Читать книгу Põud - Jane Harper - Страница 7

„Aaron Falk, kurat võtaks, ära sa mitte mõtlegi ära minna.“

Falk seisis oma auto kõrval, võideldes tungiga sinna istuda ja minema sõita. Suurem osa leinajatest oli juba lühikese jalutuskäigu kaugusele peielauda rühkinud. Falk pööras end hääle peale ringi ja naeratas tahes-tahtmata.

„Gretchen,“ sõnas ta, kui naine teda embas, surudes lauba tema õla vastu. Falk toetas lõua tema blondidele juustele ja nad seisid seal pikalt, õõtsudes küljelt küljele.

„Oh issand, mul on nii hea meel sind näha.“ Naise hääl oli tema särgi vastas summutatud.

„Kuidas sul läheb?“ küsis Falk, kui naine eemale tõmbus. Gretchen Schoner kehitas õlgu ja võttis eest odavad päikeseprillid, tuues nähtavale punaseks tõmbunud silmad.

„Mitte hästi. Tegelikult halvasti. Sul?“

„Sama.“

„Välja näed sa igatahes küll samasugune.“ Gretchenil õnnestus ebalevalt naeratada. „Endiselt uhke albiino, nagu ma näen.“

„Sina ei ole ka eriti muutunud.“

Gretchen tõi kuuldavale vaikse turtsatuse, kuid tema naeratus muutus kindlamaks. „Kahekümne aastaga? No kuule.“

Falk ei meelitanud niisama. Gretchen oli endiselt äratuntav sellel fotol teismelistenelikust, mis oli matuseteenistusel ekraanile ilmunud.

Piht, mille ümber oli fotol Luke käsi, oli nüüd pisut laiem, ja heledad juuksed olid ehk värvipudelist abi saanud, aga sinised silmad ja kõrged põsesarnad olid täiesti Gretcheni moodi. Tema viisakad püksid ja pluus olid kübeke liibuvamad kui traditsioonilised matuserõivad ja ta liikus selles riietuses pisut rahutult ringi. Falk mõtles endamisi, kas need olid laenatud riided või lihtsalt harva kantud.

Gretchen silmitses teda sama teraselt ja kui nende pilgud kohtusid, hakkas naine naerma. Ta nägi otsekohe muretum ja noorem välja.

„Lähme.“ Ta sirutas käe välja ja pigistas Falki käsivart. Tema peopesa oli Falki naha vastas jahe. „Peied toimuvad rahvamajas. Saame sellega koos ühele poole.“

Kui nad hakkasid mööda tänavat edasi minema, hõikas Gretchen väikest poissi, kes midagi pulgaga sonkis. Poiss tõstis pilgu ja jättis oma tegevuse vastumeelselt sinnapaika. Gretchen sirutas käe välja, aga laps raputas pead ja kõndis kõige ees, vehkides pulgaga nagu mõõgaga.

„Minu poeg Lachie,“ lausus Gretchen kõrvale Falki poole kiigates.

„Õige küll. Jah.“ Falkil kulus hetk aega, enne kui talle tuli meelde, et tüdruk, keda ta tundis, oli nüüd ema. „Ma kuulsin, et said lapse.“

„Kellelt sa seda kuulsid? Luke’ilt?“

„Ilmselt,“ lausus Falk. „Aga sellest on juba kaua aega möödas. Ilmselgelt. Kui vana ta on?“

„Alles viiene, aga juba pool sellest ajast paras organisaator.“

Nad vaatasid, kuidas Lachie mängumõõgaga nähtamatuid ründajaid suskas. Tal olid laiali asetsevad silmad ja porikarva lokkis juuksed, aga Falk ei näinud poisi teravates näojoontes eriti Gretchenit. Ta püüdis meenutada, kas Luke oli maininud, et ta on suhtes, või kes poisi isa on. Vist mitte. Talle meeldis arvata, et see oleks talle meelde jäänud. Falk heitis pilgu Gretcheni vasakule käele. Seal ei olnud sõrmust, aga tänapäeval ei tähendanud see suurt midagi.

