Читать книгу Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm - Страница 7

Balkani poolsaarelt pärit Julia loodab kuust ajast Keenias ilusat vabatahtliku kogemust ning toredat aega lastele pühendudes, võib-olla isegi parimat aega elus. Just sellist, nagu kõik vabatahtlikud lugematutel erinevatel internetikülgedel meenutavad. Julia illusioonid purunevad aga vaid paari päevaga.

Julia saabumisel orbudekodusse loen ta pilgust välja täpselt samad tunded, mis mindki kohale jõudes valdasid: väsimus ja magamatus, uskmatus, et lõpuks ongi ta kohal, eelarvamustevaba leplikkus ning valmisolek kõigeks. Doktorikraadi tegemise kõrvalt käis Julia pool aastat tööl, et tulla kuuks ajaks Keeniasse ning kohtuda ka kahe lapsega, keda ta on kuus kuud järjest koolirahaga toetanud.

Julial on kaasas igasugust varustust, mille hulka kuulub hulgaliselt sääsetõrjevahendeid ja käte desinfitseerijaid. Mida päev edasi, seda enam räägib ta soojast dušist, kodustest toitudest, puhtusest, korralikust internetist ja muudest mugavustest, mille puudumine teda selgelt ja iga päev häirib. Paar korda päevas lausub ta justkui ennast veenda üritades tõsisel ilmel: „Ma tulin siia ikkagi laste pärast!” ning võitleb vapralt edasi.

Julia kõrval tunnen end kohati ebamugavalt. Kuigi olen Keenias olnud vaid paar nädalat, ei oska ma talle mõistuspäraselt selgitada, miks mind ei morjenda duši, interneti ja koduste toitude puudumine ning nelja seinaga ümbritsetud augus seisneva välikempsu, pideva tolmu ja enam mitte isegi sääskede olemasolu.

Minu jaoks üsna tavalised asjad, näiteks pesukausis pea pesemine, ajavad Julia elevile ning panevad teda täpseid juhiseid küsima ja võidukalt teatama: „Homme proovin selle asja ära!”, nagu oleks tegemist keerulise ja ekstreemse protseduuriga.

Kaua Julia enda elamistingimuste pärast muretseda ei saa, sest tulevad uued ja suuremad probleemid. Kuna Julia on organisatsioonile interneti teel juba pool aastat vabatahtlikku tööd teinud, teab ta täpselt, kuidas asjad väidetavalt peaksid olema. Ent Murat, vabatahtlik Türgist, kes on orbudekodus meist tervelt kaks nädalat kauem elanud, teab täpselt, kuidas asjad tegelikult on. Paraku ei sobi Julia kujutelm ja Murati kogemus kuidagi kokku.

Igapäevast neljatunnist õpetajatööd, mida me kirjade järgi orbudekodusse tegema tulime, ei eksisteeri, kuna isegi klasse ei ole moodustatud. Kodulehel reklaamitakse neid muidugi juba pikka aega ning sponsorite toetust üha koguneb. Samuti ei toimi reaalselt ka projektid, mille käigus ostetakse toitu ja loomi kõrbeelanikele, kuigi annetusi on selle jaoks laekunud ohtralt. Veel enam: nimest hoolimata ei olegi siinne asutus tegelikult orbudekodu – enamikul lastel on vähemalt üks vanematest elus.

Igal lapsel on tavaliselt kaks sponsorit, mõnel isegi kolmneli ning üldine sponsorite arv kasvab pidevalt, kuid orbudekodu direktorile saadab lääne juhtkond igal kuul iga lapse kohta vaid ühe sponsori toetuse. Lapsed peavad kõikidele sponsoritele kirju kirjutama, mida nad ka teevad, seadmata kahtluse alla orbudekodusse jõudvate summade suuruse – neile on oluline, et nad saaksid koolis käia ja süüa. Avastame spondeeritavate nimekirjast ka lapsi, kes on juba ammu orbudekodust lahkunud. Enamasti on nendeks põhikoolitüdrukud, kes orbudekodus elades rasedaks jäid ning kel seejärel sealt igaveseks lahkuda kästi.

