Читать книгу Mansfield Park - Jane Austen - Страница 7

Tom Bertram oli viimasel ajal nii vähe kodus olnud, et tema järele tunti puudust ainult sõnades, ja leedi Bertram avastas peagi üllatunult, kui hästi nad saavad hakkama ka ilma tema isata ja kui hästi asendab Edmund teda lauas praadi lahti lõigates, valitsejaga asju ajades, advokaadile kirju kirjutades ja teenritele palka makstes; ta säästis leedi Bertramit igast väsitavast tööst ja pingutusest peale oma kirjade kirjutamise.

Saabus esimene teade reisijate õnnelikust jõudmisest Antigule pärast hästi kulgenud reisi, kuigi Mrs Norris oli jõudnud enne seda juba väga hirmuäratavaid kartusi esile tuua, mis nendega võiks juhtuda; ta püüdis hirmutada ka Edmundit, niipea kui tal õnnestus noormehega kahekesi jääda. Ja kuna ta tahtis tingimata olla esimene inimene, kes saab teate mingist fataalsest katastroofist, siis oli ta mõelnud juba ette, kuidas ta selle uudise teistele teatab, kuni saabus Sir Thomase kinnitus, et tema ja ta poeg on mõlemad elus ja terved, ning Mrs Norris pidi oma ärevuse ja peenetundeliselt valmismõeldud kõned mõneks ajaks kõrvale jätma.

Tuli talv ja läks mööda, ilma et neid kõnesid vaja oleks olnud; saabuvad teated olid ka edaspidi väga head. Mrs Norrisel oli peale oma majapidamise eest hoolitsemise nii palju tegemist õetütarde lõbustuste organiseerimise, nende tualettide valimise, nende annete väljanäitamise ja tulevaste abikaasade otsimisega, peale selle veel Mrs Granti pillaval eluviisil silma peal hoidmisega, et tal jäi vähe aega veel ka äraolijate pärast muretsemiseks.

Noored Bertrami daamid võtsid nüüd sisse oma koha kohalike iluduste seas ja kuna nende olemuses olid ühendatud ilu, hiilgavalt välja arendatud anded, loomulik sundimatus ja hoolega omandatud armastusväärsus ja seltskondlikkus, siis saavutasid nad peagi kõigi poolehoiu ja imetluse. Nende edevus oli nii hästi rahuldatud, et näis, nagu oleksid nad sellest täiesti vabad ega tee ennast üldse tähtsaks; komplimendid nende peene käitumise kohta, mida nende tädi kokku kogus ja nendele edasi rääkis, kinnitasid veelgi nende veendumust, et nad on täiesti veatud.

Leedi Bertram ei käinud koos tütardega seltskonnas. Ta oli nii laisk, et isegi ema heameel oma laste edusammude ja meelelahutuste üle ei kaalunud üles mingit isiklikku ebamugavust. Selle kohustuse andis ta üle oma õele, kes ei osanud soovida midagi paremat kui seda auväärset esindamist ning nautis põhjalikult talle avanenud võimalust liikuda seltskonnas, ilma et ta oleks pidanud omal kulul hobuseid üürima.

Fanny ei võtnud nendest talvistest meelelahutustest üldse osa, aga teda rõõmustas, et sai nüüd tädile kasulik olla tema seltsilisena, kui teised pereliikmed olid külla läinud. Ja kuna miss Lee oli Mansfieldist lahkunud, siis oli Fanny ballide või pidude õhtutel leedi Bertramile asendamatu kaaslane. Ta vestles tädiga, kuulas teda ja luges talle ette, ning need vaiksed õhtud, tema täielik turvalisus tädiga kahekesi olles, kui kuskilt ei olnud oodata ühtegi ebasõbralikku sõna, tegid ütlemata palju head tema hingele, mis polnud peaaegu kunagi vaba hirmust ega piinlikest üllatustest. Mis aga tema tädilaste meelelahutustesse puutus, siis talle meeldis kuulata, kui nad nendest rääkisid, eriti ballidest ja sellest, kellega Edmund oli tantsinud; aga kuna ta pidas oma seisundit liiga madalaks, siis ei hakanud ta ette kujutama, et võiks ka ise nendest kunagi osa võtta, ning ta kuulas seda juttu rahulikult, mõtlemata, et see võiks kunagi ka tema kohta käia. Üldiselt oli see talle mõnus talv; see ei toonud küll Williamit Inglismaale, aga kustumatu lootus, et ta kord siia jõuab, oli juba ise palju väärt.

