Читать книгу Kuidas Matthew'st lahti saada - Jane Fallon - Страница 4
3
ОглавлениеVoodis lamav Helen mängis telefonivestluse peas uuesti läbi ja püüdis sellest mingeid varjatud vihjeid leida. Kõigi nende aastate jooksul oli kordi, mil Matthew temaga kokkuleppevälistel aegadel kokku saada soovis, olnud vaid käputäis. Naine oleks teada tahtnud, mis praeguse muutuse põhjustas. Äkki riid Sophiega, mõtles ta lootusrikkalt. Ta üritas endale ette kujutada, kuidas Matthew koju jõuab, portfell käes, raskest päevatööst (ja paljust muust) väsinud, tervituseks lastele musi annab. Ta naine on tõre, sest mees jõudis nii hilja koju, õhtusöök on rikutud ja süüdistustest kasvab välja vastastikune karjumine. Aga Helen, kes naist küll kordagi kohanud polnud, ei olnud sugugi rumal – ta teadis, et Sophie ei saa mingi valemiga olla ilutu hallipäine „parim enne möödas” vanamoor, nagu ta endale pärast Matthew’ kojuminekut üksildastel esmaspäeva-, kolmapäeva- ja neljapäevaõhtutel ette armastas kujutada. Kas mees oleks siis sellise naisega abiellunud? Konkreetsemalt, miks oleks ta naisega nii palju aastaid hiljem endiselt abielus ja ärevalt koju kiirustaks, et Sophie ei hakkaks mingil juhul kahtlustama, kas mees jäi kauemaks ära ikka tõesti sellepärast, et tal oli rohkem tööd või ta läks mõne kolleegiga seinatennist mängima. Kui ta eelistanuks olla pigem Heleniga, nagu ta ikka ja alati väitis, siis miks ei võinud ta ööseks jääda ja Sophie arvamuse kuradile saata? See oli ju … kui just …
Aitab! Helen ei lasknud väljakujunenud, kuid sellegipoolest mõttetul unelemisel end kaasa viia ja ajas end voodist välja, et mõtteid mujale juhtida. Naine tõmbas jalga lohmakad pidžaamapüksid ja selga T-särgi, kõndis läbi elutoa ja võttis telefoni, et Rachelile helistada ja asja temaga arutada. Helen võis alati kindel olla, et Rachel aitab tal asju õige nurga alt näha – ka parasjagu kõrtsis või kohtingul viibides jättis Rachel kõik sinnapaika, et Heleni virisemine ära kuulata. Selleks ju sõbrad olidki. Ühte asja Rachel siiski ei teadnud, nimelt seda, et sõprus temaga aitas Helenil end üsna mitmel moel paremana tunda. Rachel oli Helenist edukam, ilusam, jõukamal järjel, aga – ja see oli suur aga – ta oli üksik. Tal ei olnud meest, isegi ajutist nagu Helenil, ja seetõttu – Helen küll ei tundnud selle mõtte üle uhkust ning poleks seda eluski valjusti välja öelnud – paigutus ta naiste hierarhias mitme astme võrra madalamale. Ja igal naisel on tarvis sõpra, kellest ta saab end paremana tunda.
Harilikult kulges nende vestlus umbes niimoodi:
„Mis sa arvad, kas ta magab oma naisega endiselt?”
„Ei, muidugi mitte.”
„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”
„Ta pole juba aastaid oma naise suhtes tõmmet tundnud, kas ta pole sulle seda teab mitu korda öelnud?”
„Jah, aga kas ta sinu meelest mõtleb seda tõsiselt? Miks ta siis endiselt koos temaga elab?”
Seejärel võttis Rachel läbi sedalaadi küsimusele antavate klassikaliste vastuste repertuaari:
„Ehk ähvardas naine end ära tappa, kui mees ta maha jätab. Või põeb ta mõnda surmaga lõppevat haigust ja mees arvab, et ta peab lõpu ära ootama. Või siis on naisel metsikult raha ja mees peab enne lahkumist leidma võimaluse sellele käpp peale panna. Või kannatab naine psühhoosi all ja mees kardab seda, mida ta võib ette võtta.”
