Читать книгу Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm - Страница 6

Imeväikese palga eest 120 lapsega orbudekodu juhatav Naomi on ideaalne näide Keenia iseseisvast ja haritud naisest: sihikindel edasirühkija, kes ei lase end heidutada ei väikestest ega suurtest takistustest. Naomi ei kahtle kunagi, vähemalt mitte avalikult. Ta teab alati, mida tahab ja kuhu läheb.

Pikas beežis kleidis pisikesekasvuline Naomi ootab mind lennujaamas, suur nimesilt käes. Pärast kiirete tervituste vahetamist kaupleb ta juba taksojuhtidega ning enne kui ma arugi saan, olen teel Nairobi poole. Kuna olen vahetult enne ärasõitu üsna tõsiselt haigestunud, tunnen end nüüd autos palaviku, peavalu ja käheda kurguga istudes ning enda ümber toimuvat jälgides justkui veidras unenäos olevat.

Meie taksojuhi sõidustiil on jõuline, ta keerab kõhklemata ja ohtlikult vahele kahele eessõitvale autole ning hakkab silmadega juba uut samasugust võimalust otsima, jäädes seejuures ise täiesti rahulikuks. Pärast järjekordset manöövrit, mis paneb mind eesolevast istmest kõvasti kinni haarama, vaatab ta mulle tahavaatepeeglist ülisõbralikult naeratades otsa: „See on Keenia. Tere tulemast!”

Naomi muigab veidi mõtlikult, kohendab soengut ning täpsustab: „See ei ole Keenia. See on Nairobi.”

Vaatan autoaknast välja ning otse meie kõrval on täpselt samasugune kollase triibuga valge takso, mille roolis istub äravahetamiseni sarnase sõidustiili ja selle juurde kuuluva ülirahuliku olekuga taksojuht.

Tänavatel on tohutult inimesi. Mõnes kohas on valgusfoorid ja ülekäigurajad, kuid teed ületatakse siis, kui see on ohutu – tähendab, Nairobi mõistes ohutu. Sajad inimesed astuvad suvalises kohas teele ning kõnnivad mitmerealisel sõiduteel korraks peatunud autode vahel, mille juhid ajavad läbi autoakna juttu oma tuttavatega, kes rahulikult keset sõiduteed seisavad. Lisaks ilmub seisatanud autode juurde hulganisti kaubapakkujaid, kes müüdavat igast lahtisest aknast sisse toppida üritavad ning paremat müügivõimalust otsides ümber autode joostes oma elu ohtu seavad.

Seal, kus lõpeb kõnnitee, ei lõpe jalakäijad: inimesed kasutavad kõndimiseks meelsasti autoteed, sest kõnnitee on hõivatud tänavakaubitsejate, linadele laotatud müügikohtadega. Naomi selgitab, et Nairobi tänavatel kõndides tuleb olla väga tähelepanelik, kuna varguste ja röövimiste sageduse tõttu on linn saanud hüüdnimeks Nairobbery^[1.]. Linn, kus igaüks on enda eest väljas.

Nii autojuht kui Naomi on kogu selle segaduse keskel stoiliselt rahulikud. Ent kui esmapilgul tundub Nairobi sagimine täiesti vastandlik neist õhkuvale rahule, siis peagi märkan, et kõikide tänaval tõttajate samm on täpselt samamoodi kontrollitult enesekindel ning olek kõigutamatu.

Kesklinna tänavad on ääristatud lõputuna näiva taksoriviga ning enamiku liikuvatest sõidukitest moodustavad erineva suurusega bussid. Minibussid ehk matatu’d on eristatavad kollase triibu järgi, suuremad bussid on kirevavärvilised. Kõikjal on suured ja värvilised reklaamplakatid, kaubanduskeskused, toidukohad, veidi eemal paistavad sinakast klaasist pilvelõhkujad. Tänaval kiirustajad on riides nüüdisaegselt, kuid silmatorkavalt konservatiivselt. Pintsakud, ülikonnad, ranged kostüümid, valged triiksärgid. Või nööbitavad pluusid, läikima löödud tumedad kingad ja massiivsed kullaläikelised käekellad. Samas leidub ka üleni mustas islamiusulisi naisi, hulgaliselt laiades teksades ja T-särkides või õlapaeltega pluusides ja tohutute päikeseprillidega noori, üksikuid traditsioonilistesse punastesse riidetükkidesse mähitud karjakasvatajaid ning räbaldunud riietes kerjuseid, nii lapsi kui täiskasvanuid.

