Читать книгу Uhkus ja eelarvamus - Jane Austen - Страница 7

Kella viie ajal läksid mõlemad daamid ümber riietuma ja pool seitse kutsuti Elizabeth lõunasöögile. Kõigile viisakaile järelepärijatele, kelle hulgas härra Bingley Elizabethi rõõmuks ilmselt kõige murelikum paistis olevat, ei saanud neiu kahjuks eriti rahustavaid vastuseid anda. Jane’i seisukord polnud põrmugi paranenud. Seda kuuldes korrutasid härra Bingley õed kolm-neli korda, kui kahju neil on, kui kole asi on tõsine külmetushaigus ja kui väga nad ise haigusi kardavad. Ja sellega nende huvi piirduski. Ükskõikus, millega härra Bingley õed suhtusid Jane’isse, niipea kui haige neil silma alt ära oli, taastas täies ulatuses Elizabethi esialgse ebasümpaatia.

Nende daamide vend oli õieti ainuke seltskonna liige, kes temas teatavat poolehoidu äratas. Noormehe mure Jane’i pärast oli silmanähtav. Tema tähelepanelikkus Elizabethi enda vastu oli äärmiselt meeldiv ega lasknud tal end tunda pealetükkiva sissetungijana, kelleks teised teda tema arvates pidasid. Keegi peale härra Bingley ei teinud temast suuremat välja. Preili Bingley pühendus tervenisti härra Darcyle, ja peaaegu sedasama võis öelda ka proua Hursti kohta. Härra Hurst ise, kes pandi Elizabethi lauanaabriks, oli laisk inimene, kes elas ainult söömisele, joomisele ja kaardimängule. Kui ta avastas, et Elizabeth ei hooli raguust ja eelistab lihtsamat rooga, kaotas ta tema vastu igasuguse huvi.

Kohe lauast tõustes ruttas Elizabeth tagasi Jane’i juurde, ja niipea kui uks tema järel sulgus, hakkas preili Bingley teda õelalt taga rääkima. Tema käitumine mõisteti karmilt hukka kui upsakuse ja häbematuse tipp. Tal ei olnud ei vestlusoskust, ei stiili, ei maitset ega välist veetlust. Proua Hurst jagas seda arvamust ja lisas:

„Ühesõnaga, tema juures pole muud kiiduväärset kui head jalad. Ma ei unusta ilmaski, missugune ta täna hommikul oli. Ta nägi välja peaaegu nagu metslane.”

„Täpipealt, Louisa. Ma suutsin ennast hädavaevalt vaos hoida. Mis mõtet oli temal üldse siia tulla! Trampida mööda maanteed ainult seepärast, et õde on külmetunud! Ja kui sassis ta juuksed olid!”

„Jah, ja alusseelik! Ma loodan, et sa märkasid ta alusseelikut, kuue tolli kõrguselt paksu mudaga koos, usu mind! Kleidiserv oli madalamale venitatud, et välja ei paistaks, aga see ei aidanud.”

„See pilt on võib-olla küll täpne, Louisa,” ütles Bingley, „aga mina ei märganud midagi. Minu meelest nägi preili Bennet, kui ta hommikul siia sisse tuli, erakordselt hea välja. Mudane seelikuserv jäi mul täiesti tähele panemata.”

„Aga teie, härra Darcy, kahtlemata märkasite,” ütles preili Bingley. „Mul on tunne, et teie küll ei tahaks oma õde niisuguses skandaalses seisundis näha.”

„Muidugi mitte.”

„Kõndida maha kolm miili või neli miili või viis miili või kui palju seda maad on, poolest säärest saati poris, ja üksinda, ihuüksinda! Mis ta sellega õige mõtleb? Mulle tundub, et see ei näita muud kui tülgastavalt edevat isepäisust, tüüpiliselt provintslikku hoolimatust oma väljanägemise suhtes.”

„See näitab suurt õelikku kiindumust, mis on iseendast väga meeldiv,” ütles Bingley.

„Ma kardan väga, härra Darcy,” jätkas preili Bingley poolsosinal, „et see vahejuhtum kahandas tublisti teie huvi tema kaunite silmade vastu.”

„Mitte sugugi,” vastas härra Darcy. „Kehaline liikumine oli nad ilusasti särama pannud.”

Nende sõnade peale valitses viivu aega vaikus, siis võttis proua Hurst jälle vestluse üles:

„Jane Bennetist ma pean sügavalt lugu, sest ta on tõesti väga armas neiu, ja ma soovin kõigest südamest, et ta õnnelikult mehele saaks. Kuid ma kardan, et niisuguse isa ja ema ja nii vähenõudliku suguseltsiga pole tal vist mingeid väljavaateid.”

„Sa nagu ütlesid, et ta tädimees on Merytonis advokaat?”

„Jah, ja on veel onu, kes elab kuskil Cheapside’i kandis.”

„No see on trump!” lisas õde ja mõlemad naersid südamest.

