Читать книгу Uhkus ja eelarvamus - Jane Austen - Страница 3

Ükskõik kuidas proua Bennet kõigi viie tütre kaasabil oma meest ka pinnis, ei suutnud ta härra Bingley kohta vähegi rahuldavat isikukirjeldust välja pigistada. Nad ründasid teda küll igal võimalikul viisil – küll lihtlabaste otseküsimustega, küll kavalate oletustega ja looritatud vihjetega, aga ta põikles kõigist salalikest lõksudest kõrvale, nii et nad pidid lõpuks siiski leppima kaudsete luureandmetega, mida vahendas nende naaber leedi Lucas. Selle daami teated olid ülimalt rõõmustavad. Sir Williamile oli härra Bingley vaimustava mulje jätnud. Ta olevat noor, imeliselt nägus, äärmiselt meeldiva käitumisega mees ja kõige krooniks kavatsevat ta järgmisele ballile terve suure seltskonna kaasa tuua. Mis võis veel toredam olla! Mees, kes armastab tantsida, on kindlasti küps armuma. Ja härra Bingley süda muutus suurte lootuste objektiks.

„Mõtle, kui üks meie tütardest endale Netherfieldis õnneliku kodu leiaks,” ütles proua Bennet oma abikaasale, „ja kui ka kõik teised niisama hästi mehele saaksid! Siis poleks mul enam midagi soovida.”

Paari päeva pärast tegi härra Bingley vastuvisiidi ja istus kümme minutit härra Benneti kabinetis. Ta lootis näha saada ka noori daame, kelle ilust ta oli juba palju kuulnud, aga pidi leppima ainult pereisaga. Noored daamid ise olid pisut soodsamas olukorras, sest teise korruse aknast piiludes tegid nad kindlaks, et külaline kandis sinist kuube ja ratsutas mustal hobusel.

Varsti pärast seda läks teele lõunasöögikutse ja proua Bennet jõudis kokku seada menüü, mis pidi ta majapidamiskunstile au tegema. Kui aga saabus vastus, lükkus kõik määramata ajaks edasi. Härra Bingley oli nimelt sunnitud järgmisel päeval Londonisse sõitma, nii et tal kahjuks polnud võimalik kutset vastu võtta. Proua Bennet oli päris masendatud. Ta ei osanud seletada, mis asjad härra Bingleyt nii kähku pärast Hertfordshire’i jõudmist jälle pealinna kutsuvad, ja lõi juba kartma, et noormees muudkui kihutabki ühest kohast teise ega mõtlegi Netherfieldi paigale jääda nagu õige inimene kunagi. Leedi Lucas andis talle pisut lootust oletusega, et härra Bingley sõitis Londonisse vahest ainult selleks, et sealt eelseisvaks balliks suuremat seltskonda kaasa tuua. Peagi levis kuuldus, et härra Bingley toob ballile kaksteist daami ja seitse džentelmeni. Neiud ahastasid daamide arvukuse pärast, kuid leidsid balli eelpäeval lohutust, kuuldes, et terve tosina asemel on ta Londonist kaasa võtnud ainult kuus – oma viis õde ja ühe nõo. Kui härra Bingley seltskond lõpuks ballisaali astus, oli see tegelikult vaid viieliikmeline: džentelmen ise oma kahe õe, vanema õe abikaasa ja veel ühe noormehe saatel.

Bingley oli hea väljanägemisega härrasmees. Tal oli meeldiv nägu ja vaba, loomulik käitumine. Õed olid peene iseteadliku olekuga naisterahvad. Õemees härra Hurst ei paistnud olevat muud kui lihtsalt džentelmen, aga kaasavõetud sõber härra Darcy köitis peagi kõigi piduliste tähelepanu oma uhke pika kuju, meeldivate näojoonte ja suursuguse olekuga. Vaevalt oli tema sisseastumisest möödunud viis minutit, kui ballisaalis juba laialt levis kumu tema kümnetuhandesest aastasissetulekust. Džentelmenid tunnustasid tema kena mehelikku kehaehitust, naiste meelest oli ta aga veel palju nägusam kui härra Bingley, ja balliõhtu esimese poole vältel jälgiti teda suure imetlusega, kuni ta käitumine pahameelt tekitas, mis ta populaarsuse kiirele langusele viis. Leiti nimelt, et ta on upsakas, peab ennast teistest paremaks ega ole millegagi rahul. Ja seejärel ei suutnud kogu ta suur Derbyshire’i mõis äkki enam korvata ta ülimalt eemaletõukavat, ebameeldivat olekut. Leiti, et teda ei kõlba ta sõbraga mitte võrreldagi.

