Читать книгу Labürindijooksja 3: Surma ravim - James Dashner - Страница 6

Thomas oli kujutlenud seda juhtumas, lõputuid kordi. Mida ta teeks, mida ütleks. Kuidas ta sööstaks ettepoole ja ründaks ükskõik keda, kes sisse astub, pistaks plagama, põgeneks, pageks. Kuid need mõtted olid pigem enda lõbustamiseks. Ta teadis, et MOOLOK ei laseks millelgi sellisel sündida. Ei, ta pidi iga liigutust planeerima, enne kui sai tegutsema asuda.

Kui see tõepoolest juhtus – kui uks avanes kerge puhkimise saatel ja hakkas avali vajuma –, tundis Thomas enda reaktsioonist üllatust: ta ei teinud midagi. Miski ütles talle, et tema ja laua vahele oli tekkinud nähtamatu barjäär – nagu nois magamisruumides pärast labürinti. Veel polnud tegutsemiseks aeg. Veel mitte.

Thomas tundis vaid kerget jahmatust, kui Rottmees sisse astus – sama mees, kes rääkis välujatele viimasest katsest, mis neile peale sunniti, Põlenu läbimisest. Samasugune pikk nina, nirgilikud silmad; need rasvased juuksed, kammitud üle poolt pead katva silmanähtavalt kiila koha. Samasugune naeruväärne valge ülikond. Aga ta näis kahvatum kui viimane kord, mil Thomas teda nägi, hoidis kaenla all paksu kausta kortsus ja lohakalt kuhjatud paberihunnikuga ja lohistas seljatoega tooli.

„Ilusat hommikut, Thomas,” ütles ta jäigalt noogutades. Vastust ootamata tõmbas ta ukse kinni, asetas tooli laua taha ja võttis istet. Ta tõstis kausta enese ette, avas selle ja asus pabereid lehitsema. Leidnud otsitava, lõpetas ta ja asetas käed paberile. Seejärel ilmus ta näole hale naeratus, pilk Thomasel.

Kui Thomas viimaks rääkima hakkas, taipas ta, et polnud seda juba nädalaid teinud, nii kostis tema hääl kraaksatusena. „See saab olema ilus hommik vaid siis, kui mu välja lased.”

Mehe näoilme ei muutunud karvavõrdki. „Jah, jah, ma tean. Pole vaja muretseda – kuuled täna küllaga häid uudiseid. Usu mind.”

Thomas mõtles sellele, tundes häbi, et lasi ootustel tõusta, olgu vaid sekundikski. Ta oleks pidanud praeguseks juba targem olema. „Häid uudiseid? Kas te ei valinud meid mitte seepärast välja, et olime teie arvates intelligentsed?”

Rottmees püsis mitu sekundit vait, enne kui vastas. „Intelligentsed, jah. Muude, olulisemate põhjuste kõrval.” Ta vakatas hetkeks ja vaatles Thomast, enne kui jätkas. „Kas sa arvad, et me naudime kõike seda? Arvad, et naudime teie kannatuste vaatamist? See kõik toimub suurema eesmärgi nimel ja üsna pea saad kõigest aru.” Tema häälde oli siginenud intensiivsus, nii et ta praktiliselt karjus viimase lause, nägu nüüdseks punane.

„Nonoh,” ütles Thomas, tundes end iga hetkena üha vapramana. „Pista mulk kenakesti kinni, vana semu. Saad muidu südamerabanduse.” Oli hea tunne lasta seesugustel sõnadel enesest välja paiskuda.

Mees tõusis toolilt ja küünitas üle laua ettepoole. Tema kaelasooned kerkisid pingul nööridena esile. Ta võttis aeglaselt taas istet, hingas mitu korda sügavalt sisse. „Võiks ju arvata, et peaaegu neli nädalat valges kastis teevad ühe poisi alandlikumaks. Aga sa näid ülbem kui kunagi varem.”

