Читать книгу Kuidas Matthew'st lahti saada - Jane Fallon - Страница 2

Magamistuba oli pime, seda valgustas üksnes kardinaserva vahelt tee tuppa leidnud särav kiireke, mis tuli keldriseinal olevast lambist. Heleni silm seletas raskustega kella, mis näitas veerand üheksa. Naine teadis, et peaks Matthew’ üles äratama, kuid mõistis sedagi, et mees oleks sandis tujus, kuna ta oli unustanud kella helisema panna. Ja mida pikemalt ta seda edasi lükkab, seda sandimaks läheb mehe tuju. Niisiis polnud tal valikut. Ta suskas meest sõrmega õrnalt korra ribidesse ja kui too ei reageerinud, siis teisegi, mispeale too ärritatult külge keeras ja voodi kõrvalt madalalt laualt käekella napsas.

„Kurat, ma jään hiljaks.”

Helen jälgis uniselt, kuidas mees teki alt välja vupsas, söehalle juukseid silus ning duši all käimisele aega kulutamata riideid selga tõmbama asus: tume maitsekas rätsepatööna valminud ülikond, hea lõikega särk ja pehmest mustast vasikanahast kingad. Mees kummardus naist hüvastijätuks põgusalt suudlema ja tõmbas seejärel magamistoa ukse enda järel kinni. Naine vajus patjadele, millest õhkus veel tema enda poolt mehele nende suhte aastapäevaks kingitud Armani Black Code’i hõngu, ja jäi laes olevat pragu vahtima. See oli raudselt suuremaks muutunud, ja ta küsis endalt, kas peaks ehk ülevalt naabritega asjast rääkima. Mitte et ta neid tundnud oleks. Ta oli neid kahe korteris elatud aasta jooksul näinud vaid kolm või neli korda. Kolmekümnendates paarike: mees soonilisevõitu ja kaame, nagu ei käiks ta kunagi väljas; naine kandis fliisjakke ja tal oli ilmetu, tukaga soeng. Aga nende seksuaalelu oli ootamatult tormiline, nagu Helen viis ööd nädalas ja mõnikord ka pärastlõunati kuulis. Kõik toimus väga häälekalt ja teatraalselt. Rohkelt hüüdeid „oh, kallis” ja „jaa, jaa” koos voodipäitsi kolksumisega. Ühel korral olid Matthew ja Helen juhtumisi samal ajal asjaga ametis olnud ja üritusest oli kujunenud midagi konkurentsilaadset, omalaadne oigamisheitlus. Heleni jaoks oli väike võistlusmoment alati teretulnud.

Nüüd kuulis ta sulguva välisukse kolksatust ja Matthew’ samme trepist üles tänavale minemas ning kaalus tõusmist. Ta otsustas seda siiski mitte teha, tiris tekid üle pea ja sättis end uuesti selili, pistis siis ühe käe teki alt välja külma tuppa, kobas puldi järele ning lülitas teleka sisse. Lõpuks ei olnud tõusmisel ju erilist mõtet – vaid paari tunni pärast oleks ta nii või teisiti voodisse läinud. Sest Matthew ei olnud teel tööle. Kell ei olnud veerand üheksa hommikul, vaid veerand üheksa õhtul, ja mees kiirustas oma koju õhtusöögile. Oma naise juurde. Ja muidugi oma kahe võluva lapse juurde. Sest Matthew oli abielus, ja mitte Heleniga – tema abikaasa nimi oli Sophie. Ning Helen oli viimased neli aastat oma esmaspäevaõhtuid just niimoodi veetnud. Tihtipeale ka kolmapäeva- ja neljapäevaõhtuid.

Ja igal esmaspäeva-, kolmapäeva- ja neljapäevaõhtul läks Matthew kell kaheksa koju. Helen jäi üksi ja tal oli võimalus valida kahe ülipõneva variandi vahel: üksi voodis vedeledes telekat vaadata või tõusta ja üksi elutoas telekat vaadata.