Teades annetuste arvukust, on raske mõista, miks orbudekodu omanik elamistingimuste parandamist oluliseks ei pea. Orbudekodus on liiga vähe voodeid – mõnes voodis magavad lapsed kahe- või kolmekesi. Pesemiseks on vaid paar väikest ruumi, aknad on katkised ning välikempsudes pole paberit kunagi olnud ega saagi olema. Köögis on vaid väga algelised söögitegemisvahendid: sütega töötav pliidi moodi asi, üks laud, paar nuga ja kaussi. Lapsed söövad väljas maas istudes. Loomafarmis, millele samuti kodulehel raha kogutakse ning mida laialt reklaamitakse, elavad hoolimata rohketest annetustest vaid üksikud loomad. Murat lisab, et kohapeal töötavaid direktoreid vallandatakse pidevalt – kohe, kui nad olukorra kohta oma arvamust avaldada või selgitusi küsida julgevad.

Ühel päeval tuleb Naomi minu ja Julia tuppa ja teatab, et juhtkond mõtleb raha mittesaatmiseks välja üha uusi vabandusi ning orbudekodu töötajaid ähvardab juba üürikorteritest väljaviskamine. Naomi küsib, kas meil oleks võimalik töötajate palgaraha laenata. Alguses ei ole me kindlad, kas meil nii suuri summasid on, kuid siis saame teada palganumbrid – ja need on šokeerivad. Suurem osa töötajaid teenib üle kahe korra vähem riigi 7000šillingilisest miinimumpalgast! Näiteks kokad, kes töötavad kaksteist tundi päevas ja seitse päeva nädalas, saavad palka 3000 šillingit ning eelkooliealiste laste päevased kasvatajad veelgi vähem.

Orbudekodu direktori ja meditsiiniõe palk on veidi üle Keenia miinimumpalga. Medõde teenis varem haiglas töötades kolm korda enam ning ainus, mis teda orbudekodus hoiab, on tasuta toit ja elamine. On irooniline, et meie Juliaga maksame oma elamise ja söögi eest kuus rohkem, kui enam kui saja lapse eest vastutav ning seitse päeva nädalas töötav direktor palka saab. Ametlikult on tal võimalus võtta vabu päevi, kuid tegelikkuses on see peaaegu võimatu, kuna saja kahekümne lapse peale on kohapeal elavat personali täpselt kaks inimest, kellest üks peab kogu aeg orbudekodus viibima ning teisel on vaja iga päev linnas erinevaid töökohustusi täita.

Miks töötajad ei kaeba? Saan aru, et lääne juhtkond hoiab neid pideva hirmu all sellega, et kõik enda arvamust väljendavad inimesed vallandatakse eranditult päevapealt. Üür vajab aga maksmist ning lapsed toitmist… Nii makstaksegi töötajatele ebainimlikult väikest palka ning nendega ei alustata mitte kunagi vestlust – sest Keenias on selline käitumine võimalik.

Ühel päeval toksib Murat telefonis tükk aega kirja, et edastada juhtkonnale meie soovitused orbudekodu elamistingimuste parandamiseks ja raha kokkuhoidmiseks. Üks soovitustest on asendada ebamugav ja kallis telefoniinternet USB internetipulgaga, mida pakub mitu Keenia telefonifirmat. Kuigi orbudekodul on kaks korralikku sülearvutit, peab kogu sidepidamine lääne juhtkonnaga toimuma telefoni vahendusel, saates e-kirju kindlaksmääratud aadressilt, kuhu on ligipääs vaid sellest konkreetsest telefonist.

Kiri saadetud, jätkavad Julia ja Murat emotsionaalset vestlust, mille käigus selgub järjest enam asju, mis on kirjas kodulehel ja mille jaoks kogutakse raha, kuid mida tegelikkuses ei ole.

Siis saabub vastus.

Murat võtab telefoni ning purskab naerma: „Ei ole võimalik! Lugege!”