„Kuidas pereelu läheb?“ küsis ta viimaks kombates.

„Pole viga. Lachie võib paras juurikas olla,“ sõnas Gretchen tasaselt. „Ja me oleme kahekesi. Aga ta on hea laps. Ja me saame hakkama. Vähemalt praegu.“

„Kas su vanematel on maa alles?“

Gretchen raputas pead. „Jumaluke, ei. Nad läksid pensionile ja müüsid koha nüüdseks juba umbes kaheksa aasta eest ära. Kolisid Sydneysse ja ostsid mu õest ja tema lastest kolme tänava kaugusele tillukese korteri.“ Ta kehitas õlgu. „Nad ütlevad, et neile meeldib see. Linnaelu. Paps pidavat pilatest tegema.“

Falk naeratas tahes-tahtmata, kui kujutas ette, kuidas otsekohese jutuga härra Schoner süvalihastele ja hingamisharjutustele keskendub.

„Kas sa ei tundnud ahvatlust neile järele minna?“ küsis ta.

Gretchen naeris rõõmutult ja osutas teed ääristavate kuivanud puude poole. „Ja seda kõike maha jätta? Ei. Ma olen siin liiga kaua olnud, see on veres. Tead ju ise ka.“ Ta jättis lause pooleli ja kiikas kõrvale. „Või siis ei tea. Anna andeks.“

Falk rehmas selle märkuse peale käega. „Millega sa nüüd ka tegeled?“

„Pean loomulikult farmi. Vähemalt püüan. Ostsin paar aastat tagasi Kellermani farmi ära. Kasvatan lambaid.“

„Tõesti?“ See avaldas Falkile muljet. Tegemist oli ihaldusväärse farmiga. Vähemalt nii oli see tema nooruspõlves olnud.

„Ja sina?“ küsis naine. „Kuulsin, et hakkasid politseinikuks?“

„Jah. Nii on. Föderaalpolitseis. Endiselt.“ Nad kõndisid mõnda aega vaikides. Puudelt kostev pöörane linnulaul oli samasugune, nagu ta mäletas. Eespool torkasid leinajate seltskonnad tolmusel teel silma nagu plekid.

„Kuidas siin lood on?“ küsis ta.

„Kohutavad.“ Sellest sõnast piisas. Gretchen koputas endise suitsetaja kombel närviliselt sõrmega huultele. „Jumal teab, et juba enne oli asi piisavalt hull. Kõik kardavad raha ja põua pärast. Siis juhtus Luke’i ja ta perega see asi ja kõik on nii halvasti, Aaron. Nii halvasti. Seda on tunda. Me kõik kõnnime ringi nagu zombid. Teadmata täpselt, mida teha, mida öelda. Jälgides üksteist. Püüdes aru saada, kes järgmisena ära keerab.“

„Jumal küll.“

„Jah. Sa ei kujuta ette ka.“

„Kas sina ja Luke olite endiselt lähedased?“ küsis Falk uudishimulikult.

Gretchen kõhkles. Tema suu oli kriipsuks tõmbunud. „Ei. Juba aastaid mitte. Mitte nii, nagu siis, kui olime neljakesi koos.“

Falk mõtles sellele fotole. Luke, Gretchen, tema ise. Ja Ellie Deacon oma pikkade mustade juustega. Nad olid nii lähedased olnud. Teismeliste kombel, uskudes, et sõbrad on su hingesugulased ja teievaheline side jääb igaveseks püsima.

Luke valetas. Sina valetasid.

„Sa hoidsid temaga nähtavasti ühendust?“ lausus Gretchen.

