Читать книгу Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest - Janika Vaikjärv - Страница 5

Me mägede tippe tahame vallutada.

Nii nende jõu enda omale allutada.

Me merega mässame, mängime tulega.

Kõik üles saab märgitud pliiatsi, sulega.

Me räägime kõikjal, mis oleme suutnud.

Iga käidud kord meis miskit on muutnud.

Saame vanemaks, ikka ei vaibu see iha.

Luhtub vallutus, kasvab vaid trots, kasvab viha.

Austa mäge, tuld, merd, maad.

Nii seda, mis otsid, kätte kord saad.

Võida enda sees mässav torm ja sa näed.

Jättes tipud, on kaunid ka väiksemad mäed.

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib mu õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav on kogu see ettevõtmine? Miks sa jälle lähed?“

Hea sõber arvab, et vallutada sama mäe tippu mitu korda järjest on rutiinne ja igav. „Normaalsed inimesed käivad seitsmel erineval kontinendil, seitsmel erineval tipul. Otsivad uusi väljakutseid. Sina käid seitse korda sama mäe tipus. Lähed jälle. Miks?“

Ju ma siis ei ole tavamõttes normaalne. Mul on oma lugu selle mäega ja see on meie ühine saladus. See, kes minu ja mäe vahelise saladuse lahti muugib, saab mõlemad korraga endale. Siiani ei ole seda juhtunud või ei ole tahetud. Las see saladus jääb siis seni mulle.

Ent ei ole mõtet rääkida rutiinist, ammugi igavusest. Mägi on küll sama, kuid inimesed, olukorrad ja ilm on alati erinevad. Ning väga hea enesetunne ja meeletu elujõud, mis pärast pingutust kaasneb, korvab kõik eelnenud raskused. Lisaks mõned kaotatud kilod. Nii sai minu hobist töö ja töö on samas endiselt mu hobi.

Paljudel, kes ei ole mägimatkamisega eriti kokku puutunud, on unistus näha maailma ilusaimat päikesetõusu, mis avaneb Aafrika katuselt. Sellele unelmale on kindlasti kaasa aidanud ohtrad legendid ja raamatud Kilimanjaro kohta, nendeta ei matkaks sellel mäel aastas 50 000 – 80 000 turisti. Heategevusmatkad on toonud siia väga erinevaid inimesi. Leidub neid, kes on teekonna ette võtnud paljajalu, ratastoolis, jalutuna või pimedana. Neil kõigil on olnud oma sisemine mägi, mida nad ületavad. Nad on teistele oma lugudega inspiratsiooniks. Kui nemad suudavad, suudab ka tavaline ja terve inimene. Tuleb ainult tahta ja ennast sisemiselt ületada. Ega ilmaasjata kutsuta Kilimanjarot igaühe Everestiks.

Eesmärk on kõigil üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Vahet ei ole, millise raja sa valid, sihtpunkt on sama.

Aga siiski, miks minnakse?

Enamik vastab sellele küsimusele ühtemoodi – ma ei ole kunagi nii kõrgel käinud ja tahan teada, kas suudan seda. Ja me tõesti ei tea seda enne, kui oleme teele asunud. Juba otsus minna on väärt austusavaldust. Unistada ja mõelda on üks, kuid teele asuda hoopis teine asi. Me tahame selle läbi teha, et ennast tundma õppida. Me ei tea enda kohta paljutki enne, kui oleme mingis olukorras. Inimene on tugevam, kui ta ise arvab. Lihtsalt mugavus on see, mis ei lase edasi liikuda enda eesmärgi poole.

Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Mõni on nimetanud seda nädalat ka minipalverännakuks. Kõvaketas puhastub täielikult ja energialaeng, mis järgnevatel kuudel keha täidab, on imeline.

Olen olnud mäe tipus, kui on paks udu ja ei näe kaugemale enda saapaninast. Olen sumbanud paksus lumes ja värisenud külmas lõikavas tuules. On olnud kõrvetavat päikest ja palju pisaraid koos erinevate emotsioonidega. Ning kuigi vihmas on märg ja külm, on sajused korrad olnud emotsionaalselt tugevamad.

Ent olenemata ilmast on üks asi jääv: igal korral on mu ümber olnud palju huvitavaid inimesi, kes on minu mõttemaailma avardanud. Me küll läheme edasi liikudes lukku ja sulgume endasse, kuid kui me end avame, oleme ausamast ausamad. Kõigil on oma lugu, mida tahame rääkida. See kõik on väärtus, mida on mõõta võimatu.

Minule on kõige huvitavam, kuidas hoolimata ilmast ja enesetundest ajame end igal hommikul püsti ja asume teele. Me kannatame, kuid läheme edasi. Me ei anna nii lihtsalt alla ja tuleme endaga toime. Kodus piisab, kui õues veidi tibutab, ja juba ma ei viitsi jooksma minna. Mäel aga võin olla täiesti läbimärg ning kuivatada öösel magamiskotis oma keha peal pükse ja särke. Märgadesse saabastesse topin jalgade ümber vaheldumisi sokke ja lõhkilõigatud kilekotte. Mind ei häiri, et päike põletab ära mu nina ning et nii mõnelgi korral olen mäest alla tulles kaotanud varbaküüned. Ma lähen edasi ja saavutan eesmärgi. Ja see tunne on imeline. Nii võiks olla ju kõigega, mis ma ette võtan, kuid ometi on koduseinte vahel loobumisi kuhjaga rohkem. Ju ma siis käin Kilimanjarol ennast heas mõttes kasvatamas.

Minu sügavam huvi Kilimanjaro vastu tekkis legendiga, mida kuulsin kord ühelt kohalikult. Nimelt usub tšaga suguharu, et kui oled Aafrika katusel ära käinud, siis täitub sinu unistus: mäevaim ilmutab end unes või näed mingit nägemust ja tead, mida pead edasi tegema. Seda saab väga lihtsalt seletada. Kuna oled nädal aega nii enda mõtetes kui kogu oma olemisega „kohal“, tuleb selgus oma asjades ja vastus sinu seest kergemini pinnale. Nimetan seda enda taaskäivituseks. Kõik on võimalik, kui peame seda võimalikuks.

Olen oma pika (või lühikese, kes seda hetkel teab) elu jooksul armastanud kirjutada luuletusi. Vahel on luuleridadega enda mõtteid oluliselt kergem edasi anda. Nii on lihtsam. Luuletuste kaudu avaldan isiklikku tänu. Tänu nendele inimestele, keda olen oma elus kohanud, ja ka neile, keda veel kohtan. Arvan, et ilusaim kink, mida saame oma armsamatele ja lähedastele teha, on kirjutada neile luuletus. Ka siin, selles raamatus, soovin ma peatükkide alguses olevate luuletustega avaldada tänu kõigile, kes on minu Kilimanjaro-aastatel mu elu rikastanud ja täiendanud. Loodan, et mina oma väikese panusega olen teinud teie elus sama.