Nüüd lamas naine pimedas toas teki all ja kuulas, kuidas „EastEndersis” järjekordset abielulist lahkheli etendati. Kellegi mees süüdistas oma naist ringitõmbamises. Rohkesti karjumist, kõik laoti letti; nad kas jäävad kokku või lähevad laiali. Seebiooperis käisid asjad alati just sedamoodi, kuid Helen teadis, et päriselus on kõik hoopis keerulisem. Päriselu etendamine teles oleks kohutavalt igav, kuna ükski asi ei jõua kunagi lahenduseni. Päriselus tuleb mees kolmel õhtul nädalas paariks tunniks naise juurde ja läheb seejärel koju abikaasa juurde, nagu poleks midagi juhtunud. Ikka ja jälle. Aastaid.

Helen ei olnud iial arvanud, et temast saab kellegi armuke. Tema oli elus ihaldanud kolme asja: kõrge palgaga tööd avalike suhete vallas, oma korterit ja meest, kes samuti üksnes tema enda jagu oleks. Miskit moodi oli temast saanud hoopis isiklik assistent ehk kõigi teiste sõnavara kohaselt sekretär. Tema palgast ei piisanud korteri ostmiseks, niisiis üüris ta ühe magamistoa ja väikese ning pimeda sisehooviga soklikorruse korterit Camden High Streeti lähedal; selle magamistoa laes oli pragu ja vannitoa seinal tume rõske laik. Ja mis mehesse puutus – nojah, Helen küll uskus tõelisse armastusse ja pühendumisse ja abieluvannetesse, ainult tema ei olnud neist kordagi osa saanud.

Lapsepõlves oli ta näinud oma vanemate jonnakat teineteisele pühendumist, meie-kahekesi-maailma-vastu-ühisrinnet, milles isegi temal, nende ainsal lapsel, kohta polnud, ja üritanud kogu elu endale samamoodi ideaalselt partnerit leida, omaenda kaheinimesemeeskonda moodustada. Aga seda polnud ta küll kunagi osanud ette kujutada, et leiab end koos mehega, kes on abielus teise naisega.

Millalgi varasemas elus oli Helen ühega oma pikaajaliste kavaleride reast pikemalt koos olnud. Nüüd sellele tagasi vaadates ei suutnud ta meelde tuletada, mida ta oli Simonis täpselt näinud. Või kui, siis mingil määral, kuna mees oli noor ja hea välimusega ja asjaliku töökohaga ning piisavalt ambitsioonikas; ometi ei suutnud naine enam kuidagi taibata, miks oli ta mehega tervelt viieks aastaks kokku jäänud. Küllap ainult sellepärast, et see oli tal lihtsalt loomuses. Mõte, et suhted sõlmitakse kogu eluks, oli üks osa vanemate pärandist, millest Helen ei suutnud end vabaks võidelda. Kui ta oli kord otsustanud, et suhe on jätkamist väärt, klammerdus ta vaatamata teda vastupidises veenda üritavatele hoiatavatele märkidele jonnakalt selle külge. Niisiis ei teinud ta väljagi tõsiasjast, et tema oli ainus, kes tulevikuplaanidest rääkis, ja üritas mitte märgata, kuidas mehe silmad iga kord, kuid ta korteri eest sissemakse tegemise jutuks võttis, tuhmi kalapilgu omandasid. Ta oli sellele mehele kulutanud aastaid, see suhe pidi end tasa teenima, naisel polnud vähimatki kavatsust lüüasaamist tunnistada. Helen oli kõik munad ühte korvi pannud ja tal polnud plaaniski neid ümber paigutama hakata. No vähemalt seni, kuni Simon need ühel õhtul maha valas ja seejärel neil jalgadega otsas trampis. Nad olid just parasjagu koos õhtusööki valmistanud: see oli nende igaõhtune rituaal, milles Helen nägi märki sellest, et nende suhe on küps ja tõsine.

„Mind viiakse üle,” oli Simon kartuleid täis sõelale pobisenud.

Helen põimis käed ümber mehe. „Sind edutatakse? Piirkonnajuht, oh sa poiss. Niisiis me kolime Manchesterisse?”

Mees ei tõstnud pilku, vaid keskendus erakordselt visa ja jonnaka kartulisilma väljaurgitsemisele. „Eee … ei, mitte päris nii.”

