Читать книгу Mansfield Park - Jane Austen - Страница 4

Umbes kolmekümne aasta eest õnnestus Huntingdonist pärit miss Maria Wardil, kelle kaasavara koosnes ainult seitsmest tuhandest naelast, võita Northamptoni krahvkonnas Mansfield Parkis elava Sir Thomas Bertrami süda ning tõusta seeläbi baroneti abikaasa seisusse, millega kaasnesid kõik ilusa härrastemaja ja suure sissetulekuga seotud mugavused. Kogu Huntingdon kuulutas selle partii väga heaks ja isegi daami advokaadist onu väitis, et miss Marial jääb puudu vähemalt kolm tuhat naela, et tal oleks võinud olla üldse mingit seaduslikku õigust sellele seisundile. Marial oli kaks õde, kes võisid tema aadliseisusse ülendamisest kasu lõigata, ja need tuttavad, kes pidasid vanemat miss Wardi ja ka miss Francest niisama kenaks nagu miss Mariat, ennustasid nendele kõhklemata peaaegu niisama head partiid. Aga maailmas pole siiski nii palju varakaid mehi, kui on ilusaid naisi, kes neid vääriksid. Poole tosina aasta pärast tundis vanem miss Ward kohustust kiinduda oma õemehe sõpra reverend Norrisesse, kellel ei olnud peaaegu mingit isiklikku vara, ja miss Francesel läks veelgi halvemini. Kui nii võtta, siis ei olnud miss Wardi partiis tegelikult midagi põlastusväärset, sest Sir Thomas oli rõõmuga valmis kindlustama oma sõbrale sissetuleku, mis vastas Mansfieldi elulaadile; ja nii alustasid Mr ja Mrs Norris oma abieluõnne ainult pisut vähem kui tuhande naelaga aastas. Miss Frances seevastu abiellus lihtsalt öeldes selleks, et oma perekonda solvata; ning kuna tema valik langes ühele mereväeleitnandile, kellel ei olnud haridust, varandust ega sidemeid, siis tegi ta seda väga põhjalikult. Hullemat valikut poleks ta saanud enam tehagi. Sir Thomas Bertramil oli kasulikke sidemeid, mida ta nii põhimõtte kui uhkuse pärast, samuti soovist teha kõike õigesti ja tahtest näha kõiki temaga seotud isikuid auväärses olekus, oleks rõõmuga rakendanud leedi Bertrami õe hüvanguks; aga tolle abikaasa elukutse oli niisugune, mille puhul ei aidanud mingid sidemed; ja enne kui Sir Thomas jõudis välja mõelda mingi muu meetodi nende abistamiseks, katkesid suhted õdede vahel täielikult. See oli iga osapoole käitumise loomulik tagajärg ja just niisugune, nagu mõtlematu abiellumine peaaegu alati kaasa toob. Et säästa ennast kasututest manitsustest, ei kirjutanud Mrs Price sellest oma perele enne, kui ta oli juba tegelikult abielus. Leedi Bertram, kes oli väga rahuliku tundeeluga ning märkimisvääselt muretu ja loiu meelelaadiga, oleks rahuldunud oma õele seljakeeramisega ega oleks sellele enam üldse mõelnud; aga Mrs Norris oli aktiivse iseloomuga ega jäänud rahule enne, kui oli kirjutanud Fannyle pika ja vihase kirja, milles ta tõi esile õe meeletult rumala käitumise ning ähvardas teda kõigi sellest tulenevate võimalike halbade tagajärgedega. Mrs Price omakorda oli solvunud ja vihane, ning vastus, mis puudutas oma kibestumuses mõlemat õde ja sisaldas väga lugupidamatuid mõtteid Sir Thomase uhkuse pihta, mida Mrs Norris ei suutnud ilmselt endale pidada, tegi üsna pikaks ajaks lõpu nende läbikäimisele.