Kevad jättis ta ilma armsast sõbrast, vanast hallist ponist, ja mõnda aega ähvardas see kaotus peale kurbuse ka tema tervisele mõjuda. Kuigi kõik olid ühel nõul, et ratsutamine on Fannyle väga tähtis, ei võetud siiski midagi ette, et ta endale uue ratsu saaks. Tädid mainisid, et ta võib alati ratsutada ühel noorte sugulaste hobusel, kui nad ise ratsutama ei lähe. Aga kuna noored daamid soovisid iga kord, kui ilm juhtus ilus olema, ratsutama minna ega mõelnud üldse sellele, et mõnikord võiks oma näilise sõbralikkuse ka ratsutamise lõbust loobumise vastu välja vahetada, siis ei tulnud seda aega kunagi. Nii käisid nad igal ilusal aprilli- ja maihommikul ratsutamas, Fanny aga istus koos ühe tädiga terve päeva kodus või võttis teise tädi õhutusel ette pikki jalutuskäike, mis talle üle jõu käisid. Leedi Bertram pidas kehalist tegevust üldiselt niisama kasutuks nagu see oli talle endale ebameeldiv. Mrs Norris oli aga jalul terve päeva ning arvas, et ka teised peavad niisama palju ringi jooksma. Edmund ei olnud kodus, muidu oleks ta sellele halvale olukorrale juba varem lõpu teinud. Kui ta tagasi tuli ja taipas, missuguses olukorras Fanny on ja kui halvasti see tema tervisele mõjub, oli tema meelest olemas ainult üks lahendus. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas tema resoluutne nõue, millega ta vaidles vastu igale väitele, mida ema loidus ja tädi kokkuhoidlikkus püüdsid esile tuua. Mrs Norris mainis, et Mansfield Parki hobuste hulgast leiaks ju mõne vana rahuliku looma, kes oleks Fanny jaoks küllalt hea, hobuse võiks laenata ka valitsejalt, aga võib-olla saaks vahetevahel laenata ka doktor Granti poni, kellega käidi doktori posti ära toomas. Ta ei jätnud ütlemata, et peab täiesti tarbetuks, isegi sobimatuks, et Fannyl oleks daamide ratsutamiseks mõeldud hobune, nii nagu see on tema täditütardel. Ta oli kindel, et Sir Thomasel polnud see kunagi mõttes, ning ta pidas täiesti õigustamatuks teha tema äraolekul niisugune ost, suurendades sellega veelgi kulutusi talli ülalpidamiseks, kui suur osa Sir Thomase sissetulekutest on veel ebakindel. „Fanny peab endale hobuse saama!” kõlas Edmundi ainus vastus. Mrs Norris ei olnud temaga nõus. Aga leedi Bertram oli; ta nõustus täiesti pojaga, et see on vajalik ning et ka Edmundi isa oleks sellega nõus, ta palus ainult, et ei kiirustataks, sest ta soovis oodata, kuni Sir Thomas tagasi tuleb, siis otsustaks juba tema. Ta pidi juba septembris koju tulema, mis selles siis halba on, kui ainult septembrini oodata?

