Читать книгу Mansfield Park - Jane Austen - Страница 6

Esimene tähtis sündmus perekonnas, mis juhtus siis, kui Fanny oli umbes viieteistkümneaastane, oli Mr Norrise surm. See tõi paratamatult kaasa muutusi ja ümberkorraldusi. Mrs Norris lahkus pastoraadist, kolis kõigepealt härrastemajja ning pisut hiljem külasse väiksesse majja, mis kuulus Sir Thomasele, ning lohutas ennast abikaasa kaotuse puhul mõttega, et saab ilma temata päris hästi hakkama; sissetulekute vähenemise tõttu viis ta sisse veelgi drastilisemad kokkuhoiuabinõud.

Pastoraat oli määratud nüüd Edmundile, ja kui tema tädimees oleks surnud mõni aasta varem, oleks see antud mõnele sõbrale, kes oleks seda enda käes hoidnud nii kaua, kuni Edmund oleks saanud küllalt vanaks, et ametisse astuda. Aga vahepeal oli Tom juba nii palju raha kulutanud, et kirikla tuli kellegi teise käsutusse anda, nii et noorem vend oli sunnitud vanema venna lõbude eest maksma. Perekonna omandusse kuulus veel teinegi pastoraat, mis Edmundit ootas, aga kuigi see asjaolu Sir Thomase südametunnistust pisut rahustas, tundis ta siiski, kui ebaõiglane see tema noorema poja suhtes on, ning ta püüdis tõsiselt seda veendumust ka oma vanimale pojale sisendada, lootes, et suudab teda sellega rohkem mõjustada, kui kõik muu, mida ta seni oli suutnud öelda või teha.

„Mul on sinu pärast häbi, Tom,” ütles ta oma väga väärikas maneeris, „mul on häbi selle hädaabinõu pärast, mida ma olen sunnitud kasutama, ja ma eeldan, et sulle võib kaasa tunda häbi pärast, mida sa venna ees tunned. Sa oled röövinud Edmundilt üle poole tema kümne, kahekümne, kolmekümne aasta, võib-olla terve eluaja sissetulekust, mis peaks kuuluma talle. Tulevikus võiks minul või sinul (nagu ma loodan) avaneda võimalus muretseda talle paremini tasustatud koht, aga sa ei tohi kunagi unustada, et sellega pole siis tehtud midagi muud, kui ainult õiglus jalule seatud, ning miski ei tohi kahjustada tema kindlat sissetulekut, mille ta nüüd sinu võlgade pärast on sunnitud kaotama.”

Tom kuulas seda mõningase häbitunde ja kurbusega, aga lipsanud isa käest ära nii ruttu kui võimalik, suutis oma lõbusas egoismis mõelda, et esiteks: tal pole üldse nii palju võlgu nagu mõnel tema sõbral, teiseks: isa noomituskõne oli olnud väga igav ja kolmandaks: kirikla järgmine omanik, kes ta ka iganes on, sureb tõenäoliselt üsna varsti.

Mr Norrise järeltulijaks pastoraadis sai keegi dr. Grant, kes asus elama Mansfieldi ning osutus neljakümne viie aastaseks tugevaks meheks, kes ei paistnud sugugi vastavat noore Mr Bertrami kaalutlustele. Aga ei, ütles Tom, ta on lühikese kaelaga apoplektiline sell, ja kui ta ennast häid asju täis topib, viskab ta arvatavasti üsna varsti vedru välja.

Tal oli temast viisteist aastat noorem naine, lapsi ei olnud, ning enne abielupaari naabrusesse elama asumist jõudsid sinna kanti juba heatahtlikud kuuldused, et nad on väga auväärsed ja meeldivad inimesed.

Nüüd oli kätte jõudnud see Sir Thomase poolt oodatud aeg, millal, nagu ta alati oli uskunud, hakkab Mrs Norris ise Fanny eest hoolt kandma. Mrs Norrise muutunud olukord ja Fanny juba pisut vanem iga paistsid mitte ainult kõrvaldavat vastuväited nende kooselamise võimalikkuse kohta, vaid näisid olevat ka väga sobiv lahendus; kuna Sir Thomase varanduslikku olukorda oli peale tema vanima poja pillamiskire kahjustanud hiljaaegu mõningal määral kaotused tema Lääne-India omandites, siis ei soovinud ta võtta enam enda peale veel ka Fanny ülalpidamise kulusid ja tema tuleviku kindlustamist. Ta oli selles nii kindlalt veendunud, et valmistas juba ka oma naist ette, et nii see tõenäoliselt peab minema; juhtus aga nii, et kui see lugu leedi Bertramile uuesti meelde tuli, oli seal ka Fanny ning leedi Bertram märkis rahulikult: „Nii, Fanny, sa siis lahkud meie juurest ja lähed minu õe juurde elama. Kuidas see sulle meeldib?”