Nende kodud asusid üksteisest nii kaugel ja seltskonnad, kus nad liikusid, olid nii erinevad, et see peaaegu välistas võimaluse üksteise elust üheteistkümne aasta jooksul midagi kuulda, või vähemalt pani Sir Thomase väga imestama, et Mrs Norris suutis nendele veel üldse teatada, nagu ta nüüd vahetevahel vihase häälega tegi, et Fanny oli jälle ühe lapsega maha saanud. Aga kui üksteist aastat oli mööda läinud, ei suutnud Mrs Price enam oma südames uhkust ega põlgust kanda ega kaotada sidemeid, mis võisid teda aidata. Suur ja veelgi kasvav perekond, aktiivseks teenistuseks võimetu abikaasa, mis ei seganud teda pidama lugu seltskonnast ja headest vägijookidest, ja väga väiksed sissetulekud nende vajaduste rahuldamiseks – see kõik sundis Mrs Price’i tegema katset võita tagasi sõpru, kellest ta oli nii kergekäeliselt loobunud; ta pöördus leedi Bertrami poole kirja teel, milles oli nii palju patukahetsust ja meeleheidet ja üliohtralt lapsi ja puudust peaaegu kõigest, et see pidi paratamatult leppimiseni viima. Mrs Price valmistus sünnitama oma üheksandat last ning kui ta oli kurtnud oma olukorra üle ja palunud nende nõusolekut toetada peatselt sündivat last, ei suutnud ta varjata, kui tähtsad nad oleksid tema arvates juba olemasoleva kaheksa lapse toetamisel. Tema kõige vanem laps oli kümneaastane poiss, terane poiss, kes igatses laia maailma pääseda, aga mida võis tema ema selleks teha? Kas on mingit võimalust, et poeg võiks tulevikus olla kasulik Sir Thomasele, silmas pidades tema Lääne-India omandit? Pojale sobiks igasugune töö – mida arvab Sir Thomas Woolwichist? Või kuidas saaks poissi Itta saata?

Kiri avaldas muljet. See taastas rahu ja sõpruse. Sir Thomas andis sõbralikku nõu ja lubadusi, leedi Bertram lähetas raha ja beebipesu ja Mrs Norris kirjutas vastuse.

Need olid kohesed tulemused ja järgneva aasta jooksul tõi see kiri Mrs Price’ile veelgi suuremat kasu. Mrs Norris mainis teistele tihti, et vaene õde ja tema pere ei lähe tal kuidagi meelest ning et kuigi nad kõik olid tema heaks juba nii palju teinud, paistis nii, et ta tahab veel midagi teha, ning mõne aja pärast avaldas ta soovi, et Mrs Price vabastataks täiesti tema suure pere ühe lapse eest hoolitsemisest ja lapse arvel tehtavatest väljaminekutest. Mis oleks, kui nad võtaksid enda peale hoolitsemise vanima tütre, nüüd üheksa-aastase tüdruku eest, kes on jõudnud ikka, mis nõuab rohkem tähelepanu, kui tema vaene ema suudab talle anda? Sellest tulenev tüli ja väljaminekud pole midagi võrreldes selle teo ülluse ja headusega. Leedi Bertram nõustus temaga otsekohe. „Ma arvan, et paremini me ei saakski talitada,” ütles ta, „saadame kellegi lapse järele.”

Sir Thomas ei saanud nii kiiresti ega tingimusteta oma nõusolekut anda. Ta kaalutles ja kõhkles; see oli tõsine vastutus, tema majas kasvatatud lapse eest tuleb ka hiljem hoolt kanda, muidu oleks lahke teo asemel julm teda oma perekonnast välja kiskuda. Ta mõtles omaenda neljale lapsele, oma kahele pojale, armastusele, mis võib tekkida, aga ta oli saanud vaevalt vastuväiteid esitama hakata, kui Mrs Norris teda katkestas ja vastas kõigile väidetele, mis olid kas välja öeldud või kavatses Sir Thomas neid alles esitama hakata:

„Kulla Sir Thomas, ma mõistan teid täiesti ja hindan teie lahkust ja teie arvamuste delikaatsust, mis on täiesti kooskõlas teie käitumisega; ja ma nõustun teiega täielikult peamises, mis puudutab sündsat põhimõtet teha kõik mis võimalik lapse heaks, kes on teatavas mõttes oma vastutusele võetud; ja ma olen kindlasti viimane inimene maailmas, kes niisugusel puhul ka omalt poolt piskuga kaasa ei aitaks. Kuna mul endal lapsi ei ole, siis kellele saan ma veel igas minu elus ette tulevas asjas loota, kui mitte oma õdede lastele? – ja ma olen kindel, et mister Norris on ju nii õiglane –, aga te teate, et ma pole meister sõnu tegema ja lubama. Ärgem laskem pisiasjadel heidutada meid heategu tegemast. Andkem tüdrukule haridus ja viigem ta korralikult seltskonda, ja ma olen kindel kümme ühe vastu, et tal on võimalik hästi hakkama saada, nii et edaspidi ei pea keegi tema peale midagi kulutama. Meie noor sugulane, Sir Thomas, või vähemalt teie oma, kasvaks selles ümbruses üles paljude eelistustega. Ma ei ütle, et temast võiks tulla niisama ilus naine nagu tema täditütred. Küllap mitte, aga ta viiakse selle maa kõrgemasse seltskonda nii soodsates tingimustes, mis suure tõenäosusega võimaldavad tal oma elu auväärselt sisse seada. Te mõtlete oma poegadele, aga kas te ei tea, et kõigist asjadest maa peal on just see kõige ebatõenäolisem, mis võiks juhtuda, sest nad kasvavad ju koos nagu vennad ja õed. Moraalselt on see võimatu. Ma pole veel kunagi ühestki niisugusest juhtumist kuulnud. Tegelikult on see ainus kindel viis niisugustest sidemetest hoidumiseks. Oletame, et ta on ilus tüdruk, ja Tom ja Edmund juhtuvad teda seitsme aasta pärast esimest korda nägema, siis võib küll õnnetus juhtuda. Ainuüksi mõte, et ta on pidanud üles kasvama meist kaugel vaesuses ja viletsuses, oleks juba küllaldaseks põhjuseks, et üks nendest armsatest ja hea südamega poistest temasse armuks. Aga kui kasvatada ta üles nüüdsest peale nendega koos ja isegi kui oletada, et ta on ilus nagu ingel, siis pole ta neile kummalegi midagi enamat kui õde.”

„Teie jutus on palju tõtt,” vastas Sir Thomas, „ja ma olen kaugel sellest, et veeretada mingeid mõeldavaid takistusi plaanile, mis vastab kõigi asjaosaliste huvile. Ma tahan ainult öelda, et me ei tohi sellega nii kergesti kaasa minna; selleks et seda Mrs Price’ile tõeliselt vastuvõetavaks ja meile austust väärivaks teoks muuta, peame me võtma oma kohuseks kindlustada lapsele aadliseisusse kuuluva inimese elu, kui hiljem ka võimalused nii soodsaks ei osutu, nagu te lootusrikkalt usute.”

„Ma mõistan teid täiesti!” hüüatas Mrs Norris. „Te olete suuremeelsuse ja tähelepanelikkuse kehastus ning ma olen kindel, et me oleme selles küsimuses alati ühel meelel. Nagu te teate, olen ma valmis nende heaks, keda ma armastan, alati head tegema; ja kuigi ma ei tunne selle väikese tüdruku vastu sajandikkugi sellest poolehoiust, mida ma teie armsate laste vastu tunnen, ja kui ta ei saa ka kunagi tulevikus mulle mingis mõttes nii lähedaseks, peaksin ma ennast ometi vihkama, kui suudaksin ta hooletusse jätta. On ta ju minu õe laps! Kuidas ma saaksin pealt vaadata, kui ta puudust kannatab, kui mul leidub veel tükk leiba, mida temaga jagada? Kulla Sir Thomas, hoolimata kõigist mu vigadest on mul hea süda, ja kuigi ma olen vaene, loobuksin ma pigemini mõnest eluks vajalikust asjast, kui jätaksin lahke teo tegemata. Nii et kui teil midagi selle vastu ei ole, siis ma kirjutan homme oma vaesele õele ja teen talle meie ettepaneku teatavaks; ja kui kõik on kokku lepitud, siis korraldan mina lapse toomise Mansfieldi; teil pole sellega mingit muret. Nagu te teate, ei hooli ma mingist tülist. Ma saadan Nanny spetsiaalselt Londonisse, ta võib ööbida oma sadulsepast onupoja juures ja lapsega seal kohtuda. Portsmouthist on võimalik teda kergesti Londonisse saata usaldusväärse inimesega, kes juhtub sinna minema. Ma oletan, et alati leidub keegi korralik käsitöölise naine, kes linna sõidab.”