Kuigi Edmund ei olnud niivõrd pahane oma ema kuivõrd tädi peale, kes ei pidanud oma õetütart vähimagi tähelepanu vääriliseks, ei võinud ta tema kaalutlusi siiski niisama lihtsalt kõrvale heita. Ta leidis lõpuks väljapääsu, mis välistas riski, et isa võiks talle liigset omavoli ette heita, ning samas saaks Fanny võimaluse jälle ratsutamas käia, mis Edmundi arvates oli talle hädavajalik. Edmundil endal oli kolm hobust, aga ükski nendest ei sobinud daamidele ratsutamiseks. Kaks nendest olid jahihobused, kolmas aga tubli ratsahobune; selle kolmanda otsustaski ta vahetada hobuse vastu, kelle seljas Fanny võiks ratsutada. Ta teadis, kust ta niisuguse ratsu leida võiks, ja varsti oligi kaup koos. Uus mära oli lausa kullatükk ja väga väikese vaevaga sai temast see, kelleks ta oli mõeldud – Fanny ratsahobune, ja ta anti peaaegu täiesti Fanny kasutusse. Fanny polnud kunagi mõelnud, et mingi muu loom võiks talle nii hästi sobida kui tema vana hall poni, aga tema rõõm Edmundi mära üle ületas kaugelt tema rahulduse, mille ta oli varem ratsutamisest saanud. Mõte, et ta võlgneb selle lõbu ainult Edmundi headusele, suurendas tema õnne nii väga, et ta ei leidnud sõnu oma tunnete väljendamiseks. Tema silmis oli Edmund kõige hea ja suuremeelse kehastuseks. Talle tundus, et keegi peale tema ei oska teda vääriliselt hinnata ning ta ise ei suuda oma tänuvõlga temale mitte kunagi tasuda. Tema tunnetes Edmundi vastu olid segatud austus, tänulikkus, usaldus ja õrnus.

Kuna hobune jäi faktiliselt ja ka ametlikult Edmundi omandiks, siis leppis Mrs Norris sellega, et see oli mõeldud Fannyle kasutamiseks. Ja kui leedi Bertram oleks kunagi kavatsenud veel oma vastuväiteid esitada, oleks ta Edmundile andestanud, et ta ei oodanud ära, kuni Sir Thomas septembris koju tuleb, sest kui september kätte jõudis, oli Sir Thomas ikka veel välismaal ning polnud ette näha, et ta oma asjaajamised seal peagi lõpetaks. Parajasti sel ajal, kui ta hakkas juba kojusõidule mõtlema, kerkisid esile uued ebasoodsad asjaolud, ja see ebakindel olukord, milles Sir Thomas viibis, sundis teda vastu võtma otsust poeg koju tagasi saata; ta ise kavatses oma äriasjad seal lõplikult korda ajada. Tom jõudis õnnelikult koju ning andis täpselt aru isa tervisliku seisukorra kohta; aga Mrs Norris ei näinud tema kojutulekuks erilist põhjust. Ta kujutas ette, et Sir Thomas saatis poja sealt ära, ajendatuna isaarmastusest ja nähes ette teda ähvardavat hädaohtu, ja Mrs Norrist haarasid kohutavad eelaimused, mis pikkadel sügisõhtutel, kotedži kurvas üksinduses, hakkasid teda nii piinama, et ta oli sunnitud iga päev härrastemaja söögitoast pelgupaika otsima. Õnneks lähenes jälle talvehooaeg oma lõbustustega ning ta oli meeldivalt ametis oma vanema õetütre saatuse kujundamisega, nii et tema närvid said täielikult rahu. „Kui vaese Sir Thomase saatus ei luba tal enam kunagi koju tagasi tulla, oleks lohutav näha, et Maria on hästi abiellunud,” mõtles Mrs Norris alati, kui nad varakate meeste seltskonnas olid, eriti aga siis, kui nendele tutvustati noort meest, kes alles hiljaaegu oli saanud oma isalt päranduseks krahvkonna ühe suurema ja ilusama mõisa.