Mingi lõpplahenduseni ei jõudnud nad kunagi. Ja otse loomulikult ei öelnud Rachel mitte kunagi seda, mida ta tegelikult mõtles, ehk täpsemalt: „Mis sul ometi viga on? On ju selge, et ta armastab naist endiselt – miks sa raiskad oma aega?”, niisiis oli Helen nende jutuajamiste lõppedes alati taas veendunud, et Matthew vaevleb tõepoolest armastuseta abielus ja ootab üksnes õiget hetke asja lõpetamiseks ning Heleni juurde kolimiseks.
Helen fantaseeris sageli võimalusest Sophiele miskit moodi teada anda, millega täpselt tema abikaasa õhtuti aega sisustab. Tema lemmikfantaasias viskas hullunud (ja tõtt-öelda inetu) Sophie Matthew’ vähimagi leppimisvõimaluseta tänavale, kuid Matthew tundis sellest üksnes kergendust, sest sai võimaluse hakata viimaks elama elu, mille saabumist ta oli viimased neli aastat oodanud. Edasi jätkus fantaasia harilikult suure ja ilusa maamaja ostmise ning Heleni väikese käsitöökeraamikat valmistava firma juhiks saamisega (oma fantaasiates oli Helen alati osav tegema igasugu asju, mida ta päriselus kordagi proovinud polnud). Ja Matthew oli igati paslikult oma olemasolevad võsukesed täiesti unustanud.
Helen oli oletanud, ekslikult, nagu selgus, et Sophie on varastes viiekümnendates. Ta teadis, et naine käib tööl, ja Helen armastas ikka mõelda, et nagu temalgi nii on ka Sophiel lihtsalt töökoht, mitte karjäär. Tema kujutluses oli see midagi lihtsakoelist. Ehk käib ta vabatahtlikuks mõnes Oxfami poes ja sorteerib elatise teenimiseks teiste vanu püksipaare.
Tegelikult oli Sophie nelikümmend viis aastat vana. Tumedajuukseline ja tumedasilmne naine oli Heleniga üsna sarnane, kui üks suur patt välja arvata – nimelt oli ta Helenist mõned aastad vanem. Polnuks raske neid sõpradena ette kujutada, kui üks väike pisiasi selle juures seganud poleks …
Aastate jooksul olid Heleni tõelised sõbrad hakanud vähehaaval minema triivima. Nad olid vahetanud kõrtsid vaiksete kodus veedetud õhtute ja kahele inimestele mõeldud õhtusöökide vastu, kangete napside asemele oli astunud Pinot Grigio. Helen korraldas keskmiselt kord aastas õhtusöögi ning kutsus külla neli kuni kuus oma parimat sõbrannat (hea küll, kaks või kolm sõbrannat koos kaaslasega, sest meeldis see talle või mitte, käisid nad tal nüüd külas paarikaupa). Ta kuulas nende jutte lastest ja köögitarvikute soetamisest, üritades seejuures teeselda, et see kõik pakub talle huvi („Ta oskab nüüd juba ise kempsus käia. Imepärane! Kas ta kannab tõesti juba püksmähkmeid? Oh sa!”), kuid sisimas lämbus ta igavuse kätte. Ta üritas tõrjuda küsimusi Matthew’ ja Sophie ning selle kohta, kas tal poleks aeg mees juba sinnapaika jätta. Viimasel ajal oli naisele hakanud tunduma, et sõbrannad on hakanud teda hukka mõistma ja oma (enamasti täiesti kohutavalt ebaatraktiivseid) abikaasasid teraselt silmas pidama, muretsedes, ega nood pea ometi plaani Helenit hoovi tõmmata.