Annan lugemise eesõiguse Juliale, kuna talle lähevad need asjad rohkem korda. Ta loeb ning vajub näost ära. Muigan. Meie kirjas olid igati mõistlikud soovitused ning ei usu, et vastus nii traagiline saaks olla. Arvan, et Julia lihtsalt pingutab üle.

Siis saan telefoni enda kätte ja loen. Loen mitu korda ja ei usu.

„Kui teile ei sobi minu laste kodu (jah, just nimelt tema laste kodu, mitte tema lastekodu) reeglid, siis lahkuge viivitamatult, kohe täna!”

Olen segaduses. Niisugune vastus on ebaküpse, ebakindla ja tasakaalutu inimese emotsionaalne purse ning erinevates riikides orbudekodusid omavalt inimeselt ma sellist kohe kindlasti ei oodanud. Eriti veel seetõttu, et kõik mulle kandideerimisprotsessi käigus saadetud kirjad olid väga läbimõeldud, professionaalsed ja ametlikud, mis jättis organisatsioonist ka vastava mulje. Täpselt nagu ka koduleht ning seal esitletud programmid.

Julia on kurb, segaduses ja häiritud.

„Nad teavad mind juba pool aastat! Ma olen nende heaks nii palju andnud! Nad teavad mu tööeetikat, minu panust organisatsiooni, ma olen nende heaks nii palju teinud! Kuidas nad saavad lihtsalt ühe kirja pärast paluda mul lahkuda?”

Märkamatult meie juurde astunud ja viimaseid fraase kuulnud Naomi muigab: „Te ei kujuta ette, mitu korda on minul palutud lahkuda, ja seda oluliselt tühisemate asjade pärast kui teie kiri. Ükskord julgesin ma näiteks küsida, millal jõuab kohale juba nädal aega hilinenud söögiraha lastele, kuna mul ei olnud enam isiklikku raha, et neile süüa osta.”

Hiljem mõistan, et kirjavahetusele ligipääsu võimaldamine vaid ühest konkreetsest telefonist on juhtkonna kaval tagala kindlustamise viis – juhul, kui vabatahtlikel lahkuda palutakse, jääb kogu kirjavahetus neile kättesaamatuks. Interneti kasutamine mobiiltelefonis on Keenias väga lihtne ning see on laialt levinud. Facebooki postitatakse sõnumeid nii Nairobi peenest kohvikust, külasopis asuvast elektrita mudaonnist kui ka tuuliselt kõrbeväljalt.

Selle negatiivse kogemuse järel on minu, Julia ja Murati nädalad täidetud koosolekute, plaanide, lugematute kirjade ja soovitustega juhtkonnale – ning järjekordsete järskude vastustega. Meie eesmärk on laste elu võimaluste piires inimlikumaks muuta ning vähemalt mõnigi projekt toimima saada.

Hoolimata kümnetest läbimõeldud soovitustest tulvil kirjadest, saame – kui solvunud ähvardused välja arvata – vastuseks vaid vabandusi ja keerutamist:

„Kohalikud direktorid vahetuvad pidevalt ja me ei saa uutele inimestele usaldada suurte summadega tegelemist.”

„Raha saatmine on kulukas, tegeleme asjadega siis, kui ise kohale jõuame.”

„Kas tõesti on mõned lapsed kõrbesse tagasi läinud ja enam orbudekodus ei ela?”

„Meil olid rasked ajad poolteist aastat tagasi, kui meie linna mõjutasid valimisjärgsed rahutused, ja me ei ole paari aasta jooksul veel saanud mõistlike hindadega pakkumist, et seda kohta renoveerida.”

Meie neid vabandusi ei mõista. 120 lapse eest on palgatud vastutama inimene, keda väidetavalt isegi mitte ei usaldata? Raha saatmist hõlbustavat kohalikku pangakaarti pole suudetud või tahetud teha? Ning korrektsete andmete kogumine, millest sõltub rahade paigutus, peaks olema ju elementaarne? Mõistmatust suurendab see, et ümberkaudsete inimeste info järgi on orbudekodu üks väheseid, mis rahutustes üldse kahjusid ei kandnud, ning et kõikjal on hulgaliselt ehitusteenuste ja -materjalide pakkujaid, kes teeksid töö ära minimaalse kasumi ja palga eest, kuna muidu ei saaks nad sedagi. Kõik on vaid kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.