„Vahelduva eduga.“ See oli vähemalt tõde. „Me tegime mõnikord ühe õlle, kui ta Melbourne’is oli, umbes nii.“ Falk vaikis hetkeks. „Aga ma ei olnud teda mitu aastat näinud. Kõigil on kiire, mõistad? Tal oli pere, mina olen palju tööd teinud.“

„Pole midagi, sa ei pea vabandama. Me kõik tunneme end süüdi.“

Rahvamaja oli puupüsti inimesi täis. Falk jäi trepil toppama ja Gretchen sikutas teda käsivarrest.

„Tule, kõik läheb hästi. Enamik inimesi tõenäoliselt ei mäletagi sind.“

„Paljud mäletavad. Eriti pärast seda fotot, mida matustel näidati.“

Gretchen krimpsutas nägu. „Jah, ma tean. Ma ehmusin ka. Aga kuule, inimestel on täna peale sinu muid asju, mille pärast muretseda. Hoia pead maas. Me läheme tagumisse nurka.“

Vastust ootamata haaras naine ühe käega Falkil varrukast ja teisega pojast ning juhatas nad sisse, rajades tasapisi inimeste vahel teed. Õhk oli lämmatav. Rahvamaja kliimaseade andis endast parima, aga see lahing oli juba ette kaotatud, kui leinajatehord toast varju otsis. Nad suhtlesid, näod tõsised, hoides käes plasttopse ja taldrikuid šokolaadikoogiga.

Gretchen läks terrassiuste juurde, mille kaudu kollektiivne klaustrofoobia oli osa seltskonnast laigulisele mänguväljakule sundinud. Nad leidsid aia ääres varjulise koha ning Lachie lippas kõrvetaval metallist liumäel oma õnne proovile panema.

„Sa ei pea koos minuga seisma, kui see su head nime rikub,“ lausus Falk, tõmmates kübarat veidi rohkem silmile, et oma nägu varjata.

„Ah, ole vait. Pealegi saan ma sellega ise ka hästi hakkama.“

Falk uuris mänguväljakut ning märkas eakat paari, kes olid vist tema isa kunagised sõbrad. Nad lobisesid noore politseinikuga, kes pärastlõunase päikese all vormiriietes higistas. Tema laup läikis, kui ta viisakalt noogutas.

„Kuule,“ lausus Falk. „Kas see on Barberise asendaja?“

Gretchen vaatas temaga samas suunas. „Jah. Sa kuulsid Barberise kohta?“

„Muidugi. Kurb kaotus. Mäletad, kuidas ta meid kõiki surmani hirmutas õuduslugudega lastest, kes farmitehnikaga jändasid?“

„Jah. Seda südamerabandust võis juba kakskümmend aastat tagasi oodata.“

„Ikkagi. Sellest on väga kahju,“ sõnas Falk ja mõtles seda tõsiselt. „Kes see uus tüüp siis on?“

„Seersant Raco, ja kui tundub, et ta on paraja portsu otsa kukkunud, siis nii ongi.“

„Kas temast pole asja? Tundub, et ta saab rahvaga kenasti hakkama.“

„Tegelikult ma ei tea. Ta oli siin umbes viis minutit olnud, kui kõik see juhtus.“

„Pagana raske olukord, mille otsa esimese viie minutiga sattuda.“

Gretcheni vastuse katkestas liikumine terrassiuste juures. Inimesed tõmbusid aupaklikult lahku, kui Barb ja Gerry Hadler päikese käes silmi pilgutades välja ilmusid. Nad hoidsid leinajate seas ringi liikudes tugevasti teineteisel käest. Paar sõna, kallistus, vapper noogutus, ja edasi.

„Millal sa nendega viimati suhtlesid?“ sosistas Gretchen.

„Enne eelmist nädalat kakskümmend aastat tagasi,“ lausus Falk. Ta ootas. Gerry oli endiselt teisel pool mänguväljakut, kui ta neid märkas. Ta tõmbus poole kallistuse pealt ühest priskest naisest eemale, nii et tollel käed õhku embama jäid.

Ole matustel kohal.

Falk oli seal, nagu kästud. Nüüd vaatas ta, kuidas Luke’i isa talle lähenedes.