Vastuküllakutseid sai ta harva – erinevalt vallalisest mehest tekitab vallaline naine teatavat piinlikkust, isegi sõprade seas. Kui kutsuda külla paarike, kellega puhkusel tutvutud, võib naispool pahaks panna, kui mees kogu õhtu saadaoleva naisega jutustab. Ja kui siis naine peaks teada saama, et tema mehe vestluskaaslane on kellegi teise abikaasa armuke, läheb terve õhtu ära metsa. Niisiis, neil vähestel õhtutel, mil Helen väljas käis, oli tema kaaslaseks Rachel ning nad jõid ja tantsisid ja kirusid mehi täpselt nagu siis, kui nad olid kahekümnendates. Ainult mõlemal seisis neljakümnes sünnipäev ukse ees ja asi hakkas juba üsna meeleheitlik välja nägema.
Nüüd seadis Helen end istuma, klaas veini käes, ja valmistus Racheliga häid uudiseid jagama. Ta valis oma juhtmeta telefonil kolmanda lühivalikunumbri (esimene number: Matthew mobiil; teine number: ema ja isa; kolmas number: Rachel; neljas number: Racheli mobiil; viies number: ema mobiil; kuues number: töökoht. Jestas, kui masendav see ikka oli.) Racheli telefon kutsus. Ja kutsus. Viimaks, kui Helen oli just kõnet lõpetamas, Rachel viimaks vastas. Ta tundus kuidagi hajevil olevat.
„Tere.”
„Rach, mina olen. Arva ära, mis just …”
„Helen. Tere. Seda et … ehh … kuule, kas ma saan sulle homme tagasi helistada? Praegu ei ole kõige parem hetk. Neil on siin.”
Heakene küll. Neil oli mees, kellega Rachel oli paari nädala eest klubis kohtunud. Igati normaalne, töötas IT alal. Hea välimusega. Helen teadis, et nad olid pärast seda mõned korrad kokku saanud, talle oli asjast üsna põhjalik ülevaade antud. Üks õhtusöök. Mõned joogid kõrtsis. Seks kolmandal kohtamisel. Neljandal kohtamisel oli mees ööseks jäänud. Racheli tavapärane muster. Nädala pärast on ta mehest tüdinud. Kahe nädala pärast on temast saanud ajalugu.
Heleni ja Racheli tutvuse ajal oli Neile olnud üksjagu, või vähemalt nii Helen arvas. Sellal kui Helen lootusetult Simoni ja seejärel Matthew’ külge klammerdus, ei kestnud Racheli suhted reeglina kauem kui paar nädalat. Viimase mõne kuu jooksul olid tema elust läbi käinud tuletõrjuja Martin (liiga allumatu), raamatupoe omanik Ian (nüri) ja Nick, kahekümne kolme aastane juuksur, kes oli naisele eelistanud üheksateistkümneaastast poissi. Polnud midagi, mis lubanuks arvata, et Neiliga asjad teistmoodi kulgeks.
Helen ei lasknud Rachelit nii lihtsalt käest. „Ta ei pane pahaks, kui sa pisut lobised.”
„Ma ei saa. Ma helistan sulle homme, eks?”
„Aga Matthew just helistas mulle. Kell pool kümme õhtul. Ta tahab teisipäeval kokku saada. Mine ütle Neilile, et ta teeks teed või segaks mõne kokteili või midagi, ja siis sa saad mul aidata välja mõelda, mis tal kodus juhtuda võis, et ta midagi sellist teha tahab.”
„Ma ütlesin sulle, ma ei saa. Kuule, meil on siin tõeliselt mõnus olla ja ma ei taha seda ära rikkuda. Ma ei jäta teda sinuga lobisemiseks lihtsalt pöidlaid keerutama. Vast ainult siis, kui see oleks elu ja surma küsimus, aga ei ole ju. See võib vabalt hommikuni oodata. Kallis oled. Tšau.”
