Читать книгу Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest - Janika Vaikjärv - Страница 6

Kui oled olnud kaugel kodust, kaua teel.

Siis tead, mis maik on puhtal, külmal joogiveel.

Kui palavus ja haigused on võtmas elult hinda.

Siis tead, nii lihtsalt tagasi ei minda.

On aasta 2004. Minust on saanud eraettevõtja. Olen just asutanud reisiettevõtte Fix Ideed ja jõudu on kogumas mu väike raamatupidamisfirma. Peale kõige muu olen andnud sõrme ja käe uuele ajakirjale Adrenaliin.

Panen kokku Fix Ideede esimese Tansaania-reisi. Nädal sukeldumiseks Sansibaril ja huvilistele lisaks safari. Kuna olen reisimaailmas uustulnuk, alustan klientide otsimist oma sõprade hulgast. Tutvustan mõtet sukeldumisinstruktor Ivarile, kes lubab ka mittesukeldujad enne reisi välja koolitada ja neilt Sansibaril eksami vastu võtta. Möödaminnes süstib ta minusse veel ühe idee.

„Kui juba Tansaaniasse minna, siis võiks olla ju nädalakese kauem ja käia ka Kilimanjaro mäel?“ viskab Ivar mõtte õhku.

„Ja... aah?“ võtab see mind esialgu kogelema.

„Muidugi, muidugi, mina oleks küll käpp!“

„Ma uurin, kuid mäe võiks vist siiski anda valida...? Kõik äkki ikka ei taha seda...?“

Järgnevatel päevadel süüvin interneti sügavustesse ja loen kõike, mida Kilimanjaro kohta leian. Lõpuks kirjutan oma Tansaania koostööpartnerile ja küsin, kas ta saab selle matka korraldada ning mis on aja poolest lühim ja raha poolest odavaim võimalus. Nädala pärast saabub programm ja hinnapakkumine. Odavaim ja lühim viis Kilimanjaro tipus käia on viis päeva ja neli ööd kestev matk mööda Marangu (Coca-Cola) rada. Kuna sel rajal ei ole vaja kaasas tassida telke ja magada saab matkamajakestes, on see ka odavam. Hoolimata laugemast rajast ja majakestes magamise võimalusest hoiatatakse siiski, et kergem see rada ei ole, kuna aklimatiseerumiseks on vähem aega ja tipuöö on mõned tunnid pikem.

Saamata täpselt aru, mida see kõik meile tähendab, otsustan selle programmi kasuks. Lähtun sellest, et kõik on algajad ja ei tea mägimatkamisest suurt midagi.

Kilimanjarol matkamise teeb kalliks see, et üksinda kedagi mäele ei lasta. Vaid litsentsitud mäegiidid ja firmad tohivad mäel turiste teenindada. Kilimanjaro rahvuspark on väga erilise taimestikuga looduskaitseala ning kui iga turist seal kõikjal ringi trambiks ja omal käel matkaks, ei jääks mäest peagi enam miskit järele. Positiivne on firmade kasutamise juures muidugi see, et ei pea ise kogu varustust tassima. Vaid päevane vee- ja toiduvaru oma väikeses seljakotis on see, mis endal kanda tuleb. Kogu muu varustuse ja toidu viivad kandjad ühest laagripaigast järgmisesse. Loomulikult võid kogu oma varustust ka ise seljas vedada, kuid üldiselt pole see kombeks. Iga matkaja kohta on keskmiselt kaks-kolm abilist. Täpne arv selgub alati kohapeal.

Panen programmi kokku ja saadan Ivarile tutvumiseks. Ta kiidab selle heaks ja lubab levitama hakata. Alustame oma sõpradest, tuttavatest ja tuttavate tuttavatest. Rühma suuruseks planeerin kuusteist inimest, kellest kaheksa loodan ka Kilimanjarole meelitada. Kaks, mina ja Ivar, on juba olemas, seega on vaja leida veel kuus huvilist.

Nagu ikka, ei saa algul vedama ja pärast pidama. Mõne kuuga on huvilised leitud ja tõotab tulla tõeline spordilaager. Nädal sukeldumist ja nädal matka. Minu korraldada jääb Kilimanjarot tutvustav õhtu. Leian ühe toreda Kalevi-nimelise mehe, kes on aasta tagasi Kilimanjarol käinud, ja kutsun ta oma kogemusi jagama. Peaasi, et keegi nüüd alt ära ei hüppaks!

Kamp Kilimanjaro entusiaste koguneb ja hakkab plaani pidama. Mida kaasa võtta, mis on juba kodus olemas ja mida tuleks juurde osta. Jagan kõigile juhiseid ja informatsiooni, mis olen suutnud kokku koguda. Kõik tuleb paberile kirja panna, sest meelde ei jää nagunii.

Teen kõigile ka väikese ülevaate geoloogiast ja ajaloost, kuigi tundub, et see hetkel veel matkaselle ei huvita.

