Читать книгу Kuidas Matthew'st lahti saada - Jane Fallon - Страница 5

Sophie poleks seda küll mingi hinna eest kellelegi tunnistanud, aga ta tundis jõulude ees hirmu.

Ta isegi ei mäletanud enam, kuidas oli alguse saanud traditsioon, et kõik nende juurde kogunesid ja temast mõneks päevaks kõigi teiste ori sai. Ta mäletas ähmaselt, et nad olid kunagi ammu kõik koos arutanud asjakorraldust, mille kohaselt nemad Matthew’ga pidid ühel aastal jõuluürituse enda juures korraldama ja järgmistel kordadel pidanuksid seda tegema mehe kaks õde, et koormat ühtlaselt jagada.

Sophie ja Matthew olid hea meelega pakkunud end esimesel korral võõrustajateks ning olid toidu ja kaunistustega tõsiselt pingutanud, välja mõelnud seltskonnamänge ja viktoriine. Suzanne ja Claudia, pilgeni jõulurõõmu täis, olid tollal kaheksa ja kuus aastat vanad. Matthew’ õed Amanda ja Louisa ohhetasid ja ahhetasid silmakirjalikult nende koduse õndsuse ja Sophie korraldusoskuste üle. Matthew’ õdede abikaasad Edwin ja Jason kiitsid Sophie tehtud kastet ja kodus küpsetatud, Grand Marnier’d sisaldavast apelsinimuretaignast valmistatud jõulutäidisega pirukaid, mainides samas oma naiste vajakajäämisi köögis. Amanda lapsed Jocasta ja Benji jooksid amokki ja lammutasid elamist, nagu jaksasid, tundes end turvaliselt teadmisega, et keegi ei hakka neid keelama, kuna nende vanemad olid paariks järgmiseks päevaks ilmselgelt igasugusest täiskasvanulikust vastutusest lahti öelnud. Sophie ja Matthew pakkusid jooke ja suupisteid ja koristasid maha läinud toitu ja pesid käterätte ja oleksid selle protsessi käigus ise peaaegu otsad andnud, kuid vähemasti arvasid nad täie kindlusega, et sellist asja tuleb ette vaid üle kolme aasta.

Nad eksisid.

Amanda, kelle kord pidu korraldada pidi olema järgmisel aastal, teatas oktoobris, et on rase ja ei tule kõigi ettevalmistustega lihtsalt toime. Louisa andis teada, et tema majas valitseb poolelioleva juurdeehituse tõttu kaos, ja siis ei teinud keegi enam piuksugi, kuni Sophie ette astus ja pakkus lahkelt, et nemad Matthew’ga on varmalt valmis eelmise aasta üritust kordama, kutsudes seekord seltskonda ka Matthew’ nüüdseks lesestunud ema Sheila. Seekord saabusid ka Sophie vanemad Bill ja Alice. Naise vanemal ja ühtlasi ainsal vennal jätkus õnnekombel mõistust veeta jõulud igal aastal koos laste ja viimasel ajal ka lapselastega Hispaanias. Talle ei tulnud iialgi pähe mõte Sophiet ja Matthew’d kaasa kutsuda ja ega nad poleks seda kutset ka vastu võtnud, kuna ehkki Sophie suhted vennaga olid igati sõbralikud, jäid nad sellegipoolest aina kaugemaks. Nende jõulude ajal oli ainsaks tõrvatilgaks meepotis Amanda pidev oksendamine, mis tundus ägenevat iga kord, kui silmapiirile ilmusid koorimist vajavad kartulid.

Järgneval aastal läksid vabandustena käiku Amanda beebi ja Louisa rasedus. Ootused olid kõrged ja süütenöörid lühikesed.

Veel aasta hiljem ei viitsinud keegi enam isegi teeselda: kõik lihtsalt küsisid, millal nad peaksid saabuma, ja esitasid oma soovid magamistoa juurde kuuluva vannitoa (väikelapse vanema jaoks väga oluline) ja alumisel korrusel asuvate tubade (väga oluline raseduse – seekord jällegi Amanda – korral) osas, nõudes kohalejõudmise järel teed ja võileibu. Telekapuldi pärast puhkes kaklus ja Suzanne teatas, et hullemaid jõule pole neil olnudki.