Meie päevad orbudekodus on üha enam stressirikkamad. Õpetajatööd me teha ei saa, küll aga on meil naeruväärne kohustus istuda iga päev neli tundi enda raha eest internetipunktis ning saata sponsorlustaotlusi kõikjale, kuhu võimalik. Sama kohustus on ka Naomil, kuigi meil kõigil oleks selle asemel orbudekodus palju olulisemaid asju teha. Jääb selgusetuks, miks ei võiks seda teha sajad internetipõhised vabatahtlikud oma kodudes, kuid ka see on reegel, mida vaidlustada ei tohi.

Ühel päeval, kui me järjekordselt internetikohvikus enda kohustuslikku nelja tundi täis istume, märkan äkki, et Julia seisab koos Naomiga printeri kõrval, mis väsimatult aina uusi pabereid trükib, ja naerab. Ta naerab südamest, vabalt ja õnnelikult, pisarad silmis – nii, nagu ma teda varem naermas ei ole näinud. Julia naerus kõlab uskmatus, väsimus ja rõõm avastatud tõendite üle. Mõistan, et need on olulised paberid.

Lähen naiste juurde, võtan paberid ning hakkan sirvima. Numbrid, palju numbreid. Lehekülgede viisi nimesid, igaühe taga rahasummad ning konkreetne eesmärk, milleks isik selle summa annetas. Viimase viie kuu jooksul on annetatud 8000 dollarit, et osta kõrbeelanikele 200 kitse, 180 kana, 6 kaamelit ja 5 lehma. Naomi kinnitab, et sellest summast pole kohale jõudnud mitte midagi ning arvatavasti ei jõua ka. Ma vaatan seda paberit pikalt. Mind ei kohuta ega hämmasta mitte üldsumma suurus, vaid petetud inimeste rohkus. Ma loen ükshaaval neid nimesid ja tunnen, et mul on kõigi nende inimeste ees häbi.

Ja ma olen vihane, väga vihane!

Analüüsime Julia ja Muratiga värsket avastust ning üldist olukorda pikalt ning suutmata uskuda, et me ei saa selle situatsiooni muutmiseks tõesti mitte midagi teha, jätkame siiski pingutusi.

„Ma olen siin ainult nende laste nimel,” korrutab Julia päevast päeva, muutudes samas järjest närvilisemaks. Ta käib rahutult ringi, ei saa magada ega taha süüa. Murat muutub aina tõsisemaks ja mõtlikumaks. Uurime ka internetist, kas varasemad vabatahtlikud ja orbudekodu direktorid on oma kogemustest avalikult rääkinud. Üsna kiiresti leiamegi mõned sarnased kirjeldused, millele on kommentaarides tulist vasturünnakut alustanud orbudekodu lääne juhtkonda kuuluvad inimesed, väites, et sellist negatiivset reklaami tehakse nende lastekodule lihtsalt sellepärast, et „laste toetajaid ja raha hoopis kirjutajate isiklikele heategevusprojektidele saada”. Irooniline, kuid selline avalik arvamusavaldus peegeldab veel paremini juhtkonna mõtteviisi.

Naomi valab õli tulle kirjeldusega, et orbudekodu omanik ööbib neid külastades Nakuru kõige kallimas hotellis, kuigi orbudekodus on vabu tube ja voodeid – ning samal ajal üritab ta võita internetis kaastunnet väidetega, et müüs heategevuse nimel ennastohverdavalt maha enda maja ja elab nüüd autos.

Tunnen end jõuetuna. Me oleme järjekordsed vabatahtlikud, kes tulevad, näevad ja kogevad, kellel on infot ja kes teavad, kuid on võimetud seda kasutama ning muutust tooma.

