Читать книгу Labürindijooksja 3: Surma ravim - James Dashner - Страница 7

Thomas ei leidnud sõnu. Hoolimata kõikidest valedest, mida oli talle räägitud, teadis ta, et see, mida ta just kuulis, vastas tõele. Kui asetada see hiljutiste kogemuste kõrvale, näis kõik liigagi loogiline. Tema, arvatavasti ka teised välujad ja kõik B-rühmast olid lahvatusele immuunsed. Selle pärast nad katsete jaoks välja valitigi. Kõik, mida neile tehti – iga õel trikk, pettus, koletis, kes nende teele saadetud – oli osa peenest eksperimendist. Ja kuidagi aitas see MOOLOKit ravimile lähemale.

Kõik haakus omavahel. Veelgi enam – see puudutas tema mälestusi. See tundus tuttav.

„Ma näen, et sa usud mind,” ütles viimaks Rottmees, katkestades pika vaikuse. „Kui avastasime, et on teiesugused, kellel on viirus sügaval sees, kuid mitte ühtki sümptomit, otsisime teie hulgast parimad ja nutikamad välja. Nii sündiski MOOLOK. Muidugi, osa sinu katserühmast pole immuunsed ja nemad valiti kontrollsubjektideks. Eksperimenti tehes on vaja kontrollrühma, Thomas. Nii püsivad andmed kontekstis.”

Viimane osa viis Thomase südame saapasäärde. „Kes pole ...” Küsimus ei tulnud üle huulte. Ta tundis liialt suurt hirmu vastuse ees.

„Kes pole immuunne?” küsis Rottmees, kulmud kõrgel. „Oh, ma arvan, et nemad peaksid enne sind seda teada saama, kas pole? Aga tähtsam enne. Haised nagu nädalavanune laip – viime su pesema ja otsime sulle puhtad riided.” Mees võttis kausta pihku ja pöördus ukse poole. Ta hakkas juba välja astuma, kui Thomas suutis taas keskenduda.

„Oota!” hüüdis ta.

Külaline vaatas tagasi. „Jah?”

„Miks sa valetasid Põlenus, et meid ootab pelgupaigas ravim?”

Rottmees kehitas õlgu. „Minu meelest polnud see tegelikult vale. Katsete lõpetamise ja pelgupaika jõudmisega aitasite meil andmeid juurde koguda. Ja seepärast saamegi ravimi. Lõpuks. Kõigile.”

„Miks sa mulle seda kõike räägid? Miks nüüd? Miks te mu neljaks nädalaks siia toppisite?” Thomas viipas toas ringi, polsterdatud lae ja seinte poole, haletsusväärsele WC-potile nurgas. Tema vähesed mälestused polnud piisavad, et mõista neid kummalisi asju, mis temaga tehtud. „Miks te valetasite Teresale, et ma olen hull ja vägivaldne, ja hoidsite mind kogu selle aja siin? Mis selle mõte oli?”

„Muutujad,” vastas Rottmees. „Kõike, mida sinuga teinud oleme, on meie psühholoogid ja arstid hoolikalt vaaginud. Selleks, et stimuleerida vastuseid lõpualas, kus lahvatus oma kahjutööd teeb. Et uurida emotsioonide, reaktsioonide ja mõtete mustreid. Vaadata, kuidas need toimivad sinus pesitseva viiruse piires. Oleme üritanud mõista, miks sinu puhul pole viirusel hävitavat mõju. Kõige aluseks on lõpuala mustrid, Thomas. Sinu kognitiivsete ja psühholoogiliste vastuste kaardistamine, et luua võimaliku ravimi jaoks plaan. Kõige tähtsam on ravim.”

„Mis on lõpuala?” küsis Thomas, üritades meenutada, kuid pea oli täiesti tühi. „Ütle mulle ainult seda ja ma tulen sinuga.”

„Aga Thomas,” vastas mees. „Mind üllatab, et painajalt torgata saamine ei tuletanud sulle seda meelde. Lõpuala on sinu aju. See, kuhu viirus poeb ja pesitsema jääb. Mida rohkem nakatunud lõpuala on, seda paranoilisemalt ja vägivaldsemalt käitub nakatunu. MOOLOK kasutab sinu ja nende väheste teiste aju, et sellele probleemile lahendust leida. Kui mäletad, siis meie organisatsiooni eesmärk seisab selle nimes: Maailm On Otsas – Lõpuala Osakonna Katse.” Rottmees näis enesega rahul olevat. Peaaegu õnnelik. „Tule nüüd, teeme su puhtaks. Ja et sa teaksid − meid jälgitakse. Kui üritad midagi, on sel tagajärjed.”

Thomas istus, püüdes seedida kõike, mida just kuulis. Taas kord kõlas kõik tõepäraselt, tundus loogiline. Sobitus mälestustega, mis olid viimaste nädalatega meenunud. Ent siiski lõi usalduse puudumine Rottmehe ja MOOLOKi vastu kõigele kahtluse pitseri.

Viimaks ajas ta end püsti ja lasi ajul uued paljastused läbi töötada, lootes, et need võtavad hilisemaks analüüsiks kenasti tulpa. Sõnagi lausumata kõndis ta üle toa ja järgnes Rottmehele, astus uksest välja ja jättis valgete seintega kongi selja taha.

Mitte kui midagi ei torganud silma selle hoone puhul, kust ta end leidis. Pikk koridor, plaaditud põrand, beežid seinad, millel rippusid raamitud looduspildid – randa uhavatest lainetest, koolibrist, kes lendab punase lille kõrval, vihmast ja udust metsa kohal. Eredad tuled surisesid pea kohal. Ta pidi Rottmehe juhtimisel mitu korda pöörama, enne kui peatus viimaks ühe ukse taga. Mees avas selle ja viipas Thomast sisse astuma. See oli suur vannituba, kus seisis ridamisi kappe ja dušše. Üks kapp oli lahti, sees puhtad riided ja jalanõud. Isegi käekell.

„Sul on umbes kolmkümmend minutit,” selgitas Rottmees. „Kui oled lõpetanud, istu ja oota, ma tulen sulle järele. Siis saad sõpradega uuesti kokku.”

Mingil põhjusel tõi sõna sõbrad Thomasele meelde Teresa. Ta üritas teda mõttes hüüda, kuid teisel pool valitses vaikus. Hoolimata üha suurenevast põlgusest tüdruku vastu heljus temast jäänud tühjus Thomases nagu purustamatu mull. Teresa oli side tema minevikuga ja Thomas teadis vähimagi kahtluseta, et kunagi oli tüdruk olnud tema parim sõber. See oli üks neid väheseid asju maailmas, milles ta kindel oli, ning sellest oli raske täielikult lahti lasta.

Rottmees noogutas. „Kohtume poole tunni pärast,” ütles ta. Seejärel tõmbas ta ukse lahti ja sulges enda järel, jättes Thomase taas üksi.

Thomasel polnud ikka veel muud plaani, kui sõbrad üles otsida, kuid vähemalt oli ta nüüd sellele sammu võrra lähemal. Ja isegi kui tal polnud aimu, mida oodata, ei pidanud ta enam selles valges ruumis viibima. Lõpuks ometi. Nüüd polnud muud kui kuum dušš. Võimalus end puhtaks küürida. Miski polnud veel varem nii hästi kõlanud. Kaotades hetkeks valvsuse, võttis Thomas räpased riided seljast ja asus tööle, et end taas inimlikuks kasida.