„Siis kuhu?” Simon püsis kangena nagu juurikas, sellal kui Helen teda kallistada üritas, ja see muutis naise närviliseks. Simon pani koorimisnoa käest ja pöördus talle otsa vaatama, tõmmates enne sügavalt hinge nagu vilets näitleja enne suurt seebiooperihetke.

„Mina kolin Manchesterisse. Ilma sinuta.”

Mees oli jätkanud jutuga sellest, et see kõik pole mõistagi Heleni süü. Asi oli mehes, ta kartis end siduda. Ta väitis, et peab end pere loomiseks ja ühe naise juurde jäämiseks liiga nooreks. Kõik taandus ajastamisele – oleks ta vaid kohtunud Heleniga mõned aastad hiljem, selliseks suureks sammuks valmis olles …

„Ma armastan sind nii väga, asi on täielikult minus, ma olen kord selline asjade untsukeeraja. Ma tean, et hakkan seda kahetsema, aga ma lihtsalt pean seda tegema,” oli mees rolli sisse elades kiununud. Ta oli väitnud, et mängus pole kedagi teist, ja Helen oli teda uskuma jäänud – tegelikult mehele koguni kaasa tundnud, sest sellise valiku ees seismine näis tema jaoks nii piinarikas olevat.

Kaks kuud hiljem jõudis temani info, et mees asutab teise naisega abielluma.

Helen oli sel hetkel kolmkümmend viis aastat vana. Mitte niivõrd Simoni enda kaotusest kui suhte ebaõnnestumisest mõlkida ja muljuda saanuna põdes ta lahkuminekut rängalt. Ta oli endale lubaduse andnud, et lahutab meelt ja kasutab kõiki tekkivaid võimalusi, kulutamata aega nende potentsiaali lõputuks arutamiseks. Ja siis, justkui märgusõna peale, oli mängu tulnud Matthew – enesestmõistetavalt tema boss ja lisaks naisest kakskümmend aastat vanem. Aga miks peaks keegi igati ideaalsest ja otse näkku jõllitavast klišeest mööda vaatama? Mees oli kena viisil, mida viiekümnendates meeste puhul vaatamata hallinevatele juustele ja väikesele punukesele (või koguni nende tõttu) nägusaks peetakse. Pikk ja enesekindel Matthew jättis mulje, et naudib oma alfaisaseseisust. Ta juuksed hakkasid küll hõrenema, kuid ta kandis neid endiselt kraeserva riivavas üle pea kammitud soengus, varjates niimoodi edukalt ümmargust juusteta laiku. Ja kui kunagi pidi saabuma aeg juuksed maha ajada ja piirduda uhke kiilaspeaga, õnnestuks see tal kindlasti niisama edukalt nagu kõik muugi, kuna mehele oli omane viis maailmas niimoodi ringi liikuda, nagu kuuluks see talle. Ta esines erakooli poistele omase absoluutse eneseusuga, mis heidab väljakutse kõigile, kes võiksid nende kõrge koha seltskondlikus hierarhias kahtluse alla seada. Ta oskas tekitada kõigis tunde, nagu oleksid nad vajalikul hetkel tema maailma keskpunkt. Füüsilises plaanis olid tema kõige silmatorkavamaks jooneks – tegelikult ainsaks silmapaistvaks jooneks – kahvatud jääsinised silmad, kuid ta käitus sellegipoolest nii, nagu oleks ta ruumis viibijatest kõige ligitõmbavam mees, ja miskit moodi õnnestus tal just niimoodi mõjuda. Tema edu tööl näis teatud tüüpi naistele, kelle ehedaks esindajaks Helen oli, samuti armurohuna mõjuvat. Aga ennekõike oli mees hea kaaslane: vaimukas, oskas lugusid jutustada, oli hea kuulaja. Ta oli ustav. Kui ta oma naine muidugi välja arvata.