Kilimanjaro vanimad laavad on tõenäoliselt vaid miljon aastat vanad ja viimase paarisaja aasta jooksul on Kibo vulkaani koonuses ilmselt ka väikest vulkaanilist tegevust olnud. Kilimanjaro on niinimetatud keskse avausega tüüpi vulkaan. See annab vulkaanile ovaalse kuju. Põhja suurus on umbes 80 x 48 kilomeetrit ja see on ida-lõuna-ida suunas välja venitatud. Mäel on kokku kolm vulkaanilist koonust: Kibo, Shira ja Mawenzi. Igal koonusel oma kõrgeim tipp.

Läänes asuv Shira (4005 meetrit) on kolmest koonusest madalaim ja vanim. Selle algne kraater on erosiooni tõttu palju kannatada saanud ning järele on jäänud vaid osa vanast kraatriäärest. Idas tõuseb Mawenzi 5149 meetrini ja seda iseloomustab järsk rünklik profiil, mis tekkis liustikujääst põhjustatud erosiooni tagajärjel.

Kibo, keskmine koonus, on noorim ja kõige paremini säilinud. Sel kraatril on keerukas struktuur, koosnedes mitmest vähem või rohkem kontsentrilisest iseärasusest. Välimine on umbes 2,5kilomeetrise läbimõõduga vulkaaniline kraater, mis tekkis pärast purset, mille tagajärjel osa mäetipust sisse varises. Kibole kuulub ka Kilimanjaro kõrgeim tipp Uhuru Peak (5895 meetrit), mis asub välimise kraatri lõunapoolsel äärel. Peale selle on Kibol tähistatud veel Gilman’s Point (5685 meetrit) ja Stella Point (5756 meetrit), mis on mägimatkajatele pigem informatsiooniks, et nad on Kibo kraatri äärele jõudnud. Välimise kraatri sees on 820meetrise läbimõõduga süvis, mis omakorda sisaldab veel üht süvist ja kraatrit (Reuschi kraater), mille diameeter on 340 meetrit.

Koonuste vanimad kaljud on üldiselt sarnased: põhikoostis on basalt, tumehall kivim, kus leidub heledamaid päevakivikristalle. Kibol leiduvad nooremad kivimid on aga teistlaadse koostisega, sealhulgas nefeliin-süeniit, mis sisaldavad nepheliini klaasjaid kristalle.

Need tunnusjooned esindavad järk-järgult väheneva vulkaanilise aktiivsuse järjestikuseid etappe ja sisemine tuhakoonus võis tõepoolest tekkida viimase paari sajandi jooksul. Hetkel võib Kilimanjarot iseloomustada kui uinunud, mitte aga surnud vulkaani, kuigi laialdased pursked tema tipust on üsna ebatõenäolised. Vaatamata sellele leidub sisemises kraatris aktiivseid auruvoogusid ja tuhandetes tonnides puhast väävlit, mis on tekkinud väävlirohketest märgadest aurudest. Väävli ja auru olemasolu kraatris tõestab, et pinnase all on kuumust; tõenäoliselt on tegu vulkaani elu viimaste staadiumitega.

1861. aastal tegid Saksa ohvitser Baron Carl Claus von der Decken ja noor Briti geoloog Richard Thornton esimese katse tõusta Kibole, kuid ei jõudnud kõrgemale kui 2500 meetrit. 1862. aastal tegi Decken teise katse koos Otto Kersteniga ja jõudis umbes 4280 meetri kõrgusele.

1887. aastal jõudis Saksa geoloogiaprofessor Hans Meyer esimesel katsel Kibo jalamile, kuid oli sunnitud tagasi pöörduma, sest tal puudus varustus Kibot katva sügava lume ja jääga toimetulemiseks. Järgmisel aastal kavatses Meyer koos kartograafi Oscar Baumanniga uuesti katsetada, kuid nende ettevõtmine nurjus Abushiri ülestõusu järelkajade tõttu. Meyer ja Baumann võeti kinni ja neid hoiti pantvangis. Vabadusse lasti nad alles pärast seda, kui nende eest tasuti kümme tuhat ruupiat lunaraha.

Meyer naasis 1889. aastal, et teha kolmas katse Kilimanjaro vallutamiseks, sedakorda koos nimeka Austria mägironija Ludwig Purtschelleriga. Nende meeskonnas oli ka kaks kohalikku hõimupealikku, üheksa pakikandjat, kokk ja teejuht. Selle Mombasast alguse saanud jalgsiekspeditsiooni edu tagas tõik, et rajati arvukalt toiduvarudega vahelaagreid, et tipu vallutamiseks saaks teha mitu katset, ilma et peaks iga kord liiga kaugele tagasi laskuma. Meyer ja Purtscheller jõudsid 3. oktoobril kraatri ääre lähedale, olles kurnatud jäisesse nõlvakusse astumiskohtade raiumisest, ning vallutasid 6. oktoobril 1889. aastal ehk Purtschelleri 40. sünnipäeval kraatri lõunaääre kõrgeima punkti. Nad olid esimesed, kes nägid oma silmaga, et Kibol on kraater, mis oli tol ajal jääga täidetud.