Fanny oli nii üllatunud, et ei suutnud midagi muud öelda, ta ainult kordas tädi sõnu: „Lahkun teie juurest?”

„Jah, kullake, miks sa nii üllatunud oled? Sa oled elanud meie juures viis aastat ja mu õel on olnud alati kavatsus sind enda juurde võtta, kui tema meest enam ei ole. Aga sellele vaatamata pead sa vahetevahel siia tulema ja mu kudumismustrid paigale panema.”

See uudis oli Fannyle niisama ebameeldiv kui üllatav. Ta polnud tädi Norrise poolt midagi head kogenud ega suutnud teda armastada.

„Mul oleks väga kahju siit ära minna,” kogeles ta.

„Jah, küllap sul on, see on ju loomulik. Ühelgi inimesel poleks saanud nii hästi minna kui sinul meie juures.”

„Ma loodan, tädi, et ma ei ole tänamatu,” ütles Fanny tagasihoidlikult.

„Ei ole, kullake, ma loodan, et ei ole. Ma olen pidanud sind alati väga heaks tüdrukuks.”

„Ja ma ei hakka enam kunagi siin elama?”

„Mitte kunagi, kullake. Aga sul on seal kindlasti mugav kodu. Pole ju mingit vahet, missuguses majas sa elad, seal või siin.”

Fanny lahkus toast väga raske südamega, temale ei tundunud see erinevus üldse mitte nii väike, ta ei suutnud mõelda rahulikult sellele, et hakkab elama koos tädiga. Kohe, kui ta Edmundiga kohtus, rääkis ta temale oma murest.

„Edmund,” ütles ta, „mul seisab ees midagi halba. Sa oled mind tihti keelitanud, et ma lepiksin asjadega, mis mulle alguses ei meeldi, aga seekord see sul ei õnnestu. Ma lähen nüüd alatiseks tädi Norrise juurde elama.”

„Tõesti?”

„Jah, tädi Bertram ütles mulle seda just praegu. See on juba kokku lepitud. Ma pean lahkuma Mansfield Parkist ja minema Valgesse Majja kohe, kui ta on sinna kolinud.”

„Tead mis, Fanny, kui see plaan poleks sulle nii vastumeelne, siis ma ütleksin, et see on väga hea mõte.”

„Oh, Edmund!”

„See on väga hea plaan. Tädi Norrise poolt on see väga mõistlik, et ta tahab sind enda juurde võtta. Ta ei leiaks endale kuskilt paremat sõpra ega kaaslast, ja mul on hea meel, et ta ei lase ennast seekord ahnusest mõjutada. Sinust saab tema tütar. Ma loodan, et sul ei ole ju midagi selle vastu, Fanny?”

„On küll. Mulle see mõte ei meeldi. Ma armastan seda maja ja kõike, mis siin on. Seal pole midagi, mida ma armastaksin. Sa tead ju, kui ebamugav mul on temaga koos olla.”

„Kui sa laps olid, siis kohtles ta sind tõesti halvasti – ma ei saa tema kaitseks midagi öelda. Aga meiega oli ta ju samasugune, või peaaegu samasugune. Ta pole osanud kunagi lastega käituda. Aga nüüd oled sa eas, kui sind tuleb juba paremini kohelda; ma mõtlen, et ta juba kohtlebki sind paremini, ja kui sa oled tema ainus kaaslane, siis tähendad sa ju talle väga palju, teisiti see ei saagi olla.”

„Ma ei tähenda kunagi kellelegi midagi.”

„Mis sind takistab?”

„Kõik... minu seisund... minu rumalus ja kohmakus...”

„Mis puutub sinu rumalusse ja kohmakusse, kallis Fanny, siis usu mind: sul pole kummastki jälgegi, välja arvatud nüüd, kui sa niisuguseid rumalusi räägid. Pole mingit põhjust, miks sa ei ole tähtis seal, kus sind tuntakse. Sul on terav mõistus ja leebe iseloom ning ma olen kindel, et sul on ka tänulik süda, mis ei jäta vastamata kellegi sõbralikkusele. Ma ei tea kedagi, kes sobiks veel paremini sõbraks ja kaaslaseks.”