Helen oli alustanud töötamist firmas Global PR kolmekümne nelja aastaselt ehk pisut hiljavõitu, kuna tema kahekümnendad olid kulunud reisides ja pidu pannes, üritades samal ajal eirata ärritavat häält peas, mis käskis koht karjääriredelil enne sisse võtta, kui selleks liiga hilja on. Maailmareisilt tagasi, oli aeg möödunud ühelt töökohalt teisele triivides: raamatupidaja assistent, kaupluse juhataja, teatri administraator. Ta oli korduvalt kandideerinud ühe suure ja silmapaistva avalike suhete firma kliendihalduri kohale, kuid polnud kunagi valituks osutunud. Viimaks otsustas naine, et jalg alumisel redelipulgal on parem kui igasuguse jalgealuse puudumine, ning võttis vastu töökoha Global PR nime kandva, keskmise suurusega, kuid õitsval järjel oleva ettevõtte tegevdirektori Matthew Shallcrossi assistendina.

Global oli eranditult brittidest koosneva klientuuriga firma jaoks küll pisut ülespuhutud nimi, kuid neil oli õnnestunud endale kindlustada teatud tüüpi perspektiivikatest kõmulehtede lemmikutest koosnev turunišš. Rikaste ja kuulsate ligimeelitamiseks sellest ei piisanud, kuid firma oli aastate jooksul omandanud oskused suhete loomiseks oma viieteistkümne kuulsuseminuti lävel seisjatega ning teadis, kuidas neid osavalt lavastatud trikkide abil ajalehtede huviorbiiti lennutada. Klientide puhul, kes olid riikliku leviga lehtedesse jõudmise nimel valmis tegema mida iganes, polnudki see kuigi keeruline. Aeg-ajalt keeras mõni neist eneseupitajatest mõistagi käki kokku – jäi purjuspäi autoroolis vahele, tegi lapse kellelegi, kes polnud tema naine, sattus võõrutusravile – ja Globali kliendihaldurid kiirustasid tuld kustutama ja raha kokku kraapima. Sedalaadi pealtnäha juhuslikud kõrge profiiliga vääratused tagasid õige asjakorralduse puhul huvi kliendi vastu ja see võis vägagi tulutoovaks osutuda. Tegelikult oli kogu see värk võrdlemisi labane: meelitada noori ja mitte eriti arukaid inimesi oma elu avalikkuse ette laiali laotama. Kuid Helen pidas seda avalike suhete põnevamaks pooleks ja talle see meeldis. Ja mõne aja pärast, kui ta oli üle saanud ärritusest, mida põhjustas vajadus oma sõpru parandada iga kord, kui nood teda sekretäriks nimetasid …

„Ma olen tema isiklik assistent.”

„Aga mida sa täpselt teed?”

„Ma tegelen tema asjadega … korraldan kokkusaamisi ja koosolekuid.”

„Ja paberimajandus?”

„Sedagi on natuke.”

„Koostad kirju?”

„No ja siis?”

„Mina teen täpselt sedasama: koostan kirju, tegelen paberimajandusega, korraldan koosolekuid. Sa oled sekretär, saa sellest juba üle.”

… hakkas naine nautima teatavat võimu, mida ülemuse assistendi positsioon talle pakkus. Just tema oli see, kes kohtumiste või telefonikõnede ning mõne aja möödudes ka pressile tehtavate avalduste osas jaatava või eitava vastuse andis. Ja kui Matthew teda usaldama hakkas, lasi ta naisel kõigepealt lugeda ja hiljem ka kirjutada ajalehtedele madalama profiiliga klientidega seotud pressiteateid. Ta toetas naise ambitsioone saada endale oma kliendid ja mida enam Matthew teda julgustas, seda suuremaks need ambitsioonid kasvasid.

Helen uskus, et teised kontoritüdrukud kadestasid teda, sest ta oli nii lähedal mehele, keda peeti ettevõtte juhtidest kõige mõjukamaks, kuid ta keskendus üksnes tööle. Kuni saatusliku ja kõike muutnud lõunasöögini. Kui keegi oleks temalt sel hetkel pärinud ta arvamust abielumeestega suhtes olevate naiste kohta, oleks ta öelnud, et tegemist on haledate, meeleheitel ja teiste naiste suhtes tundetute reeturitega. Väitnud, et sellised naised on tema jaoks patustajate pingereas esikohal. Sellised inimesed, kellele vaadatakse ülevalt alla ja kes kuuluvad häbimärgistamisele …

Helen oli mehe alluvuses töötatud aja jooksul vahel loomulikult endamisi aru pidanud, kas Matthew on ka atraktiivne, ja leidnud, et teatud vanematele meestele omasel viisil ta seda tõepoolest on, kuid sellega asi piirduski. Niisiis oli naine isegi üllatunud, kui mees Quo Vadise restoranis käe üle laua sirutas, et tema kätt pihku võtta, ja tema seda ära ei tõmmanud.

