Читать книгу Layla - Jari Tervo - Страница 3

Murat lõi Laylat näkku.

Ta polnud linalt tilkagi verd leidnud. Ta pidi oma pruudist rusikaga verd välja laskma. See tegi Muratile häbi. Ta lahkus ust paugutades. Layla nägi aknast, kuidas ta hoovi jooksis, oma ämma ees kätega vehkis ja müüriava kaudu tänavale kadus.

Ma olen sama hea kui kõik teised tüdrukud ja Asuman ütles, et tüdruk on sama hea kui poiss.

Miks ta ära läks, miks mu armas õde mind hülgas?

Ema Gülistan, onutütred ja kälised tormasid rabeledes pruutpaari tuppa. Nad tahtsid Layla kohe maha lüüa. Ta oli häbistanud suguvõsa head nime. Ismaili abikaasa Rojbin raevutses kõige pöörasemalt. Tal olid oma isa õpetussõnad alati meeles. Kui kurdil on nälg ja taskus pole ühtegi kuruş'i, jääb talle ometi tema au. Kui au kaob, kaob elu. Elu on au. Kogu lugu. Rojbin kraapis küüntega Layla põski ja huuli.

Rojbini silmades leegitseb naiselik hullus ja ta ei usu mu süütusse, sest miski selles näruses maailmas peab olema süüdi tema viletsuses.

Vaadake tema silmi, vaadake tema silmi, ta on Saatana tütar, hüüdis Rojbin. Ema Gülistan hoiatas nõbusid ja tädisid, et nad Layla roojast nägu ei jõllitaks. Halb nakkab näost näkku.

Layla ütles, et ta on hea tüdruk.

Nõod kargasid talle kallale, aga kui Gülistan neile nähvas, tõmbusid nad tagasi. Layla tundis, kuidas valguv veri tegi lõua märjaks. Ta puudutas väikse sõrmega oma paistes huult.

Sul jookseb verd valest kohast, valest kohast, karjusid nõod.

Gülistan ja nõod keetsid õunateed. Kui Layla püüdis pilku põrandalt tõsta, hakkasid suguvõsa naised karjuma.

Ema, ütles Layla.

Vait, ütles Gülistan. Naised tirisid Layla elutuppa.

Esimesena tuli sisse isa Memed. Vend Ismail ja vend Yashar ning onupojad lükkasid tuppa Ibrahimi. Tema nägu oli puru. Ibrahim lükati istuma Laylast kahe meetri kaugusele. Tema käed olid selja taha kinni seotud. Alles nüüd nägi ta Laylat ja hakkas karjuma.

Tema suust kukkus põrandale verine hammas.

Ema Gülistan jääb ärritunud klanni taha akna äärde seisma ja ma näen, et Hakan, minu abikaasa isa, läheb tema juurde. Ärritunud klann varjab mu vaatevälja, ja kui klannimüüri tekib hetkeks auk, puhkab Hakani käsi Gülistani õlal. Higi valgub mulle silma ja nende puudutus peab olema meelepete, higine viirastus. Pilgutan silmi ja kui mu pilk selgineb, hõõgub Hakani ühes käes sigaret, teises põleb tuletikk ja mu ema vaatab mulle otsa.

Layla süda on pehkinud puust, nagu ta vanemal õel, ütles ema Gülistan.

Relv, hobune ja naine on pühad, ütles onu Hakan.

Tean seda hästi, mu vend, ütles isa Memed.

Ismail ja Yashar astusid teine teisele poole Ibrahimi, meetri kaugusele. Ismail asetas enda kõrvale põrandale koti. Isa Memed küsis Laylalt, kas ta tunneb seda türklast. Layla tunnistas, et oli näinud meest suguvõsa gece-maja müüri ääres.

Ismaili naine Rojbin, nõod ja tädid hakkasid karjuma. Nende meelest tulnuks Layla sealsamas maha lüüa, omaenda varju peale, kohe. Rojbin tahtis Layla paljaste kätega ära tappa. Isa Memedi röögatus sundis ta vakka jääma. Rojbini vanune naine, kahe lapse ema, pidanuks teadma, millised tööd on meestele ja millised naistele.

