Читать книгу Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm - Страница 4

KARIBU! ^[1.]

Paljud küsivad minult, kuidas seal Keenias siis oli. Sellele küsimusele ei saa vastata viie minuti ega isegi tunni ajaga. Rohkem aega kuulamiseks aga inimestel enamasti ei ole.

Siit raamatust leiab minu vastuse.

Elasin Keenias ajavahemikus 2009–2011, kahel korral ning kokku aasta aega. Enne esimest minekut töötasin Elva haiglas füsioterapeudina ning enne teist olin aasta aega Euroopa Noorte vabatahtlik Rootsis, töötades projektijuhina rahvusvahelises noorteorganisatsioonis.

Esimesel korral läksin Keeniasse siirast huvist, milline on elu võimalikult erinevas kultuuriruumis. Mult küsiti, ega ma ei karda niimoodi üksinda minna. Loomulikult olin valmis olema tähelepanelik ja viima võimalikke riske miinimumini, kuid ainus, mida ma tõepoolest kartsin, oli see, et elu Keenias jääb igavaks ning midagi põnevat ei juhtugi.

Teist korda minnes olin targem ja teadsin, et seda hirmu ei ole. Keenias piisab vaid uksest välja astumisest, et sattuda täiesti planeerimata sündmustekeerisesse. Nüüd küsiti minult, miks ma lähen jälle samasse kohta – on mul see ju juba nähtud, tuntud ja kogetud. Ise ma nii ei arvanud – vastupidi, oli tekkinud palju küsimusi, ideid ja plaane seoses Keeniaga.

Suurema osa oma ajast elasin Shiandas, Keenia mõistes keskmise suurusega, 30 000 elanikuga Lääne-Keenia külas, kus hoolimata ülirahulikust elutempost juhtus rohkem, kui sellest eales kirjutada jõuab.

Keenia on kontrastne riik ning lõputult võiks rääkida selle erakordsest loodusest, põnevatest hõimukultuuridest ning huvitavast ajaloost. Mina jutustan oma Keenia loo aga inimeste kaudu. Esimestel nädalatel oli iga kohatud inimese lugu minu jaoks justkui filmist pärit, kuid juba mõne kuu jooksul muutusid varem nii šokeerivad elulood rutiiniks. Ma mattusin erinevate inspireerivate, uskumatute ja südantlõhestavate lugude alla, millel ei tundunud lõppu tulevat. Olles kogenud niivõrd palju, on raske lihtsalt koju minna ja unustada.

Ma ei teadnud, mida teha.

Kuni mõistsin, et minul on võimalus rääkida ja end kuuldavaks teha. Võimalus, mida lihtsatel keenialastel mitte kunagi ei ole. Jutustan teile mind enim mõjutanud inimeste lood. Lood, mis muidu jääks üheks miljonitest.

Tänan siinkohal vanemaid moraalse toe eest ning lisan isa tsitaadi enne mu esimest Keeniasse minekut: „Sellise tütre saamiseks – noh, sellise, kes Aafrikasse läheb –, selleks ei piisa ainult ühe vanema mõjust. Ikka mõlemad peavad imelikud olema!”

Asante sana! ^[2.]

Tartus,

juunis 2012

1 Tere tulemast! (suahiili k) [ ↵ ]

2 Aitäh! (suahiili k) [ ↵ ]