Читать книгу Põud - Jane Harper - Страница 8

Falk istus voodiserval ja jälgis tuimalt keskmise suurusega hiigelämblikku seinal. Varaõhtul, kui päike kadus, oli temperatuur vaid kübeke langenud. Ta oli pärast duši all käimist lühikesed püksid jalga tõmmanud ja odav puuvillane voodipesu torkis tema niiskeid jalgu. Duši kõrval rippus taimeri küljes range silt, mis käskis pestes kolme minutiga piirduda. Tal olid kahe minuti pärast süümepiinad tekkinud.

Läbi põranda kostsid pubist üles tuhmid helid, vahetevahel oli kuulda summutatud kellahelinat. Väike osa temast tahtis teada, kes seal all on, aga tal polnud mingit soovi nendega liituda. Helid katkestas järsku maha pillatud klaasi summutatud purunemishääl. Lühikesele vaikusehetkele järgnes pilkav naerukoor. Ämblik liigutas ühte jalga.

Falk võpatas, kui toatelefon öökapil kiledalt ja ebaloomuliku häälega helises. Ta oli ehmunud, aga mitte üllatunud. Tal oli tunne, et ta on seda tunde oodanud.

„Halloo?“

„Aaron Falk? Sulle on kõne.“ Baarmani hääl oli madal, selles oli pisut kuulda šoti aktsenti. Falk nägi vaimusilmas tähelepanuväärse väljanägemisega inimest, kes oli kahe tunni eest talle sõnagi lausumata krediitkaardiandmete vastu toavõtmed ulatanud.

Falk ei olnud teda kunagi varem näinud ning oli kindel, et selline nägu oleks talle meelde jäänud. Veidi alla viiekümnene, laiaõlgne ja tihedate punaste juustega baarman oli ilmselt seljakotirändur, kes oligi siia pidama jäänud. Paistis, et Falki nimi ei tulnud talle tuttav ette, ta oli ainult hämmeldunud, et kellelgi oli pubi tarvis eesmärgil, mis ei olnud otseselt alkoholiga seotud.

„Kes helistab?“ küsis Falk, kuigi ta võis aimata.

„Seda pead ise küsima,“ lausus baarman. „Kui tahad sõnumiteenust, siis pead mõnes kenamas asutuses peatuma, sõber. Ühendan nüüd ta kõne.“ Telefon oli pikalt tumm, siis kuulis Falk hingamist.

„Aaron? Oled sa seal? Gerry siin.“ Luke’i isa tundus olevat rampväsinud.

„Gerry. Meil on vaja rääkida.“

„Jah. Tule meie juurde. Barb tahab sinuga nagunii rääkida.“ Gerry andis talle aadressi. Pikale pausile järgnes raske ohe. „Ja kuule, Aaron. Ta ei tea kirjast. Ega millestki muust. Las see jääbki nii, eks.“

Falk sõitis Gerry juhatamise järgi mööda süngeid maanteid ning pööras kakskümmend minutit hiljem auto lühikesele sillutatud sissesõiduteele. Verandatuli heitis oranži kuma kenale laudisega kaetud majale. Ta peatus ning võreuks läks kriginal lahti, tuues nähtavale Barb Hadleri tüseda silueti. Tema abikaasa ilmus hetk hiljem tema taha, mehe pikemat kasvu keha heitis sissesõiduteele pika varju. Kui Falk verandatrepist üles astus, nägi ta, et neil mõlemal olid endiselt matuseriided seljas. Need oli nüüd kortsus.

„Aaron. Jumaluke, sellest on nii kaua möödas. Aitäh, et tulid. Astu sisse,“ sosistas Barb, sirutades vaba käe tema poole. Ta hoidis pisikest Charlotte’i rinnal ja õõtsutas teda tarmukas rütmis. „Anna andeks. Laps on väga rahutu. Ei jää magama.“

Falki meelest magas Charlotte sügavalt.

„Barb.“ Falk kummardas üle lapse, et naist emmata. „Nii tore sind näha.“ Naine hoidis temast pikalt kinni, pontsakas käsivars tema seljal, ja Falk tundis, kuidas miski temas veidike rahunes. Ta tundis naise juukselaki magusat lillelõhna. Sedasama marki oli too kasutanud ka siis, kui oli tema jaoks veel proua Hadler. Nad lasid teineteisest lahti ja Falk sai esimest korda korralikult Charlotte’i vaadata. Tüdruk oli vanaema pluusi vastu surutuna näost punane ja paistis ebamugavust tundvat. Tema laubal oli tilluke korts, mis, nagu Falk ehmatusega märkas, meenutas talle tüdruku isa.