„Minupärast olgu neil või terve Cheapside onusid täis,” hüüdis Bingley, „nende meeldivust ei kahanda see kriipsuvõrragi.”

„Kuid nende väljavaateid vähegi positsioonikat meest leida kahandab see siiski olulisel määral,” ütles Darcy.

Selle peale ei vastanud Bingley sõnagi, aga tema õed kiitsid selle arvamuse palavalt heaks ja heitsid oma kalli sõbranna labaste sugulaste kulul veel tükk aega nalja.

Lahkudes söögisaalist, siirdusid mõlemad daamid taas puhkenud hellusetuhinas jälle haigetuppa ja istusid seal, kuni neid kutsuti kohvi jooma. Jane tundis end ikka veel väga halvasti ja Elizabeth ei raatsinud tema juurest hetkekski lahkuda, enne kui ta hilja õhtul kergendustundega nägi, et haige on uinunud. Rohkem küll sündsuse pärast kui meelelahutust otsides pidas ta tarvilikuks ka ise korraks alla minna. Elutuppa astudes leidis ta kogu seltskonna kaardilauas, kuhu tedagi kohe kutsuti. Aga kuna ta kartis, et mäng käib liiga kõrgete panuste peale, lükkas ta kutse tagasi, ja õde vabanduseks tuues lubas aega veeta raamatuga, niipaljukest kui tal üldse on võimalik alla jääda. Härra Hurst vaatas teda imestunult.

„Kas te eelistate lugemist kaardimängule? See on väga haruldane.”

„Preili Eliza Bennet põlastab kaardimängu,” ütles preili Bingley. „Ta on kirglik lugeja ega leia meelelahutust millestki muust.”

„Ma ei ole ära teeninud niisugust kiitust ega ka niisugust hukkamõistu!” hüüdis Elizabeth. „Ma ei ole üldse suur lugeja ja ma tunnen rõõmu paljudest muudestki asjadest.”

„Õe põetamine on kindlasti üks asi, mis teile rõõmu pakub,” ütles Bingley, „ja ma loodan, et tema kiire paranemine suurendab seda veelgi.”

Elizabeth tänas teda kõigest südamest ja suundus siis laua juurde, kus lebasid mõned raamatud. Majaperemees oli jalamaid valmis neid veel juurde tooma, pakkuma kõike, mida ta raamatukogu sisaldas.

„Teie hüvangu ja omaenda maine pärast soovin, et mu kogu oleks suurem. Aga ma olen laiskvorst, ja kuigi mul pole neid eriti palju, on neid ikkagi rohkem, kui ma iganes jõuan lugeda.”

Elizabeth tõttas kinnitama, et talle jätkub täiesti neistki, mis parajasti toas on.

„Mind paneb imestama, et meie isast jäi järele nii vähe raamatuid,” ütles preili Bingley. „Aga milline võrratu kogu on teil Pemberleys, härra Darcy!”

„See peaks päris hea olema,” vastas nimetatud džentelmen. „See on paljude sugupõlvede kogutud.”

„Aga te ise olete ju sinna nii palju juurde muretsenud. Alatasa te ostate raamatuid.”

„Ma ei mõista, kuidas võib tänapäeval perekonna raamatukogu hooletusse jätta.”

„Hooletusse jätta? Te ei jäta kindlasti mitte midagi hooletusse, mis võib suurendada selle suursuguse maja võlu. Charles, kui sa kord omale maja ehitad, soovin, et see oleks kas või pooltki nii kütkestav kui Pemberley.”

„Seda soovin minagi.”

„Aga ma tõesti soovitaksin sulle osta krunt selles ümbruskonnas ja võtta Pemberleyst eeskuju. Inglismaal pole kaunimat krahvkonda kui Derbyshire.”

„Kõigest südamest nõus. Ma ostan Pemberley enda, kui Darcy seda müüa kavatseb.”

„Ma räägin ainult võimalustest, Charles.”

„Jumala eest, Caroline, minu arvates on kergem Pemberley omanikuks saada kui seda järele aimata.”

Käimasolev vestlus hakkas Elizabethi nii huvitama, et ta ei suutnud oma raamatule kuigivõrd tähelepanu pöörata. Varsti pani ta selle hoopis käest, tõmbas tooli kaardilaua juurde, paigutas selle härra Bingley ja tema vanema õe vahele ning jäi mängu jälgima.

„Kas preili Darcy on kevadest saadik palju kasvanud?” küsis preili Bingley. „Kas ta tõotab kasvada niisama pikaks kui mina?”

„Usun küll. Ta on juba praegu preili Elizabeth Benneti pikkune või pikemgi.”

„Oh, kuidas ma igatsen teda jälle näha. Ma pole kunagi kellestki rohkem rõõmu tundnud. Milline jume! Kui head kombed! Kui ääretult arenenud oma vanuse kohta! Ta klaverimäng oli lihtsalt võrratu.”

„Mind hämmastab,” ütles Bingley, „kust noored daamid küll võtavad selle kannatuse, et end nii tohutult arendada, nagu nad seda kõik teevad.”