Gretchen sai esimesena jaole, haarates Gerry vahelt embusse. Mehe pilk kohtus tema õla tagant Falki omaga, tema pupillid olid suured ja läikivad. Falk mõtles, et võib-olla aitasid mingid ravimid tal seda päeva üle elada. Kui Gerry lahti lasti, sirutas ta käe välja ning võttis Falki peopesa kuuma, tugevasse haardesse.

„Sa siis ikka jõudsid,“ sõnas ta tavalise häälega, kui Gretchen nende kõrval seisis.

„Jah,“ ütles Falk. „Sain su kirja kätte.“

Gerry vaatas talle silma.

„Selge. Noh, ma arvasin, et sinu siinolek oleks tähtis. Luke’i jaoks. Ja ma ei olnud kindel, kas sa ikka jõuad.“ Viimane lause jäi raskelt õhku rippuma.

„Muidugi, Gerry.“ Falk noogutas. „Minu siinolek on tähtis.“

Gerry kahtlused ei olnud asjatud. Falk oli nädala eest Melbourne’is oma töölaua taga istunud ja ajalehest tühja pilguga Luke’i fotot vaadanud, kui telefon helises. Katkendliku häälega, mida Falk ei olnud kaks aastakümmet kuulnud, oli Gerry talle matuste üksikasjadest teada andnud. „Näeme seal,“ oli ta küsimärgita lõpus öelnud. Falk oli Luke’i kehva trükikvaliteediga pilku ajalehes vältinud, pomisedes midagi töökohustuste kohta. Tegelikult oli ta endiselt kahevahel olnud. Kaks päeva hiljem saabus kiri. Gerry oli selle ilmselt posti pannud kohe, kui kõne lõpetanud oli.

Sa valetasid. Ole matustel kohal.

Falk ei olnud tol ööl hästi maganud.

Nüüd heitsid nad mõlemad kohmetu pilgu Gretcheni poole. Naine vaatas kulmu kortsutades veidi eemale, kus tema poeg ebakindlalt üle ronimispuu ukerdas.

„Sa jääd täna ööseks linna,“ lausus Gerry. Falk täheldas, et ka seekord ei olnud lause lõpus küsimärki.

„Pubi kohale.“

Mänguväljakult kostis nuttu ja Gretchen tõi kuuldavale pahase mühatuse.

„Persse. Ma teadsin, et see juhtub. Vabandage mind.“ Ta jooksis minema. Gerry kahmas Falkil küünarnukist ja keeras ta seljaga leinajate poole. Tema käsi värises.

„Meil on vaja rääkida. Enne, kui ta tagasi tuleb.“

Falk tõmbas väikese, kontrollitud liigutusega käe ära, olles nende taga seisvast rahvast teadlik. Teadmata, kes seal on ja kes neid jälgib.

„Jumal hoidku, Gerry, mida sa tahad?“ Ta sundis end seisma nii, et endast loodetavasti rahulikku muljet jätta. „Kui tegemist on mingisuguse väljapressimisega, siis võin kohe öelda, et see ei vii kuhugi.“

„Mida? Jumal küll, Aaron. Ei. Ei midagi sellist.“ Gerry paistis siiralt ehmunud olevat. „Kui ma tahaksin paksu verd sünnitada, oleksin seda juba aastaid tagasi teinud, eks ole? Ma lasin sellel rõõmuga sinnapaika jääda. Jumal küll, teeksin seda hea meelega ka nüüd. Aga ei saa, ega ju? Pärast seda? Karen ja Billy on mõlemad surnud, poiss ei olnud veel isegi seitsmeaastane.“ Gerry hääl murdus. „Kuule, mul on kahju, et sellise kirja saatsin, aga mul oli vaja, et sa siia tuleksid. Ma pean teadma.“

„Mida?“

Gerry silmad tundusid ereda päikesevalguse taustal peaaegu musta värvi olevat.