Mr Rushworth oli esimesest hetkest peale miss Bertrami ilust võlutud, ja kuna ta kavatses abielluda, siis kujutas ta varsti ette, et on armunud. Ta oli kohmakas noor mees, kellel polnud midagi peale kaine praktilise mõistuse, aga kuna tema välimuses ega maneerides ei olnud midagi eemaletõukavat, oli noor daam oma vallutusega üsna rahul. Maria Bertram oli saanud kahekümne aastaseks ja hakkas juba abiellumist kohustuseks pidama. Abielu Mr Rushworthiga tõotas anda võimaluse nautida suuremat sissetulekut kui oli noore daami isal, peale selle maja Londonis, mis oli nüüd peamiseks eesmärgiks, ning seepärast muutus sellesama moraalse kohustuse tõttu ilmseks vajaduseks abielluda Mr Rushworthiga, kui see võimalik on. Mrs Norris oli agaralt ametis, et selle partii eeliseid oma nõuannete ja plaanidega mõlemale poolele õiges valguses esile tuua; kõige muu kõrval taotles ta ka džentelmeni ema sõprust, kes elas sel ajal koos pojaga, ning ta sundis isegi leedi Bertramit sõitma kümmet miili mööda halbu teid ja Mrs Rushworthile hommikuvisiiti tegema. Ei läinud kuigi kaua, kui daamid juba üksmeelele jõudsid. Mrs Rushworth tunnistas, et kõikidest noortest daamidest, keda ta oli kunagi näinud, tundus miss Bertram talle parimana, kes oma armsa oleku ja eeskujuliku kasvatusega võiks olla kõige sobivam tema poega õnnelikuks tegema. Mrs Norris oli sellega nõus ja imetles omalt poolt peent inimestetundmist, mis oskab nii hästi hinnata tõelisi väärtusi. Maria olevat tõepoolest nende kõigi uhkus ja rõõm, täiesti veatu – tõeline ingel! Imetlejatest ümbritsetuna on ta väga valiv, aga kui tema, Mrs Norris, võiks oma arvamuse välja öelda, siis paistab, et Mr Rushworth on just see noor mees, kes teda väärib ja ta ära võluda võib.

Pärast seda, kui noored olid sobival hulgal ballidel tantsinud, õigustasid nad seda arvamust ning mõlema perekonna ja naabrite heameeleks sõlmiti kihlus, kusjuures ei unustatud mainida ka Sir Thomase äraolekut; naabrid olid juba mitu nädalat arvanud, kui sobiv see oleks, kui Mr Rushworth abielluks miss Bertramiga.

Võis minna veel mitu kuud, enne kui Sir Thomase nõusolek kohale jõuab, aga kuna keegi ei kahelnud tema siiras rõõmus selle ühenduse üle, suhtlesid perekonnad vabalt omavahel ning edaspidi ei tehtud enam mingit katset eelseisvat sündmust saladuses hoida, välja arvatud, et Mrs Norris rääkis sellest igal pool kui ettevõtmisest, millest praegu ei saa veel kõnelda.

Edmund oli perekonnas ainus, kes seda abiellumist veaks pidas, ja kuigi tädi püüdis kiita Mr Rushworthi kui ihaldusväärset kaaslast, ei suutnud see tema arvamust muuta. Ta möönis, et õde teab ise kõige paremini, kust ta oma õnne leiab, aga talle ei meeldinud, et see õnn seisneks peaasjalikult ainult suures sissetulekus. Mr Rushworthi seltskonnas olles ei suutnud ta hoiduda mõttest, et kui selle poisi sissetulek poleks kaksteist tuhat naela aastas, siis peetaks teda ju lollpeaks!

Aga Sir Thomas rõõmustas tõepoolest niisuguse kahtlemata kasuliku abielu väljavaate üle, mille kohta ta kuulis ainult head ja meeldivat. See oli just niisugune partii, nagu vaja: mõlemad ühest krahvkonnast ja ühest ja samast ühiskonnakihist, ning ta saatis oma südamliku nõusoleku nii kiiresti, nagu sai. Tema ainsaks tingimuseks oli, et abiellumine ei leiaks aset enne tema tagasitulekut, mida ta jälle suure põnevusega ootas. Ta kirjutas aprillis ning lootis, et ta jõuab veel enne suve lõppu oma asjad nii korda ajada, et ta nendega rahule jääb ja võib koduteele asuda.

