Читать книгу Layla - Jari Tervo - Страница 6

Ismail Berzenji astus pikkade sammudega Yeni Cami ette. Nasir poleks tohtinud talle selles asjas helistada. Ta ei tahtnud torgata oma lusikat halvaks läinud jogurtisse, aga terve aja ta ainult karjus.

Siis, kui Ismail kingi ei viksinud, müüs ta teed Ayasofya8 ja Sinise mošee vahelistel pinkidel, kus turistid peatusid, et jalgu puhata ja päris palvekutset kuulata. Çay! Çay! Çay!, hüüdis ta päevad läbi ja sellest oli ta hääl püsivalt kähisema jäänud. Vabad päevad veetis ta vaikides. Nii ta igatahes väitis. Klanni liikmed teadsid, et ta hüüab lõbu pärast. Ta oli ainus kurd, kelle türklastest teemüüjad enda hulka vastu võtsid.

Laylat Ismail ei tervitanud ega vaadanud.

Mu kaitsen su au, Layla, kaitsen su au, nagu üks vend peabki.

Sedasi see Ismail valetas.

Eile tahtis ta mu mõrvata.

Et saada lahti Ismaili haisust, sibula ja kurkuma haisust, tuulutasin tubasid ning kurkuma haisus tundsin ka Rojbini viha ja meeleheidet. Lesed klanni köögis rääkisid noortele tüdrukutele meeste ja naiste vahelistest asjadest: abielunaine teab alati.

Teab isegi siis, kui ei tea, ohkas vanaema Nishtman ja katsus nimetissõrmega ninaotsa.

Türgi politseinikud olid lahkunud, tihkamata läbi kolmekümnepealise klannijõugu gece-majja tungida. Pulmade järelpeost oli saanud klanni kriisikoosolek Kagu-Türgist saabunud sugulaste seltsis.

Nad pidid vabanema türklase surnukehast. Kümme autot lahkuvad ühel ajal gece-majadest. Nii mitut autot ei suutnud politsei jälitada. Ühes autos transporditakse türklase laipa, et ta kauges metsas maha matta. Mingi kadunud müürsepa pärast ei hakka İstanbuli metropolipiirkonna politsei ulatuslikke operatsioone korraldama.

Ismaili jutu järgi suunas Memed oma viha õnnetule peigmehele, Muratile. Muratil ei saa olema kerge veenda ükskõik millist meessoost sugulast talle oma tütart loovutama. Tema näole jäi püsima valeliku naise heidetud vari. Arvatavasti peab ta rahulduma lesega ja see näris tema hinge.

Memed nõudis Muratilt, et see selgitaks välja oma äsjalaulatatud naise asukoha. Kohe. Murat soovitas pärida seda omaenda pojalt, esiklaps Nasirilt. Viimane oli kadunud koos klanni häbistajaga İstanbuli öösse.

Memedi meelest oli see häbitu jutt ning naisperele hakkas tunduma, et Memed teeb Muratiga veel midagi jubedat, aga kuna kohale jõudis tema oma vend, Murati isa Hakan, talitses Memed ennast.

Memed kritiseeris pruudiraha osana kingitud vintpüssi. See ei kõlvanud kuhugi.

Hakani meelest oli lõdva päästikuga vintpüss läbimõeldult häbistav maks pruudi eest, kelle päästikut oli proovitud juba enne peigmeest, kuigi päästiku vinnatõmbamine kuulus ainuisikuliselt talle. Ega Hakani poeg paisanud oma suguvõsa ega klanni häbisse ja seda ei teinud ka tema pere. Hoopis teistel tuleb vastavalt au nõuetele tegutseda. Pesunööril lehvisid eile kurdide värvid. Nüüd laperdas nende asemel abieluvoodi plekitu, roojane lina. See oli häbi lipp. See kuulutas kogu İstanbulile, et siinses gece-majas sõlmitud liidud on vääritud.