„Miks enamik inimesi pikkade pükste ja triiksärkidega käib? Ja pintsakute ja villaste vestidega, kui ilm on niivõrd soe?” uurin Naomilt läbi oma haigusehämu.

„Neile meeldib rõivastega näidata, et nad on haritud ning teatud positsioonile jõudnud. Usutakse, et kui sa niimoodi riidesse paned, siis võetakse sind tõsisemalt. Paljudes töökohtades on kehtestatud ka riietumisreeglid, mis on üsna ranged,” selgitab Naomi ning küsib omakorda: „Ja kuidas su reis möödus?”

„Hästi, aga ma ei saa palju rääkida, olen haige,” kähistan selgituseks.

„Kas midagi tõsist?”

„Ei, lihtsalt mingi viirus.”

„Küll saad varsti terveks,” ütleb Naomi täiesti muutumatu häälega, milles ei ole kaastunnet ega muret. Isegi mitte viisakat hoolimist. Ainult asjalikkus. Nii lihtsalt, ühe lausega, võtab ta kokku minu mitmepäevased nõupidamised arstidega ning hirmu haigena Keeniasse jõudmise ees.

Takso peatub ning Naomi läheb – ikka rõhutatult rahulikul sammul – bussipileteid ostma. Minagi pean astuma välja, kogu selle sagimise keskele. Tõtakalt möödub minust sadu inimesi. Tänavad on rahvarohked ja kaootilised, inimesed hoopis teistsuguse temperamendi ja olekuga, kui ma harjunud olen, ning see kokku tekitab äkki ebakindla tunde.

Õnneks leiame kiiresti matatu ja laotame kotid lisaistmele, mille eest ka maksame. Ma ei tunne veel Keenia kirjutamata seadusi ega tea enda rolli ühiskonnas, kuid märkan, et Naomil on õigus: ülikondades ja rangetes kostüümides mehed-naised juhatatakse neile ust lahti tehes matatu eesistmetele, mis on ülejäänud bussist ning sagimisest mugavalt eraldatud. Kehvemates riietes reisijad ronivad aga vaikselt tagumistele kohtadele, kuhu neid mahutatakse istmete arvust mitu korda enam.

Pooleldi lahti jäetud matatu-aknast pistetakse pidevalt sisse erinevaid käsi erinevate kaupadega. Enesekindlusega kauplejatel probleeme ei ole, kaupa surutakse peale jõuliselt ja häbitult, jäädes samas siiski lõpuni sõbralikuks. Tüütuks, kuid sõbralikuks. „Osta mult küpsiseid! Äkki meeldivad sulle pulgakommid? Ei taha? Toeta siis niisama veidi mu perekonda! Osta lihtsalt midagi! Miks sa mind toetada ei taha?” Müügimehed mängivad mängu, milles nad saavad ainult võita.

„Kas tahad, ma ostan sulle midagi? Ära ise osta, nad petavad sind, sest sa ei tea hindu!” õpetab Naomi. „Ja kus su fotokas on? Ah, on veel alles. Mulle tundus, et keegi võttis selle just ära.”

Äkki hakkab matatu sõitma. Niikaua, kui buss otsib teed ummikust välja, sörgib selle kõrval punase vestiga noormees, kes tahab näha kõigi pileteid ja kirjutab makstud summad vihikusse – aiman, et selle järgi jagatakse hiljem kasumit. Lõpuks tõmbab ta bussiukse jooksu pealt kinni ning kulgeme vaikselt mööda Nairobi tänavaid linnast välja Nakuru poole.

Olen palavikus, magamata, haigusest tingitud isutuse tõttu ka söömata ning mul on raske meenutada, millal end viimati nii halvasti tundsin. Kuid see ei ole hetkel tähtis. Ma aina vaatan enda ümber, üritades tabada iga detaili. Kõik on nii ebareaalselt ehe ja tõeline, et tundub, nagu istuksin matatu asemel kinos ja vaataksin Aafrika filmi.