Niisugune oli olukord juulis – Fanny oli jõudnud just oma kaheksateistkümnendasse eluaastasse –, kui Mansfieldi seltskond suurenes kahe liikme võrra; need olid Mrs Granti vend ja õde, kes olid sündinud tema ema teisest abielust. Mr ja miss Crawford olid rikkad noored inimesed. Vennal oli ilus mõis Norfolkis, õe varandus koosnes kahekümnest tuhandest naelast. Mrs Grant oli armastanud väga oma väikest õde ja venda, aga kuna ta oli abiellunud üsna varsti pärast nende ühise ema surma, kes jättis lapsed oma mehe venna kasvatada, kellest Mrs Grant ei teadnud midagi, siis polnud ta neid lapsi pärast ema surma peaaegu üldse näinud. Onu maja sai nendele tõeliselt armsaks koduks. Admiral ja Mrs Crawford armastasid mõlemad neid lapsi, kuigi nende arvamused kõiges muus lahku läksid, vähemalt ei ulatunud nende lahkarvamused kaugemale kui selleni, et kummalgi oli oma lemmik, keda nad rohkem armastasid. Admirali lemmik oli poiss, Mrs Crawford armastas narruseni tüdrukut. Aga leedi Crawfordi surm sundis tema kaitsealust peagi endale uut kodu otsima, pärast seda, kui ta oli veel paar kuud proovinud onu juures vastu pidada. Admiral Crawford oli paheliste kommetega mees, kes eelistas vennatütre kasvatamisele oma majas armukese majjatoomist. Sellele asjaolule võlgnes Mrs Grant õe pöördumise tema poole sooviga, et Mrs Grant ta ta enda juurde võtaks – see soov oli Mrs Grantile niisama meelepärane nagu see oli kasulik tema õele. Selleks ajaks oli Mrs Grant ammendanud kõik tavalised võimalused, millega maal elav lastetu daam oli püüdnud oma aega sisustada. Kui ta oli oma lemmikelutoa ilusa mööbliga üle kuhjanud ning aeda ja õue väga haruldased taimed ja linnud valinud, tundis ta tungivat vajadust mingi vahelduse järele kodus. Õe küllatulek, keda ta alati oli armastanud ja keda ta nüüd vähemalt õe abiellumiseni enda juures pidada lootis, oli talle ülimalt teretulnud; ta kartis ainult, kas Mansfieldi elu suudab rahuldada Londoni eluga harjunud noort daami.

Miss Crawford ei olnud samuti vaba kartustest, kuigi need olid põhiliselt seotud õe elustiili ja sealse seltskondliku eluga. Pärast seda, kui ta oli asjatult keelitanud venda, et nad võiksid koos tema maamõisa elama asuda, otsustas õde teiste sugulaste juures õnne katsuda. Kahjuks oli Henry Crawfordil suur vastumeelsus kõige selle vastu, mis sidus tema elu ühe kindla kohaga või mingi kindla seltskonnaga. Selles tema jaoks põhimõtteliselt tähtsas küsimuses ei saanud ta õele vastu tulla, aga ta oli lahkelt valmis teda Northamptonshire’isse saatma ning ta võttis endale ka kohustuse õele poole tunni jooksul järele tulema hakata, kui ta on saanud teate, et õele seal ei meeldi.

Kohtumine toimus mõlemale poolele väga hästi. Miss Crawford leidis eest õe, kes ei olnud pedantne ega matslikuks muutunud, leidis eest õemehe, kelle välimus andis tunnistust džentelmenist, ka oli nende maja mugav ja hästi sisustatud. Mrs Grant tervitas õe ja venna näol kahte väga meeldiva välimusega noort inimest, keda ta lootis nüüdsest veelgi enam armastama hakata. Mary Crawford oli silmapaistvalt ilus, Henry ei olnud küll nii kena välimusega, aga paistis silma hea hoiaku ja suursugususega. Nad mõlemad olid elava loomu ja meeldiva käitumisega ning Mrs Grant eeldas nendes ka teiste heade omaduste olemasolu. Teda rõõmustasid mõlemad, aga Mary oli talle eriti kallis. Kuna ta ise ei olnud saanud kunagi oma ilu üle rõõmu tunda, nautis ta nüüd põhjalikult oma õe ilu, mille üle ta võis uhke olla. Ta oli juba enne Mary tulekut talle sobiva partneri välja valinud: tema valik oli langenud Tom Bertramile. Baroneti vanem poeg oli just kohane kaaslane tütarlapsele, kellel peale elegantsi ja hariduse oli hinge taga ka kakskümmend tuhat naela. Ja kuna Mrs Grant oli südamlik ja avameelne naine, siis jõudis Mary ainult kolm tundi majas veeta, kui õde talle juba rääkis, mis tal plaanis on.