„Ma olen seda juba terve igaviku teha tahtnud,” oli mees öelnud ja Helen seepeale tundnud, kuidas ta süda kurku kerkib. Tal polnud aimugi, kuidas reageerida, niisiis oli ta lihtsalt istunud ja lasknud mehel ohjad enda kätte haarata.

Matthew oli edasi rääkinud: „Asjalood on sedamoodi, et minu meelest oled sa kaunis. Ja ma olen kuude kaupa üritanud enda eest varjata, et ma sinust niimoodi mõtlen.”

Helen oli punastanud. Mitte kaunilt õhetama lüües nagu romantiliste jutukeste haprad kangelannad, vaid sügavat, higist lõõskavpunast värvitooni omandades.

„Sa muidugi tead, et ma olen abielus.”

Naisel õnnestus kraaksatada „jah”.

„Meil on väikesed lapsed. Kui neid poleks … Ma ei hakka sulle seda tavalist juttu rääkima – tead küll, et mu naine ei mõista mind enam, aga … vastab tõele, et me oleme lahku kasvanud. Meil on ühised lapsed ja sellega asi laias laastus piirdubki.” Mees naeris. „Kas sa hakkad juba taipama, kuhu ma sihin?”

Helen oli endiselt kõnevõimetu. Ta vaba käsi näppis pokaalijalga.

„Ära näe selles surve avaldamist. Ma ei taha, et arvaksid, nagu muudaksin ma äraütlemise korral su elu tööl raskeks või midagi muud säärast. Aga mõtle selle peale ja kui otsustad, et võiksime asjadega sammukese edasi liikuda, siis otsi mind üles. Midagi muud ma öelda ei tahtnudki.”

Ja just sel hetkel oli naine taibanud, et tahab selle mehega magada. See oli kuidagi seotud mehe enesekindlusega; sellega, kuidas tolle sõrmed naisega rääkides ta käeselga silitasid, kuidas ta silmad kogelema ja higistama hakanud naise näolt hetkekski ei lahkunud. Helen oli tagasi kontorisse minnes viibinud otsekui paksus udus ega suutnud kogu pärastlõuna mehe poole vaadata.

Samal õhtul kõrtsis oli ta oma parima sõbranna Racheli peaaegu hulluks ajanud.

„Ehk ma peaksin?”

„Ei,” vastas Rachel.

„Aga võib-olla …”

„Ei,” vastas Rachel.

„Aga kui …”

„Kas sa üldse ei kuula, mida ma räägin?” nähvas Rachel viimaks. „Ta on abielus. Ära tee seda. Ära muutu üheks nendest naistest, keda me vihkame.”

„Naised, keda me vihkame” olid Racheli ja Heleni suhte oluline osa. Nad olid seda mõttelist nimekirja alustanud üsna varsti pärast tutvumist, seljakotimatkajatena Indias. Tagasi Londonisse jõudes, ajal, mil Helen oma elamist otsides Racheli West Bromptoni korteris peatus, olid nad seda ka kirja panema hakanud. Kummalgi oli oma eksemplar ja teineteise korteris kokku saades ning jokkis olles võtsid nad nimekirjad läbi ja täiendasid neid vastastikku uute kannetega. „Naised, kes varastavad teiste naiste abikaasasid” olid algusest peale nimekirjas figureerinud, kuid Helen leidis, et tema olukord nõuab teistsugust lähenemist. Esiteks ei olnud tema Matthew’d kuidagi julgustanud, mees oli ise initsiatiivi üles näidanud.

„Sul on õigus. Aga … mul on tunne, et ma meeldin talle päriselt.”