Pärast Kibo ja Mawenzi vahelisse kurusse laskumist tegid Meyer ja Purtscheller katse tõusta tehniliselt raskemasse Mawenzi tippu, kuid jõudsid enne haigusele allavandumist ainult 5096 meetri kõrgusesse eeltippu (hiljem sai see nimeks Klute). 18. oktoobril ronisid nad uuesti Kibole, et siseneda kraatrisse ja seda uurida, tõustes selle harjale Hans Meyeri kurus. Meyer ja Purtscheller veetsid sel ekspeditsioonil 16 päeva kõrgemal kui 4200 meetrit merepinnast.

Kibole roniti uuesti alles 20 aastat hiljem (geodeet M. Lange 1909. aastal) ning esimesena vallutasid Mawenzi (5149 meetrit) alles 29. juulil 1912. aastal Saksa mägironijad Edward Oehler ja Fritz Klute, kes nimetasid selle Meyeri auks Hans Meyeri tipuks. Kolmandana tõusid Kibole Oehler ja Klute üle Drygalski liustiku kulgeva läänepoolse marsruudi kaudu.

1989. aastal otsustas mäe vallutamise 100. aastapäeva tähistamise korralduskomitee anda postuumselt tunnistused Meyeri ja Purtschelleri ekspeditsioonil osalenud Aafrika päritolu pakikandjatele. Näis, et 1889. aasta ekspeditsiooni fotode ja dokumentide järgi võis ära tunda ühe veel elus oleva Marangu elaniku – Yohani Kinyala Lauwo. Lauwo ei osanud küll öelda oma vanust ega mäletanud Meyerit ega Purtschellerit, kuid suutis siiski meenutada, et oli kunagi liitunud Kilimanjaro ekspeditsiooniga, millega oli seotud mäe lähedal elav Hollandi arst, ja et ta ei kandnud selle kaheksapäevase ettevõtmise ajal kingi. Lauwo väitis, et oli enne esimest maailmasõda roninud mäe otsa kolmel korral. Komitee tegi kuuldu põhjal järelduse, et ta oli kuulunud Meyeri meeskonda ning peab olema seega sündinud 1878. aasta paiku. Lauwo suri 10. mail 1996. aastal maailmarekordi väärilises vanuses – 118aastasena – ning nüüd viidatakse talle sageli kui Kilimanjaro esma- ja kaasvallutajale.

Nagu arvata võib, on isiklikud ja praktilised teemad enne matka olulisemad ja ega mu ettekannet eriti keegi ei kuula. Jätan taimestiku- ja loomastikujutud mäele kaasavõtmiseks.

Kalev on käinud Kilimanjarol eelmise aasta veebruaris ja meie reisiks plaanitud novembrikuu ilma kohta ta midagi arvata ei oska. Soovitab vaid olla valmis nii päikeseks ja vihmaks kui ka lumiseks tipuööks. Lisaks annab ta kõigile nõu kasutada matkakeppe ja rõhutab korduvalt, et kõige olulisemad on saapad: kui millessegi investeerida, siis saabastesse. Minu koostatud varustuse nimekirja kiidab ta pärast lühikest ülevaatust heaks. See annab kindlust.

Õnneks ei ilmuta keegi ka loobumise märke. Läheme rõõmsalt lahku, et järgmisel korral kohtuda juba lennujaamas.

Mina suundun endale uusi saapaid ostma. Peale selle tuleb osta ka matkakepid, pealamp, uus magamiskott ja suur seljakott, mis pakikandjatele anda. Igapäevaselt loodan läbi ajada oma väikese vana seljakotiga.

Koju jõudes ootab mind ees elu suurim reisikottide pakkimine. Kuidas kõik see ära mahutada? Sukeldumisvarustus ja matkavarustus. Mis oleks siis viga, kui saaks sama kostüümiga hakkama nii vee all kui mäe otsas! Ma ikka suudan oma esimeseks tööreisiks kokku panna raskeima! Ju on noorel ja rohelisel eelis, et kui sa ei tea, mida karta, siis lihtsalt ei kardagi midagi.

Reisikorraldaja rõõm asju pakkides on veel see, et lisaks isiklikele asjadele tuleb kaasa võtta ka kingitusi kohalikele partneritele ja rühmale mõeldud abivahendid. Matkaapteeki ei komplekteeri ma kaasa ainult endale, vaid arvestades ka teisi. Lisaadapterid, niit, nõelad ja mis kõik veel. Nimekiri on pikk.

Läbi mingi ime suudan kogu elutoa põrandal oleva kila-kola kottidesse mahutada. Kindlasti on midagi üle ja kindlasti ununeb midagi maha. Nii on alati. Kõige olulisemad asjad on hambahari, pass ja raha: kui need on olemas, saab reisil hakkama. Üks sõber lisab sellesse nimekirja ka lusika. Siiani pole ma aru saanud, miks, sest nuga oleks ju praktilisem.