Isa Memed küsis türklaselt, kas too tunneb Laylat. Vend Ismail astus sammu tagasi, nii et Ibrahim nägi enda kõrval Laylat. Ta tunnistas, et oli tüdrukuga kohtunud, juhuslikult. Ta oli temaga kõige rohkem viis minutit vestelnud. Ta oli käitunud tüdrukuga lugupidavalt.

Memed küsis, kas türklane oli Laylat puudutanud.

Türklane eitas puudutamist. Ta oli vestelnud tüdrukuga ainult sellepärast, et oli sattunud kogemata valele poole kiirteed. Ta mõistis suguvõsa meeste tundeid ja austas neid, mitte midagi ebasünnist polnud juhtunud.

Ibrahimi hääl värises. Ta pingutas, et mitte nuuksuda.

Memed küsis Laylalt, kas türklane oli teda puudutanud. Isa soovitas tütrel tõtt rääkida. Layla langetas pea.

Vasta, käskis ema Gülistan.

Ta puudutas mu väikest sõrme, sosistas Layla.

Rojbin ja nõod kuulutasid mõlemale karjudes surma. Layla kõrval seisev Ismail pööras ennast Layla poole ja naeratas oma musta naeratust. Layla vaatas oma lemmikvenda Nasiri. Too pööras pilgu ära.

Minu armsaim vend Nasir, aita väikest Laylat.

Vend Yashar käskis kõigil vakka jääda. Ta palus, et klanni liikmed heidaksid pilgu seinale. Sealt vahtis haua tagant suguvõsa peale onu Elend. Tema nimi tähendas koidikut ja see ta ka oma suguvõsa jaoks oli. Ta tapeti Kagu-Türgi mägedes, kui üks külavanem andis välja PKK sisside peidupaiga.

Klanniliikmed jõllitasid piinlikkust tundes oma kinganinasid. Nad olid hüljanud oma esivanemate mäed ja põgenenud İstanbuli. Kuigi läände hakati minema juba kolmkümmend aastat tagasi, polnud haav kinni kasvanud.

Onu Elend oli klanni märter.

Ülejäänud suguvõsa liikmeid kujutavad pildid olid asetatud ringis ümber Elendi foto, just nagu nimbus. Elend seisis, vintpüss jalgade juures, Vani kandi Vana Blimeti fotoateljee papist mägede ees, iga viimane kui vuntsikarv silutud.

Hakan vaatas vihaselt aknast välja. Ta pidas oma vennapoega Yashari hullumeelseks. Memed heitis oma pojale vaevatud pilgu.

Yashar võis nädalate kaupa vaikides mossitada, aga sõda ja veri tõid talle alati elu sisse ja surm ajas ta õhetama. Ema Gülistan imetles, kuidas tema noorima poja kaevu meenutavates silmades õitsesid tumedad roosid. Ema teadis, et tema poeg Yashar ei abiellu kunagi.

Kui rääkisin Yasharile tema vanema venna Ismaili halbadest tegudest ja pattudest oma õe vastu ja palusin Yashari abi, tuli noorima venna pilk väga vastumeelselt kaugustest tagasi.

Yashar armastas kohti, mis olid puhtad nagu tuli.

Ta palus, et ma ei tüütaks teda naiste juttudega. Ma võinuks ju aru saada, et minu argimured olid kurdi rahva saatuseküsimuste kõrval nagu mulluse aasta närbunud hein. Kui iseseisev Kurdistan näeb lõpuks päevavalgust, lahenevad muud probleemid iseenesest, naeruväärse kergusega, aga kuna ma olin vaid tüdruk, ei saanud ma sellest loomulikult aru.

Isa Memedi köhatus andis märku, et kangelassurma läinud vend Elendile oli juba piisavalt kaua austust avaldatud. Memed oli selle hetkeni rääkinud türgi keeles. Nüüd läks ta kurdi keelele üle. Tema meelest tuli türklane ära tappa. Ta vaatas oma venda Hakanit. Too noogutas suitsupilve seest. Ibrahim vaatas õudusega Memedit, võõras keel hirmutas teda. Yashari ja Elendi poolt hetkeks maha rahustatud naised muutusid jälle pööraseks ja hakkasid Ibrahimi pihta sülitama.

Ibrahim võpatas iga sülgamise peale nagu oleks teda löödud.

