liha, sibulaid ja veini ning võtsime pardale värsket vett.

Laupäeval, 1. augustil. Lõpetanud laadimise, lahkusime Madeiralt ja võtsime värske kirdetuulega kursi lõunasse.

Teisipäeval, 4. augustil. Möödusime Palmast, ühest Kanaari saarestikku kuuluvast saarest. Mäed on sellel saarel niivõrd kõrged, et paistavad juba 12-14 liigi kaugusele.

Kolmapäeval, 5. augustil. Nägime Ferro saare randa, millest meie laevad möödusid 14 liigi kauguselt.

Teinud kindlaks, et mageda vee tagavaradest võib-olla ei piisa kuni Hea Lootuse neemeni, otsustasin sõita São Thiago saarele (üks Rohelise neeme saari).

Pühapäeval, 9. augustil. Kell 9 hommikul nägime edelas Boa Vista saare randa.

Esmaspäeval, 10. augustil. Meist paremale jäi Maio saar. Sama päeva õhtul heitsime ankru Porto Praias São Thiago saarel.

Saatsin kohe ohvitseri maale, et proviandi ja vee pealevõtmiseks luba paluda. Peatselt saime vastava loa. Pärast ohvitseri tagasitulekut saluteerisin fordile üheteistkümne pauguga. Arusaamatuse tõttu andsid fordi suurtükid vastutervituseks ainult üheksa pauku. Järgmisel päeval tuli saare kuberner ja vabandas väga selle eksituse pärast.

Reedel, 14. augustil. Õhtul sõitsime merele, olles täiendanud veetagavarasid ja võtnud laevale sigu, kodulinde, kitsi ja värsket puuvilja.

Praia sadamaks on väike laht São Thiago saare lõunarannikul. Seda lahte on kerge ära tunda tema lõunarannikul oleva iseloomuliku kujuga künka järgi. See ümmargune küngas on terava tipuga ja jääb sadamasse sissesõitmisel lääne poole. Sadamat sulustavad kaks madalat kaljut, mis asetsevad teineteisest poole liigi kaugusel. Läänepoolse neeme lähedal on palju veealuseid kive, mida merelained lakkamatult peksavad. Laht lõikub rannikusse poole liigi pikkuselt. Lahe sügavus on 4-14 sülda. Suured laevad võivad randuda selles lahe osas, kus sügavus on üle 8 sülla. Veevõtmist laevale raskendab tavaliselt lahes valitsev tugev lainetus. Mage vesi on saarel rahuldav, kuigi liialt kalk.

Porto Praia sadamas saab osta härgi, kitsi, lambaid, sigu, kanu ja puuvilja. Kitsed on siin väga lahjad, paremad ei ole ka härjavärsid, sead ega lambad. Härg kaaluga 250-300 naela maksab 12 Hispaania dollarit. Mitmesuguseid asju võib vahetuskaubana kergesti hankida kohalikelt elanikelt vanade riiete vastu. Härgadega kauplemine on aga täielikult üheainsa kompanii käes, kes on saanud selleks eesõiguse.

Lahte kaitseb kindlus, mille ehituspaik on väga õnnestunult valitud.

Kolmapäeval, 19. augustil. Pärast keskpäeva kukkus üle parda üks laevapuusepp. Meie katsed uppuja päästmiseks jäid hiljaks. See kaotus andis end edaspidi valusalt tunda, sest hukkunud puusepp oli suurepärane töömees ja läbinisti karsklane.

Neljapäeval, 20. augustil. Kell 9 muutus sadu paduvihmaks, puhus vahelduv tuul. Enamik mehi pidi jääma tekile ja peaaegu kõik said läbimärjaks. Muide, tänu vihmale täiendasime oma kahanevaid mageda vee tagavarasid.

Vihmale järgnes täielik tuulevaikus, mis kestis 24 tundi. Seejärel hakkas puhuma kerge edelatuul. Tuul püsis lõunarumbidel mitu päeva, muutudes vahetevahel tormiks, ja siis paiskusid meile kaela vihmavalingud ning kuumus läks talumatuks. Elavhõbe termomeetris näitas keskpäeval 26-28 °C.

Neljapäeval, 27. augustil. Kapten Furneaux kandis mulle ette, et «Adventure’il» suri üks allohvitser. Tuleb märkida, et «Resolutioni» pardal haigeid ei olnud, kuigi troopilistel laiustel lakkamatute vihmade ajal kannatavad laevade meeskonnad tavaliselt mitmesuguste tõbede käes.