Rachel lõpetas kõne. Segadusse sattunud Helen istus, telefon ühes ja veiniklaas teises käes. Nende kümme aastat kestnud sõpruse jooksul oli Rachelil tema jaoks alati aega olnud. Ükski mees polnud iialgi olnud tähtsam kui isiklike traumade käes kannatava Heleni ärakuulamine. See sai tähendada vaid ühte asja. Neil oli eriline. Neil oli mees, kes päästab Racheli vallalisusega kaasnevast häbimärgistamisest. Helen ei saagi enam oma sõbrannat tolle edutute suhete pärast haletseda. Üks valdkond, milles üleolekut tunda, on läinud. Rachel oli kenam, edukam, teenis rohkem kui Helen ja nüüd oli tal oma mees – päris enda oma, kuna Heleni teada polnud tal kuskile naist ja lapsi peidetud. Rachel oli võitnud.
See oli ühe ajajärgu lõpp ja Helen teadis seda.
Naine vaatas kella ja otsustas magama minna. Lõpuks oli kell juba kolmveerand üksteist, telekast ei tulnud mitte muhvigi ja tema pidi hommikul tööle minema.
Kui Helen ja Matthew järgmisel päeval töö juures põgusalt kohtusid, olid naise tunded mehe vastu soojad ja leplikud, kuna mees oli temaga kokku saamise nimel oma plaane muutnud, sellal kui mees tundis tema vastu kiindumust, kuna oli järgmise nädala kokkusaamistega seotud ebakõlad täielikult unustanud ja talle tundus, et naine on tema vastu ilma erilise põhjuseta kena, ning see oli alati teretulnud. Mõlemad alustasid nädalalõppu õnnelikena.
Helenil õnnestus Rachel laupäeval pärastlõunaseks osturetkeks Neili küljest mõneks ajaks lahti kangutada ja vaatamata sellele, et ta oli sunnitud seejuures kuulama ülipõhjalikku ülevaadet nende õilmitsevast ehedast armastusest, oli neil ikkagi lõbus ning tal õnnestus ka endast ja oma suhtest täpselt nii palju rääkida, et asi end ära tasus. Laupäeva õhtu ja pühapäeva pidi ta küll enda seltskonnas veetma, kuid ta täitis aega poodides ja internetis kolades, et leida täiuslik jõulukingitus mehele, kel oli kõik olemas, kaasa arvatud naine, kes võis pead murdma hakata, kust mees oma uue kašmiirkampsuni sai. Selleks, et leida midagi sellist, mille iseendale soetamine mehe poolt usutav tunduks, kuid mille osas võis võrdlemisi kindel olla, et tegelikult ta seda ise endale enne jõulu ostma ei läheks, kui taipate, kuhu ma sihin, läks tarvis tõelist oskust. Viimaks valis Helen välja Paul Smithi portfelli.
Esmaspäeva hommikul oli Matthew kogu päeva koosolekutel, aga sama tegi ka Laura, niisiis oli Helenil meeldiv päev, mis möödus üksikute dokumentide koostamisega ja vahelduseks ajakirjade lugemise ja raadio kuulamisega. Ta kaalus keele peksmiseks Rachelile helistamist, kuid jättis selle siiski tegemata.
Punkt kell pool seitse helises naise uksekell ja Matthew oli kohal nagu tavaliselt, kaasas pudel veini ja karp jäätist. Nad keskendusid tavapärasele rutiinile: kiire ülevaade tööl toimunust, väike naps, seejärel loid rähklemine voodis, misjärel mõlemad rahuldust pakkuvasse unne vajusid.
Viis minutit enne kaheksat vaatas Matthew voodi kõrval laual lebavat käekella ja asus end üles ajama.
„Hommikul näeme,” ütles naine ja lülitas äratuskella välja enne, kui see jõudis helisema hakata.
Mees kummardus Helenit suudlema ja too põimis mõlemad käed ümber mehe kaela ega lasknud tal end sirgu ajada.