Falk astus koridorivalgusse ning Barb silmitses teda pealaest jalatallani, silmavalged mehe pilgu all roosaks tõmbumas. Ta sirutas käe välja ja puudutas soojade sõrmeotstega Falki põske.

„No vaata aga. Sa pole peaaegu üldse muutunud,“ lausus ta. Falk tundis end mingil seletamatul põhjusel süüdlaslikult. Ta teadis, et naine kujutab tema kõrval ette oma poega teismelisena. Barb luristas ja pühkis salvrätiga nägu, pudistades valget paberipuru pluusile. Ta ei teinud sellest välja ning viipas nukra naeratusega, et Falk järgneks. Ta juhatas meest mööda koridori, mis oli ääristatud perefotodega, mida nad mõlemad hoolega eirasid. Gerry lonkis nende kannul.

„Teil on kena kodu, Barb,“ lausus Falk viisakalt. Barb oli alati hoolikas perenaine olnud, aga nüüd ringi vaadates nägi ta mõningaid märke korralagedusest. Abilauakesel olid pesemata kruusid, prügikast ajas üle ääre ja seal seisis hunnik avamata kirju. See kõik kõneles leinast ja hajevil meeltest.

„Aitäh. Me tahtsime midagi väikest ja hõlpsasti hooldatavat pärast …“ Ta kõhkles hetke. „Pärast seda, kui me farmi Luke’ile müüsime.“

Nad jõudsid elutuppa, kust avanes vaade korras aialapile. Põrandalauad nagisesid nende jalge all, samal ajal kui öö imas endasse osa päevasest ägedast leitsakust. Ümberringi olid roosipõõsad, mis olid korralikult lõigatud, aga täiesti kuivanud.

„Püüdsin neid kasutatud veega elus hoida,“ lausus Barb Falki pilku järgides. „Kuumus tegi neile lõpuks otsa peale.“ Ta näitas Falkile korvtooli. „Me nägime sind uudistes, kas Gerry rääkis? Paar kuud tagasi. Kui need firmad oma investoreid paljaks koorisid. Nende säästud varastasid.“

„Pemberley juhtum,“ sõnas Falk. „See oli paras šokk.“

„Räägiti, et sa said hästi hakkama, Aaron. Telekas ja ajalehtedes. Need inimesed said tänu sulle oma raha tagasi.“

„Osaliselt. Osa sellest oli juba ammu läinud.“

„Noh, öeldi, et sa said hästi hakkama.“ Barb patsutas ta jalga. „Su isa oleks uhke olnud.“

Falk vaikis. „Aitäh.“

„Meil oli kahju kuulda, et ta suri. Vähktõbi on tõeline nuhtlus.“

„Jah.“ Soolevähk, kuus aastat tagasi. See ei olnud kerge surm.

Uksepiidale nõjatuv Gerry avas esimest korda pärast Falki saabumist suu.

„Ma püüdsin ühendust hoida pärast seda, kui te lahkusite, kas tead.“ Ta ei suutnud varjata õigustust oma hääles. „Kirjutasin su isale, püüdsin paar korda helistada. Aga ei saanud mingit vastust. Lõpuks pidin alla andma.“

„Pole midagi,“ sõnas Falk. „Ta ei julgustanud just Kiewarra inimesi ühendust hoidma.“

Seda oli vähe öeldud. Nad kõik teesklesid, et ei pane seda tähele.

„Midagi juua?“ Gerry kadus vastust ootamata teise tuppa ja tuli hetk hiljem tagasi kolme viskiklaasiga. Falk võttis enda oma jahmunult vastu. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et Gerry joob midagi kangemat heledast õllest. Selleks ajaks, kui klaas tema kätte jõudis, oli jää juba sulama hakanud.

„Terviseks.“ Gerry kallutas pea kuklasse ja võttis suure sõõmu. Falk ootas, et ta krimpsutaks nägu. Seda ei juhtunud. Falk võttis viisaka lonksu ja pani klaasi käest. Barb vaatas enda oma vastikustundega.

„Sa ei tohiks tegelikult lapse juures seda kraami juua, Gerry,“ sõnas ta.

„Jumala eest, kulla naine, lapsel on sellest ükskõik. Ta magab nagu surnu,“ sõnas Gerry, ja hetkeks tekkis jube paus. Kusagil mustavas aias häälitsesid lakkamatult ööputukad. Falk köhatas.