Haiguste vältimiseks käskisin, arvesse võttes Inglismaal mulle antud nõuandeid, laeva siseruume regulaarselt tuulutada, lastes tekkidevahelisse ruumi kuiva õhku. Madrused pidid peale selle tuulutama oma koisid ning iga võimalust ära kasutades leidma aega pesu ja üleriiete pesemiseks. Nende nõuete alahindamisel võib õhk laeval saastuda ja põhjustada raskeid haigusi, eriti säärases niiskes ja kuumas kliimas.

Nägime lind, kes, nagu räägitakse, ei lenda kunagi maast kaugele. Need olid fregattlinnud, troopikalinnud (faeetonid), jäätormilinnud jt. Kuid minu arvestuste järgi oli lähim maa meist vähemalt 80 liigi kaugusel.

Pühapäeval, 30. augustil. 2°35' p.-l. ja 7°30' l.-p. pöördus tuul idast lõunasse ja meie võtsime kursi edelasse. 0°52' p.-l. ja 9°25' i.-p. sattus laev tuulevaikusvööndisse, kus lasksime vette sõudepaadi ja tegelesime merehoovuse määramisega.

Tegime kindlaks, et hoovusel on põhjasuund, kiirus aga on ligi kolmandik miili tunnis. Sellise hoovuse olemasolu oli muide põhjust oletada juba enne vastavaid vaatlusi. Ma olin märganud, et ühelt poolt kursi järgi arvutamise ja teiselt poolt vahetute vaatluste põhjal saadud andmetes esineb pikkuskraadi määramisel lahkuminekuid. Kuu vaatlused kinnitasid meie oletusi. Selgus, et sõitsime tegelikult märgitud kursist ida pool.

Hoovuse kiiruse mõõtmisel määrasime ka õhu ja vee temperatuuri. Õhu temperatuur oli 23,9 °C, samal ajal ulatus vee temperatuur pinnakihis 23,3 °C ja 80 sülla sügavusel 18,9 °C.

Tuulevaikusele järgnes kerge edelatuul, mis pöördus lõunasse ja kagusse, kusjuures ilm oli selge ja vaikne.

Teisipäeval, 8. septembril. Ületasime ekvaatori l.-p. Mõistagi ei unustatud seejuures traditsioonilist vettekastmise tseremooniat, mis meremeestel säärastel juhtudel kombeks on.

Mõõduka idatuulega jõudsime järgneva kaheksa päeva jooksul 9°30' l.-l. ja 18° l.-p. Ilm oli suurepärane. Jälle ilmus suurel hulgal linde – fregattlinde, jäätormilinde ja troopikalinde, kes hoiduvad maa lähedusse. Tõenäoliselt lendavad nad siia St. Matthewsi või Ascensioni saarelt. Neist saartest möödusime üsna lähedalt.

Pühapäeval, 27. septembril. 25°29' l.-l. ja 24°54' l.-p. nägime läänes laeva. See asus meist niivõrd kaugel, et raske oli kindlaks teha, kas ta sõitis Portugali või Inglise lipu all.

Tuul muutus vahelduvaks. Kahe päeva pärast tekkis lühiajaline tuulevaikus, millele järgnesid tugevad tormiiilid ühes vihmaga. Tuule suund muutus sageli, kusjuures ülekaalus olid põhja- ja idarumbide tuuled. Nende tuultega sõitsime aeglaselt edasi ja kuni 11. oktoobrini ei kohanud midagi mainimisväärset.

Pühapäeval, 11. oktoobril. Kell 6 24 minutit 12 sekundit vaatlesime kuuvarjutust ja selle andmeil määrasime kindlaks meie pikkuskraadi, tehes parandusi tavalistesse arvutustesse.

Esmaspäeval, 12. oktoobril. Püüdsime jälle hoovuse kiirust määrata, kuid ei leidnud selle nähtavaid tunnuseid.

12.-16. kuupäevani purjetasime põhja- ja idatuulega. Meid saatsid kogu aeg rannikust kaugele lendavad ulgumere linnud: albatrossid, pintaadod, käärnokad ja väikesed hallid, tuvist väiksemad tormilinnud, kes lendlesid laeva kohal suurte parvedena. Kõhualune oli neil valkjas, selg hall musta põikvöödiga. Nagu pintaadodki, elavad need linnud üksnes lõunapoolkera troopika vööndis. Arvan, et ekvaatorist põhja pool ei kohta neid kunagi.

Laupäeval, 17. oktoobril. Märkasime loodes Hollandi lipu all itta purjetavat laeva. Kaks ööpäeva sõitis ta koos meiega, seejärel aga muutsime meie veidi oma kurssi ja kaotasime ta silmist.

Kolmapäeval, 21. oktoobril. Hommikul teostati Päikese ja Kuu vaatluste alusel laiuse määramist. Tehti kindlaks, et asume 35°20' l.-l.

