Читать книгу Labürindijooksja 3: Surma ravim - James Dashner - Страница 8

T-särk ja teksad. Jooksutossud – täpselt samasugused, nagu ta labürindis kandis. Puhtad pehmed sokid. Ennast vähemalt viis korda pealaest jalatallani puhtaks küürinud, tundis Thomas, nagu oleks uuesti sündinud. Ta uskus paratamatult, et kõik läheb nüüdsest paremini. Et ta saab oma elu ise juhtida. Kui vaid peegel poleks meelde tuletanud tätoveeringut – seda, mis talle enne Põlenut tehti. See oli läbielatu igavene sümbol ja Thomas tahtis kõik unustada.

Ta seisis vannitoa ukse ees, selg vastu seina, käed rinnal, oodates. Ta mõtles, kas Rottmees tuleb tagasi – või ehk jättis ta Thomase ringi vaatama, järjekordse katsega alustama? Thomas oli vaevu jõudnud seda mõelda, kui kuulis samme ja nägi nirgilikku meest nurga tagant ilmumas.

„Noo, päris peen!” kommenteeris Rottmees, suunurgad ebamugavaks naeratuseks vormumas.

Thomase peast käis läbi hulk sarkastilisi vastuseid, kuid ta teadis, et pidi ausat mängu mängima. Praegu oli oluline koguda võimalikult palju infot ja siis sõbrad üles leida. „Tunnen ennast hästi. Nii et ... aitäh.” Ta manas näole põgusa naeratuse. „Millal ma teisi välujaid näha saan?”

„Kohe.” Rottmees oli taas asjalik. Ta noogutas tuldud tee poole ja viipas Thomast enesele järgnema. „Te kõik läbisite katsete kolmanda etapi jaoks mitmeid teste. Lootsime, et lõpuala mustrid on teise etapi lõpuks kaardistatud, kuid pidime improviseerima, et saaksime jätkata. Aga nagu ma ütlesin, oleme väga lähedal. Nüüdsest olete uuringus meie täieõiguslikud partnerid, aitate seadistada ja süvitsi minna, kuni suudame mõistatuse lahendada.”

Thomas kissitas silmi. Ta arvas, et tema kolmas etapp oli olnud valge tuba – aga teistel? Ükskõik kui väga ta ka seda katset vihkas, võis ta vaid ette kujutada, kui palju hullemaks oleks MOOLOK võinud kõik teha. Ta lootis, et ei saagi kunagi teada, mis tema sõprade jaoks oli välja mõeldud.

Viimaks jõudis Rottmees ukseni. Ta avas selle vähimagi kõhkluseta ja astus sisse.

Nad sisenesid väikesesse saali ja Thomas tundis kergendust. Segiläbi nii umbes tosinal istmereal istusid tema sõbrad, kõik elus ja pealtnäha terved. Välujad ja B-rühma tüdrukud. Minho. Frypan. Newt. Aris. Sonya. Harriet. Kõik näisid pealtnäha rõõmsad – lobisesid, naeratasid ja naersid –, kuigi nad teesklesid võib-olla mingil määral. Thomas eeldas, et neile oli samuti kinnitatud, et kõik saab peagi läbi, kuid ta kahtles, kas keegi seda ka uskus. Tema küll mitte. Mitte veel.

Ta vaatas toas ringi Jorget ja Brendat otsides – ta tahtis väga Brendat näha. Ta oli tundnud ärevust tüdruku pärast sellest peale, kui mägi nad peale korjas, muretsedes, et MOOLOK saatis nad Jorgega tagasi Põlenusse, nagu nad ähvardasid, aga kummastki polnud märkigi. Enne kui ta jõudis Rottmehelt nende järele küsida, kostis läbi pomina üks hääl ning Thomas ei saanud parata, et üle tema näo levis lai naeratus.

„Olen vist suhkatud ja taevasse läinud. See on Thomas!” hüüdis Minho. Tema teadaannet saatsid hüüatused, juubeldused ja vilistamine. Thomase sisemuses keerles kergendustunne segamini murega ja ta vaatas toas olevaid nägusid. Liialt vapustatud, et rääkida, ta muudkui naeratas, kuni tema pilk peatus Teresal.

Tüdruk tõusis püsti, pööras oma toolilt rea lõpus eemale, et poisile otsa vaadata. Mustad juuksed, puhtad, kammitud ja läikivad, langesid õlgadele ja raamisid kahvatut nägu. Punased huuled tõmbusid laiaks naeratuseks, lüües tema näo särama ja sinised silmad kumama. Thomas tahtis tema juurde minna, kuid hoidis end tagasi, mõtteid varjutamas elavad mälestused sellest, mida tüdruk oli talle teinud, kuidas ta oli öelnud, et MOOLOK on hea, ka pärast kõike seda, mis juhtus.