Tööpäeva kohta on tänaval ning maantee ääres meeletul hulgal inimesi. Naised kannavad pea peal raskeid maisikotte, veenõusid või banaanikobaraid, liikudes edasi väga rahulikult, justkui nad ei soovikski rasket kandamit võimalikult kiiresti koju toimetada. Maanteel jalutavad väärika sammu ning tõsise näoga mehed, ajades enda ees lehmakarja. Aegajalt jalutab teel või selle kõrval mõni kits, kana või siga: ka need loomad tunduvad täpselt teadvat, mida nad teevad. Igal pool on harjumatult palju prügi ja tolmu. Lapsed. Palju lapsi. Paljasjalgseid lapsi. Näib, nagu keegi nende järele otseselt ei vaataks. Aastased lapsed on kõikjal kaasas endast napilt kümmekond aastat vanematega, kes pisikesi kogenud võttega puusal tassivad.

Tolmustes ja räbaldunud riietes mehed lamasklevad maantee kõrval, kuid neist vaid paar meetrit eemal istuvad välikohvikus ülikondades, valgete triiksärkidega sookaaslased ning tumedates kostüümides, viimistletud soengutega naised, ajades rõõmsalt juttu ning lugedes lehti. Igaüks ajab enda asja ning ka tänava ääres vedelemine, rääkimata loomakarja ajamisest, on inimeste hoiakust välja lugedes kõige loomulikum ja väärikam tegevus.

Maanteed ääristavad pisikesed poed, väikesed reklaamvärvides kohvikud ning punakatest tellistest laotud lagunenud ehitised. Teedel on palju jalgrattureid, kellest mõned hoiavad liikumiskiiruse suurendamiseks kinni sõitvatest veoautodest, ning hulk mootorrattaid, mille igapäevariietes juht kannab enamasti kiivrit, aga tagaistmel sõitjal see üldjuhul puudub. Maantee ääres on üllatavalt tihti politseipatrulle, mis autosid järjest kinni peavad, kuid ei jää silma, et kedagi trahvitaks, olgugi et põhjust selleks oleks rohkem kui küll. Ka meie matatu peetakse kinni, juht läheb korra autost välja politseinikuga rääkima ning juba ta ongi tagasi, et sõitu jätkata.

„Mis juhtus?” küsin Naomilt.

„Ta maksis sada šillingit^[2.] altkäemaksu.”

„Kas kõik maksavad seda?”

„Jah, põhjus leitakse alati. Muidu viivad nad su jaoskonda ja seal pead veel rohkem maksma.”

Suurematest küladest möödudes märkan, et olulise osa teeäärsest pinnast hõivab elanike improviseeritud turg. Inimesed panevad kauba tee kõrvale riidetükile maha. Müüjateks on enamasti naised, kes tulevad igal hommikul samasse kohta samu asju müüma, lootes, et sel päeval läheb mõnel külaelanikul just nende kaupa vaja. Kes müüb veekanistreid, kes jalanõusid ja riideid, kes raadioid, tabalukke, madratseid, savinõusid, seepi, pesupulbrit… Toiduainetest ja mobiili kõnekaartidest rääkimata.

Sagimise ja rahvarohkuse kõrval täiustavad muljet vaated kontrastirikkale vahelduvale maastikule: lõpututele rohelistele mägedele, pisikestele järvedele ja Keeniat läbivale tohutule rohelisele orule Great Rift Valleyle (Ida-Aafrika riftivöönd).

Vaate nautimise rikub vahejuhtum, kus meie matatu vasakusse esinurka sõidab sisse veoauto. Õnneks piirdub asi vaid purunenud küljepeegli ja juhtide emotsionaalse vaidlusega.

Nakuru linnas matatu’st välja astudes tundub, et olen sattunud keset kaost. Ma ei tea täpselt, kuhu astuda või mida hakata peale mulle äkitselt osutatava tähelepanuga. Inimesed kogunevad minu ja mu kottide ümber, teretavad, küsivad erinevaid küsimusi mu päritolu ja Keenias viibimise põhjuste kohta ning juba toob üks mees kuskilt kastide transportimiseks mõeldud kärulaadse vahendi ja hakkab nõusolekut küsimata mu kotte järgmise matatu poole viima. Naomi maksab abi osutanud mehele kiiresti kakskümmend šillingit ning tema kõrval seisev punase nokkmütsiga noormees küsib mult korduvalt väga lootusrikkalt: „Kas sa armastad mind?”

