Читать книгу Uhkus ja eelarvamus - Jane Austen - Страница 2

Jane Austen
Uhkus ja eelarvamus

Originaali tiitel:

Jane Austen

Pride and Prejudice

T. Egerton

1813

Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 1985

Korrektuuri lugenud Eda Posti

Kujundanud Liis Karu

© Tõlge eesti keelde ja järelsõna. Henno Rajandi pärijad, 2002, 2020

ISBN 978-9985-3-5030-0

e-ISBN 9789985350676

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

1

Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.

Kui niisugune mees kuskil silmapiirile ilmub, olgu ta tundmused ja vaated pealegi täiesti tundmata, siis on see tõsiasi ümberkaudsete perekondade meelest nii vastuvaidlematu, et uustulnukat hakatakse jalamaid selle või teise peretütre seaduslikuks omandiks pidama.

„Armas härra Bennet,” ütles proua Bennet oma abikaasale, „kas sa oled juba kuulnud, et Netherfield Park on viimaks ometi rendile antud?”

Härra Bennet vastas, et ta pole seda veel kuulnud.

„Aga nimelt nii see on,” jätkas proua Bennet. „Proua Long käis just praegu meil ja rääkis mulle.”

Härra Bennet ei kõssanudki.

„Kas tahad teada, kes see uus rentnik on?” hüüdis tema abikaasa kärsitult.

„Sina tahad sellest rääkida, mina olen valmis kuulama.”

Rohkem polnud proua Bennetil õhutust vaja.

„Tea siis, kallis mees, et nagu proua Long ütleb, rentis Netherfieldi üks rikas noormees Põhja-Inglismaalt. Ta olevat esmaspäeval neljahobusetõllaga kohta vaatamas käinud ja see hakanud talle nii kangesti meeldima, et ta teinud härra Morrisega kohe kaubad maha. Ta kolib juba enne mihklipäeva sisse ja osa teenijaskonda on järgmise nädala lõpul platsis.”

„Mis ta nimi on?”

„Bingley.”

„Abielus või poissmees?”

„Muidugi poissmees, mu kallis. Väga rikas poissmees. Neli-viis tuhat aastas. Mõtle, mis rõõm meie tüdrukutele!”

„Tohoh! Mis neil sellega pistmist on?”

„Armas härra Bennet,” vastas naine, „kuidas sa võid ometi nii kiusupunn olla? Sa ju saad väga hästi aru, et ma loodan mõne tüdruku temale mehele panna.”

„Kas see noormees kolibki siia niisuguste plaanidega?”

„Plaanidega? Rumalus, mis juttu sa ajad! Aga on ju väga võimalik, et ta mõnesse meie tüdrukusse armub, ja seepärast pead sa talle kohe visiidi tegema, niipea kui ta pärale jõuab.”

„Ma ei näe selleks põhjust. Sina tüdrukutega võid ju minna. Aga vahest on veelgi parem, kui saadad nad hoopis üksinda, sest kuna sina tüdrukutest ilu poolest maha ei jää, võib äkki juhtuda, et sa ise härra Bingley ära võlud.”

„Mis sa mind meelitad, kallis mees! Omal ajal ma muidugi olin päris ilus, aga vaevalt minus nüüd enam midagi erilist on. Kui naisterahvas on viis tütart üles kasvatanud, ei maksa tal enam omaenda veetluste peale mõelda.”

„Niisugusel juhul polegi enam erilisi veetlusi, mille peale mõelda.”

„Oh armas mees, sa pead tingimata härra Bingleyle visiidi tegema, kui ta ükskord saabub.”

„Seda ma küll lubada ei või.”

„Aga mõtle ometi oma tütarde peale! Mõtle, mis ilus partii see oleks! Sir William ja leedi Lucas on ainult sel eesmärgil otsustanud minna, ehkki nad muidu, nagu sa tead, ühtki uustulnukat ei külasta. Sa pead tingimata minema, sest meil on ilmvõimatu seda teha, kui sina pole enne ära käinud.”