„Oh tule taevas appi. Selge see, et meeldid, sa oled temast kakskümmend aastat noorem ja valmis tema voodisse pudenema üksnes seepärast, et ta selleks soovi avaldas. Lisaks kirjutad sa tema eest kirju ja keedad talle teed. Sa oled keskealise mehe fantaasia kehastus. Loomulikult meeldid.”

„Ma teadsin, et poleks pidanud sellest sulle rääkima,” tähendas Helen torsakalt. „Ma teadsin, et sa ei saa minust aru.”

Järgmisel hommikul oli ta oodanud, kuni Matthew oma kabinetis üksi oli, ja sisse astudes ukse enda järel sulgenud.

„Olgu,” oli naine öelnud.

„Mis olgu?” küsis mees pilku paberitelt tõstes ja talle naeratades. Helen punastas.

„Kui sa tahad … tead küll … siis minu poolest olgu peale, me võime … tead küll … kui sa tahad. Mulle see meeldiks.”

Matthew oli naerma hakanud. „Kas sa räägid mingis salakeeles?”

Mees oli teeselnud, et vaatab kabinetis ringi. „Kas meile on siia pealtkuulamisaparaadid sokutatud?”

Helen oli näost lõõskavpunane. „Sa tead küll, mida ma silmas pean.”

„Ikka tean. Ja ma olen selle üle väga rõõmus. Oled sa kolmapäeva õhtul vaba?”

Helen oli valjusti neelatanud.

„Jah.”

*

Järgmise asjana oli mees tema voodis ja naise kaine mõistus ja ambitsioonid ja üldse kõik see, mida ta enda kohta teadnud oli, lendas aknast välja. Helen oli ise endale korrutanud ja Heleni sõbrad olid talle korrutanud: „Lõpeta see asi silmapilk ära. Sellel ei saa õnnelikku lõppu olla,” ja tema oli neid kõiki eiranud, sest mõistagi oli ta paari nädala pärast otsustanud, et armastab meest, ja toogi oli tunnistanud, et armastab teda. Ja enesestki mõista oli Matthew mõne kuu pärast talle öelnud, et kavatseb oma naise Sophie sobiva hetke saabumisel maha jätta. Ja otse loomulikult oli sellest nüüdseks möödas neli aastat ja mees polnud naist Heleni mäletamist mööda isegi nädalavahetuseks hüljanud.

Kuid esimesed kuud Matthew’ seltsis olid olnud fantastilised. Ta oli naise varasematest kaaslastest nii palju vanem, et esindas täiesti teistsugust maailma. Ta teadis, kuidas panna naist end erilisena tundma. Vaatamata tõsiasjale, et kellelegi silma jäämist peljates ei käinud nad peaaegu kunagi väljas, oli mees Helenile kõikvõimalikke uusi kogemusi pakkunud: toitu ja muusikat ja veine, mis polnud lihtsalt varem naise silmapiirile sattunud. Ning värskelt armunud olles ja soovides mehele meele järele olla oli ta teeselnud, et talle meeldivad kõiksugu asjad, mille osas ta oli suhte rahulikumasse faasi jõudes sunnitud endale tunnistama, et tegelikult olid need talle vastukarva. Näiteks Miles Davis ja foie gras ja oksele ajavalt magus Château d’Yquem.

Nende neljandale „kohtamisele” saabus mees Baudelaire’i „Kurja lilledega” ja kinkis selle naisele sõnadega, et sellest kujuneb tema jaoks varasemaga võrreldes täiesti teistsugune lugemiskogemus. Helen, kellel oli prantsuse kirjanduses täiesti korralik põhi all, polnud seda sobival hetkel mehele maininud, ja oli ülevoolavalt tänanud, tahtmata öelda, et kingitus on tema jaoks täiesti mõttetu. Mitte keegi polnud talle kunagi varem luuleraamatut kinkinud. Hiljem, kui nad seksijärgsest rahulolust õhetades voodis lamasid, oli mees Helenilt tema elukäigu kohta pärinud.

„Alusta algusest,” oli mees öelnud, näides naise mineviku pisimategi üksikasjade vastu siiralt huvi tundvat. Kui Helen jõudis kodust lahkumise ja Londonisse kolimise juurde, oli ta üritanud ülikooli puudutavaga kiirkorras ühele poole saada, kuid mees katkestas teda poole jutu pealt.

