Читать книгу Reis lõunapoolusele ja ümber maailma - James Cook - Страница 9

Kui olime Hea Lootuse neemel kõigega valmis saanud, jätsime hüvasti kuberneri ja teiste ametiisikutega, kes olid osutanud mulle suurimat vastutulelikkust ekspeditsiooni varustamisel ja aidanud laevad täielikku sõidukorda viia.

Pühapäeval, 22. novembril. Kell 3 päeval hiivasime ankru ja purjetasime loodetuulega välja. Kell 7 väljusime lahest. Kogu öö sõitsime läände, et rannast eemalduda; tormipuhangutega loodetuul sundis meid marsspurjesid rehvima. Meri helendas täpselt samuti nagu tollelgi ööl, mil lähenesime Laudlahele.

Teisipäeval, 24. novembril. Rannast eemaldudes võtsin kursi Circoncisioni neemele. Kuni tänaseni püsis loodetuul, mis asendus idatuulega. Keskpäevaks olime 35°25' l.-l., 29 minutit Hea Lootuse neemest läänes.

Meie ümber ujus hulgaliselt albatrosse ja madrustel õnnestus õngega mõned neist kinni püüda. Söödaks kasutati lambanahatükikesi. Madrused olid «saagi» üle väga rõõmsad, kuigi neile anti veel värsket lambaliha.

Käskisin välja jagada soojad riided. Iga madrus sai paksust villasest riidest pihtkuue ja kalevist püksid.

Mõõdukas idatuul kestis kaks päeva ja 29. novembril asusime juba 39°04' l.-l. Termomeeter näitas 11,1 °C. Kuni 6. detsembrini püsis väikeste vaheaegadega tugev lääne-loodetuul. Sel päeval jõudsime 48°41' l.-l. ja 18°24' 1.-p.

Vahel oli tuul niivõrd tugev, et pidime purjesid vähendama. Kandusime ettenähtud kursist itta ja ma kaotasin juba igasuguse lootuse Circoncisioni neemele jõuda. Kuid peamine häda seisis selles, et hukkus suurem osa Hea Lootuse neemel pardale võetud loomadest – hulk lambaid, sigu ja kõik kanad.

Palavatelt aladelt külmadele meredele siirdudes said kõik omal nahal tunda järsu kliimamuutuse tagajärgi. Elavhõbe termomeetris langes kuni 3,3 °C, kuna Hea Lootuse neemel ei langenud see madalamale kui 18,8 °C.

Käskisin suurendada alkohoolsete jookide päevaportsjoneid ja peale selle anda madrustele vajaduse korral ka lisa. Kapten Furneaux’le anti korraldus toimida täpselt samuti ka «Adventure’il». Esmakordselt pärast Kaplinnast väljumist oli öö vastu 7. detsembrit selge ja vaikne.

Tõusev päike näis hommikul tõotavat püsivat ilma. Seepärast käskisin rehvid marsspurjedelt maha võtta ja heisata praampurjed, et ära kasutada värsket põhjatuult. Kuid minu lootused luhtusid varsti, sest kõike haaras tihe, läbipaistmatu udu ja hakkas sadama tugevat vihma. Tugevnev tuul sundis mind uuesti purjesid rehvima.

Baromeeter ennustas tormi ja see puhkes peatselt. Kella üheks päeval oli tuul niivõrd paisunud, et koristasime purjed ja lasksime praamtengi alla. Otsustasin jääda triivi, pöörates laevad ninaga kirdesse, et nad saaksid edukamalt lainetele vastu seista.

Teisipäeval, 8. detsembril. Kell 8 hommikul pöördusime teisele halsile. Tuul oli niivõrd tugev, et laevadel ei saanud kasutada muid purjesid peale foorteng-taaksli. Õhtul märkasime 19°40' l.-l. kaht pingviini ja meriheina e. kiviriku tükke, mis äratas soovi selles paigas sügavust mõõta. Aga kui olime sisse lasknud 100 sülda liini, ei küündinud see põhja.