„Kuidas sul läheb, Barb?“

Naine vaatas alla ja silitas Charlotte’i põske. Ta raputas pead ja väikese tüdruku näole langes pisar. „Ilmselgelt,“ alustas Barb, kuid vaikis siis. Ta pilgutas silmi. „Tahan öelda, et ilmselgelt ei teinud seda Luke. Ta ei oleks seda iialgi teinud. Sa ju tead. Mitte iseendale. Ja kohe kindlasti mitte oma suurepärasele perele.“

Falk heitis pilgu Gerry poole. Ta seisis endiselt uksel ja vaatas ainiti oma pooltühja klaasi.

Barb jätkas. „Ma rääkisin Luke’iga paar päeva enne seda, kui see juhtus. Ja temaga oli kõik täiesti korras. Ausõna, ta oli normaalne.“

Falk ei osanud midagi öelda, seega ta vaid noogutas. Barb võttis seda julgustusena.

„Näed, sina saad aru, sest sa tundsid teda päriselt. Aga teised siinsed inimesed. Nemad ei ole sellised. Nad kuulavad ainult seda, mida neile räägitakse.“

Falk ei hakanud ütlema, et ta ei olnud Luke’i viis aastat näinud. Nad mõlemad vaatasid Gerry poole, kes jätkas joogi uurimist. Sealt ei olnud abi loota.

„Sellepärast me lootsimegi …“ Barb vaatas kõhklevalt uuesti tema poole. „… Mina lootsin, et sa ehk aitad meid.“

Falk vaatas talle ainiti otsa.

„Kuidas täpselt ma teid aidata saan, Barb?“

„Noh, uuri välja, mis tegelikult juhtus. Et Luke’i nime puhtaks pesta. Kareni ja Billy pärast. Ja Charlotte’i.“

Seda öeldes hakkas ta Charlotte’i kätel kussutama, tema selga silitama ja rahustavalt häälitsema. Laps ei olnud endiselt end liigutanud.

„Barb.“ Falk kummardas toolil lähemale ja asetas peopesa naise vabale käele. See oli niiske ja tuline. „Mul on juhtunu pärast väga kahju. Teie kõigi pärast. Luke oli mulle toona nagu vend, sa ju tead. Aga mina ei ole selleks õige inimene. Kui teil on kahtlusi, siis peate politsei poole pöörduma.“

„Me pöördusime sinu poole.“ Barb võttis käe ära. „Sina oledki politsei.“

„Sellise politsei poole, kes on pädev sedasorti asjaga tegelema. Mina seda enam ei tee. Sa ju tead. Ma töötan nüüd finantsasjadega. Arvete, rahaga.“

„Täpselt nii.“ Barb noogutas.

Gerry tõi kuuldavale vaikse köhatuse. „Barbi arvates võisid rahaprobleemid asjaga seotud olla.“ Ta püüdis kõnelda neutraalse häälega, kuid see ei õnnestunud tal põrmugi.

„Jah. Muidugi arvan,“ nähvas naine. „Miks see sinu jaoks nii uskumatu on, Gerry? Räägime veel raha tuulde loopimisest. Kui Luke’il oli dollar, siis ta kulutas ära kaks, et kõik ikka läinud oleks.“

Falk mõtles, kas see oli tõsi. Ta ei olnud kunagi märganud, et Luke väga varmalt kätt rahakoti järele sirutaks.

Barb pööras end uuesti näoga tema poole. „Vaata, ma arvasin kümme aastat, et olime õigesti toiminud, kui farmi Luke’ile müüsime. Aga viimased kaks nädalat olen ma ainult muretsenud, et me andsime talle liiga suure koorma kanda. Sellise põuaga, kes teab? Kõik on meeleheitel. Võib-olla ta laenas kelleltki raha. Või oli tal hapuks läinud laene, mida ta ei suutnud tagasi maksta. Äkki tuli mõni võlausaldaja teda otsima.“

Tekkis pikk vaikus. Falk otsis üles oma viskiklaasi ja võttis korraliku lonksu. Jook oli soe.

„Barb,“ sõnas ta viimaks. „Sulle ei tundu ehk nii, aga asjaga tegelevad politseinikud on kindlasti kõiki neid võimalusi kaalunud.“

„Vaevalt küll,“ nähvas Barb. „Nad ei tahtnud midagi teada. Sõitsid Clyde’ist kohale, viskasid ühe pilgu peale ja ütlesid: „Jah, järjekordne farmer on peast segi keeranud,“ ning oligi kõik. Asi selge. Ma nägin, mida nad mõtlesid. Ainult lambad ja karjamaad. Selleks, et siin elada, peab nagunii poolearuline olema. Seda oli nende nägudest näha.“

„Clyde’ist saadeti mehed kohale?“ küsis Falk veidi üllatunult. Clyde oli lähim suurem asula, kus oli täispersonaliga politseijaoskond. „Kohalik mees ei uurinudki asja? Mis ta nimi ongi?“

„Seersant Raco. Ei. Ta oli siin ainult umbes nädala olnud. Siia saadeti teine inimene.“

„Kas sa sellele Racole oled rääkinud, et sul on kahtlusi?“

Naise trotslik pilk vastas ta küsimusele.