„Sa oled liiga hea,” ütles Fanny niisuguse kiituse peale punastades, „kuidas ma saaksin sind küll tänada selle eest, et sa minust nii hästi mõtled? Ah, Edmund, kui ma pean siit ära minema, ei unusta ma kuni viimse tunnini, kui hea sa minu vastu olid!”

„No muidugi, Fanny, ma loodan, et mäletad mind niisuguses kauguses nagu Valge Maja siit. Sa räägid nii, nagu läheksid kuhugi kahesaja miili taha, mitte aga pargi teise serva. Aga sa hakkad kuuluma meie perekonda niisama palju nagu seni, meie pered saavad kokku iga päev. Ainus erinevus on selles, et tädi juures elades pääsed sa rohkem esile ja nii see peabki olema. Siin on liiga palju inimesi, kelle selja taha ennast peita, aga tema juures oled sa sunnitud ise enda eest kostma.”

„Ah, ära räägi nii!”

„Aga ma pean seda ütlema ja ütlen hea meelega. Tädi Norris sobib praegu palju paremini sinu eest hoolitsema kui minu ema. Tema loomuses on teha võimalikult palju inimese heaks, kelle vastu ta tõesti huvi tunneb, ta sunnib sind sinu loomupäraseid omadusi õiglaselt hindama.”

Fanny ohkas. „Mina ei näe seda nii nagu sina,” ütles ta. „Ma tahaksin hea meelega uskuda, et sul on õigus, ja ma olen sulle väga tänulik, et sa püüad mind aidata ja panna leppima sellega, mis mind ees ootab. Kui ma ainult suudaksin uskuda, et tädi minust tõesti hoolib! Oleks nii kena teada, et ma tähendan kellelegi midagi. Ma tean, et siin pole ma kellelegi tähtis, ent ometi armastan ma nii väga seda paika.”

„Sellest paigast ei lahku sa kuhugi, Fanny, ainult sellest majast. Pargis ja aias võid sa liikuda nii palju, nagu sa tahad. Isegi sinu väike süda ei tohiks muretseda muudatuse pärast, mis on seda ju ainult nimeliselt. Sa võid jalutada nendelsamadel teedel, käia sellessamas raamatukogus endale raamatuid valimas, näed neidsamu inimesi ja ratsutad sellesama hobuse seljas nagu varemgi.”

„See on tõsi. Armsa vana halli poni seljas. Ah, Edmund, kui ma tuletan meelde, kuidas ma kartsin ratsutamist, kui suure hirmuga ma kuulasin, kui räägiti, et ratsutamine teeb mulle head! (Oh, kuidas ma värisesin, kartes, et onu teeb kohe suu lahti, kui jutt hobustele läks!) Ja ma mäletan, kuidas sa nägid vaeva, et ma oma hirmust jagu saaksin, ja kinnitasid, et natukese aja pärast hakkab see mulle meeldima; ja kui ma nüüd mõtlen, kui õigesti sa arvasid, siis ma loodan, et ka seekord on su ennustus õige.”

„Ja ma olen veendunud, et sinu elu Mrs Norrise juures mõjub niisama hästi sinu vaimule kui ratsutamine sinu tervisele, ning et see toob sulle õnne.”

Nii lõppes nende jutuajamine. Selle praktilist kasu Fannyle arvestades oleks see võinud ka täiesti olemata olla, sest Mrs Norrisel polnud vähimatki kavatsust Fannyt enda juurde võtta. Ka nüüd oli see võimalus talle pähe tulnud ainult ohuna, mida tuleb hoolega vältida. Kõigi sellekohaste ootuste ennetamiseks oli ta valinud kõige väiksema nendest koguduse majadest, mida oleks võinud veel kuidagi härrastemajaks nimetada; niinimetatud Valges Majas oli parajasti ruumi tema, ta teenijate ja eraldi külalistetoa jaoks, mida ta tingimata nõudis. Pastoraadi külalistetuba ei kasutatud küll kunagi, nüüd aga rõhutas Mrs Norris vajadust külalistetoa järele, juhuks kui keegi peaks külla tulema. Kuid need ettevaatusabinõud ei säästnud teda teiste kahtlustest, et tal on midagi paremat plaanis. Võib-olla viis ka tema pidev külalistetoa vajaduse rõhutamine Sir Thomase ekslikule oletusele, et see tuba on mõeldud Fannyle. Peagi tõi leedi Bertrami möödaminnes pillatud lause asjasse selgust.