Kolmapäeval, 9. detsembril. Eile õhtul kella kaheksast alates võtsime loodekursi ja sõitsime sellel rumbil kella kolmeni hommikul, millal pöördusime lõunasse. Öösel puhus tormipuhangutega tuul ja sadas lund, kuid kella kaheksaks hommikul tuule tugevus vähenes ja ma andsin käsu purjesid lisada. Õhtul jäime triivi. Termomeeter näitas 2,2 °C. Öösel oli kõva pakane ja sadas lund.

Neljapäeval, 10. detsembril. Hommikul heiskasime alumised purjed ja rehvitud marsspurjed. Andsin kapten Furneaux’le signaali, et ta ette sõidaks. Kell 8 hommikul nägime laevast läänes jääsaart. Sel hetkel asusime 50°40' l.-l., kaks laiuskraadi Hea Lootuse neemest idas. Varsti vaibus küll tuul, kuid ilm oli rõske ja sombune ning ma nõudsin, et «Adventure» meile läheneks. Udu tihenes niivõrd, et me ei näinud enam tohutut jääpanka, millest asusime miili kaugusel. Selle panga ümbermõõt oli vähemalt 2 miili ja kõrgus umbes 50 jalga. Tal oli lame tipp ja järsud servad. Kapten Furneaux pidas seda jääpanka algul tundmatu maa rannaks ja tegi katset selle servale läheneda. Ma andsin talle käsu viivitamatult «Resolutioni» juurde sõita. Udu tõttu tuli edasi liikuda väga ettevaatlikult. Rehvinud marsspurjed, proovisin sügavust mõõta, aga kui olime liini 150 süllani välja kerinud, ei küündinud see põhja. Sõitsime põhjatuulega lõunasse ja terve öö laveerisime väikeste purjede all. Termomeeter näitas -0,5 °C kuni 2,2 °C.

Reedel, 11. detsembril. Täna keskpäeval märkasime 51°50' l.-l. ja 21°03' l.-p. tuvisuurusi valgeid linde. Neil olid mustad nokad ja mustad jalad. See linnuliik oli Forsterile tundmata. Arvan, et need kuuluvad tormilindude hulka ja elavad jääga kaetud lõunameredel. Möödusime sel ajal kahest teineteise lähedal asuvast jääsaarest.

Laupäeval, 12. detsembril. Öösel sundis loodetuul meid edelasse pöörduma. Täna püsis sombune ilm, sadas lund ja edasi liikuda võisime ainult suurima ettevaatusega, sest ähvardas kokkupõrkamine jääsaartega. Päeva jooksul möödusime kuuest sellisest saarest. Mõne jääsaare ümbermõõt ulatus 2 miilini ja kõrgus kuni 60 jalani. Lainetus oli niivõrd tugev, et hiiglalained paiskusid vahetevahel üle jäämägede. Kahtlemata oli see haarav vaatepilt, aga iga kord, kui mulle meenusid lainetusega kaasnevad hädaohud, valdas mind hirm, sest jääpanga vastu paisatud laev võib ühe hetkega pilbasteks puruneda.

Sellest ajast alates, mil jõudsime ajujää piirkonda, kadusid albatrossid ja hakkasid harvemini ilmuma nende tavalised kaaslased – tormilinnud, käärnokad, väikesed hallid linnud jt. Seevastu aga kohtasime nüüd sageli pingviine. Öösel hakkas puhuma tugevavõitu edelatuul, sadas vihma ja lumelörtsi, mis meie purjedel ja taglasel niivõrd jäätus, et kõikjal rippusid jääpurikad.