„Kas Luke on ka varem tapnud.“

Falk oli vait. Ta ei küsinud, mida Gerry silmas pidas.

„Tead küll…“ Gerry neelas sõnad alla, kui üks pealetükkiv naine ligi tatsus ja teada andis, et kaplan tahab temaga rääkida. Kohe, kui võimalik.

„Jumal küll, see on täielik kaos,“ nähvas Gerry, ning naine köhatas ja manas ette märterlikult kannatliku ilme. Gerry pöördus uuesti Falki poole. „Hakkan parem minema. Ma võtan ühendust.“ Ta surus Falkil kätt ja hoidis sellest kinni pisut kauem, kui vaja.

Falk noogutas. Ta sai aru. Gerry tundus kühmus ja väike, kui ta naise kannul ära läks. Poega lohutanud Gretchen tuli tagasi Falki juurde. Nad seisid õlg õla kõrval ning jälgisid üheskoos Gerryt lahkumas.

„Ta tunneb end vist kohutavalt,“ sõnas naine vaikselt. „Kuulsin, et ta karjus eile toidupoes Graig Hornby peale, süüdistas teda selles, et ta võttis olukorda naljana või midagi sellist. Tundub pisut ebatõenäoline, Graig on viiskümmend aastat ta sõber olnud.“

Falk ei kujutanud ette, et keegi, kõige vähem stoiline Graig Hornby, neid kolme hirmsat kirstu naljana võtaks.

„Kas Luke ei andnud tõesti mingit hoiatust?“ Ta ei suutnud end tagasi hoida.

„Näiteks millist?“ Kärbes maandus Gretcheni huulel ja ta pühkis selle kärsitult ära. „Et vehkis püssiga peatänaval ja ähvardas oma pere maha lüüa?“

„Jumaluke, Gretch, ma lihtsalt küsisin. Pidasin silmas näiteks depressiooni.“

„Anna andeks. See tuleb palavusest. See teeb kõik hullemaks.“ Ta vaikis hetkeks. „Vaata, Kiewarras ei ole peaaegu kedagi, kellel ei oleks kannatus katkemas. Aga ausõna, Luke’il ei paistnud olevat raskem kui teistel. Vähemalt mitte nii, nagu kõik väidavad.“

Gretcheni kaugele suunatud pilk oli sünge.

„Aga sellest on raske aru saada,“ sõnas ta pärast hetkelist pausi. „Kõik on nii tigedad. Aga nad ei ole vihased lihtsalt Luke’i peale. Need, kes temasse kõige leebemalt suhtuvad, ei tundu teda tehtu pärast vihkavat. See on veider. Nad on peaaegu nagu kadedad.“

„Mille üle?“

„Vist selle üle, et tema tegi seda, mida nemad ei suuda teha. Sest nüüd on ta sellest ju pääsenud, eks ole? Samal ajal, kui ülejäänud meist siin mädanevad, ei pea tema enam muretsema saagi ega tasumata arvete ega järgmise vihma pärast.“

„Meeleheitlik lahendus,“ lausus Falk. „Perekond endaga kaasa võtta. Kuidas Kareni pere asjaga toime tuleb?“

„Tal ei olnudki minu teada peret. Oled sa temaga kunagi kohtunud?“

Falk raputas pead.

„Ainuke laps,“ ütles Gretchen. „Vanemad surid, kui ta oli teismeline. Ta kolis siia elama tädi juurde, kes paar aastat tagasi suri. Ma arvan, et Karen oli igas mõttes täielikult Hadler.“

„Kas sa olid temaga sõber?“

„Mitte eriti. Ma …“

Terrassiuste juurest kostis kahvli kõlksumine vastu veiniklaasi. Rahvahulk jäi tasapisi vait ja pööras end sinna, kus Gerry ja Barb Hadler käsikäes seisid. Nad paistsid kõikide nende inimeste keskel väga üksildased.