Niisiis lisandus jõulupühade ajal kahele majas elavale täiskasvanule ja lapsele veel viis täiskasvanut ja neli last pluss veel kaks külalist. Üks vegan, kaks taimetoitlast, allergia piimatoodetele, gluteenitalumatus, joodik ja võõrutusravil olev alkohoolik. Kokku viisteist inimest.

Ah jaa, ja lisaks veel Amanda kuuekuune beebi, niisiis kokku kuusteist. Samas oli võimalik, et Louisa ja Jasoni abielu ei pruugi jõuludeni vastu pidada, niisiis vast ikkagi viisteist.

„Ehk peaksime neile lihtsalt ütlema, et me läheme kodunt ära,” pakkus Matthew paar päeva varem, tundes end ees ootavatest möödapääsmatutest riidudest, joomisest ja pisaratest seekord eriti ahistatuna. „Teeks õige seekord midagi spontaanset, läheks hotelli ja jätaks nad ise ennast majandama.”

Sophie oli naerma hakanud, soovides, et nad saaksid seda tõepoolest teha. „Sa ju tead, et me ei saa nii teha,” oli ta öelnud.

Helenil ja Matthew’l oli õnnestunud teineteist pärast riidu vältida, kui välja arvata üksikud korrad, mil nende teed tööl ristusid. Järgmisel päeval, teisipäeval, oli Matthew läinud Amanda ja Edwini juurde napsi võtma ning osalenud võrdlemisi punnitatud jutuajamises, mis puudutas jahikeeldu (Matthew ja Sophie olid keelu poolt, Edwin ja Amanda vastu) ning golfipuhkust Portugalis (Edwin poolt, Matthew, Sophie ja Amanda vastu). Edwin jõi liiga palju nagu tavaliselt ja üritas Amandaga tüli üles kiskuda, sest naine tahtis üheksa-aastasele Jocastale Prada käekotti osta. Kolmeaastane India sodis Matthew’ Ted Bakeri mantli vildikatega täis ning saadeti oma tuppa, pisi-Molly valas valgele diivanile klaasitäie Merlot’d. Helen istus sel ajal kodus ja oli veendunud, et Matthew ilmub iga hetk, lilled näpus, pattu kahetsedes välja. Seda loomulikult ei juhtunud.

Kolmapäeval oli Matthew terve päeva ära ühe Globali kõige olulisema kliendi juures ja ta telefon oli välja lülitatud. Helen läks töölt koju nagu tavaliselt, vaatas, kuidas kellaosuti seitsmest ja seejärel kaheksast mööda hiilis, võttis meigi maha, pani pidžaama selga ja nuttis end magama.

Neljapäeva õhtut sisustas mõistagi Claudia jõuluetendus. Helen kaalus võimalust Matthew’le e-kiri saata ja uurida, kas mees on ehk meelt muutnud ja tuleb läbi nagu tavaliselt, aga ta teadis, et Matthew’ kahekümne kuue aastane vastik assistent Jenny vaatab kõik mehe e-kirjad nagu möödaminnes läbi. Jenny vastas ühtlasi kõigile mehe telefonikõnedele ja Helen ja Matthew olid niikuinii kokku leppinud, et töö juures helistatakse teineteisele vaid eriolukorras. Naine üritas umbes ajal, mil ta teadis iganädalast strateegiakoosolekut lõppevat, konverentsisaali juures passida, kuid seal oli inimesi liiga palju ja ta oli sunnitud piirduma katsega mehele möödaminnes naeratada. Õhtul ta jälle aina ootas ja ootas, küünlad põlemas, valge vein külmas, kuid mees ei andnud näole. Helen otsustas, et Matthew lihtsalt mossitab ja tahab, et naine end halvasti tunneks.

Claudia mängis ühte kolmest Hommikumaa targast, tal oli habe ees ja seljas pikk triibuline kostüüm, mida täiendasid lahtise ninaga sandaalid. Neitsi Maarjale mürri üle andma minnes lõi ta varba vastu lapse kätkit ära ja ütles väga valju häälega: „Persse.”