Pühapäeval, 13. detsembril. Ööl vastu tänast pöördusime lõunasse. Möödusime vähemalt 18 jääpangast. Pingviine nägime hulgaliselt. Keskpäevaks asusime 54° l.-l., s. o. laiusel, kus peaks asetsema Circoncisioni neem, mille Bouvet 1739. a. avastas. Kuid sellest neemest lahutas meid 10-kraadine vahemaa ja järelikult asusime sellest 118 liigi läänes. Sõitsin tihedas udus vihma ja lumega lõunaedelasse kuni kella kaheksani õhtul. Keskpäevast alates olime näinud 20 jääsaart. Õhtul ei ulatunud liin mere põhja 150 sülla sügavusel.

Esmaspäeval, 14. detsembril. Kuni keskööni sõitsime lõunasse. Kell pool kuus peatas meid hiiglasuur madal jääväli, millel kusagil ei paistnud lõppu olevat: ei idas, läänes ega lõunas. Jäävälja eri osades oli näha jääsaari või -künkaid, samasuguseid, nagu olime kohanud varemgi. Mõnedele madrustele viirastus selle jäävälja taga maaviir. Ka mina oletasin algul samuti ranna lähedust, kuid pärast tähelepanelikumat vaatlust veendusin, et peale jää midagi muud ümberringi ei ole. Pilved ja tihe udu ei võimaldanud eraldada isegi laeva läheduses olevaid asju. Asusime 54°30' l.-l. ja 21°34' i.-p. Loovides piki jäävälja põhjaserva, tungisid laevad loodetuulega avamerele. Nägime vaalu, pingviine, tormilinde ja neid valgeid linde, keda olen juba varem maininud.

Kell 8 jõudsime jäävälja servani ja sattusime jäävabasse vette. Saatsin kapten Furneaux’ järele, ja kui ta «Resolutioni» pardale saabus, leppisin temaga kokku kohtumispunktide suhtes juhul, kui laevad oma teekonnal lahku läheksid. Laevad liikusid piki jäävälja serva ja madrused võtsid pardale mõned jäätükid mageda vee tagavarade täiendamiseks.

Keskpäeval tegime astronoomilisteks vaatlusteks soodsates tingimustes kindlaks, et asume 54°55' l.-l. Kell 11 võeti kurss avamerele lõunakagusse.

Läbinud selle kursiga 4 liigi ja jätnud jää pardast paremale, leidsime end uuesti jääväljas, mis meid igast küljest ümbritses. Ainult kirdes võis märgata kitsast läbikäiku. Taevas oli selge ja ma nägin, et sel jääväljal ei ole otsa ega äärt.

Et jääst välja pääseda, võtsin kell 5 värske põhjatuulega kursi itta ja kell 8 jätsime jäävälja serva endast edelasse. Kogu öö laveerisid laevad väikeste purjede all. Ööpäeva kestel oli temperatuur 0,9°-1 °C.

Teisipäeval, 15. detsembril. Täna puhus üsna tugev kirdetuul ja valitses nõrk lainetus, kuid ilm oli udune ja sadas tihedat lund. Temperatuur langes kuni -3 °C. Kogu laeva taglas jäätus ja pikad jääpurikad rippusid raadelt. Ajuti tihenes udu niivõrd, et hutilt oli võimatu näha, mis sünnib bakil. Oli väga raske selles pimeduses vältida kokkupõrget jääpankadega, mis piirasid meid igast küljest.

Keskpäeval 55°08' l.-l. puhus nõrk tuul ja ma käskisin paadi vette lasta, et hoovuse kiirust mõõta. Tehti kindlaks kaguhoovus kiirusega ¾ miili tunnis.

Termomeeter näitas välisõhus 0 °C, vee pinnakihis 1 °C ja 100 sülla sügavusel 1,1 °C.

Neljapäeval, 17. detsembril. Kui kell 4 hommikul püüdsime läbi jää lõunasse tungida, avastasime, et jää ümbritseb meid tiheda rõngana. Keskpäeval asusime 55°16' l.-l.

Reedel, 18. detsembril. Kell 2 hommikul püüdsime loodetuulega 55°08' l.-l. ja 24°33' i.-p. sõita ümber jäävälja, kuid takerdusime uuesti jäässe.