Välja arvatud vastuseis Nanny onupojale, Sir Thomasel muid vastuväiteid ei olnud, ning kui kohtumiskohaks valiti küll kallim, aga korralikum paik, näis kõik lahendatud olevat ja nad nautisid juba meeldivat tunnet, et saadavad korda nii hea teo. Rangelt võttes ei olnud küll kõigil juuresolijatel võrdset õigust sellele tundele, sest kui Sir Thomas oli otsustanud hakata väljavalitud lapsele tõeliseks ja järjekindlaks kaitsjaks ja tema eest hoolitsejaks, siis Mrs Norrisel ei olnud vähimatki kavatsust selle kõige eest midagi maksta. Nii kaua kui oli tegemist rääkimise ja plaanide sepitsemisega, oli tema heatahtlikkus piiritu, ning keegi ei osanud temast paremini teisi heldusele õhutada; talle meeldis kõiki juhtida, aga sugugi vähem ei meeldinud talle raha, millega ta oskas niisama kokkuhoidlikult ümber käia kui oma sõprade raha suurejooneliselt välja anda. Olles abiellunud kitsamatesse oludesse kui ta oli oma lootustes ette näinud, oli ta algusest peale pidanud vajalikuks ranget kokkuhoidu; aga see, mis oli tulenenud ettevaatlikkusest, muutus peagi vajaduseks, pidevaks murelikuks hoolitsuseks, mis tavaliselt oli suunatud lastele, keda temal ei olnud. Kui Mrs Norrisel oleks olnud suurem perekond, kelle eest hoolt kanda, poleks säästmine kõne allagi tulnud; aga kuna tal niisugust muret ei olnud, siis ei takistanud miski tema kokkuhoidlikkust, ning ta ei saanud keelata endale rõõmu lisada igal aastal summakese kõrvalepandud rahale, mida nad mehega kunagi ära ei kasutanud. Selle sõgeda põhimõtte kütkes olles ja tõelist armastust oma õe vastu tundmata oli tal võimatu taotleda midagi muud kui tunnustust selle eest, et on välja mõelnud ja organiseerinud nii kuluka heateo; võib-olla tundis ta ennast nii vähe, et läks pärast seda jututajamist koju pastoraati rõõmsas usus, et ta on maailma suuremeelseim õde ja tädi.

Kui see plaan jälle jutuks tuli, selgitas ta täpsemalt oma vaateid. Leedi Bertrami rahuliku küsimuse peale „Kuhu laps kõigepealt tuleb, õde, kas sinu või meie juurde?” kuulis Sir Thomas üllatunult, et Mrs Norrisel polnud vähimatki võimalust lapse eest isiklikult hoolitseda. Sir Thomas oli pidanud seda last pastoraadis elava pere teretulnud täienduseks, soovitud kaaslaseks tädile, kellel endal lapsi ei olnud; nüüd aga taipas ta, kui väga ta oli eksinud. Mrs Norris mainis kahetsusega, et väikese tüdruku elamine nende juures ei tule kõne allagi, vähemalt asjaolude praeguse seisu juures. Vaese Mr Norrise kehva tervise tõttu olevat see võimatu: lapse tekitatud lärmi suutvat ta niisama vähe välja kannatada kui lennata; kui ta aga kunagi peaks oma podagrast terveks saama, siis on teine asi, siis hakkab Mrs Norris omakorda rõõmuga lapse eest hoolitsema ega pane sellega kaasnevat tüli tähelegi; aga praegu võtab Mr Norris iga minuti tema ajast endale ning Mrs Norris oli kindel, et ainuüksi niisuguse kavatsuse mainimine ajaks abikaasa väga närvi.

„Nii et tal oleks parem hoopis meie juurde tulla?” küsis leedi Bertram väga rahulikult. Pärast hetkelist pausi lisas Sir Thomas väärikalt: „Jah, sellest majast peab saama tema kodu. Püüame tema kasvatamisega oma kohust täita ning siin saab ta nautida vähemalt seda eelist, et siin on tal olemas omaealised kaaslased ning ta saab regulaarset õpetust.”