Minu järel astub matatu pealt maha samuti mitut kotti kandev valge naine, kes hakkab kõiki ignoreerides, keskendunud pilgul ja kiirel sammul kindlas suunas kõndima. Teda ei tülita peale paari edasisõiduvõimaluse pakkuja keegi. Hakkan Naomi ülimalt enesekindlast käitumisest aru saama. Tänavail leidub alati neid, kes tahavad sinu pealt teenida. See on fakt. Seega pead täpselt teadma, kuhu sa lähed ning millist teenust tahad või ei taha. Kahtlemist kasutatakse ära.

Orbudekodu, mille direktor Naomi on, asub üsna Nakuru äärelinnas, vaiksel kõrvalteel, ääristatuna lagedast põllumaast. Kohale jõudes jooksevad lapsed mind kallistama ning asuvad kotte tuppa tassima. See hetk on ebareaalne, kuna olen seda oodanud nii kaua. Kõige imelikum tundub, et ka lapsed, kes ei ole mind mitte kunagi näinud ning elavad seitsme tuhande kilomeetri kaugusel, on mind terve päeva oodanud.

Naomi näitab mulle mu tuba, kus on narivoodi kahe sääsevõrguga, kaks lauda ja toolid. Ta annab võtme ja käsib ukse kindlasti alati lukku panna.

„Aga miks? Ma usaldan siin kõiki ja ega mult midagi väga varastada ei olegi,” protesteerin.

„Ei, pane uks lukku, meil on olnud halbu kogemusi,” on Naomi konkreetne.

Ma olen sellest käsust häiritud. Milleks tekitada lastele juba esimesel päeval tunne, et ma neid ei usalda? Kuid käsk on käsk. Nii lukustangi nüüd ja edaspidi isegi korraks välja minnes kahekümne lapse silme all enda toa ning tunnen end – nii nüüd kui edaspidi – iga kord halvasti.

Naomi korraldab mulle tutvustava jalutuskäigu ning tagasi jõuame lõunasöögiks. Annan kaasatoodud kolm kohvritäit annetusi Naomi kätte, võttes välja vaid üheainsa kilekoti isiklike asjadega. Rõhutati ju orbudekodu juhtkonna saadetud meilides pidevalt, et võtaksin kaasa võimalikult vähe isiklikke asju ning palju annetusi. Seejärel otsustan teha lõunauinaku, kuna haiguse ja magamatuse tõttu pole ma võimeline enam sammugi astuma. Ma ei jaksa isegi sööma minna, kuigi ei mäleta, millal ma viimati sõin, ja kõht on tegelikult väga tühi.

Viimaste jõupingutustega oma tuppa jõudes tõmban kohe kardinad ette ja topin sääsevõrgu ääred korralikult madratsi alla. Uni hakkab just tulema, kui kuulen pininat. Sääsk? Malaaria! Mind haarab hirm. Kus see sääsk on? Kas võrgu sees või väljas? Üritan mobiiltelefoniga enda ümber valgust näidata, kuid sääske ei näe. Kuigi olen võtnud malaariat ennetavaid ravimeid, kardan sääske väga. Seega poen sääsevõrgu alt välja, tõmban kardinad eest, võtan raamatu ja asun rünnakule – paljaste kätega ma seda looma tappa ei julge. Lõpuks taban arvatava piniseja ning maandun täiesti kurnatuna linade vahele. Jõuan veel vaevu mõelda, kas sääsevõrk sai ikka korralikult kinni, ning vajun sügavasse unne.

Üles ärgates vaatan segaduses enda ümber. Kus ma olen? Miks mu kurk nii valus on? Miks ma mingi võrgu all magan? Siis kuulen väljast laste kilkeid ning tuleb meelde, et hommikul maandusin Aafrikas. Suurepärane – aga hetkel huvitab mind kõige rohkem toit ja vesi.

Lähen Naomi tuppa, et küsida, kas mul on veel võimalik süüa saada – kuid tema teatab esimese asjana, et jagas just mu annetused laiali. Olen pettunud. Mitu kuud kogumistööd ning mul ei olnud isegi võimalust näha, kes lastest millise asja sai! Samuti ei saanud ma teha annetajate jaoks pilte.