„Usu mind, kallis, sa oled ülemäära tagasihoidlik. Ma julgen arvata, et härra Bingley rõõmustab südamest teid nähes. Ma annan sulle tema jaoks kirja kaasa, kus ma talle rõõmuga luban ükskõik millise tütre käe, keda ta iganes suvatseb valida, kuigi ma vist pean poetama paar head sõna oma armsa Lizzy kasuks.”

„Ära sa niisugust asja küll tee! Lizzy pole teistest millegi poolest parem. Igatahes pole ta pooltki nii ilus kui Jane ega pooltki nii lustakas kui Lydia. Aga sina eelistad alati teda.”

„Ükski neist pole eriti kiita,” vastas härra Bennet. „Nad on kõik ühteviisi rumalad nagu tüdrukud ikka. Aga Lizzyl on terake elavam vaim kui ta õdedel.”

„Kuidas sa võid omaenda lapsi niimoodi mustata, härra Bennet? Sulle lihtsalt pakub lõbu mind solvata. Sa ei hooli üldse mu vaestest närvidest.”

„Sa eksid, mu kallis. Ma austan su närve väga. Nad on mu vanad sõbrad. Vähemalt kakskümmend aastat olen ma pidanud kuulma, millise hoole ja armastusega sa neist räägid.”

„Sina ei tea mu kannatustest midagi.”

„Loodetavasti need ei murra sind ja sa saad siin meie kandis näha veel paljusid neljatuhandese aastatuluga noormehi.”

„Mis kasu meil sellest on, isegi kui neid tuleks siia kakskümmend tükki, sest sina ju ei võta vaevaks neid külastada.”

„Minu sõna selle peale, et kui neid saab kokku kakskümmend, käin nad kõik viimseni läbi.”

Härra Bennet oli teraste vaimuannete, sarkastilise huumori, tagasihoidlikkuse ja kapriiside niivõrd iseäralik segu, et naine polnud tervelt kahekümne kolme aasta jooksul jõudnud tema iseloomu tundma õppida. Proua Benneti enda vaimulaadi oli tunduvalt lihtsam ära mõistatada. Ta oli vähese taibu ja teadmistega ning püsimatu temperamendiga naisterahvas. Kui ta oli halvas meeleolus, pidas ta end närviliseks. Tema elueesmärgiks oli tütred mehele panna. Tema peamiseks troostiks olid külaskäigud ja kuulujutud.

2

Härra Bennet oli üks esimesi, kes härra Bingleyt külastamas käis. Ta oli algusest peale kavatsenud seda teha, ehkki ta naisele viimase hetkeni kinnitas just vastupidist. Proua Bennet sai asjast kuulda alles õhtul pärast visiiti. Asi tuli avalikuks järgmisel viisil. Nähes, et vanuse poolest teine tütar Elizabeth on kübara kaunistamisega ametis, ütles isa äkki:

„Loodetavasti meeldib see peakate härra Bingleyle, Lizzy.”

„Meie ei saa ilmaski teada, mis härra Bingleyle meeldib,” vastas ema etteheitvalt, „sest meie ju teda külastama ei lähe.”

„Aga sa unustad, mamma, et me kohtame teda seltskonnas ja proua Long lubas teda meile tutvustada.”

„Mina küll ei usu, et proua Long midagi niisugust teeb. Tal on endal kaks õetütart. Ta on isekas, silmakirjalik naine ja mina ei pea temast midagi.”

„Mina veel vähem,” ütles härra Bennet, „ja mul on hea meel kuulda, et sa ei jää lootma tema vastutulelikkuse peale.”

Proua Bennet ei suvatsenud vastata, ent suutmata oma nördimust talitseda, kukkus tütrega taplema.

„Issand! Mis asja sa ometi niimoodi läkastad, Kitty! Mõtle natuke minu närvide peale. Neist jäävad ainult riismed järele.”

„Kitty läkastab väga kasvatamatult,” ütles isa. „Ta teeb seda täiesti sobimatul ajal.”

„Kas ma siis lõbu pärast läkastan!” vastas Kitty pahuralt. „Millal su järgmine ball on, Lizzy?”

