Читать книгу Layla - Jari Tervo - Страница 2

Määrides kelluga mörti laiali, rääkis Ibrahim, et oli kohanud kurdi tüdrukut. Bursalasest ehitusmees heitis noormehele pilgu ja puhus irvitades leinarantidega küüntele, ega nendega polnud mõtet jännata.

Ibrahim naeris. Ta oli loomulikult liiga tark, et kurdi tüdrukuga kurameerida. Nad olid vabad vaid kuni kümme minutit pärast sündi.

Ta oli kohanud tüdrukut kurdide elurajoonis, kuhu oli eksinud äsjakolinu orienteerumatuse tõttu, sattudes valele poole kiirteed.

„Nad elavad gece-majades,” ütles bursalane.

Ta selgitas, kuidas sissisõjast tüdinenud ja pealinna kolinud Kagu-Türgi kurdid ostsid İstanbuli külje alla odavat tühermaad. Väljaspool ametliku vee- ja kanalisatsiooniettevõtte haardeulatust lõid nad seal püsti õõtsuvad elamud, mõnikord lausa viiekorruselised, ja vähehaaval aktsepteeriti neid kui seaduslikke hooneid, sest muud ei jäänud üle. Neid ei saanud ju lammutada ega mujale vedada. Linna laienedes jäid gece-majad İstanbuli sisse. Vaikselt said nende omanikud tänu majade seadustamisele rikkaks. Kurdid pidasid oma kruntidel kanalaid ja katustel lambaid.

Bursalane rääkis, et Kurdistani Töölispartei, PKK, kuulutas võitluses Türgi armee vastu välja relvarahu. Partei ihkas isesesivat Kurdistani riiki. Tänu relvarahule said üha uued kurdid minna Kagu-Türgist İstanbuli. Kuigi nad jätsid maha sissisõjast laastatud mäed, ei peetud neid reeturiteks.

Türgi valitsus pidas relvarahu hämamiseks. Nüüd lasi Türgi politseijaoskondi õhku TAK, Kurdistani Vabaduse Pistrikud. Nad olid lõdvalt seotud PKK-ga ja nad kuulutasid, et peavad võitlust türgi fašismiga, mille all pidasid nad silmas politseijõude.

Türgi armee oli vihane. Oli teada, et Vabaduse Pistrike enesetapjadest pommimehed said oma väljaõppe Põhja-Iraagi kurdialade PKK laagrites.

Nüüd võisid kurdid lasta õhku Türgi politseijaoskondi koos konstaablitega ja eitada oma osalust õhkulaskmistes.

„Mina olen lihtne müürsepp,” ütles Ibrahim. Seetõttu sai ta kõigiga hästi läbi: türklastega, kurdidega, armeenlastega ja isegi Beşiktaşi pooldajatega.

Bursalane rääkis loo İstanbuli linna loomakaitseameti kantseleijuhatajast, kellele teatati linna territooriumil lambaid karjatavatest kurdidest. See oli vastuolus linna kodukorraga, kui mitte seaduse endaga. Vähemalt Euroopa Liit ei kiitnud seda heaks ja nende sõna maksis siin riigis bursalase meelest kõige rohkem, kohe pärast Koraani.

„Boss tuli Avcilarist tagasi ja ütles, et tema seal küll mingeid lambaid ei näinud. Ühe auto tagaistmel määgisid kaks talle.”

Ibrahim kaapis mörti, aga seisatas siis, et meenutada.

„Selle tüdruku silmad olid nagu Vani kassil.”

Ibrahim rääkis, et tüdruku üks silm säras siniselt, teine roheliselt. Vani kassid sõid šokolaadi ja arbuusi ning neil oli jahmatav pilk. Ibrahimi meelest polnud võimalik eri värvi silmadega tüdruku mõtetele pihta saada. Tüdruk oli heitnud talle vaid ühe pilgu, ülejäänud aja oli ta vaadanud kurdislummi pori oma jalgade ees.

„Vaata ette, Ibrahim.”

„Mooniväli. See tüdruk hakkas pähe nagu mooniväli.”

Bursalase isa oli rääkinud talle kurdide kummalistest kommetest. Suguvõsa oli türklastele tähtis, aga kurdide jaoks polnud muud olemaski. Suguvõsa oli maailma kõige võimsam inimmošee, ehitatud ühest verest, pühamatest püham. See laius Kagu-Türgi mägedest üle Diyarbakiri İstanbulini, sealt Berliini, Londonisse, Stockholmi ja Helsingisse välja.

„Kurd elab suguvõsa nimel,” ütles bursalane. Üksikut kurdi polnud olemas. Üksik kurd tähendas surnud kurdi.

Bursalane oli kuulnud, et kurdipere lesed pikka lesepõlve ei pea. Seadus on, et nad abielluvad oma lahkunud mehe vennaga.

Õieti on see seadusest tugevam, sest tegu on igivana kurdi kombega. Seal ei küsi keegi, kas kadunukese vend tahab endale uut naist ja toitmiseks suuremat lastekarja, ning keegi ei mõtle lese tunnetele, rääkimata sellest, kas kadunukese vend ja lesk teineteist ülepea sallivad.

Ibrahim koputas kelluga tellist. Ta vaatas lage. Ta oli asja peale mõelnud. Kindlasti ei tahaks ta oma venna Enveri abikaasat endale.

Nad tundsid end ühes ruumis hästi vaid mõni sekund korraga ja isegi siis polnud vaikne.

„Sa pöörad kõik naljaks, Ibrahim,” ütles bursalane.

Minnes käsikäruga mördi järele, soovitas ta jälgida türgi tüdrukute ühetoonilisi silmi. Nende tumedatest pilkudest kiirgas truudus ja mõnikord ka rammestunud diivanivaim.

„Iga kebabi jaoks on siin elus oma varras.”

Sedasi oli bursalase sõnutsi õpetanud tema onu, kui bursalase ema oli palunud tal jutustada lilledest, mesilastest ja elu tõsiasjadest.

Ibrahim hirnus. Õhtul ostab ta Karaköy metroojaamast oma uude korterisse hunniku suhkrutükke ja veekeetja. Kolme kuu säästude eest ostab ta DVD-aparaadi ja filmide piraatkoopiaid, ja mitte ainult märulit, vaid romantikat ka.

Varsti on tema vilets kahetoaline ümbruskonna babe magnet.

Ibrahim ja bursalasest töömees lõpetasid rassimise alles õhtul kaheksa paiku.

Raske töö lõpetamise auks jõid nad paar pudelit Efesi õlut näkku ja bursalane hakkas ratta seljas kahekümne kilomeetri kaugusele kodu poole litsuma.

Pärast viit kilomeetrit läks kumm lõhki. Ta tuli ratast lükates ja sõimusõnu pomisedes ehitusplatsile tagasi, et rattakummi lappida.

Teel jäi ta kaks korda seisma, et juua õlut ja pühkida higi.

Ehitusplatsi väraval nägi ta, kuidas kamp mehi Ibrahimi autosse lükkas.