Reedel, 23. oktoobril. Kasutades lühiajalist hommikust tuulevaikust, lasksime vette sõudepaadi. Forster laskis maha mõned albatrossid ja teisi linde, kelle liha osutus väga maitsvaks. Laeva lähedal nägime looma, keda pidasime hülgeks või merilõviks. Võimalik, et see oli üks asukaid Tristan da Cunha saarelt, millest olime kraadi viis ida pool.

Nelja päeva pärast jäi pikaks ajaks püsima loodetuul, millega jõudsimegi kuni Hea Lootuse neemeni.

Aafrika rannikule lähenedes kohtasime merelinde üha harvemini, uuesti ilmusid fregattlinnud ja jäätormilinnud. Hea Lootuse neeme ligidal nägime musti linde, keda tavaliselt kutsutakse kapimaa kanakesteks.

Kui Pingviinide saared olid meist 2-3 liigi põhjakirdesse jäänud, õnnestus loodiga mõõta ookeani sügavust: see oli 50 sülda. Tegelikult oleks võinud sügavust mõõta ka mõnevõrra mere poolt, kuid olen kindel, et madala vee vöönd Hea Lootuse neeme juures ei ole kuigi lai. 210 sülla pikkune lood ei küündinud põhja kohtades, mis asetsesid 25, 35 ja 64 liigi Laudlahest lääne pool. Mul ei õnnestunud seega leida Hea Lootuse neeme juures seda suurt madalikku, millest mulle olid rääkinud mõned meresõitjad.

Enne reisile minekut hoiatas mind üks meremees, kes tundis hästi purjetamistingimusi Inglismaa ranniku ja Hea Lootuse neeme vahel, et ma sõitvat ebasobival aastaajal, millal ekvatoriaalsetel laiustel esineb kestvaid tuulevaikusperioode. Kuid viimastega ei puutu kokku kaugeltki mitte alati. Meie, vastupidi, peaaegu ei sattunudki tuulevaikusvöönditesse. Me ei saanud omal nahal tunda ka kohutavate tornaadode raevu, millest nii palju jutustavad meresõitjad. Kuid täielikult leidsid kinnitust meremeeste näpunäited pidevate merehoovuste olemasolu kohta Ginea rannikul. See hoovus kandis meid 11 päeva jooksul São Thiago ja põhjalaiuse esimese kraadi vahel kolm kraadi ida poole. Pärast seda kui olime ületanud ekvaatori ja sattunud kagupassaadi valdkonda, märkasin, et laeva tõeline asukoht erineb kursi järgi väljaarvutatud asukohast, viimast ennetades. Tõenäoliselt seletub see edelasuunalise merehoovuse mõjuga. Muide, erinevate hoovuste mõju meie teekonnal teataval määral tasakaalustus ja Hea Lootuse neemele saabudes veendusin, et pikkused, mis olid välja arvutatud laeva sõidu järgi, olid vaid ¾ kraadi väiksemad pikkustest, mis määrati astronoomiliste vaatluste abil.

Neljapäeval, 29. oktoobril. Kell 2 päeval hakkas paistma Hea Lootuse neem. Kaplinna kohal kõrguv Laudmägi oli meist 12-14 liigi kaugusel. Kui ei oleks olnud tihedaid pilvi, oleksime kahtlemata näinud seda mäge kaugemaltki.

Lootsime enne pimeduse saabumist lahte sisse sõita ja lisasime purjesid. Kogu öö loovisime kurssi muutes. Kell 9 hakkas kogu meri järsku helendama. Taolist nähtust täheldatakse sellistel laiustel sageli. Banks ja Solander veensid mind, et helendamist põhjustavad erilised mereputukad. Forster ei nõustunud algul selle arvamusega. Siis käskisin tõmmata merest paar ämbritäit vett. Vett vaadeldes nägime selles arvukalt täiesti läbipaistvaid kerakujulisi putukaid, kes olid väga pisikesed, nööpnõelapea suurused.

Päeva saabudes oli taevas selge ja mõlemad laevad võtsid kursi Laudlahele ning heitsid varsti ankru viie sülla sügavuses vees liigi kaugusel sadamast.

Me ei jõudnud veel ankrut sisse lasta, kui meid külastas sadama kapten (master-attendant) koos teiste Hollandi Ida-India Kompaniis teenivate ohvitseride ja ühe kohaliku elaniku Brandtiga. Sadama kapten tõi laevadele mõningaid asju, mis on väga meeldivad äsja merelt saabunud inimestele. Ta vaatas üle laevad, olles eriti huvitatud meeskonna tervisest. Ta tahtis veenduda, kas laevadel ei ole rõugehaigeid, sest just seda haigust kardetakse Hea Lootuse neemel kõige rohkem. Ülevaatus on siin alati range ja arst kontrollib tingimata kõiki sadamasse saabunud laevu.