Kella kuuest alates hakkas udu tihenema ja varsti mattus kõik läbipaistmatusse hämarusse. Püüdsime jälle leida jääs läbipääsuteid, kuid selgus, et olime surutud suurte pankade vahele, mis meid endaga kaasa kandsid. Laevad olid sattunud väga hädaohtlikku seisukorda, kusjuures jääst väljapääsemine oli väga raske.

Kahtlemata olid need «ujuvad kaljud» (kui mul lubatakse jääpanku nõnda nimetada) meile uduse ilmaga suureks hädaohuks. Ent siiski oli eelistatavam sõita keset jääkaljusid, kui samasugustes tingimustes sattuda hiiglasuurde lausjäävälja. Viimasel juhul peitub suurim hädaoht selles, et laevad külmuvad kõvasti jäässe kinni ja siis muutub nende seisukord äärmiselt kartusttekitavaks ning raskeks. Minu laeval oli kaks madrust, kes omal ajal olid purjetanud Gröönimaa vetes. Üks neist oli 9, teine aga 6 nädalat viibinud jäävangis olevate laevade pardal. Üksikult ujuvaid jääpanku nimetavad need madrused paakjääks, suuremaid jääpankade kogumikke nad nimetavad jääväljadeks, hiiglaslikke ühteliitunud jääkuhjatisi aga lausväljadeks.

Mina mõistan «jäävälja» all kolossaalseid kuhjatisi, mis koosnevad üksteisest eraldatud, erineva suuruse ja paksusega pankadest. Nende pankade pindala kõigub 3-4 kuni 30-40 ruutjala piirides. Need pangad asetsevad tihedasti üksteise vastas ja mõnikord on nad üksteise otsa kuhjunud. Arvan, et niisugusest jääst on võimatu läbi tungida. Ka ei ole teada, kui kaua võib selline jääväli Gröönimaa rannikute lähedal püsida, ilma et tema mõõtmed väheneksid. Kuid sealsetel laiustel on suvisel ajal vaevalt külmem kui siin, lõunapoolkeral. Sulailma ei ole me siin täheldanud kordagi ja elavhõbe termomeetris püsib keset suve peaaegu alati alla nulli. Valitseb üldine arvamus, et meres ujuv jää tekib jõgede suudmealadel ja merelahtedes. Kui see oletus õigeks osutub, võib nõustuda, et jääväljade lähikonnas leidub alati maismaad. Sel juhul peaks maismaa paiknema jäävööndist lõuna pool; see jäävöönd on meile seni olnud ainsaks takistuseks, mis raskendab sellele maale lähenemist.

Et ma ei suutnud piki jäävälja serva lõunasse sõites läbipääsuteed leida, siis otsustasin liikuda 30-40 liigi itta ja teha seal uus katse tungida lõunasse ümber jäävälja ning lahendada sellega kõik vaidlused Lõunamandri kohta. Teinud selle otsuse, võtsin kirdetuulega kursi loodesse. Kell 6 õhtul pöördusime loodetuulega itta, kohates oma teel palju jääsaari ja suuri jäätükke. Termomeeter näitas -1 kuni 1,1 °C, ilm oli udune, sadas vihma ja lund, külm tundus tugevamana, kui seda näitas termomeeter; kogu meeskond kaebas külma üle. Ma andsin korralduse katta pihtkuubede käised tiheda baikariidega ja õmmelda baikast ja purjeriidest mütsid.

Hakkas ilmnema skorbuudi tunnuseid. Arstid jagasid haigetele värske linnaseekstrakti portsjoneid, mis spetsiaalselt selleks otstarbeks olid kaasa võetud.

Üks madrus, kel oli eriti raskekujuline skorbuut, jõi mõnda aega sidruni- ja apelsinimahla, kuid tema seisund ei paranenud. Aga teisest küljest, nagu teatas kapten Furneaux, paranesid selle abil «Adventure’il» kaks madrust skorbuudist täielikult.