Härra Bingley seevastu oli varsti kõigi tähtsamate ballikülalistega tuttav. Ta oli lõbus ja loomulik, tegi kaasa kõik tantsud, pahandas, et ball nii vara lõppes, ja lubas Netherfieldis uue korraldada. Niisugused armastusväärsed omadused ei vaja kommentaare. Milline kontrast tema ja ta sõbra vahel! Härra Darcy tantsis ainult ühe tantsu proua Hurstiga ja ühe preili Bingleyga, ei lasknud ennast ühelegi teisele daamile tutvustada ning veetis ülejäänud õhtu ballisaalis ringi patseerides ja vesteldes vahetevahel ainult oma seltskonna liikmetega. Tema iseloomu suhtes ei jäänud mingit kahtlust. Ta oli maailma kõige upsakam, kõige ebameeldivam inimene ja kõik lootsid, et ta siin ümbruskonnas enam oma nägu ei näita. Tema kõige karmimate kriitikute hulka kuulus proua Bennet. Härra Darcy käitumisest tekkinud halba üldmuljet teravdas nimelt veelgi isiklik kibestumus halvakspanu pärast, mis sai osaks ühele ta tütardest.

Džentelmenide nappuse tõttu pidi Elizabeth Bennet kaheks tantsuks istuma jääma, ja selle aja sees oli härra Darcy preili Bennetile niivõrd lähedal seisnud, et viimane pealt kuulis tema vestlust härra Bingleyga, kes viivuks tantsupõrandalt lahkus ja sõpra tantsus kaasa lööma õhutas.

„Tule, Darcy,” ütles ta, „ma pean sind tantsima panema. Ma ei või kannatada, kuidas sa üksinda juhmilt pealt vahid. Palju targem on tantsima minna.”

„Ära näe vaeva. Sa tead ju, et ma ei salli seda ajaviidet silmaotsaski, kui ma just oma partneriga lähedalt tuttav ei ole. Niisuguses seltskonnas nagu siin oleks tantsimine talumatu. Sinu õed on angažeeritud ja terves saalis ei leidu ainustki naist, kelle tantsitamine mulle nuhtluseks poleks.”

„Mina küll ei tahaks nii peps inimene olla kui sina!” hüüdis Bingley. „Antagu või kuningriik! Ausõna, ma ei ole elu sees korraga nii palju keni tüdrukuid kohanud kui täna õhtul, ja nii mõnedki on iseäranis nägusad.”

„Sina tantsid ainukese ilusa tüdrukuga, kes siin saalis on,” ütles härra Darcy, sihtides vanimat preili Bennetit.

„Jah, ma pole kunagi kaunimat neiut näinud! Aga tema õde istub just sinu selja taga, temagi on väga nägus ja minu meelest ka väga meeldiva olemisega. Las ma palun oma partnerit, et ta sind tutvustaks.”

„Keda sa mõtled?” Ringi vaadates silmitses džentelmen viivu aega Elizabethi, kuni tabas neiu pilgu, pööras siis jälle ära ja ütles külmalt: „Ta on ju võrdlemisi talutav, aga nii ilus ta ei ole, et mind kiusatusse viia. Ja mul pole praegu tuju tegelda noorte daamidega, keda teised mehed on istuma jätnud. Mine parem oma partneri juurde tagasi ja tunne rõõmu tema naeratustest, sest minuga sa raiskad ilmaaegu aega.”

Bingley võttis tema nõuannet kuulda. Darcy kõndis eemale ja Elizabethil ei tekkinud tema vastu just eriti sooje tundeid. Oma tuttavatele rääkis ta selle loo siiski heatujuliselt edasi, sest ta oli elava, nalja armastava hingelaadiga neiu, keda igasugune pentsikus alati lõbustas.