Kohe pärast seda, kui laevad olid ankrusse heitnud, läkitasin ohvitseri kuberneri parun Plettenbergi juurde, et informeerida kohalikke võimusid meie saabumisest ja põhjustest, mis sundisid mind sadamasse sisse sõitma. Saadik sai lahke vastuse, ja kui ta tagasi tuli, saluteerisid meie laevad linnale üheteistkümne pauguga. Fordi suurtükid tervitasid meid sama arvu laskudega. Seejärel läksin koos kapten Furneaux ja Forsteritega kuberneri juurde visiidile. Ta võttis meid väga lahkesti vastu ja lubas mind kõigiti abistada.

Kubernerilt sain teada, et kaheksa kuud tagasi avastasid kaks Mauritiuse saarelt väljasõitnud laeva selle saare meridiaanil ja 48° l.-l. maa. Need laevad sõitsid 40 miili piki selle maa rannikut ja ühte lahte sissesõitmisel kandis tugev torm nad merele. Seejuures hukkus lahe sügavuse mõõtmisel mitu paati koos inimestega. Üks neist laevadest, «Fortune», pöördus varsti tagasi Mauritiuse saarele ja tema kapten sõitis Prantsusmaale üksikasjalise aruandega reisi kohta.

Kuberner teatas mulle samuti, et kaks teist Prantsuse laeva sõitsid märtsis Mauritiuse saarelt Hea Lootuse neemele, olles teel Vaikse ookeani lõunaossa. Need laevad suundusid lõunasse uute maade otsingule ja neid juhtis kapten Marion. Marioni laevadel pöördus Tahiitile tagasi pärismaalane Aoturu, kelle omal ajal Bougainville oli kaasa viinud.

Pärast visiite kubernerile ja teistele nimekatele isikutele asusime elama Brandti majja, kus peatusid alati Inglise laevade ohvitserid. Brandt ei hoolinud vaevast ega kuludest, et meie viibimist tema katuse all mugavaks teha. Ma leppisin temaga kokku kõige edasiseks purjetamiseks vajaliku hankimise osas. Lubatu toodi kohale viivituseta. Samal ajal parandasid madrused mõlemal laeval taglast ning tihtisid pardaid ja tekke.

Wales ja Beyley tõid kõik oma instrumendid maale ja teostasid astronoomilisi vaatlusi, mis olid vajalikud kronomeetrite reguleerimiseks.

Kolm või neli päeva pärast meid saabus sadamasse Hollandist kaks Ida-India Kompanii laeva. Ühel neist suri 4-5-kuuse ülesõidu ajal 150, teisel 44 inimest. Neil laevadel möllasid skorbuut ja teised haigused. Kohalikku hospidali toodi palju haigeid, kes olid hirmsas seisundis. On huvipakkuv, et üks neist laevadest saabus Porto Praiasse kuu aega enne meid, kuid Hea Lootuse neemele jõudis kolm päeva meist hiljem.

Meeskondade tervislik seisund minu mõlemal laeval ei nõudnud Hea Lootuse neemel pikemat peatumist, kuid ma tegin seda, et täiendada kuivikute ja alkohoolsete jookide tagavara. Alles 18. novembriks oli kogu proviant laevale toodud ja 22. kuupäeval sõitsime merele.

Peatuse ajal said madrused alati värsket lamba- ja loomaliha ning värskelt küpsetatud leiba. Rohelist anti neile võimalikult suures koguses. Kõik remonttööd olid edukalt lõpule viidud ja laevad olid merele minnes samasuguses seisukorras nagu Plymouthist lahkumise hetkel.

«Adventure’il» tuli teha mõningaid muudatusi ohvitseride koosseisus. Esimene abi Shank, kes oli haiglane juba enne laeva väljasõitu Plymouthist, esitas mulle lahkumisavalduse, et koju sõita. Ma täitsin ta palve ja määrasin tema kohale teise abi Kempe’i. Teiseks abiks sai mitšman Burney.

Forster, kes tegeles oma loodusteaduslike ja botaaniliste uurimistega, kohtas Kaplinnas rootsi botaanikut Sparrmanit, Linné õpilast. Sparrman avaldas soovi meiega reisile kaasa sõita ja Forster toetas palavalt tema palvet. Eeldades, et Sparrman võib Forsterile tema töös suurt abi osutada, nõustusin ma rootsi teadlast endaga kaasa võtma. Forster lubas tasuda kõik kulud, mis on seotud rootsi teadlase viibimisega meie laevade pardal, ja peale selle eraldas omaenda vahenditest iga-aastase kindla summa Sparrmanile abirahaks.