Esmaspäeval, 21. detsembril. Sõitsime idakursiga kuni kella kaheksani hommikul. 53°50' l.-l. ja 29°24' i.-p. võtsime värske läänetuulega kursi lõunasse. Ilm oli udune ja sadas lund. Õhtuks tuul vaibus, ilm paranes sedavõrd, et võisime näha merd ümberringi mõneliigise raadiusega.

Teisipäeval, 22. detsembril. Ööl vastu tänast vahetasime muutliku ilmaga mitu korda kurssi, hommikul sõitsime lõunasse. Kogu aeg kohtasime jääpanku ja -saari. Purjetasime edelasse nõrga lainetusega.

Kolmapäeval, 23. detsembril. Terve päev sadas vihma, lund ja rahet. Hommikul, asudes 55°20' l.-l. ja 31°30' i.-p., käskisin paadi vette lasta, et hoovuse suunda määrata. Ent mingeid hoovuse tunnuseid ei läinud korda avastada.

Paadis olijate hulgas viibiv Forster laskis maha mõned väikesed hallid linnud. Selg, tiibade välisküljed ja jalad on neil lindudel sinakashallid, kõhualune ja tiibade siseküljed valkjad kerge sinaka varjundiga. Suled tüviku välisküljel on musta helgiga tumesinised. Tiibu läbib must vööt. Saba tipusuled on samuti mustad. Nende lindude nokk on hästi lai, samuti nagu keelgi. Arvan, et nad elavad ainult lõunapoolkeral, seejuures 28. paralleelist kõrgemal.

Neljapäeval, 24. detsembril. Täna puhus mõõduka tugevusega tuul. Ilm oli selge ja külm. Keskpäeval asusime 56°31' l.-l. ja 31°19' i.-p. Termomeeter näitas 1,6 °C. Kui laev möödus 50 jala kõrgusest ja 400-süllase ümbermõõduga jääsaarest, saatsin ohvitseri paadiga järele vaatama, kas jää sulab. Ta tuli varsti tagasi ja teatas mulle, et jää pinnal ei leidu tilkagi vett, sula järelikult ei ole.

Õhtul sõitsime ajujää või rabeda jää väljades.

Reedel, 25. detsembril. Tuul pöördus järsku lõunasse. Lainetus merel oli mõõdukas. Sõitsime lääne-edelakursiga. Hommikul oli ilm selge, kuid hiljem halvenes. Õhk oli lõikavalt külm.

Kesksuvel esinevad siin külmad, milliseid Inglismaa ei tunne isegi südatalvel. Keskpäeval tegime astronoomiliste vaatlustega kindlaks, et asume 58°31' l.-l. ja 26°57' i.-p.

Viimaste päevade jooksul läbisime suure vaevaga kitsaid, kuid väga pikki murdunud jää välju. Väliste tunnuste järgi panin tähele, et mõned lamedad 6-8 tolli paksused jääpangad pidid olema tekkinud jõgede suudmealadel või lahtedes.

Ent kõrvuti lamedate jääpankadega oli palju korrapäratu, fantastilise kujuga, teravate kammisarnaste servadega panku. Need meenutasid väga korallrahusid ja raske oleks endale ette kujutada selliste jääpankade piirjoonte ebatavalist mitmekesisust.

Ma arvan, et korrapäratu kujuga jääpangad on lahtimurdunud tükid suurtest jääväljadest, neistsamadest, milledest tahtsime ümber sõita, et veenduda, kas ei piirne need lõunas mandriga.

Jätkasime edasiliikurnist läände tugevate lõuna- ja edelatuultega ning kohtasime teel pingviinide parvi just sel ajal, kui tegime katset mõõta mere sügavust. Katse jäi tulemuseta, sest 150 süllani väljakeritud liin ei küündinud põhja.