„Me räägime sellest praegu sulle,“ lausus ta.

Gerry pani klaasi kolksatusega lauale ja nad mõlemad võpatasid.

„Hea küll, me oleme vist oma jutud ära rääkinud,“ ütles ta. „Täna on pikk päev olnud. Anname Aaronile võimaluse kõige üle mõelda. Vaatame, mis tema meelest mõistlik tundub. Tule, sõber, ma saadan su välja.“

Barb tegi suu lahti, nagu ta tahaks vastu vaielda, aga pani selle Gerry pilgu peale kinni. Ta pani Charlotte’i vabale toolile ja tõmbas Falki oma niiskesse embusse.

„Lihtsalt mõtle sellele. Palun.“ Tema hingeõhk oli mehe kõrva vastas kuum. Ta tundis selles alkoholi lõhna. Barb võttis uuesti istet ning tõstis Charlotte’i endale sülle. Ta kussutas teda energiliselt, kuni laps viimaks ärritunud hala saatel silmad lahti tegi. Barb naeratas esimest korda, silitades tüdruku juukseid ja patsutades tema selga. Falk kuulis Gerryle koridoris järgnedes, kuidas naine ebamäärase viisiga midagi laulis.

Gerry saatis Falki otsejoones auto juurde.

„Barb haarab õlekõrtest,“ sõnas Gerry. „Ta on pähe võtnud, et see kõik on mingi salapärase võlanõudja töö. See on jamps. Luke ei olnud rahaga hooletu. Tal oli raskusi nagu kõigil teistel, jah. Ja ta riskis mõnikord, aga oli piisavalt mõistlik. Ta ei oleks end iialgi sedasorti asjasse mässinud. Igal juhul tegeles Karen farmi raamatupidamisega. Ta oleks midagi öelnud. Meile rääkinud, kui asi oleks nii hull olnud.“

„Mida sina siis arvad?“

„Ma arvan… ma arvan, et ta oli suure pinge all. Ja kuigi see teeb mulle väga haiget, ütlen ma sulle, et see tapab mu. Arvan, et juhtus täpselt see, mis pealtnäha paistab. Mina tahan teada seda, kas osa süüd on ka mul.“

Falk nõjatus vastu autot. Ta pea tuikas.

„Kui kaua sa oled teadnud?“ küsis Falk.

„Et Luke valetas, kui ta sulle alibi andis? Kogu aeg. Nii et umbes kakskümmend aastat? Ma nägin Luke’i üksinda rattaga sõitmas tol päeval, kui see juhtus. Ta ei olnud üldse sealkandis, kus te enda sõnul olite. Ma tean, et te ei olnud koos.“ Ta vaikis. „Ma ei ole seda kunagi kellelegi öelnud.“

„Mina ei tapnud Ellie Deaconit.“

Tsikaadid siristasid kusagil pimeduses.

Gerry noogutas, vaadates oma jalge ette maha. „Aaron, kui ma oleksin hetkekski mõelnud, et sa seda tegid, ei oleks ma vait olnud. Mis sa arvad, miks ma mitte midagi ei öelnud? See oleks su elu rikkunud. Need kahtlused oleksid sind aastaid jälitanud. Kas sul oleks lastud politseisse tööle asuda? Luke oleks valetamise pärast liistule tõmmatud. Seda kõike mille pärast? Tüdruk oli endiselt surnud. Tõenäoliselt oli ta end tapnud ja ma tean veel mitmeid, kes nii arvasid. Teil, poistel, ei olnud sellega midagi pistmist.“ Gerry toksis saapaninaga vastu maad. „Vähemalt nii ma arvasin.“

„Aga nüüd?“

„Nüüd? Pagan, ma ei tea, mida uskuda. Arvasin kogu aeg, et Luke valetas sinu kaitsmiseks. Aga nüüd on mul mõrvatud minia ja lapselaps ning omaenda surnud poeg, kelle jahipüss on tema enda sõrmejälgi täis.“

Gerry tõmbas käega üle näo.