Ibrahim palus Allahi nimel armu.

Isa Memed kuulutas, et türklane oli eksinud oma tegudega igaveste, pühade kommete ja Koraani vastu. Türklasel tuli selle eest maksta oma eluga. Isa Memed kuulutas otsuse välja türgi keeles.

Ibrahimist paremal seisev Ismail võttis kotist köie. Ibrahim hakkas nutma. Ta oli juba alla andnud.

Ismail keeras köie keskele silmuse ja kukutas selle Ibrahimi kaela. Köie teise otsa viskas ta teispool Ibrahimi seisvale Yasharile. Vennad hakkasid köit kõigest jõust vastassuundades tirima.

Ibrahimi nägu tõmbus punaseks. Silmad pungis, püüdis ta ennast püsti ajada. Naised karjusid ja kiljusid ning lõid käsi kokku. Ibrahim tõmbles hetke, enne kui lõtvus.

Surres lasi müürsepp püksid täis.

Klanni liikmed juubeldasid.

Rojbin võttis seinalt Elendi pildi ja suudles seda kirglikult, pilk Laylal.

Kui klanni liikmed rõõmustavad, kummardub Ismail minu juurde ja sosistab mulle kõrva. Tunnen tuttavat sibulalõhna, ta krõmpsutab neid nagu õunu, ja kurkumat, mida Rojbin Ismaili taldrikule puistab, kui tema mehe pilk mujal viibib. Vanaema Nishtmani meelest võtab kurkuma mehe jõu ja iha kinni, nii et mees keskendub naisele, kes talle seda hinnalist ingverit sisse söödab. Tunnen kõrvalestal Ismaili märga keeleotsa, kui ta ütleb, et teadis kogu aeg, et ma olen hoor. Seda oli mu silmadest näha. Ja mina veel kaitsesin su au, ütleb Ismail. Kaitsesin seda, mida pole. Metsalise tütar, sa tegid mu lolliks.

Sibula- ja kurkumapilv lahkub mu kohalt. Pühin kõrvalestalt Ismaili hapu, põletava sülje ära.

Yashar lõpetas oma märtrist onu Elendi nime karjumise. Klanni liikmed jäid vakka. Ismail ja Yashar võtsid Ibrahimi kaela ümbert köie. See oli nühkides mõnekümne sentimeetri jagu Ibrahimi verest punaseks läinud. Silmus kukutati Layla kaela. Ta tundis nahal Ibrahimist köiele jäänud soojust.

See ajas tal ihukarvad püsti.

Ma muutun putukaks, kes ei näe maailma, vaid kompab seda.

Mu ihukarvade tundlad uurivad kõike mu ümber.

Nad uurivad surma. Muud mu ümber pole.

Ma heidan kohe hinge ja lakkan olemast Layla, ma muutun paari hetke pikkuseks soojuseks kollases köies ja minust ei jää järele midagi peale punase pleki, ning kui mu vennad põletavad gece-maja hoovil suures tünnis mu surmaköie, kaob seegi.

Mu süda lakkab löömast, mu silmad nägemast, mu kõrvad kuulmast. Mu väikesel sõrmel pole enam mehe maitset ja mu rüpp ei sünnita kunagi imeilusat rõõmsat last.

Ismail ja Yashar haarasid köieotstest kinni ja surusid kannad vastu põrandat.

Kallis isa, ma olen sinu väike tütar, ütles Layla.

Sa pole enam minu tütar, vastas isa Memed.

Ta käskis Laylal lausuda shahada't, islami usutunnistust, kus kuulutatakse, et on ainult üks jumal ja tunnistatakse Muhamed tema prohvetiks.

Seda öeldakse hetk enne surma.

Köieotsad pihus, vaatasid Ismail ja Yashar isa Memedit. Too noogutas, nägu üleni hall. Hakan noogutas samuti.

Ismail pööras ümber, naeratas ja tegi Laylale silma.

Vennaksed sülitasid pihku ja haarasid köie tugevamini pihku.

Allah näeb minu puhast südant, Allah armastab oma väikest Laylat, Allah lohutab tüdrukut, kes viimase mälestusena viib surmariiki kaasa oma mõrvarite rõõmu …

Ema Gülistan karjus, et hoovi sõitis Türgi politsei.