Pühapäeval, 27. detsembril. Hommikul sõitsime rabeda jää väljades. Suured pangad olid kadunud. Ilm oli selge ja meri täiesti vaikne. Seda ära kasutades lasksime vette paadi. Forster tappis ühe pingviini ja mõned hallid linnud. Siinsed pingviinid ei erine millegagi oma kaasvendadest teistes maailmaosades, välja arvatud erinevused, mida on raske märgata isegi kogenud loodusteadlasel. Lindude hulgas, keda Forster maha laskis, olid väikesed sinakad isendid, kes erinesid hallikassinistest vaid noka suuruselt, sulestiku teistsuguselt värvivarjundilt ja valgete sulgede poolest saba tipus. Muide, ei ole võimatu, et nende erinevuste põhjuseks on asjaolu, et nägime erineval ajal ühe ja sellesama liigi isa- ja emalinde. Täna oli meie asukoht 58°19' l.-l. ja 24°39' i.-p.

Esmaspäeval, 28. detsembril. Täna hommikul andsin «Adventure’ile» signaali, et ta hoiduks «Resolutioni» paremal pardal traaversis 4 miili kaugusel. Kuni kella neljani päeval sõitsid mõlemad laevad selles asendis lääne-edelasse, siis aga sundisid udu ja tihe lumi meid jälle teineteisele lähenema. Varsti olime jääpankadest ümbritsetud ja rehvisime marsspurjed.

Teisipäeval, 29. detsembril. Hommikul koristasime rehvid ja heisanud praampurjed, võtsime läänekursi. Kohtasime mõningaid pingviine. Päeval asusime 59° l.-l. ja 19°01' i.-p., s. o. 3 kraadi läänes sellest punktist, kus sõitsime esimest korda ajujäässe. Sellest ilmneb täie selgusega, et jääväljad ei piirne mingi maa rannikuga.

Ma otsustasin, kui ei tule ette takistusi, sõita läände kuni Circoncisioni neeme meridiaanini, mis asetseb meist praegu 80 liigi kaugusel.

Puhus pärituul, meri oli peaaegu jäävaba. Oma kavatsusest teatasin kapten Furneaux’le, kelle olin kutsunud «Resolutioni» pardale.

Kell üks päeval sõitsin otsejoones ühe jääsaare suunas, kus lootsin veetagavarasid täiendada. Kell 4 hakkasime selle saare juures allatuult triivima. Saare ümbermõõt oli üle poole miili ja kõrgus üle 100 jala. Tema tipul loendasime 86 pingviini. Pingviinid roomasid mööda jääpanga lauskjat nõlva kergesti üles.

Kui ma toetaksin seda arvamust, et pingviine leidub ainult ranna ligidal, oleksin tahes-tahtmata pidanud järeldama maa lähedust. Kuid alati tuleb arvestada, et pingviinidele on jääsaared kindlaks varjupaigaks ka merel ja ajujääl võivad nad rannast küllaltki kaugele eemalduda, Räägitakse, et emalinnud elavad pidevalt maismaal, sest mujal pole võimalik haududa. Seega võisime jääpankadel näha üksnes isalinde. Ma ei hakka vaidlema selle seisukoha vastu, sest isikliku arvamuse pingviinide eluviisist võin saada alles siis, kui kogun nende lindude kohta küllaldaselt andmeid.

Sõitsime kogu aeg värske kirdetuule ja muutliku ilmaga läände. Kõik need päevad näitas termomeeter -0,3° kuni 2,2 °C.

Kolmapäeval, 30. detsembril. Hommikul lasti laevalt maha valge lind, kes osutus lühikese noka ja tumesiniste jalgadega tormilinnuks. Selliseid linde arvatavasti nägigi Bouvet Circoncisioni neeme laiusel. Mahalastud linnule järele saadetud paadist tapeti veel tohutu pingviin kaaluga 11½ naela.

Kuni kella kaheksani õhtul jätkasime purjetamist läände, siis pöördusime loodesse, sest lootsin sellel rumbil sõites jõuda Circoncisioni neeme juurde. Kuid poole öö ajal võtsime jää tõttu kursi lõunasse, lisades seejuures purjesid.