Kas sa kuuled mind? hüüdis ta mõttes, et uurida, kas nende võime on tagasi.

Aga tüdruk ei vastanud ja Thomas ei tundnud ikka veel tema kohalolu enda sisemuses. Nad lihtsalt seisid ja põrnitsesid teineteist, pilgud otsekui seotud tervelt minut aega, kuigi see võis tegelikult kesta vaid mõne sekundi. Ja siis olid Minho ja Newt poisi kõrval, laksasid talle seljale, raputasid ta kätt, tõmbasid teda tuppa.

„Noh, vähemalt ei andnud sa paganama päralt alla, Tommy,” sõnas Newt, pigistades tema kätt tugevasti. Tema hääl kõlas tõredamalt kui muidu, eriti arvestades, et nad polnud teineteist juba nädalaid näinud, kuid vähemalt oli ta ühes tükis. Ja selle üle võis tänulik olla.

Minho näol oli naeratus, kuid silmis raske pilk, mis näitas, et seljataha jäi kohutav aeg, et ta polnud veel tema ise ja andis lihtsalt parima, et teeselda. „Võimsad välujad, jälle koos. Hea meel sind elusana näha, suhka – kujutasin ette vähemalt sadat viisi, kuidas sa surra võisid. Vean kihla, et nutsid igal õhtul igatsusest minu järele.”

„Jep,” pomises Thomas, tundes kõigi nägemisest suurt rõõmu, kuid nähes kurja vaeva, et sõnu suust saada. Ta eemaldus poistest ja kõndis Teresa juurde. Ta tundis kõikehaaravat soovi tüdrukuga silmitsi seista ja mingitki meelerahu leida, enne kui otsustab, mida teha. „Hei.”

„Hei,” vastas tüdruk. „Kõik korras?”

Thomas noogutas. „Vist küll. Üsna karmid nädalad. „Kas –” Ta peatas end. Ta tahtis peaaegu küsida, kas tüdruk kuulis, et ta üritas temaga mõttejõul ühendust saada, kuid ei tahtnud pakkuda talle rahuldust teadmisest, et oli seda teinud.

„Ma üritasin, Tom. Üritasin iga päev sinuga rääkida. Nad katkestasid meid, aga ma usun, et see kõik oli seda väärt.” Ta sirutas välja ja võttis Thomasel käest kinni ning see vallandas välujate mõnitavad hüüded.

Thomas tõmbas käe kähku tüdruku haardest välja ja tundis nägu punaseks värvumas. Mingil põhjusel ajasid Teresa sõnad ta ühtäkki tigedaks, aga teistele jäi vale mulje, nagu ta oleks pelgalt häbi tundnud.

„Nii nunnu,” ütles Minho. „Umbes sama armas nagu see, kui ta odaotsaga su suhkanäo sisse rammis.”

„Tõeline armastus tõepoolest.” Seda ütles Frypan, kõmistades seejärel sügavat naeru. „Ma ei tahaks näha, mis siis saab, kui need kaks esimest korda päriselt tülli lähevad.”

Thomast ei huvitanud nende arvamus, kuid ta tahtis Teresale ilmtingimata selgeks teha, et tüdruk ei pääse niisama lihtsalt. Ükskõik milline usaldus nende vahel enne katseid ka polnud, see ei tähendanud enam midagi. Thomas võib ju tüdrukuga rahujalale jõuda, kuid ta otsustas sealsamas, et usaldab vaid Minhot ja Newti. Ei kedagi teist.

Ta hakkas just vastama, kui Rottmees sisse astus, marssides mööda vahekäiku ja plaksutades käsi. „Võtke kõik istet. Meil on vaja veel mõningad asjad üle rääkida, enne kui pühkija eemaldame.”

Ta sõnas seda nii muuseas, et Thomas ei saanud alguses pihtagi. Seejärel jõudsid sõnad kohale – eemaldame pühkija – ja ta tardus.

Ruumi sigines vaikus ja Rottmees astus lavale ning lähenes kõnepuldile. Ta haaras puldi nurkadest, kordas samasugust sunnitud naeratust nagu varemgi ja hakkas siis rääkima. „Just nii, daamid ja härrad. Saate peagi oma mälestused tagasi. Iga viimse kui ühe.”