„Homme kahe nädala pärast.”

„Jah, just!” hüüdis ema, „ja proua Long jõuab tagasi alles üks päev enne seda; seega on tal võimatu meile härra Bingleyt tutvustada, sest ta ei tunne teda siis veel isegi.”

„Sel juhul oled sa ju oma sõbrannast soodsamas olukorras, mu armas, ja võid ise talle härra Bingleyt tutvustada.”

„Ilmvõimatu, härra Bennet. Kuidas ma saan seda teha, kui ma ise temaga tuttav ei ole? Miks sa mind niimoodi pilkad?”

„Su ettevaatlikkus teeb sulle au. Kahenädalasest tutvusest on tõesti vähe. Selle ajaga ei jõua keegi otsa peale, mis inimesega õieti tegemist on. Aga kui meie ei söanda riskida, siis riskib keegi teine. Eks proua Longil ja tema õetütardel tuleb samuti lasta õnne proovida. Ja kuna tema näeb selles sõbralikku teenet, võtan tutvustamiskohustuse enda peale, kui sina peaksid keelduma.”

Tüdrukud vahtisid isa pärani silmi. Proua Bennet korrutas ühtsoodu: „Rumalus, rumalus!”

„Mida peab see tundeküllane hüüatus tähendama?” imestas härra Bennet. „Kas tutvustamistseremoonia reeglid ja tähtsus, mis neile antakse, on sinu meelest rumalus? Siin ma ei saa sinuga nõustuda. Mis sina arvad, Mary? Sina oled ju sügavatele mõtisklustele kalduv noor daam, loed tarku raamatuid ja teed väljakirjutusi.”

Mary tahtis öelda midagi väga arukat, aga ühtki mõtet ei tulnud parajasti pähe.

„Sel ajal kui Mary mõtteid koondab, tulgem tagasi härra Bingley juurde,” jätkas härra Bennet.

„Mul on härra Bingleyst kõrini!” hüüdis proua Bennet.

„Seda on mul kurb kuulda. Aga miks sa siis varem ei rääkinud? Oleksin ma seda täna hommikul teadnud, ma poleks mingil juhul teda külastama läinud. Äärmiselt kahetsusväärne. Kuid nüüd on visiit tehtud ja meil pole enam võimalik seda tutvust vältida.”

Sellega rabas ta daame täpselt soovitud viisil, kusjuures kõige suuremas hämmelduses oli vist proua Bennet. Kui aga esimene rõõmupuhang vaibus, väitis ta sellegipoolest, et just niisugust lahendust oli ta kogu aeg oodanud.

„Mis ilus tegu sinust, armas mees! Aga ma teadsin, et lõpuks räägin sulle ikka augu pähe. Ma olen kindel, et isa, kes oma tütreid nii hellalt armastab, ei saa niisuguse tutvuse peale käega lüüa. Oh kui hea meel mul on! Ja mis tore nali, et sa käisid juba hommikul ära, aga vaikisid sellest siiamaani.”

„Nüüd võid läkastada nii palju, kui süda kutsub, Kitty,” ütles härra Bennet. Nende sõnadega väljus ta toast, sest naise tundepuhangud olid ta lõplikult ära tüüdanud.

„Näete, kui hea isa teil on, tüdrukud,” jätkas proua Bennet, kui uks sulgus. „Kas te talle tema heategude eest eladeski tasuda suudate, ja mulle lõpuks ka? Uskuge, meie aastates ei ole enam nii kerge iga päev uusi tutvusi sõlmida, aga teie pärast oleme kõigeks valmis. Lydia, mu kallis, kuigi sina oled noorim, on mul ometi tunne, et härra Bingley tantsib sinuga juba järgmisel ballil.”

„Mina ei karda midagi,” vastas Lydia tragilt. „Ma olen küll kõige noorem, aga selle eest kõige pikem.”

Kogu ülejäänud õhtu arutati, millal on oodata härra Bingley vastukülaskäiku ja millal passiks teda lõunale kutsuda.