Neljapäeval, 31. detsembril. Kogu päev sõitsime muutliku tuulega sageli kurssi vahetades, silmapiiril tohutud jääväljad.

Poole öö ajal olime 60°21' l.-l. ja 13°32' i.-p. Sellest punktist sõitsime läände.

Reedel, 1. jaanuaril 1773. aastal. Öö vastu 1. jaanuari oli väga selge ja esmakordselt pärast Kaplinnast väljumist nägime taevas kuud. Juba ainuüksi see annab tunnistust, missugune oli ilm meie purjetamise ajal lõunameredel. Kuu ja päikese vaatluste põhjal täpsustati meie asukoht ja arvutati välja pikkus, tehes sealjuures vastavad parandused. 1. jaanuari hommikul asusime 58°53'30" l.-l. ja 9°34'30" i.-p.

Just selline oli Circoncisioni neeme pikkuskraad, päikeseloojangul asusime temast 95 liigi lõuna pool. Ilm püsis haruldaselt selgena ja nähtavus ulatus 12-14 liigini.

On väga tõenäoline, et Bouvet oli pidanud maaks vaid tohutut jääsaart, mida ümbritsesid rabeda jää väljad.

Nähes esmakordselt jäävälju, lasksime ka meie end samasugusel viisil petta. Vaevalt võib oletada, et see jää piirneb tundmatu maa rannikuga. Tegelikult ei ületanud vahemaa meie poolt algul nähtud jääväljade põhjaserva ja meie pärastise marsruudi vahel piki jööde lõunaserva 100, kohati ka 60 liigi, mida väga hästi illustreerib kaart.

Selge ilm kestis ainult 3. jaanuari hommiku kella kolmeni, millal hakkas puhuma lõikav kirdetuul. Sõitsime kagukursiga ja olime enne keskpäeva sunnitud marsspurjedele kõik rehvid sisse võtma. Peatselt aga tuul vaibus ja ilm selgines uuesti.

Esmaspäeval, 4. jaanuaril. Kuni keskpäevani püsisime kirdekursil. Sellel rumbil jõudsime 59°02' l.-l. ja peaaegu samasugusele pikkuskraadile, kus viis päeva tagasi olime kohanud viimast jäävälja.

Et me sellest jääväljast ei näinud vähimatki jälge, siis mõistsime selgesti, et säärased tohutud jäämassid ei saa sellise lühikese ajaga jäljetult hävida. Ilmselt kandus jää põhja poole. Järelikult ei ole sellel meridiaanil 55 ja 59° l.-l. vahel mingisugust maad ning meie esialgsed oletused leida mainitud laiustel maad osutusid nüüd ekslikeks.

Et olime selles mereosas juba purjetanud, andsin korralduse võtta kurss idakagusse ja liikuda kaugemale lõunasse. Värske pärituul oli meile soodne, kuid väga paks udu, lumi ja vihm muutsid teekonna raskeks. Läbipaistva jääkoorukesega kattunud taglas pakkus veetlevat vaatepilti. Kuigi pakast oli vähem kui nädal aega tagasi ja meri oli jäävaba, tundus meile kõigile, et külm on märgatavalt kõvenenud. Laeva juhtimine läks raskeks, sest kogu taglas, purjed ja plokid olid jääga kaetud ning seetõttu jäigaks muutunud. Madrused võitsid südilt kõik raskused ja talusid külma paremini kui olin oodanud.

Värske loodetuulega, vihmas ja lumelörtsis sõitsime samal kursil kuni 8. kuupäevani ja jõudsime 61°12' l.-l. ja 31°47' i.-p.

Reedel, 8. jaanuaril. Selliseid suuri jäävälju, millest õhtul möödusime, ei ole me juba mitu päeva kohanud. Muide, jääga oleme juba niivõrd harjunud, et seda enam ei märkagi. Pealegi olid jääväljad meie eest sageli udulinikuga varjatud.

