Читать книгу Põud - Jane Harper - Страница 5

Farmis oli ju varemgi surma nähtud ja porikärbsed ei teinud vahet. Nende jaoks ei olnud korjusel ja laibal suurt erinevust.

Põua tõttu ei olnud kärbsed sel suvel valivad. Nad otsisid tardunud silmi ja kleepuvaid haavu, kui Kiewarra farmerid jahipüssid kõhetute kariloomade poole suunasid. Vihma puudumine tähendas sööda puudumist. Ja sööda puudumise tõttu tuli langetada raskeid otsuseid, samal ajal kui tilluke linn päev päeva järel kõrvetava sinitaeva all virvendas.

„See läheb mööda,“ ütlesid farmerid, kui kuud järgmiseks aastaks tiksusid. Nad kordasid neid sõnu üksteisele valjusti nagu mantrat ja endale hiljukesi nagu palvet.

Kuid Melbourne’i ilmateadustajad ei olnud nendega ühel meelel. Ülikonnas ja kaastundlikud mehed kliimaseadmega stuudios mainisid seda enamasti kell kuus õhtul. Ametlikult sajandi kõige hullemad olud. Ilmamustril oli nimi, mille häälduses ei olnud lõplikult kokku lepitud. El Niño.

Vähemalt porikärbsed olid õnnelikud. Kuid tolle päeva leid oli ebatavaline. Väiksem ja sileda ihuga. Mitte et see oleks midagi lugenud. Kõik põhiline oli samasugune. Klaasistunud silmad. Märjad haavad.

Lagendikul olev surnukeha oli kõige värskem. Kärbestel kulus talumajast kahe ülejäänu avastamiseks pisut kauem aega, kuigi välisuks seisis kutsuvalt lahti. Need, kes rändasid kaugemale esimese kingituse juurest koridoris, said tasuks teise, seekord magamistoast. See oli väiksem, aga vähem võistlejate alla maetud.

Esimesena sündmuspaigale jõudnud kärbsed sumisesid rahulolevalt leitsakus, samal ajal kui veri mustavate loikudena põrandaplaatidele ja vaibale valgus. Õues rippus pesu endiselt kuivatuskarussellil, päikesest krõbekuiv ja kõva. Kivisillutisega jalgrajal lebas hüljatuna lapse tõukeratas. Kilomeetri raadiuses tuksus vaid üks inimsüda.

Nii et mitte keegi ei reageerinud, kui laps sügaval maja sisemuses nutma hakkas.