„Ma arvan, õde, et kui Fanny nüüd sinu juures elama hakkab, pole meil miss Leed enam vaja.”

Mrs Norris pidi lausa püsti hüppama. „Minu juures elama, kulla leedi Bertram, mida sa silmas pead?”

„Kas ta ei hakka siis sinu juures elama? Ma arvasin, et te olete Sir Thomasega selles suhtes kokku leppinud.”

„Mina? Üldsegi mitte! Ma pole sellest Sir Thomasega sõnagi rääkinud ja tema minuga samuti mitte. Fanny tuleb minu juurde elama! See on küll viimane asi maailmas, millele ma võiksin mõelda või mida võiks soovida keegi, kes meid mõlemat tunneb! Helde taevas! Mida ma Fannyga peale hakkaksin? Mina, kes ma olen vaene, abitu, üksijäänud lesk, kes ei kõlba enam millekski, murest murtud – mida ma teeksin viieteistkümneaastase tüdrukuga? Ta on just selles eas, kui nad vajavad kõige rohkem tähelepanu ja hoolt ning seavad ka kõige rõõmsameelsema inimese raske katsumuse ette. Sir Thomas ei võinud seda ju tõsiselt mõelda, selleks on ta mulle liiga hea sõber. Keegi, kes mulle head soovib, ei saaks mulle niisugust ettepanekut teha. Kuidas Sir Thomas selle peale tuli, et ta sellest sinuga rääkis?”

„Tegelikult ma ei teagi. Võib-olla peab ta seda õigeks.”

„Aga mida ta ütles? Ta ei saanud ju öelda, et ta soovib, et ma Fanny enda juurde võtaksin. Ma olen kindel, et oma südames ta ei soovi, et ma seda teeksin.”

„Ei, ta ütles, et peab seda väga tõenäoliseks – ka mina arvasin nii. Me mõlemad mõtlesime, et see oleks sulle lohutav. Aga kui see sulle ei meeldi, siis pole selle kohta midagi öelda. Ta ei ole siin kellelegi koormaks.”

„Kallis õde! Kui sa mõtled minu õnnetule olukorrale, siis kuidas ta saab mulle lohutuseks olla? Siin ma olen, vaene üksijäänud lesk, kes on kaotanud oma väga hea abikaasa. Tema põetamise ja tema eest hoolitsemisega olen kaotanud tervise, meeleolu on veelgi halvem, mu maapealne rahu rikutud. Mul on vaevalt vahendeid, et elada seisusekohaselt või vähemalt nii, et mitte häbistada kalli lahkunu mälestust – mis lohutust saaksin ma sellest, kui võtaksin enda peale niisuguse kohustuse nagu hoolisemise Fanny eest! Kui ma seda ka iseenda pärast sooviksin, poleks see õiglane vaese tüdruku suhtes. Ta on heades kätes ja talle tuleb see kindlasti kasuks. Ma pean ennast üksinda oma muredest ja raskustest läbi võitlema, nii nagu ma oskan.”

„Nii et sul ei ole midagi üksinda elamise vastu?”

„Kallis leedi Bertram! Milleks ma veel sobin peale üksioleku? Vahetevahel ma loodan, et mu väikses kotedžis oleks mul keegi sõber (mul on alati sõbra jaoks voodi olemas), aga suurem osa mu tulevastest päevadest möödub täielikus eraldatuses. Kui ma ainult ots-otsaga kokku tuleksin, rohkem ma ei soovi!”

„Ma loodan, õde, et su lood siiski nii kehvad ei ole, kui arvestada seda, mida ütles Sir Thomas: sinu käsutuses on kuussada naela aastas.”

„Ma ei kaeba, leedi Bertram. Ma tean, et ma ei saa enam elada nii, nagu ma elasin, pean kokku hoidma seal, kus see on võimalik, ja õppima paremini majandama. Varem pidasin ma maja küllalt laia joonega, aga nüüd ei salga, et pean kokku hoidma. Minu olukord on muutunud niisama palju nagu mu sissetulekudki. Vaeselt mister Norriselt kui kihelkonna vaimulikult nõuti paljusid asju, mida minult ei saa keegi nõuda. Keegi ei tea, kui paljud juhuslikud abivajajad meie köögis süüa said. Valges Majas tuleb kõigel paremini silma peal hoida. Ma pean elama oma sissetuleku piirides, muidu jään hätta. Ja ma pean tunnistama, et mulle pakub suurt rahuldust, kui saan teha veelgi enam – panna aasta lõpus isegi pisut kõrvale.”