Falk taipas, et nad olid nüüd kahekesi. Kunagi oli neil korraks ka tütar olnud. Ta sündis surnult, kui Luke oli kolmene. Kui nad pärast seda ka püüdsid rohkem lapsi saada, ei olnud see neil õnnestunud. Selle asemel olid nad kogu energia oma tugevasse, ellu jäänud poega panustanud.

Barb köhatas hääle puhtaks, pilk inimestel edasi-tagasi hüplemas.

„Me tahtsime teid kõiki tänada, et tulite. Luke oli hea mees.“

Need sõnad tulid välja liiga kiiresti ja valjusti ning naine surus huuled kokku, justkui soovides takistada järgmisi välja pääsemast. Vaikus venis, kuni see muutus kohmetuks, ja kestis veel veidi. Gerry silmitses tummalt murulappi enda ees. Barb kangutas huuled lahti ja ahmis õhku.

„Ja Karen ja Billy olid imeilusad. See, mis juhtus, on …“ ta neelatas „…nii kohutav. Aga loodan, et lõpuks te suudate Luke’i õigesti mäletada. Sellisena, nagu ta oli. Ta oli teist paljudele sõber. Hea naaber, tubli töömees. Ja ta armastas oma perekonda.“

„Jah, kuni ta nad maha lõi.“

Rahva tagant kuuldavale tulnud sõnad olid vaiksed, kuid Falk ei olnud ainuke, kes järsult pead pööras. Põrnitsevad pilgud näitasid ära, et ütleja oli suurt kasvu mees, kellele neljakümnendad eluaastad ei olnud hästi mõjunud. Lihavad biitsepsid, mis koosnesid pigem rasvast kui lihastest, tõmbasid T-särgi pingule, kui ta käed rinnal vaheliti pani. Tema nägu oli punane, kasimata habemega ja kiusajale omase trotsliku pilguga. Ta vaatas otsa igaühele, kes pöördus teda noomima, kuni nad ükshaaval mujale vaatasid. Näis, et Barb ja Gerry ei kuulnud teda. Asi seegi, mõtles Falk.

„Kes see lõuapuu on?“ sosistas ta, ning Gretchen vaatas talle üllatunult otsa.

„Sa ei tunne teda ära? See on Grant Dow.“

„Nalja teed või?“ Falk tundis, kuidas tal kuklakarvad turri tõusid, ja ta pööras näo ära. Ta mäletas kahekümne viie aastast, kellel olid nagu terasest lihased. Tundus, et sellel sellil olid seljataga kaks ränka aastakümmet. „Ta näeb hoopis teistsugune välja.“

„On endiselt täielik jobu. Ära muretse. Ta ei ole vist sind näinud. Vastasel juhul sa teaksid seda.“

Falk noogutas, kuid vaatas endiselt kõrvale. Barb hakkas nutma, rahvas võttis seda kõne lõppemise märgina ning hakkas vastavalt oma tunnetele instinktiivselt tema poole liikuma või eemalduma. Falk ja Gretchen püsisid paigal. Gretcheni poeg jooksis ema juurde ja peitis näo tema pükste vastu. Naine tõstis ta pisut pingutades puusale ja poiss toetas pea haigutades tema õlale.

„On vist aeg see siin koju viia,“ lausus Gretchen. „Millal sa tagasi Melbourne’i lähed?“

Falk vaatas kella. Viieteistkümne tunni pärast.

„Homme,“ ütles ta.

Gretchen noogutas talle otsa vaadates. Seejärel kummardus ta ettepoole ja tõmbas mehe enda ligi. Falk tundis oma seljal päikese kuumust ja eespool naise keha soojust.

„Tore sind jälle näha, Aaron.“ Gretcheni sinised silmad liikusid ta näol, püüdes seda justkui meelde jätta, ja ta naeratas veidi nukralt. „Äkki me näeme kahekümne aasta pärast jälle.“

Falk jälgis tema lahkumist, kuni naist enam näha ei olnud.