Naomi annab mulle taldriku toiduga, mis on minu tarvis alles hoitud. Lähen sellega oma tuppa, istun voodile ning avastan, et juua pole. Õues on suur tume veekanister, mille küljes on pisike kraan, kuid igaks juhuks otsustan enne selle vee joomist Naomiga konsulteerida.

„Ära joo seda vett! Lapsed muidugi joovad, nad on harjunud, aga meie ostame enda joogivee alati poest!” selgitab Naomi kategooriliselt ning annab mulle selleks õhtuks vajaliku veekoguse enda varudest. Hiljem selgub, et kanistris olev vesi on klooripõhise puhastusvedelikuga töödeldud ning tervisele täiesti ohutu – kuid Naomil on võimalik lubada endale pudelivett ning seda ta ka teeb.

Lühikese aja jooksul, kui ma Naomi pudelist endale vett kallan, käib toast sisse-välja kümneid lapsi. Kellel on vaja raha kingade parandamiseks, kel pastakat, kes küsib luba haiguse tõttu mitte kooli minna. Minu annetuste tagaselja jagamisest tekkinud väikest nördimust leevendab see, et nii mõnigi vanem laps astub mu juurde ning tänab kingituste eest. Mind üllatab nende viisakus.

Naomi voodil olevas arvutis on korraga lahti neli erinevat Exceli tabelit, mida ta lastega suhtlemise vahepeal täita üritab. Ilmselgelt on naisele antud üleinimlikult palju tööülesandeid: ta on ainus, kes 120 lapse ja orbudekodu asju ajab. Minu üllatuseks on tal aga seda tehes täpselt samasugune enesekindel ja kõigutamatult rahulik ilme kui hommikul lennujaamas.

Märkan voodil fotosid Naomist ja veidi vanemast valgest mehest.

„Me oleme abielus ja ma lähen USAsse elama,” selgitab Naomi minu pilku nähes. „Ma ei tea küll, kui kaua viisa tegemine aega võtab, aga tahan minna niipea kui võimalik.”

Muigan, sest olukord on irooniline: olles pärast pikka ootamist jõudnud Keeniasse, kohtun inimesega, kes tahab kannatamatult sealt minema saada.

Naise kohta, kes ootab abikaasa juurde USAsse saamist, teeb Naomi erakordselt motiveeritult tööd – ja seda imeväikese palga eest. Tema suhtumisest võib välja lugeda, et kui ta juba siin on, siis annab ta endast kõik, kuid kui lahkub, annab uuesti maksimumi seal, kus seda vaja on. Nagu ma hiljem kogen, ei lase ta end mitte millestki mõjutada. Naomi teeb oma tööd ja ei kurda.

Õhtul kogunevad lapsed mu maja ette, veavad kaasa mingisuguse imeliku plekist asja ning hakkavad selle ümber tantsima. Üks tüdruk hakkab seda kätega taguma ning teised laulma. Arvan alguses, et lapsed tantsivad ja laulavad niimoodi igal õhtul, kuid tuleb välja, et see on minu tervitustants. Istun trepil, kuulan laste hõimulaule ning vaatan kauguses loojuva päikese kuma savannipuude kohal. Kõik tundub hetkeks idülliline ja täpselt selline Aafrika, millest olen enne lugenud. Tundub müstiline, kui lihtne on astuda täiesti uude ellu ja keskkonda.

Järgmisel hommikul äratab mind söögijärjekorras seisvate laste rõõmus jutustamine ja sagimine. Vaatan kella. Pool seitse! Päike tõuseb ja tundub, et päev algab kõigile koos sellega. Lähen endale tööülesandeid küsima ning leian eest mobiilist sõnumit lugeva Naomi.

„Meile ei saadeta selle nädala jooksul juhtkonnalt ei toiduega palgaraha,” ütleb ta pikema sissejuhatuseta. „Mõlemat on aga hädasti vaja.”

„Mis mõttes ei saadeta?” ei saa ma aru.