Kokkuvõttes kulges balliõhtu kogu perekonnale päris meeldivalt. Proua Bennet tundis rahuldust, nähes, et Netherfieldi seltskond tema vanemat tütart kõrgelt hindab. Härra Bingley tantsis Jane’iga kaks korda ja ka džentelmeni õed suhtusid temasse lugupidamisega. Jane ise oli sellest niisama meelitatud kui ema, ehkki väljendas oma rahulolu hoopis tasasemal viisil. Elizabeth elas õe rõõmule kaasa. Mary jälle kuulis pealt, kuidas teda preili Bingleyle kirjeldati kui kõige haritumat neidu kogu ümbruskonnas. Catherine ja Lydia olid sedavõrd edukad, et nad korrakski ilma partnerita ei jäänud, ja muud nad esialgu ballilt oodata ei osanudki. Niisiis sõitis kogu pere heas tujus tagasi Longbourni külla, kus nad elasid ja mille tähtsamate asukate hulka nad kuulusid. Härra Bennet polnud veel magama heitnud. Raamat käes, unustas ta alati kellaaja, ja praegusel korral ootas ta pealegi üsna uudishimulikult teateid selle nii suuri lootusi äratanud õhtu sündmuste kohta. Tegelikult oli ta küll oletanud, et härra Bingley valmistab ta naisele igas mõttes kibeda pettumuse, aga varsti selgus, et asjaolud olid kujunenud hoopis teisiti.

„Oh, armas mees,” kuulutas proua Bennet kohe tuppa astudes, „me veetsime nii võrratu õhtu, ball oli lihtsalt oivaline! Kahju, et sind seal ei olnud. Jane’il oli tohutu menu, lausa enneolematu. Kõik kiitsid, kui kena ta on, ja härra Bingley leidis, et ta on ütlemata ilus, ja tantsis temaga kaks korda! Mõtle ainult, kaks korda! Jane oli kogu saalis ainuke, keda ta veel teist korda palus. Esimeseks võttis ta küll tantsima preili Lucase. Ma veel olin hirmus pahane, kui nägin, kuidas nad tantsupõrandale läksid, aga tegelikult ei meeldinud preili Lucas talle üldse, ja eks ta ole tõsi ka! Kellele see Charlotte üldse meeldida saab, tead isegi. Aga paistis, et Jane jättis talle sügava mulje, niipea kui ta teda tantsimas nägi. Ja ta küsis kohe, kes see neiu on, ja lasi ennast tutvustada ja palus kaks järgmist tantsu endale. Kaks järgmist tantsu tantsis ta preili Kingiga, ja kaks järgmist Maria Lucasega ja kaks järgmist jälle Jane’iga ja kaks järgmist Lizzyga ja siis Boulangeri tüdrukuga.”

„Kui tal oleks minu vastu terakegi kaastunnet olnud, poleks ta pooltki nii palju tantsinud!” hüüdis tema abikaasa kannatamatult. „Taeva pärast, ära mulle enam rohkem tema partneritest räägi. Kahju, et ta juba esimese tantsu ajal oma jalga ära ei nikastanud!”

„Oh, armas mees,” jätkas proua Bennet, „ma olen temast kohe päris vaimustuses. Kui nägus ta on! Ja tema õed on nii veetlevad naisterahvad. Ma pole eluilmas näinud elegantsemaid kleite, kui neil seljas olid. Usu mind, proua Hursti pitsid …”

Siin katkestati teda jälle. Härra Bennet keeldus resoluutselt tualettide kirjeldust kuulamast ja proua Bennet oli sunnitud kõneainet vahetama. Suure meelekibeduse ja teatavate liialdustega jutustas ta härra Darcy šokeerivast jõhkrusest.

„Aga sa võid mind rahuga uskuda,” lisas ta. „Lizzy pole sellega midagi kaotanud, et ta niisuguse mehe maitsele ei vasta. Härra Darcy on üks hirmus ebameeldiv, kole inimene, kelle meele järele ei tasugi olla. Nii kõrk ja ennast täis, et lihtsalt väljakannatamatu. Patseerib siin, patseerib seal, mõtleb endast ei tea mis! Või Lizzy pole küllalt ilus, et temaga tantsida! Kahju, et sind seal ei olnud, sina oleksid juba osanud talle nina peale anda. Ma päris jälestan seda meest.”