„Küllap sa paned. Sa teed seda ju alati, eks ole?”

„Minu eesmärgiks on, leedi Bertram, olla kasulik nendele, kes pärast mind tulevad. Kui ma tahan olla rikkam, siis on see sinu laste pärast. Mul pole peale nende kedagi, kelle eest hoolitseda. Ma oleksin rõõmus, kui saaksin nendele pärandada summa, mis oleks nende vääriline.”

„Sa oled väga hea, aga ära nende pärast muretse. Nad on majanduslikult hästi kindlustatud, selle eest hoolitseb juba Sir Thomas.”

„Aga sa tead ju, et tema sissetulekud vähenevad tunduvalt, kui Antigua omand ka edaspidi nii vähe kasumit annab.”

„Oh, see asi saab varsti korda. Ma tean, et Sir Thomas saatis sinna juba ühe kirja.”

„Niisiis, leedi Bertram,” lausus Mrs Norris ennast minekule seades, „ma võin ainult öelda, et minu ainsaks sooviks on perekonnale vajalik olla, ja kui Sir Thomas peaks veel kunagi rääkima, et ma Fanny enda juurde võtan, siis võid sa öelda, et mu tervise ja meeleolu tõttu ei tule see kõne allagi, rääkimata sellest, et ma ei saa lapsele ka voodit loovutada, sest pean hoidma ühe toa sõbrale, kes võib juhuslikult külla tulla.”

Leedi Bertram kordas sellest vestlusest küllalt palju oma abikaasale, et kinnitada mehele, kui väga ta oli eksinud oma naiseõe kavatsuste suhtes, kellel sellest momendist alates polnud vaja karta, et Sir Thomas temalt selles suhtes midagi ootaks või ka ainult sellele vihjaks. Sir Thomas imestas ainult, et Mrs Norris keeldus tegemast midagi oma õetütre heaks, kelle adopteerimisega ta oli nii agaralt tegelnud, aga kuna Mrs Norris hoolitses juba varakult selle eest, et Sir Thomas, nii nagu leedi Bertramgi, mõistaks, et kõik, mis tal on, on mõeldud nende perekonnale, siis leppis ta juba varsti Mrs Norrise erilise olukorraga, mis oli nendele isegi kasulik ja meelitav ning võimaldas tal endal Fanny eest paremini hoolt kanda.

Fanny sai juba varsti teada, kui asjatu oli olnud tema hirm ärakolimise ees, ja tema lapselik rõõm selle üle lohutas Edmundit pisut tema pettumuses, sest ta oli arvanud tõemeeli, et Fanny äraminek tuleb talle kasuks. Mrs Norris kolis Valgesse Majja, Grantid siirdusid pastoraati ja pärast neid sündmusi läks elu Mansfieldis mõnda aega mööda vana rada edasi.

Grantid olid sõbralikud ja seltsivad inimesed ning võitsid kiiresti peaaegu kõigi oma uute tuttavate sümpaatia. Neil oli ka vigu ja Mrs Norris leidis need peagi üles. Doktor hindas väga head toitu ja nautis iga päev rikkalikku lõunasööki. Mrs Grant, selle asemel, et pead murda ja oma mehe vajadusi väiksemate kulutustega rahuldada, pidas kokka, kellele maksti niisama suurt palka nagu Mansfield Parkis! Majaprouat ennast ei nähtud peaaegu kunagi majapidamisruumides. Niisugustest kurvastavatest nähtustest ei suutnud Mrs Norris lihtsalt rahulikult rääkida, samuti mitte sellest, kui suurtes kogustes söödi selles majas iga päev võid ja mune. Kellele võis veel rohkem meeldida külluslik külalilahkus kui temale, keegi ei vihanud väiklast kokkuhoidu rohkem kui tema ning ta oli kindel, et tema ajal ei olnud pastoraadis puudut mingist mugavu-sest, selle maine oli alati hea, aga niisugusest suurustamisest ta juba aru ei saanud. Suure daami mängimine maakiriklas oli lihtsalt kohatu. Tema enda toidukamber oleks Mrs Grantile küllalt hea olnud. Seejuures polnud Mrs Grant saanud päranduseks rohkem kui viis tuhat naela – ükskõik kui palju Mrs Norris ka järelepärimisi tegi, ei kuulnud ta kuskilt midagi muud.