„Seda on varemgi juhtunud,” kehitab Naomi õlgu ja seletab, et sõnum oli orbudekodu omanikult, kes, nagu ma tean, on pärit kõrge elatustasemega lääneriigist ning juhib kogu tegevust oma teisel kontinendil asuvast mugavast korterist telefoni teel. Kõik otsuseid tegevad juhtkonnaliikmed on pärit erinevatest lääneriikidest ning külastavad orbudekodu kord aastas.

Kohapeal ilma rahata toime tulema pidav Naomi võtab raha mittesaabumise teadmiseks ning hakkab häirimatult laste kooliasju sorteerima. Ta ei kaeba, ei lähe endast välja ega hädalda, vaid jääb endiselt täiesti rahulikuks ja väärikaks ning lõpetab teema hoopis sõbraliku pakkumisega: „Tule, ma tutvustan sulle kesklinna, siis sa tead, kus asuvad Nakuru olulisemad kohad!”

Sõidame matatu’ga kesklinna ning satume mulle nüüdseks juba tuttavasse kaosesse. Naomi möödub pealetükkivatest kaubapakkujatest ja muudest tülitajatest rõhutatud rahulikkuse ja enesekindlusega ning ületab tuima näoga meeletu liiklusega sõiduteed, nagu oleks liikuvate autode vahelt läbi trügimine tema jaoks igapäevane tegevus. Parasjagu mitte auto alla jääda üritades taipan, et täpselt nii see ju ongi.

„Mzungu!” kuulen juba mitmendat korda mulle järele karjutavat. Naomi selgitab, et see tähendab valget inimest ning et selline tänaval järelehüüdmine ongi tavaline. Kõnnin edasi, pööramata hõigetele suuremat tähelepanu – hetkel on olulisemaidki asju, millele keskenduda.

Kõigepealt näitab Naomi mulle internetikohvikuid, kus interneti kasutamine maksab üks šilling minutis. Seejärel läheme poodi, mis ei erine märgatavalt Euroopa omadest. Ma tahan osta vett ning valida on paljude erinevate firmade ning pudelisuuruste vahel. Seisan minutikese leti ees ja proovin ülevaadet saada, kui Naomi juba kärsitult küsib: „Noh, millist sa siis tahad?” Talle jääb silmanähtavalt selgusetuks, kuidas saab midagi nii kaua valida. Võtan kiirelt viieliitrise vee ning liigun küpsiseriiuli juurde, kus valik on sama mitmekesine. Pärast lühidat valimisprotseduuri märkan Naomi kannatamatut pilku ning haaran esimese ettejuhtuva paki.

Hoolimata rahanappusest on Naomile antud käsk osta lastele riideid ning nii suundume poe teisele korrusele. Naine vaatab kiirelt lastepükste väljapanekut ning juba ta haarabki mõned paarid. Sama kordub teiste lettide juures. Kolme minutiga on kuhi riideid kokku kogutud.

Võtan ka endale mõne püksipaari. Mõtlen, vaatan, lähen proovikabiini ning valin lõpuks ühed välja. Kabiinist väljudes saan Naomi pika pilgu osaliseks ning mõistan, et mul läks jälle üüratult aega.

„Kas sa tahad veel midagi osta?” küsib Naomi.

Hakkan peaaegu ütlema, et tahaksin lihtsalt poes ringi vaadata, kuid saan viimasel hetkel pidama – vaevalt Naomi seda soovi mõistaks. Seepärast vastan kiirelt: „Ei, muud pole vaja” ning mõtlen ise, kas temal on alati poodi minnes peas valmis nimekiri, mida ta täpselt tahab.

Järgnevate nädalate jooksul saan vastuse. Jah, Naomi teab alati, mida ta tahab, ning seda kõige kohta, mida ta teeb. Ja mitte ainult Naomi. Minu uue igapäevaelu keskkond on justkui poksiring, kus kõik on alati kaitsepositsioonil ning tegutseda tuleb kiiresti ja otsustavalt. Pole aega kahelda, vaid tuleb olla valmis, sest löök tuleb varem või hiljem. Ebakindlust ja kahtlust kasutatakse ära ning kaotajatele kaasa ei tunta.

1 Ingliskeelne sõnamäng: Nairobi + robbery (röövimine).[ ↵ ]

2 Üks euro võrdub u 110 Keenia šillingiga. [ ↵ ]