Miss Crawfordil oli hea meel, et naabruses elab nii suursugune perekond, ning tal polnud midagi õe varajase hoolitsuse ega ka tema poolt välja valitud isiku vastu. Ta oli huvitatud abiellumisest, eeldades, et teeb hea partii; ja et ta oli Mr Bertramit juba Londonis näinud, siis polnud tal mingeid vastuväiteid mehe isiku ega tema seltskondliku seisundi kohta. Miss Crawford tegi näo, et võtab seda kui nalja, aga ei unustanud siiski sellele tõsiselt mõtlemast. Varsti pühendati sellesse plaani ka Henry.

„Ja nüüd,” lisas Mrs Grant, „on mul idee, mis muudab kõik lausa täiuslikuks. Ma tahaksin teid mõlemat nii väga enda läheduses hoida, ja seepärast pead sina, Henry, abielluma noorema miss Bertramiga, ta on nii armas, ilus ja haritud tüdruk, et teeb sind kindlasti väga õnnelikuks.”

Henry tänas teda kummardusega.

„Kallis õde,” ütles Mary, „kui sul õnnestub keelitada teda abielluma, siis olen ma lausa vaimustuses, et mul on nii nupukas õde, ning mul jääb üle ainult kahetseda, et sa pole oma poolt tosinat tütart üles kasvatanud. Kui sa suudad panna Henryt abielu kasuks otsustama, siis on sul küll prantslanna tarkus. Kõik inglannade kunstid on juba ära proovitud. Mul on kolm parimat sõbrannat, kes kõik olid järgemööda temasse kõrvuni armunud. Kuidas nad kõik ja nende emad (väga targad naised), samuti mu kallis tädi ja mina vaeva nägime, et talle aru pähe panna, kuidas me teda meelitasime ja isegi kavaldasime, et teda abielluma sundida – see on kujuteldamatu! Ta on kõige õudsem flirtija, keda võib ette kujutada! Kui miss Bertram ei taha, et ta süda murduks, siis peaksid nad teda küll Henryst eemale hoidma.”

„Kulla vend, ma ei tahaks seda sinust küll uskuda!”

„Ei, ma olen kindel, et sa oled liiga hea. Sa oled heatahtlikum kui Mary. Sina arvestad nooruse kahtlusi ja kogenematust. Ma olen ettevaatliku iseloomuga ega taha oma eluõnne kiiruga mängu panna. Kellelgi ei ole abielust kõrgemat arvamust kui minul. Ja mida tähendab hea naine, seda on minu arvates kõige paremini öeldud lihtsas luulereas: Taeva viimne parim kingitus.”^[1.]

„No näed, õde, kuulsid, kuidas ta rõhutas ühte sõna, ja vaata tema naeratust! Ma kinnitan sulle, et ta on põlastusväärne – admirali õpetused on ta täiesti ära rikkunud.”

„Ma ei pane seda üldse tähele,” ütles Mrs Grant, „mida noored inimesed abielust räägivad. Kui nad väidavad, et nad ei poolda abielu, siis ma järeldan sellest, et nad pole seda õiget veel kohanud.”

Dr. Grant õnnitles naerdes miss Crawfordi, et tema ei tundnud mingit vastumeelsust abielu vastu.

„Jah, ma ei häbene seda öelda. Minu arvates võiksid kõik inimesed abielluda, kui nad saavad seda hästi teha. Mulle ei meeldi, kui oma elu lihtsalt ära raisatakse. Igaüks peaks abielluma, kui see on vastastikku kasulik.”

1 Vihje John Miltoni (1608 – 1674) Kaotatud paradiisile (1667). [ ↵ ]