„Mida sa õppisid?”

Helen tundis, kuidas ta õhetama hakkas. „Ee … prantsuse keelt,” pobises ta.

Matthew nõjatas end küünarnukile ja vaatas alla tema poole. „Prantsuse keelt?”

„Mmm.”

Mehe näole hakkas kerkima naeratus. „Kirjandust ka?”

„Väikest viisi.”

„Väikest viisi?”

„No tegelikult jah. Kirjandust.” Nüüdseks oli naine juba näost tulipunane. Miks ta polnud seda siis öelnud, kui mees talle raamatu kinkis?

„Niisiis … Baudelaire …?”

„Minu lõputöö teema.”

Matthew puhkes valjusti naerma. „Miks sa seda siis ei öelnud?”

„Ei tahtnud su kingitust ära rikkuda.”

Mees oli teda laubale suudelnud. „No sel juhul võid sa nende luuletuste mõtet mulle selgitada, kuna mul ei ole sellest aimugi. Mulle meeldis lihtsalt kaanekujundus.”

Naine teadis, et mees käitub temaga üleolevalt, kuid ei teadnud, miks ta seda pahaks ei pane. Küllap oli asi selles, et keegi polnud tema vastu varem sellist huvi üles näidanud. See võttis pinget vähemaks, kuna meelt mööda olla üritati talle, sellal kui varasemates suhetes oli tema alati pidanud ise meele järele olemiseks pingutama. Oli väga vabastav teada, et tema ei pea alati otsustaja olema.

Matthew oli samuti elus üksjagu kogenud. Ta oli nii mõndagi näinud, mitte piirdunud üksnes „abiellusin ja sain lapsed” elustiiliga, ja oli ühtlasi Helenist kakskümmend aastat kauem ilmas elanud. Ta oli elanud kuuekümnendatel ja tollase maailmaga vahetult kokku puutunud. Naine ei teadnud isegi, miks see talle nii väga muljet avaldas – eelmise põlvkonna lõputu jauramine kuuekümnendatest ei pakkunud talle vähimatki huvi –, kuid mingil moel tõstis see ometi mehe teiste seast esile, muutis ta automaatselt huvitavaks üksnes tänu sellele, et ta oli tol ajal elanud.

Nende suhte alguspäevadel oli Helen Matthew’ga kohtumise päevil alati kandnud parimat aluspesu, kiirustades kontorist, kus nad mõlemad töötasid, koju, et võita enne uuesti lahti riietumist kümme minutit duši all käimiseks ja pesu vahetamiseks. Nende õhtud keerlesid täielikult seksi ümber. Piiratud juurdepääs teineteisele ja üksnes tööalast suhet teeseldes veedetud, eelmänguks kujunenud päev – kõik see vaid võimendas nende erutust. Vähehaaval tuli mängu uni, andes Helenile märku, et jõutud on suhte küpsemasse faasi – talle tundus, et nende vahel hakkas välja kujunema sügavam side, mis lubas neil end teineteise seltskonnas lõdvaks lasta. Ta ei muretsenud enam, kas tal on seljas Rigby & Pelleri või M&S-i pesu, ei tundnud enam vajadust iga kord, kui mees hetkeks mujale vaatas, meiki kohendada. Ta mõtles sellele ajale hellusega kui nirvaana-perioodile, ideaalsele etapile, mil füüsilisele ihale lisanduvad partnerlus ja sügav lugupidamine. See ei kestnud kaua. Viimasel ajal kujunes uni tihtipeale täielikuks võitjaks, kuna Matthew oli alati oma tähtsal töökohal veedetud päeva järel täiesti kurnatud. Ja Helen hakkas üha enam mõistma, et ta ei panegi seda tegelikult pahaks. Selles kõiges oli midagi paarisuhtele omast, tormiliste alguspäevadega võrreldes midagi hoopis ehedamat. Ja mis siis, kui erutust ka oli vähemaks jäänud? Erutus ei kestagi igavesti.