Hakan ja tema poeg nõudsid tagasi pruudirahaks antud neljateist lammast ja kümmet plokki tehases valmistatud sigarette Parliament.

Vintpüssi võib pruudi isa endale hoida. Ta võib selle seinale asetada ja oma tütart meenutada.

Vennale pilku heitmata kinnitas Memed, et puhastab oma maja ja klanni nime.

Ismail pidi pärast seletamist hinge tõmbama. Tema ja Nasir vältisid teineteise pilku, Ismail jõllitas mošeed ja Nasir Galata silda. Ismail tuletas meelde, et Nasiriga kohtudes seab ta ohtu enda elu.

Yeni Cami muessin hakkas palvele kutsuma.

Tuvisid ei ehmatanud mitte valjuhääldites võimendunud looklevad jumalahüüded, vaid turistipoisi vilepill. Poisi isa tegi lendu tõusvast parvest mobiiliga pilti. Kui tuvid tagasi tulid, vilistas poiss uuesti. Sel korral tegi isa pilti digikaga.

Nasir tuletas Ismailile meelde ühele türgi naisele sigitatud sohilast. Ismaili meelest olnuks parem, kui Nasir keskendunuks omaenda olukorrale.

Mis oli selle mehe nimi, kes organiseeris meie Leipzigis surnud nõo Saksamaale, küsis Nasir.

Ei mäleta, ütles Ismail.

Aga mina mäletan Ferhat Nalbantoglut Fethiye Caddesilt küll, ütles Nasir.

Ismail jõllitas kaua ja vihaselt Nasiri.

Suleiman Ecevit, ütles Ismail.

Lepime kokku, et sa pole meist midagi kuulnud, ütles Nasir.

Kas sa tead, kui palju maksab ilma passita reis Saksamaale, küsis Ismail.

Ma ei taha sinult liirigi, ütles Nasir.

Sa rikkusid praegu oma elu ära, ütles Ismail Nasirile ja lahkus.

Nasir ostis kioskist kaardi ja uuris seda kaua. Layla küsis, kuhu nad lähevad.

Täna öösel me kõnnime, ütles Nasir.

Vihm kastis akent ning ma vaatasin läbi akna ja vihma hiiglaslikku, kahe meetri sügavuses augus lebavat taldrikut.

Mind võeti koolist ära enne, kui jõudsin lugema õppida, aga ma tean tähti ja tean, kuidas kirjutatakse minu nime.

Ema Gülistan ütles, et Layla on araabia nimi, aga Asuman ütles, et see nimi on ilus.

Väiksed türgi tüdrukud oskavad juba lugeda ja kirjutada ning nende katmata juuksed ei seisa paigal.

Asuman oskas samuti lugeda. Ta tuli koos meiega Diyarbakıri sugulaste juurde, et tuua talveperioodiks teed ja mett ja piparmündilehti ja Iraagist smugeldatud bensiini. Ühel hommikul oli see koht maailmas, kus oleks pidanud olema Asuman, tühi.

See on minu teine reis, see põgenemine.

Ma olin üksi selles tühjas kohas ja see läks minu sisse ja mulle tegi hirmu, et väiksesse tüdrukusse mahub niivõrd suur tühjus.

Keegi ei teadnud, kuhu mu õde kadus.

Kui ma küsisin, laiutasid suguvõsa mehed käsi või said vihaseks. Kui ma küsisin klanni naistelt, keelasid nad mul rohkem küsida.

Asuman on mu armas õde ja ta meeldib mulle kõige rohkem maailmas, kuigi isa Memed ja ema Gülistan andsid mulle elu.

Asuman pidi abielluma, aga ta kadus.

Nasir jäi pärast Asumani kadumist haigeks. Ta lamas madratsil, ja kui keegi temaga rääkis, pööras ta teise külje, nägu toanurga suunas.

Jätke ta rahule, ütles isa Memed.