Reede oli kontoris enne kahe nädala pikkust jõulupuhkust viimane tööpäev. Helen oli suutnud end veenda, et Matthew tunneb rõõmu talle õppetunni andmise üle ning leiutab kohe-kohe mingi vabanduse, et leppimiseks tema juurest läbi hüpata. Ta oli kavatsenud portfelli mehele eelmisel õhtul üle anda, aga nüüd seisis see hõbedase paberi ja lehviga ehitult tema laua all. Ta küll teadis, et ei tohiks seda Matthew’le kontoris kätte anda, aga too polnud talle muid valikud jätnud.

Helen läks sekretäride iga-aastasele jõululõunale ning võttis end pisut vinti ja kippus pisardama. Ta kaalus sekundi murdosa jooksul külge löömist Jamiele, ettevõtte ainsale meessoost assistendile, kuid too oli vaevu kahekümne seitsme aastane ning mitte kuigi kena välimusega, niisiis otsustas ta seda siiski mitte teha. Helen üritas ennast reetmata võimalikult sageli juttu Matthew’ peale viia, kuid tal õnnestus välja uurida vaid nii palju, et mees oli Sophiele jõuludeks Tiffany juurest paari kõrvarõngaid ostnud, et ta oli kunagi enne konverentsile minekut palunud Jennyl endale uue aluspesu osta, kuna oli unustanud selle kaasa võtta (Calvin Klein, musta värvi, suurus L) ning et Laura helistas Matthew’le päris sageli ning kutsus meest lõunale ja mõnikord too läkski. Miski sellest kõigest ei rõõmustanud Helenit eriti.

Umbes kella nelja paiku otsustas ta erandlikult helistada ning automaatvastaja vastas talle, et „Matthew Shallcross on jõulupuhkusel ja naaseb tööle 4. jaanuaril”. Ta proovis õnne mobiiliga, see oli välja lülitatud.

Helen, Rachel ja Neil läksid tol õhtul koos kõrtsi ja Helen oli sunnitud tunnistama, et Neil oligi päriselt täitsa tore ja vaimukas ning ilmselgelt jumaldas Rachelit. Enamgi veel, kui Rachel jutu sees mõnd bändi või lahedat klubi mainis, ei pidanud mees jube naljakaks ja nunnuks vastust stiilis „Kas see on mingi uus hommikuhelveste sort või?”. Kui Rachel rääkis lugu, milles figureerisid breiktants ja lühike satsiseelik, ei vastanud mees selle peale lausega „Mul oli selleks ajaks juba maja hüpoteek maksta ja laps üleval pidada, niisiis jäi kogu kaheksakümnendate värk mul vahele”. (Sophie oli muide Matthew’ teine naine ja nende kohtumise hetkel oli Matthew’l juba esimese naise Hannah’ga poeg Leo, kes oli praeguseks kolmkümmend kaheksa aastat vana. Täitsa jabur, aga Leo sobinuks vanuselt Suzanne’i ja Claudia isaks, täpselt samamoodi nagu Matthew ise võinuks olla Heleni lapsevanem, kuigi naisele ei meeldinud niimoodi mõelda, kuna see tekitas võrdlusmomendi tema enda usaldusväärse ja täiesti sootu ning üksnes viis aastat vanema isaga.)

Enamgi veel, Racheli õhtu ei saanud kell kaheksa järsku lõppu, sest tema peika ei pidanud koju naise juurde minema.

Helen jäi liiga kauaks pidutsema ja jõi liiga palju, läks koju ja nuttis ohtralt ning ei käinud tervelt kaks päeva väljas.