Ühel päeval külastab orbudekodu lastekaitseametnik, hindab üldolukorda ning teatab, et laste elutingimused ei ole piisavad, et Keenia orbudekodudele kehtestatud nõuetele vastata. Samuti lisab ta, et orbudekodul ei ole ametlikku registreeringut ning kuna laste elutingimused aastate jooksul hoolimata korduvatest hoiatustest paranenud ei ole, siis laseb ta orbudekodu sulgeda juba järgmisel nädalal.

Naomi kutsub kokku kriisikoosoleku.

„Ei olegi ametlikult registreeritud?” küsib kustuma hakkava häälega Julia ning väristab üle põlve visatud jalga veelgi tugevamalt.

Naomi loeb talle omasel rahulikul moel ette kõik puudused, mis orbudekodul on, alates olematutest pesemisvõimalustest ja vähestest vooditest, lõpetades korraliku aia puudumisega. „Ma olen selle nimekirja mitu korda ka juhtkonnale saatnud ning oma lahendusvariante pakkunud, kuid nad pole mitte midagi ette võtnud,” ohkab Naomi.

„No me võime ju ise ka selle aia valmis ehitada ja remonti teha, muidu jääb 120 last päevapealt kodutuks,” pakub Murat kiirelt välja.

„Raha meile selleks ei saadeta,” teab Naomi. „Uskuge mind, ma olen proovinud.”

Fakt, et orbudekodul pole ametlikku tegevusluba, seab paljud asjad hoopis teise valgusse. Kuna orbudekodu ametlikult ei eksisteeri, ei peagi neil olema finantsaruannet ega laste nimekirja. Orbudekodul ei ole ametlikku aadressi, postkasti ega pangakontot, samuti saab omanikku ja juhtkonnaliikmeid kätte vaid interneti teel – vajalikke telefoninumbreid ei ole isegi kohalikul direktoril. Lapsed ja töötajad teavad, et elades ja töötades mitteametlikus asutuses, ei olegi neil õigusi ning orbudekodu juhtkond ei pea oma tegude eest kellelegi aru andma, sest neid lihtsalt ei ole olemas. Kohustusi pole, kasum on. Kõik, kes kaebavad ja vastu astuvad, visatakse päevapealt välja. Juhtkonna toimima pandud skeem tundub aina kavalam ning me tunneme end üha võimetumatena.

Õhtusel koosolekul arutame, mida orbudekodu sulgemise vastu ette võtta. Otsustame, et läheme lastekaitseametiga rääkima, et teada saada täpsed nõudmised ja neid siis täita püüda. Naomi tulla ei saa, kuna tal on järgmisel päeval juuksuri aeg, seega läheme Julia ja Muratiga kolmekesi.

Järgmisel hommikul lastekaitseameti kontorisse jõudes juhatatakse meid kohe suurt kasvu jässaka ametniku juurde, kes massiivse laua taga tumedas ülikonnas istudes on endaga ilmselgelt väga rahul. Selgitame talle lühidalt, miks me tulime. Ametnik vastab tüdinud ja enesekindla häälega, et on väsinud orbudekodule järeleandmisi tegemast ja ajapikendust andmast ning paneb selle nädala pärast kahtlemata kinni.

Murat küsib asjalikult vastu: „Aga mis siis juhtub, kui te selle kinni panete?”

„Kui orbudekodu oleks registreeritud, siis oleks me kohustatud lapsed teistesse kodudesse ümber paigutama. Registreerimata orbudekodu lapsed peavad aga tagasi minema sinna, kust nad tulid. Ma tean, et nende laste kodupiirkonnas ei ole mitte midagi. Ei ole toitu ega vett, koole ega tööd. Neil ei ole isegi maju, nad magavad väljas! Aga me peame nad tagasi saatma, muud võimalust ei ole.”

„Mida me teha saame, et seda ei juhtuks?”

„Tehke koht reeglitele vastavaks, aga nädalaga te seda ei suuda.”

Kuigi üritame ametnikuga kompromissile jõuda, on ta siiski kindlameelne ja järeleandmatu ning oleme sunnitud orbudekodusse löödud meeleolus ja halbade uudistega tagasi pöörduma. Meid võtab vastu Naomi, kes annab sõnatult lugeda järjekordset kirjavahetust, mis meid vägagi üllatab.