„Äkki sa pääsed homme õhtul natuke varem tulema? Ma võiksin sulle õhtusööki teha. Või pead sa kodus sööma?”
Matthew’ näol virvendas hetkeks kerge hämming ja ta küsis: „Homme?” Ning siis valgus hämmingu asemele aegamööda taipamine.
„Kas meil oli kokkulepe homseks?” küsis mees õlekõrre poole küünitades. „Homme ma ei saa, midagi muud tuli ette.”
Ja siis läks põrgu lahti.
„Mis mõttes midagi muud tuli ette?”
„Lihtsalt … pereasjad. Saad aru küll.”
„Sa lihtsalt unustasid mind ära, eks ole? Sa unustasid, et lubasid minuga kokku saada, ja lihtsalt leppisid oma naisega mingi kuradima teise asja kokku.”
„Rahune maha,” soovitas mees üleolevalt.
„Rahune maha? Sa ei mõtle üldse, et mina pean siin õhtust õhtusse üksi istuma.”
„Mine käi siis väljas. Mina sind ei takista.”
„Ma ei saa. Mul ei ole enam kellagagi väljas käia. Mitte keegi ei taha endale sõbraks inimest, kes abielumehega kepib.”
„Ah soo, nii et see on siis minu süü? Mina pean sinuga koos olemiseks pidevalt valetama. Kas sa üldse kujutad endale ette, kui raske see on?”
„Mina pole palunud sul valetada.”
„Jah, oled küll. Pidevalt. Sa tahad, et ma siia tuleksin, tahad minuga lõunal käia. Jestas, ma ei tea, kui palju kordi sa oled üritanud mind veenda Sophiele ütlema, et ma lähen konverentsile, ja selle asemel läheks kuskile sinuga nädalavahetuseks.”
„Aga sa ei ole seda ju mitte kunagi teinud.”
„Sest ma ei taha vahele jääda. Me leppisime omavahel kokku …”
„Perset me leppisime. Mul on teisel kohal olemisest kõrini! Alati olen mina see, kelle lootusi petetakse …”
„Mul on homse pärast kahju. Päriselt. Aga sa oled alati teadnud, kuidas asjad käivad.”
„Noh, igatahes nüüd mulle aitab,” kuulutas Helen trotslikult. „Päriselt.”
„Ja mida ma siis sinu arvates tegema pean, oma naisele ja lastele ütlema, et ma ei jõua peaaegu kunagi normaalsel ajal koju, kuna veedan aega oma tüdruksõbra seltsis?”
„Miks mitte?”
„Oled sa kuradima segi keeranud või?”
„Ei, ma ei ole kuradima segi keeranud. Ma ei saa aru, mida oleks nii kuradima kohutavat selles, kui sa oma kuradima täiuslikule naisele pärast kõiki neid aastaid tõtt räägiks.”
Vaikus.
Seda teemat olid Helen ja Matthew alati vältinud, kui nad just omavahel raevukalt ei tülitsenud. „Miks sa oma naist minu pärast maha ei jäta?” teemat. Nüüd olid need sõnad välja öeldud ja tagasi polnud neid enam võimalik võtta.
„Jäta Sophie mängust välja. Sellel pole temaga mingit kuradima pistmist.”
„Miks sa teda alati kaitsed?”
„Sest ta on mu naine ja see kõik pole tema süü. Ja sa teadsid selle suhte alates, et ma olen abielus.” Matthew pani palitu selga. „Ma hakkan hiljaks jääma. Ma pean minema, muidu ta hakkab mõtlema, kus ma olen olnud.”
Seekord ei suutnud Helen taganeda. „Tule taevas appi, aga ütle siis talle. Ausalt, mul on sellest kõrini. Räägi Sophiele minust, või kõik on läbi. Ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik on läbi.”
„Tore on.”
Matthew tõmbas välisukse enda selja taga kinni.