Helen oli mitu viimast aastat esimese jõulupüha üksi oma korteris veetnud. Ta oleks võinud koju vanematele külla minna, kuid pidas ligemale neljakümne aasta vanusena taas üksi saabumist liiga häbistavaks. Niisiis väitis ta vanematele, et veedab päeva oma kavaleri seltsis – mitte Matthew’, naise vanemad oleksid teada saades, et ta sebib teise naise meest, temast arvatavasti lahti öelnud. Oi ei, tegemist oli Carlo-nimelise väljamõeldud peikaga, kellest Helen oli neile juba kes teab kui kaua rääkinud. Telefonikõne osutus küll üsna keeruliseks, kuid kokkuvõttes oli mõistlikum leppida ema solvumisega selle pärast, et Carlo polnud kunagi tütrega kaasa tulnud, kui seista silmitsi tema haletsusega ja pettumusega teadmisest, et ta ainus tütar on keskealine vanatüdruk. Ühel aastal, peljates järjekordset armetut päeva viletsate telesaadete ja kalkuninagitsatega, oli ta otsustanud siiski koju minna, väites emale ja isale, et Carlo oli otsustanud vahelduse mõttes külastada oma vanemaid Hispaanias. Ta ei mäletanud enam, miks ja kuidas oli mehest hispaanlane saanud, kuid aastad olid kaasa toonud avastuse, et ta kipub vaikuse täitmiseks oma valesid edasi arendama, ja nüüd polnud mees mitte üksnes välismaalane, vaid ka jõukas. Helen justkui mäletas, et korra oli ta maininud ka mehe tuntust ta kodumaal, kuigi talle ei tulnud enam meelde, mille poolest. Lõunaks tegi ema kurba nägu, et Carlo polnud ta tütrele veel helistanud ja häid jõule soovinud. Pärastlõunaks jõuti küsimuseni „Kas te olete tülis?” ja varaseks õhtupoolikuks oli Helen viidud niikaugele, et pidas elutoa kuuldekauguses mobiilis maha ühepoolse vestluse, naeris olematute naljade üle ja kinnitas tühjusele oma armastust. Ta oli otsustanud seda kogemust enam mitte korrata.

Jõulud olid Heleni jaoks alati pisut traumeerivad olnud. Asjade väline külg – väljapanekud vaateakendel ja tuledeketid ja lääged filmid telekas – oli talle alati meeldinud, kuid konkreetne päev ise oli traditsiooniliselt olnud paras pettumus. Kuna tal ei olnud õdesid ja vendi, kujunes kogu üritus vaoshoituks, puudusid mängud ja naer ja hüsteeria, millest ta sõbrad rääkisid. Päev tundus lõputuna, siis tuli pikk, nüri ja ametlik lõunasöök, telekat ei lubatud vaadata enne, kui ema ja isa oma pärastlõunasest uinakust ärkasid, ja siis sõid nad teleka ees pereviktoriine vaadates kalkunivõileibu. Vanemaks saades hakkas pika, pimeda ja sünge päeva saabumise väljavaade varjutama ka meeldivamat hoovõtu osa. Helen hakkas pühasid tervikuna kartma.

Harilikult tuli ta neist päevadest läbi koos Racheliga lärmakat jõuluõhtut veetes ja suuremat osa järgmisest päevast lihtsalt maha magades. Sel aastal ei suutnud ta taluda mõtet Racheli ja Neili õnneliku koosolemise nägemisest ning väitis sõbrannale, et läheb järjekordsete väljamõeldud sõpradega klubitama. Seejärel kobis ta viinapudeliga voodisse.

Sophie tohutuks meelehärmiks kulges jõuluõhtu Shallcrosside majapidamises harjumuspärase mustri järgi. Amanda ja Edwin saabusid koos oma pere ja Matthew’ ema Sheilaga ning sisustasid aega absoluutselt kõike kritiseerides, alustades neile pakutud veini aastakäigust ja lõpetades klaasidega, millest seda neile pakuti. Louisa ja Jason hilinesid, ilmselt nad tülitsesid. Louisa pani kindlasti klaasi viina hinge alla ja hakkas seda fakti värskelt täiskarsklaseks hakanud Jasonile nina alla hõõruma. Kui ta tahtis viimasel ajal mehele eriti valusasti varba peale astuda, väitis ta Jasonile, et too on kainest peast igav. Seda oli mehel raske kuulata, sest ta oli kord alkoholiuimas tüli käigus naisele vastu vahtimist andnud ja seejärel politsei arestikambris ärganud.

„Kas sa mäletad, kuidas Louisa oma esimese kavaleri, selle Wilsoni meile koju õhtusöögile tõi ja poisil oli pudel cava’t kaasas?” küsis Sheila parasjagu Amanda käest, kes südamest naerma puhkes, kuigi Sophiel polnud aimugi, mille üle täpselt.