„Nii et sa kavatsed mulle rääkida, et ma siiski pole hull? Et mul pole lahvatust, pole olnudki?” Thomas ei saanud sinna midagi parata. Viha kerkis temas, kuni tundus, nagu paneks see teda plahvatama. Kuid ta sundis oma häält rahulikuks. „See hoidis mind kõige jooksul mõistuse juures – sügaval sisimas tean, et valetasite Teresale, tean, et see on järjekordne test. Nii et kuhu ma järgmisena lähen? Saadate mu suhkama kuu peale? Lasete mul alukate väel üle ookeani ujuda?” Ta naeratas, et sõnadele rohkem mõju anda.

Rottmees oli kogu jauramise aja tuimal pilgul Thomast vahtinud. „Kas lõpetasid?”

„Ei, ei lõpetanud.” Ta oli oodanud mitmeid päevi, et saaks rääkida, kuid nüüd, mil see võimalus oli viimaks käes, ei tulnud ühtki mõtet pähe. Ta oli unustanud kõik mõttes läbi mängitud stsenaariumid. „Ma ... tahan, et sa räägiksid mulle kõigest. Kohe.”

„Oh Thomas,” ütles Rottmees tasa, justkui teataks väiksele lapsele kurba uudist. „Me ei valetanud sulle. Sul on lahvatus.”

Thomas oli rabatud; jäine hoog rebis end läbi raevu kuumuse. Kas Rottmees valetas ka nüüd? mõtles ta. Aga ta kehitas õlgu, nagu oleks uudis midagi sellist, mida ta oligi kogu aeg kahtlustanud. „Noh, igatahes pole ma veel hakanud hulluks minema.” Teatud hetkel – pärast Põlenu ületamiseks kulunud aega, Brendaga olemist, ümberringi tölbid – oli Thomas leppinud tõsiasjaga, et lõpuks nakatub. Aga ta kinnitas endale, et praegu oli kõik veel hästi. Ta polnud mõistust kaotanud. See oli kõik, mis tol hetkel luges.

Rottmees ohkas. „Sa ei mõista. Sa ei mõista, mida ma tulin sulle ütlema.”

„Miks ma peaksin uskuma sinu suust sõnagi? Kuidas sa saaksidki minult seda oodata?”

Thomas tajus, et oli püsti tõusnud, kuigi tal polnud sellest vähimatki mälestust. Tema rind vappus rasketest hingetõmmetest. Ta pidi uuesti enesekontrolli saavutama. Rottmehe pilk oli jäine, silmad nagu mustad augud. Valetagu see mees talle või mitte, aga Thomas teadis, et peab tema jutu ära kuulama, kui sellest valgest ruumist kunagi pääseda tahab. Ta sundis end rahulikumalt hingama. Ootas.

Päras mitut vaikushetke võttis külaline taas sõna. „Ma tean, et oleme sulle valetanud. Tihti. Oleme teinud sulle ja su sõpradele kohutavaid asju. Aga see kõik oli osa plaanist, millega sa mitte ainult ei nõustunud, vaid aitasid selle ka ise välja mõelda. Oleme pidanud pisut kaugemale minema kui algul lootsime – selles pole kahtlustki. Aga kõik on püsinud vastavalt loojate ettekujutusele – sinu ettekujutusele nende asemel, pärast seda, kui toimus ... puhastus.”

Thomas raputas aeglaselt pead; ta teadis, et oli nende inimestega kunagi mingil moel seotud, kuid mõte panna kedagi läbi elama seda, mida ta ise oli läbi elanud, ei mahtunud talle pähe. „Sa ei vastanud mulle. Kuidas sa saad minult oodata, et usuksin sinu juttu?” Loomulikult mäletas ta tegelikult rohkem, kui välja näitas. Kuigi aken minevikku oli räpaga kaetud, paljastamas ei enamat kui laigulisi pildikesi, teadis Thomas, et oli töötanud MOOLOKi heaks. Ta teadis, et ka Teresa oli nende heaks töötanud ja et nad olid aidanud labürinti luua. Lisaks veel mõned mälestused.

„Sest, Thomas, sinu teadmatuses hoidmisest pole enam mingit kasu,” ütles Rottmees. „Enam mitte.”

Thomas tundis äkilist väsimust, justkui oleks kogu jõud temast välja immitsenud, jätnud alles tühimiku. Ta vajus raske ohke saatel põrandale ja raputas pead. „Ma ei tea, mida see tähendab.” Mis mõtet oli vestelda, kui sõnu ei saanud uskuda?