„Väga õige!” hüüatas Mrs Norris. „Need mõlemad on väga õiged kaalutlused, ja miss Leele on ju ükskõik, kas ta õpetab kolme tüdrukut või ainult kahte – vahet pole. Soovin ainult, et saaksin kasulikum olla; aga ma teen siiski kõik, mis mu võimuses. Ma ei ole inimene, kes vaeva kardab; Nanny toob ta ära, kuigi see on mulle küllalt ebamugav, kui mu kõige tähtsam abiline kolm päeva ära on. Ma mõtlen, õde, et sa võiksid panna lapse elama väiksesse valgesse katusekambrisse, vanade lastetubade kõrvale. See on talle kõige parem koht, miss Lee on seal nii lähedal ja ka tüdrukud pole kaugel, samuti on seal läheduses ka teenijad, kellest igaüks saab teda riietumisel aidata ja tema riiete eest hoolt kanda, sest ma oletan, et sa ei pea õigeks, kui Ellis hakkaks hoolitsema teiste tüdrukute kõrval ka tema eest. Ma ei kujuta ette, et sa ta kuhugi mujale elama paneksid.”

Leedi Bertram ei vaielnud talle vastu.

„Ma loodan, et ta on hästikasvatatud tüdruk,” jätkas Mrs Norris, „ning oskab hinnata erakordset õnne, et tal on nii head sõbrad.”

„Kui ta peaks tõesti halva iseloomuga olema,” ütles Sir Thomas, „siis ei hakka me teda, juba meie endi laste pärast, meie perekonnas pidama; aga pole ju mingit põhjust midagi nii halba oodata. Tõenäoliselt näeme temas paljugi, mida soovime muuta, ning peame olema valmis selleks, et tal ei ole mingeid teadmisi, et tema vaated on üsna madalal tasemel ja kombed kurvastavalt vulgaarsed, aga need vead ei ole parandamatud ega ohusta, nagu ma usun, ka tema kaaslasi. Kui mu tütred oleksid temast nooremad, kaaluksin ma väga tõsiselt, kas nendele niisugune kaaslane majja tuua. Aga nii nagu olukord praegu on, pole meil nende pärast põhjus midagi karta, temal on aga meie lastega koosolemisest nii mõndagi loota.”

„Täpselt minu mõte!” hüüdis Mrs Norris. „Sedasama ütlesin ma täna hommikul ka oma abikaasale. Ütlesin, et lapse haridusele on see väga hea, kui ta oma tädilastega koos on. Isegi kui miss Lee talle midagi ei õpetaks, õpiks ta juba nendelt headust ja nutikust.”

„Ma loodan, et ta ei hakka mu vaesele mopsile liiga tegema,” sõnas leedi Bertram. „Ma sain just Julia nii kaugele, et ta mopsi rahule jättis.”

„Ma näen siiski teatud raskust, kulla missis Norris,” märkis Sir Thomas, „ja nimelt selles, kuidas tüdrukutele, kui nad suuremaks kasvavad, õigel viisil selgeks teha vahet nende vahel, kuidas säilitada minu tütardes arusaama, kes nad on, ilma et nad oma täditütrest liiga vähe peaksid, ja kuidas lasta temal ilma liigse julgusekaotuseta pidevalt meeles pidada, et ta ei ole siiski miss Bertram. Ma soovin, et nendest saaksid head sõbrad, ning ma ei tahaks ühelgi juhul õhutada oma tütardes mingit kõrkust nende sugulase suhtes, aga ometi ei saa nad olla võrdsed. Nende ühiskondlik seisund, varandus, õigused ja lootused jäävad alati erinevaks. See on delikaatne asi ja te peate aitama meil õiget käitumisviisi leida.”

Mrs Norris lubas olla täiesti Sir Thomase teenistuses ning kuigi ta oli temaga ühel nõul, et see kõik on äärmiselt raske, julgustas ta teda lootma, et ühiste jõududega saavad nad sellest kõigest kergesti jagu.

Võib juba arvata, et Mrs Norris ei kirjutanud õele asjata. Mrs Price paistis olevat küll pisut üllatunud, et välja valiti just tüdruk, kuigi tal oli nii palju toredaid poisse, aga ta võttis pakkumise väga tänulikult vastu, kinnitades, et tema tütar on heatahtlik ja heatujuline laps ega anna nendele kunagi põhjust teda nende juurest ära saata. Ta kirjeldas teda kui habrast ja nõrgukest, avaldades aga kindlat lootust, et õhuvahetus mõjub talle väga hästi. Vaene naine! Küllap ta mõtles, et õhuvahetus mõjuks hästi kõigile tema lastele.