Leedi Bertram kuulas neid hurjutamisi ilma erilise huvita. Ta ei suutnud kaasa minna oma kokkuhoidlikkuses solvatud majaperenaise pahameelega, tundis aga ennast solvatuna tunnustatud iludusena, et Mrs Grant, keda ei saanud isegi kenaks pidada, oli ennast nii hästi sisse seadnud. Leedi Bertram avaldas oma imestust selle üle niisama sagedasti, ainult lühemalt, kui Mrs Norris oma pahameelt Mrs Granti pillava eluviisi üle.

Need seisukohad andsid kõneainet peaaegu terve aasta, aga siis omandas üks sündmus perekonnas nii suure tähtsuse, et see hõivas ka mõlema daami mõtetes ja vestlustes kindla koha. Sir Thomas pidas vajalikuks sõita ise Antiguale, et sealseid asju paremini korraldada, ning ta võttis kaasa oma vanema poja, soovides kiskuda ta eemale halbadest sidemetest kodumaal. Nad lahkusid Inglismaalt kavatsusega olla sealt ära umbes aasta.

Reisi vajalikkus rahalistel põhjustel ja lootus, et see võib pojale kasu tuua, kergendasid Sir Thomase lahkumist teistest pereliikmetest ja tütarde jätmist teiste inimeste juhtimise alla nende praegusel väga huvitaval eluperioodil. Ta ei uskunud, et leedi Bertram suudab teda selles suhtes täiesti asendada või isegi omaenda ülesandeid küllaldaselt täita; aga ta usaldas küllaltki Mrs Norrise valvsat silma ja Edmundi otsustusvõimet, nii et ta võis tütarde käitumise pärast muretsemata reisile minna.

Leedi Bertramile ei meeldinud üldse, et abikaasa tema juurest ära läheb. Aga tema meelerahu ei rikkunud mingi mure mehe ohutuse ega tema käekäigu pärast, sest ta oli inimene, kelle arvates miski ei saanud olla ohtlik või raske või pingutav kellelegi teisele peale tema enda.

Selle sündmusega seoses oli põhjust kaasa tunda mõlemale miss Bertramile, mitte küll nende kurbuse, vaid kurbuse puudumise pärast. Nad ei armastanud isa, kes ei pooldanud kunagi nende lõbustusi, ning tema äraolek oli nendele kahjuks väga teretulnud. Nad olid nüüd vabad igasugustest kitsendustest; ja kuigi nad otseselt ei mõelnud mingile kindlale lõbustusele, mida Sir Thomas oleks nendele arvatavasti ära keelanud, tundsid nad ennast iseeneste peremeestena ja võisid endale kõike lubada. Fanny tundis samasugust kergendust nagu tema täditütred ning andis endale sellest ka aru. Aga tema õrnem loomus pidas seda tunnet tänamatuseks ning ta muretses tõesti sellepärast, et oli võimetu kurvastama. Sir Thomas, kes oli teinud nii palju tema ja ta vendade heaks, sõitis ära – võib-olla alatiseks – ja tema ei valanud onu ärasõidu puhul ühtegi pisarat! See oli häbiväärne tundetus! Viimasel hommikul oli onu enne ärasõitu Fannyle öelnud, et loodab järgmisel talvel Williamit näha, ning ta pani Fannyle südamele, et ta vennale kirjutaks ja ta Mansfieldi külla kutsuks, niipea kui on teada, et eskaader, kuhu ta kuulus, jälle Inglismaale tuleb. See oli nii hoolitsev ja lahke! Ja kui ta oleks veel Fannyle naeratanud ja teda kalliks Fannyks nimetanud, siis oleks iga varasem kulmukortsutus ja külmus otsemaid unustatud. Aga ta oli lõpetanud oma kõne talle omasel viisil lausega, mis Fannyt väga solvas, öeldes: „Ma loodan, et kui William Mansfieldi tuleb, siis sa suudad teda veenda, et need mitu aastat, mis teie lahkumisest möödas on, ei ole möödunud sulle täiesti kasutult, kuigi ma kardan, et ta leiab oma kuueteistkümneaastase õe eest mitmes mõttes niisugusena, nagu ta oli kümneaastaselt.” Fanny nuttis sellele mõeldes kibedaid pisaraid, kui onu oli ära sõitnud, ja kui täditütred teda punaste silmadega nägid, kuulutasid nad Fanny kohe teesklejaks.