Rottmees rääkis edasi, kuid tema hääletoon muutus; see polnud enam nii kauge ja kliiniline, vaid pigem professorlik. „Sa tead ilmselgelt väga hästi, et levib hirmus haigus, mis õgib kõikjal üle maailma inimeste mõistuse. Kõik, mida seni teinud oleme, on vaid ainsal eesmärgil – et analüüsida ajumustreid ja panna nende abil kokku plaan. Eesmärk on kasutada seda plaani, et luua lahvatusele ravim. Kaotatud elud, valu ja kannatused – sa teadsid algusest peale, mis hinnaga seda teeme.

Me kõik teadsime. See toimus, et inimrass saaks säilida. Ja me oleme väga lähedal. Väga, väga lähedal.”

Mälestused olid Thomasele mitmelgi korral meenunud. Muutumine, sellest peale nähtud unenäod, hägusad kujutluspildid siin-seal nagu kiired välgunooled peas. Ja nüüd, kuulates seda valges ülikonnas meest kõnelemas, tundis Thomas, nagu seisaks ta kaljul ja kõik vastused ilmuvad peagi sügavusest välja, et ta saaks neid täielikult näha. Kihk neist vastustest kinni haarata oli peaaegu liiga tugev.

Kuid Thomas püsis ettevaatlik. Ta teadis, et oli olnud osa kõigest sellest, aidanud labürinti luua, võtnud juhtimise enda kätte, kui algsed loojad hukkusid, hoidnud uute värvatute abil programmi töös. „Mäletan piisavalt, et enda tegude pärast häbi tunda,” tunnistas ta. „Kuid seesugust kuritarvitamist ise kogeda on hoopiski midagi muud kui seda planeerida. See lihtsalt pole õige.”

Rottmees kratsis nina ja niheles istmel. Miski Thomase sõnades oli teda puudutanud. „Vaatame, mida sa lõpuks ütled, Thomas. Vaatame. Aga las ma küsin sinult – kas sa tahad mulle öelda, et mõnede elude kaotamine pole seda väärt, et paljusid päästa?” Taas kord kõneles mees kirega, ettepoole küünitades. „See on vana hüpotees, aga kas sa usud, et lõpp võib õigustada kasutatud meetmeid? Kui pole valikut?”

Thomas vaid põrnitses. See oli küsimus, millele polnud head vastust.

Rottmees oleks nagu naeratanud, kuid see näis pigem irvena. „Pea lihtsalt meeles, et ükskord sa seda uskusid, Thomas.” Ta asus pabereid kokku korjama, justkui hakkaks lahkuma, kuid ei liikunud paigast. „Tulin sulle ütlema, et kõik on valmis ja andmed peaaegu koos. Oleme millegi suure lävel. Kui plaani valmis saame, võid oma sõpradega edasi maurata, kui ebaõiglased me oleme olnud.”

Thomas tahtis mehele halvasti öelda, kuid hoidis end tagasi.

„Kuidas viib meie piinamine plaanini, millest räägid? Mis võib olla teismeliste saatmisel hirmsatesse kohtadesse ja nende suremise pealtvaatamisel pistmist mingile haigusele ravimi leidmisega?”

„Sel on ravimi leidmisega kõike pistmist.” Rottmees ohkas raskelt. „Aga peagi tuleb sul kõik meelde ja ma usun, et sa kahetsed paljutki. Muuseas, on midagi, mida pead teadma – see võib su isegi taas mõistusele tuua.”

„Mida?” Thomasel polnud aimugi, mida mehel võiks öelda olla.

Tema külaline tõusis püsti, silus pükstelt kortse ja sättis pintsakut. Seejärel viis ta käed selja taha. „Lahvatuse viirus elab sinu keha igas osas, kuid ei mõju sulle ega hakkagi mõjuma. Kuulud erakordselt haruldasse inimrühma. Sa oled lahvatusele immuunne.”

Thomas neelatas ega saanud sõnagi suust.

„Väljas tänavail nimetatakse sinusuguseid immudeks,” jätkas Rottmees. „Ja nad väga, väga vihkavad sind.”