Kiri organisatsiooni üldlisti: „Üks murelik linnakodanik andis meile teada, et vabatahtlikud käisid täna lastekaitseametniku juures ning et Murat tahab orbudekodu sulgeda.”

Üldiselt meiliaadressilt on vastanud orbudekodu lapsed: „Emme, miks sa lased neil meiega niimoodi teha? Me ei taha tagasi koju minna, seal on nälg, janu! Emme, palun aita meid!”

Orbudekodu juhtkonna vastus: „Oh, mu kallid lapsed! Ma ei jäta teid! Võitlen teie eest enda eluga. Need pahad inimesed ei saa teile liiga teha!”

Lisaks sellele, et lastekaitseametniku juures räägitu on meie kahjuks ümber pööratud, on meie jaoks täiesti normaalne ja asjakohane tegutsemisviis muudetud suureks probleemiks. Tol hetkel ei saa ma põhjustest aru. Hiljem sellele tagasi mõeldes mõistan, et tegime midagi sellist, mis meile tundus igati loogiline, kuid oli kohalikus kultuuris täiesti ebatavaline: proovisime asja lahendada ametlikult ning ausalt.

Kuna lapsed on saadud kirja pärast väga ärritunud, otsustame, et proovime neile olukorda selgitada, ning palume koosoleku kokku kutsuda. Peagi seisame umbes viiekümne vanema lapse ees ning Julia seletab neile olukorda. Proovime rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on, mitte nii, nagu seda neile esitatakse. Julia on väsinud ja närviline. Ta on päevad läbi püüdnud olukorda lahendada, puhkehetkedel lahendusvariante välja mõelda ning öösiti ta palju magada ei saa.

Kuigi meil oli vaikiv kokkulepe, et räägime koos, siis mina olen täiesti vait. Istun vaikselt seina ääres ning varjan käega nägu – ma ei taha laste poole vaadata. Tunnen, kuidas Julia sõnad ja kogu hingest pühendumine, mis on suunatud nendele lastele, läheb neist sujuvalt mööda või põrkub tagasi. Lapsed, kelle nimel ta päevast päeva võitlust jätkab, ei usu tema öeldut juba enne, kui ta on alustanud. Just seda ei taha ma endale tunnistada. Nad kuulavad, aga ei kuule. Mõtlen, et palju kergem oleks lihtsalt ära minna. Panna see värav enda selja taga kinni ning kõik unustada.

Koosoleku lõppedes tuleb paar vanemat poissi Naomilt küsima, mida edasi teha. Nad on segaduses, ei tea, keda uskuda, ning saadud informatsiooni on liiga palju.

„Vaadake, vabatahtlikud lähevad siit ära paari nädala pärast, mina võib-olla paari kuu pärast, kuid teie peate siin veel aastaid elama,” ütleb Naomi rahulikult. „Te peate olema väga targad.”

Ruumist lahkudes tunnen, et selgitamiskatse oli mõttetu üritus. Lastele tähendaks meie uskumine ja usaldamine registreerimata orbudekodust viivitamatut väljaviskamist ehk siis silmapilkset tänavale sattumist isegi kojusõiduks vajaliku rahata.

Koosolekust saab murdepunkt. Me ei jõua enam tuuleveskitega võidelda ning mõtted liiguvad üha enam lahkumise juurde. Nii Julia kui Murat käivad ringi rõhutud nägudega, meie vestlused jäävad tihti katki ning igaüks laskub vaikselt muremõtetesse.

Arvestades olukorda, ei tule kellelegi üllatusena Julia otsus lahkuda Keeniast nädal varem. Ta helistab kallimale ning ahastab abi paludes telefoni: „Ma olen siin keset Aafrikat ja nüüd pean lennukipileti ka veel ümber vahetama!” Julia teeb olukorra ilmselgelt traagilisemaks, kui see on. Meil on isiklikuks otstarbeks hangitud USB internet ning kesklinnas saab kümnetes kohtades printida ja internetti kasutada. Huvitav, kuidas Julia Aafrikast veel koju jõudnuna räägib?