„Kas siis kõik noored daamid on arenenud? Armas Charles, mida sa sellega mõtled?”

„Jah, minu meelest on nad kõik väga arenenud. Kõik nad maalivad pilte, õmblevad välja ja punuvad rahakotte. Ma ei tea õieti ühtegi, kes seda kõike ei oska, ja ma pole mitte kunagi kuulnud ühestki noorest daamist, kelle kohta kohe alguses ei kinnitata, et ta on äärmiselt arenenud.”

„Selles nimekirjas, mida sa praegu tavalise arengutaseme kohta andsid, on liigagi palju tõtt,” ütles Darcy. „Seda sõna kasutatakse paljude naiste kohta, kes seda millegi muuga ära ei teeni kui rahakottide punumise või väljaõmblemisega. Aga sinu hinnanguga daamide kohta üldse ei taha ma mitte sugugi nõustuda. Ma ei saa väita, et kogu minu tutvusringkonnas oleks rohkem kui pool tosinat niisugust, kes on tõesti arenenud.”

„Mina ka mitte, see on kindel,” ütles preili Bingley.

„Sel juhul peab teie kujutlus arenenud naisest hõlmama veel väga palju muud,” järeldas Elizabeth.

„Jah, see hõlmabki väga palju muud.”

„Jaa, muidugi!” hüüdis Darcy truu sekundant. „Kindlasti ei saa tõeliselt arenenud naiseks pidada kedagi, kes kaugelt ei ületa kõike seda, mida me tavaliselt näeme. Tõeline naine peab põhjalikult tundma muusikat, oskama laulda, joonistada, tantsida ja tundma tänapäeva keeli, et selle sõna vääriline olla. Ja lisaks kõigele sellele peab tema olekus ja tema kõnnakus, tema hääletoonis, tema kõnes ja sõnavalikus olema see eriline miski, ilma milleta niisugune hinnang on ainult poolikult teenitud.”

„Kõik see peab tal olema,” lisas Darcy, „ja ikkagi peab kõige selle juurde kuuluma veel midagi tuumakamat, mis tuleneb vaimu harimisest laia lugemuse läbi.”

„Ma ei imesta enam, et te tunnete ainult kuut tõeliselt arenenud naist. Nüüd ma pigem imestan, et te üldse mõnda niisugust tunnete.”

„Kas te olete siis nõnda karm omaenda suguõdede vastu, et kahtlete kõige selle võimalikkuses?”

„Mina pole iial niisugust naist näinud. Mina pole iial näinud selliseid võimeid, niisugust maitset, niisugust püsivust ja elegantsi, nagu teie neid kirjeldate ühes isikus ühendatuna.”

Proua Hurst ja preili Bingley mõlemad protestisid häälekalt Elizabethi ebaõiglase kahtluse vastu ja kinnitasid ühest suust, et tunnevad paljusid naisi, kes sellele kirjeldusele vastavad, mispeale härra Hurst nad korrale kutsus, tehes tõsiseid etteheiteid tähelepanematuse pärast käimasoleva kaardipartii vastu. Kuna kogu vestlus seejärel välja suri, lahkus Elizabeth peagi toast.

Niipea kui uks oli tema järel sulgunud, ütles preili Bingely: „Eliza Bennet on niisugust tüüpi naine, kes püüab tõsta oma väärtust vastassoo silmis omaenda soo alavääristamisega. Ja ma pean ütlema, et see avaldab paljude meeste peale mõju. Aga minu arvates on see madal võte, väga vääritu vigur.”

„Pole kahtlust, et omajagu vääritust on kõigis neis vigurites, milleni daamid mõnikord laskuvad, et tähelepanu köita,” vastas Darcy. „Kõik, mis iganes sarnaneb kavaldamisega, on põlastusväärne.”

Vastus ei rahuldanud preili Bingleyt sel määral, et ta oleks soovinud kõneainet jätkata.

Elizabeth tuli veel kord alla ainult selleks, et teatada õe tervise halvenemisest, mistõttu ta tema juurest enam lahkuda ei saavat. Bingley soovitas jalamaid härra Jonesi järele saata, tema õed aga, veendunud, et maatohtri nõuannetest mingit kasu pole, soovitasid läkitada kulleri pealinna, ühe kõige kuulsama arsti järele. Sellest ei tahtnud Elizabeth kuuldagi. Aga majaperemehe ettepaneku suhtes polnud ta nii tõrges. Lõpuks otsustati, et kui preili Benneti tervis öö jooksul silmanähtavalt ei parane, kutsutakse kohe hommikul vara härra Jones. Bingley oli päris mures, tema õed aga omaenda kinnitust mööda lausa ahastuses. Kuid pärast õhtusööki leevendasid nad oma kurvameelsust duettide laulmisega. Bingley aga ei leidnud oma südamevalule muud kergendust, kui andis majapidajale korralduse, et haige daami ja tema õe eest tuleb hoolitseda suurima püüdlikkusega.