„Ma armastasin Luke’i. Kaitseksin teda lõpuni. Aga ma armastasin ka Karenit ja Billyt. Ja Charlotte’i. Oleksin surmani raiunud, et minu poeg ei ole millekski selliseks võimeline. Aga mingi hääl sosistab muudkui: kas see on tõsi? Oled sa kindel? Seetõttu ma küsingi sinult. Siin. Praegu. Kas Luke andis sulle selle alibi sinu kaitseks, Aaron? Või valetas ta enda kaitsmiseks?

„Mitte miski ei viidanud sellele, et Luke on Elliega juhtunus süüdi,“ sõnas Falk ääri-veeri.

„Ei,“ sõnas Gerry. „Üldse mitte, aga sellepärast, et te andsite teineteisele alibi, eks ole? Sina ja mina teadsime mõlemad, et ta valetas, aga me kumbki ei öelnud midagi. Nii et minu küsimus on see, kas mu minia ja lapselapse veri on seetõttu ka minu kätel.“

Gerry kallutas pea küljele, varjates oma näoilmet.

„See on midagi, mida endalt küsida, enne kui sa Melbourne’i tagasi kiirustad. Sina ja mina varjasime mõlemad tõtt. Kui mina olen süüdi, oled ka sina.“

Külateed tundusid tagasi pubisse sõites veel pikemad. Falk lülitas sisse täistuled ja need uuristasid sünkjasse pimedusse valgest valgusest koonused. Tal oli tunne, et kilomeetrite raadiuses pole ühtegi teist inimest. Mitte midagi pole ees, mitte midagi taga.

Ta tundis vastikut mütsatust autorataste all peaaegu enne seda, kui märkas pisikest hägust kogu üle tee silkamas. Jänes. Ta oli seal, hetk hiljem teda äkitselt enam polnud. Falki süda peksles. Ta vajutas automaatselt pidurile, aga jäi tuhat kilo ja kaheksakümmend kilomeetrit tunnis hiljaks. Vastuväiteid polnud. Kokkupõrge oli mõjunud hoobina rinda ning lükkas midagi Falki peas veerema. Mälestus, millele ta ei olnud aastaid mõelnud, tõusis pinnale.

Jänes oli alles pisike ja värises Luke’i käes. Poisi küünlalused olid paksult mulda täis. Seda tuli sageli ette. Kiewarra kaheksa-aastastel polnud nädalavahetustel suurt midagi ajaviiteks teha. Nad olid sihitult ja kiiresti kõrges rohus jooksnud, kui Luke oli järsult seisma jäänud. Ta kummardas pikkade kõrte vahele ning ajas end hetk hiljem püsti, tilluke olend käes. Aaron jooksis ligi, et seda näha. Nad olid jänest silitanud, tuletades teineteisele meelde, et seda ei tohi liiga tugevalt teha.

„Ma meeldin talle. Ta on minu oma,“ sõnas Luke. Nad olid terve tee tagasi Luke’i juurde loomakese nime üle vaielnud.

Nad leidsid pappkasti, millesse jänes panna, ja uurisid selle kohal oma uut lemmikut. Jänes värises pisut nende pilgu all, kuid püsis enamasti paigal. Hirm oli maskeeritud nõusolekuks.

Aaron jooksis tuppa, et tuua rätik, millega pappkasti vooderdada. Tal läks oodatust kauem aega ja kui ta tagasi ereda päikesevalguse kätte astus, oli Luke paigale tardunud. Tal oli üks käsi kastis. Luke tõstis järsult pea, kui Aaron ligi astus, ja tõmbas kähku käe ära. Aaron läks lähemale, olemata nähtus kindel, kuid tundes, et tahab kasti vaatamise hetke edasi lükata.

„Ta suri,“ lausus Luke. Tema suu oli kriips. Ta ei vaadanud Aaronile silma.

„Kuidas?“

„Ma ei tea. Lihtsalt suri.“

Aaron küsis seda veel paar korda, aga ei kuulnud kordagi teistsugust vastust. Jänes lebas külili, väliselt täiesti terve, kuid liikumatu, silmad mustad ja tühja pilguga.

„Lihtsalt mõtle sellele,“ oli Barb öelnud, kui Falk oli nende juurest lahkunud. Selle asemel, sõites mööda pikki külateid, surnud loom endiselt värskelt rataste all, mõtles Falk muudkui Ellie Deaconile ja nende teismeea neljaliikmelisele kambale. Ja sellele, kas Ellie tumedate silmade pilk oli olnud niisama tühi, kui ta kopsud veega täitusid.