Kell 9 hommikul lähenesime jääsaarele, mida ümbritsesid rabeda jää kuhjatised. Kuna tuul oli mõõdukas ja ilm küllaltki selge, otsustasin sõita otse jää juurde, et täiendada mageda vee tagavarasid.

Laupäeval, 9. jaanuaril. Kuni kella neljani hommikul loovisime, lähenedes jääsaarele, siis sõitsime allatuult tema põhjatipu juurde. Lasksime vette paadid. 5-6 tunniga võtsid madrused nii palju jääd, et selle sulatamisel saime värske veega täita 15 vaati.

Osa jääst lõhuti tükkideks ja pandi tühjadesse kastidesse. Jää pealevõtmine laevale ja selle sulatamine on väsitav ning palju aega nõudev protseduur. Ent siiski on laevade veega varustamisel veetagavarade täiendamine jää arvel üheks kõige sobivamaks viisiks.

Pärast seda, kui mõlemad laevad olid jääga varustatud käskisin ilma kõhkluseta tugevast lumesajust saadetud tugeva loodetuulega võtta lõunakursi.

Teisipäeval, 12. jaanuaril. Nägime taas pingviine. Võtsime jälle pardale jääd, millega täitsime kõik tühjad vaadid.

Forster laskis maha pruunikashalli tutiga mustapealise albatrossi. Neid linde märkasime juba esimestel päevadel pärast jääpiirkonda jõudmist. Üksnes albatrossid, kelle hulgas leidub ka kollase noka ja tumepruuni värvusega isendeid, lubavad kütil läheneda laskekauguseni. Teised linnud lendavad paadi liginemisel ära, mistõttu neid on väga raske maha lasta.

Kell 4 päeval tõstsime paadid pardale ning sõitsime mõõduka tuulega ja tugevas lumesajus kagusse.

Neljapäeval, 14. jaanuaril. Kell 2 öösel sattusime tuulevaikuse piirkonda, kus lasksime paadid vette ja tegime kindlaks hoovuse suuna ning kiiruse. Hoovus tuli kagust kiirusega 1/3 miili tunnis. Tuulevaikus kestis kella viieni õhtul, siis aga võtsin kerge lõuna- ja kagutuulega kõigi purjede all kursi kirdesse.

Laupäeva1, 16. jaanuaril. Täna asusime 63°33' l.-l. ja 38°41'30" i.-p. (kronomeetri järgi). Astronoomiliste vaatluste abil määrasime oma asukoha pikkuse.

Mina ja Wales, töötades kumbki eraldi, mõõtsime meie sekstantidega ühendatud teleskoopide abil kuus korda päikese ja kuu kaugust ning saime pikkuse, mis võrdus peaaegu kronomeetri järgi saadud näiduga (minu arvutuste järgi 38°36'45" ja Walesi arvutuste järgi 38°35'30"). Mul oli võimalus kindlaks teha, et kõige täpsemaid astronoomilisi määranguid saab siis; kui kasutada teleskoopi laeva aeglase sõidu juures. Töö teleskoobiga tundub algul raskena, aga järk-järgult võib selle instrumendiga töötamise täielikult kätte õppida. Kronomeetri abil võib merel kergesti leida suuremaid vigu pikkuste määramisel. Muide, erinevus vaatlustes kummagi meetodi kasutamisel ületab harva 1½ kraadi ja on tavaliselt isegi palju väiksem.

Meresõidupraktika edusammude eest võlgnevad meie sajandi astronoomid tänu Pikkuste Palati juhtimisel välja antud väärtuslikele astronoomiliste efemeriidide tabelitele. Lisaks sellele on vaatluste täpsus väga palju kasvanud veel seetõttu, et astronoomilisi instrumente ja aparaate valmistatakse nüüd suure täiuslikkusega. Ilma heade instrumentideta kaotavad ka kõige täpsemad tabelid oma väärtuse. Meie vaatlused teostati nelja sekstandiga, mis olid valmistatud erinevate meistrite poolt.