Mõne kuu möödudes oli Matthew hakanud end ebamugavalt tundma, kui tal oli vaja Helenile midagi dikteerida või lasta tal oma asjad keemilisest puhastusest ära tuua, niisiis soovitas ta naisele uue ülemuse otsida. Personaliosakonnas nähti seda mõistagi kaudse vihjena tõsiasjale, et Helen on ebapädev või temaga on raske läbi saada või mõlemat, ja niisiis libises silmapiiril olnud edutamine käest ja Helen magas oma hetke maha. Sellest oli nüüdseks möödas kolm ja pool aastat. Loomulikult oleks ta võinud lahkuda ja minna tööle mujale, kus teda oleks rohkem hinnatud, kuid millegipärast ei jõudnud ta kunagi selleni, ja kuna ta oli nüüdseks ametlikult „sekretärimaterjal”, polnud kellelgi enam erilist põhjust temast midagi põnevamat loota. Pealegi tähendanuks lahkumine ka päeva jooksul Matthew’ seltsis veedetud näpatud hetkedest ilmajäämist ja sügaval sisimas teadis naine sedagi, et kui ta pidevalt mehe pilgu ees ei püsi, jääb tollele tõenäoliselt peagi keegi teine silma.

Niisiis korraldas Helen nüüd kohtumisi, koostas pakkumisi ja kirjutas kirju Laurale, kõrge lennuga kolmekümne üheksa aastasele ettevõtte direktorile, kes oli samuti alustanud isikliku assistendina, kuid aastate jooksul karjääriredelil järjekindlalt ülespoole roninud. Laura tegi oma tööd hästi, ta oli hea ülemus, ta toetas ja julgustas Helenit, kiitis teda alati, kui see oli asjakohane (ja seda tuli ette sageli, sest Helen oli tark, ehkki ta näis olevat selle ise unustanud, ning lisaks oli tal rohkesti ideid, mille eest Laura tänulik oli), ning talus ta perioodilisi tujukõikumisi. Tal poleks tulnud iialgi pähe paluda Helenil oma asjad keemilisest puhastusest ära tuua. Helen vihkas teda.

Tema ja Matthew’ suhte alates oli Helen süütunde tõrjumiseks üritanud kõik mõtted mehe abikaasast peast välja puksida – tegemist oli lühiajalise afääriga, mis pidi aitama tal Simoni sigadusi unustada, enesehinnangu tugevdamise projektiga. See ei olnud ilus, kuid pidi peagi lõppema ja keegi ei pidanud sellest midagi teada saama. Kui naine mõne aja möödudes taipas, et asjad olid ikkagi veidi ülekäte läinud, hakkas peale tungima süütunne. Esiteks kergete torgetena ja seejärel hiiglaslike lainetena, mille tõttu oli tal raske hommikul peeglist oma peegelpilti vaadata. Kuidas tunneks end tema ise, kui ta hommikul tööle suunduva abikaasaga õndsas teadmatuses hüvasti jätaks, aimamata midagi tolle kaksikelust? Ta ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et vaid siis, kui ükski naine pole nõus abielus mehega suhet alustama, pääsevad abielunaised südamevalust, mis kaasneb teadasaamisega, et kogu nende elu on olnud täiesti võlts. Seni, kuni naised on valmis sellega kaasa minema, varitseb oht kõiki naisi. Ja tema oli hetkel juhtumisi üks sellistest naistest.

Niisiis teadis Helen, et ta peaks enda ja Matthew’ suhtele punkti panema enne, kui sellest kellelegi tõsist kahju sünnib, kuid ühtäkki ei olnud asjad enam nii konkreetsed ja selged. Tal olid mehe vastu tunded. Ta hakkaks mehest puudust tundma. „Miks peaksin mina temast loobuma,” tabas ta end ühel päeval mõtlemast, „kui ta armastab mind?” Ta hakkas iga kord, kui Matthew jutu sees oma naise nime mainis, kergeid armukadedustorkeid tajuma. Ja peaaegu üleöö tekkis temas soov võitlema asuda, et mees endale hoida, selleks aga oli vaja Sophie demoniseerida, temast enda jaoks vaenlane kujundada. Keegi ei saa võidelda naisega, kellele kaasa tuntakse. Sel juhul oleks kaotus kindel.