Читать книгу Kättemaks - Jasmine Cresswell - Страница 5

3. oktoober 2007. Herdon, Virginia

Luke Savarini pistis suhu teise suutäie homaariravioole, veendumaks, et ei kiirustanud otsusega. Lastes maitsetel keelel seguneda, taipas mees, et tal oli algusest peale õigus olnud. Punega oli liialdatud ja ravioolidele kallatud kastmes oli liiga palju koort, mis varjutas kõik muud maitsed.

Luke’i õde Anna vaatas venna reageeringut ja naeratas virilalt. „Pole just kõige parem, eh? Minu vasikapraad on hea, kuid midagi erilist see pole. Kas tahad maitsta?”

„Usun sind selletagi.” Luke pani kahvli käest ja lükkas taldriku peaaegu puutumatult eemale. Kuna suurem osa mehe elust möödus toidu keskel, hoidus ta söömast kõike, mida ta täiel rinnal ei nautinud. Luke’i piht ja maitsenäsad olid talle selle eest tänulikud.

„Miks sa nii peale käisid, et me siia tuleksime, Annie? Tavaliselt pole sa teisejärgulise itaalia toidu fänn.”

„Selle restorani omanik on Bruno Savarini. Ta on meie nõbu või midagi sinnapoole. Bruno vanaisa ja meie vanavanaisa olid vennad.”

Luke lõi silmad lakke. Kui õele olid tähtsad ka kõige kaugemad ja hapramad sugupuu harud, siis Luke’il oli tegemist isegi oma kuue venna- ja õelapse nimede ja sünnipäevade meelespidamisega.

Mees vaatas mõttes üle ülipika Savarinide nõbude nimekirja. „Hüva, tegin, mis suutsin, kuid nõbu Brunole ma kohta ei leidnud.”

„Bruno on meie vanaonu Joe pojapoeg. Oled temaga igas teises pulmas kohtunud.”

Luke naeratas. „Võimalik, aga see on peaaegu sama, nagu poleks me kunagi teineteist näinud. Kas sa suudad meenutada mõnda Savarinide pulma, kus poleks kohal vähemalt kahtsada sugulast, kes sebivad ringi ja laulavad kõigest kõrist „O Sole Miot”?”

Anna naeratas vastu, tunnistades nii taktitundeliselt, et vennal on õigus: kõiki Savarinide klanni peretähtpäevi iseloomustas rõõmsameelne rahvamass. „Bruno sai eelmisel kuul kuuekümne viie aastaseks. Ta on lühike ja jässakas, pruunide silmade, oliivikarva jume…”

Luke naeris. „See kitsendab tõesti otsitavate ringi. Lühike, jässakas, pruunide silmadega. Minu arvates sobib selle kirjeldusega üheksakümmend protsenti Savarinide meessugulastest.”

Anna üritas näole karmi ilmet manada. „Tõsiasi, et oled meeter kaheksakümnesentimeetrine hallide silmadega ebard, ei anna sulle veel õigust nina püsti ajada. Tõin su siia põhjusel, et Bruno kavatseb pensionile jääda, niipea kui leiab restoranile ostja. Tal on äge artriit ja viimasel ajal käib ta restoranis harva. Sind üllataks, kui maitsev on toit nendel päevadel, kui ta siin viibib.”

„Ei üllataks,” vaidles Luke vastu. „Mäletad, ka mina olen kokk? Tean, kui suur vahe on toidul, kui köögis jagab käske inimene, kellel on toidutegemisele kätt.”

„Restoran asub suurepärases kohas,” jätkas Anna venna sõnadest välja tegemata. „Sisekujundus on maitsekas ja köök tõeline kunstiteos. Peale selle on Brunol küllaga ustavaid kliente. Vaata ringi. Saal on puupüsti täis. Kolmapäeva kohta on kaunis kõva sõna, eriti kui arvestada, et tulime hilja.”

Selle asemel, et restoranis ringi vaadata, vaatas Luke pingsalt õde. „Oot-oot. Ilmselt olen täna aeglase taipamisega, sest sain alles nüüd aru, miks me siin oleme. Sa tahad, et ma selle koha ära ostaksin, eks?”

Anna punastas kergelt. „Oled kokk. Sul on mitu restorani. Bruno tahab pensionile jääda ja ta on meie nõbu. Minu arust on see igati sobiv kooslus.”

Luke oleks hea meelega südamest ohanud. Anna läheduses esines seda kihu sageli. Õde oli särava mõistusega füüsik ja oma sõnutsi töötas ühes haridusministeeriumi allasutuses – väide, mida Luke uskus sama palju, kui et langustid kasvavad puu otsas. Ta armastas Annat kõigist oma neljast õest-vennast kõige rohkem, see tähendab, et väga. Aga kui Annale ei valmistanud stringiteooria ja kvantfüüsika põhimõtetest aru saamine vähimatki raskust, siis perekonnaäri rahaasjad käisid tal üle mõistuse.

Luke rüüpas lonksu punast veini ja kergitas õe poole klaasi. „Hindan su häid kavatsusi, Annie, aga ma ei saa kõikjal riigis restorane osta. Mäletad, ma elan Chicagos?”

”Kah mul asi! Kas sa pole märganud, et iga päev toimub Chicago ja Washingtoni vahel oma kolmkümmend lennureisi? Tuhat miili pole teab mis vahemaa.”

Luke naeris südamest. „Sinu vaatevinklist võib see tõesti nii olla. Nii juhtub, kui töötad iga päev koos astronoomidega, kelle arvates Alfa Centauri asub piltlikult öeldes meie tagaõues. Mis see paar miljardit miili ikka ära ei ole?”

„Jätsid paar nulli ära,” ütles Anna. „Mis aga tähtedesse puutub, siis on Alfa Centauri tõesti tagaõues.”

„Hüva, just seda ma öelda tahtsingi, Annie. Miljard või mustmiljon kuulub sinu igapäevatöösse. Restoranipidajale on tuhat miili aga liiga kauge. Raudse kontrolli hoidmiseks, rääkimata kriisiolukordade lahendamisest, pean isiklikult kohal olema.”

Anna ei andnud alla. „Aga sul juba on Chicagos kolm restorani. Korraga saad kohal olla ainult ühes. Sellegipoolest läheb kõigil kolmel hästi.”

Luke pani mõttes sõrmed risti – ta oli oma restoranide suhtes ebausklik. „Sul on õigus. Luciano edu ületab ka mu pööraseimadki unistused. Aga üks põhjusi, miks mu restoranidel hästi läheb, on see, et nad kõik asuvad Chicagos. Ma elan seal.” Lisaks töötan juba praegu vähemalt kuuskümmend tundi nädalas.

Anna ohkas. „Lootsin Washingtonis restoraniga meelitada sind mind sagedamini külastama. Tunnen sinust puudust, Luke – rohkem, kui ma seda endale tunnistada tahan, eriti kui arvestada, et ausalt öeldes olid lapsepõlves tüütu nagamann.”

Luke kergitas kulmu. „Mina? Nagamann? Ajad mind mõne meie vennaga segi. Mõtled ehk Tomi? Tal oli potentsiaali nagamannide kõrgliigasse jõudmiseks.”

Anna raputas pead. „Ei-ei. Ma ei eksi. Räägin sinust.”

„Kui kähku küll heateod unustatakse!” Luke ohkas teatraalselt. „Kuidas on tolle korraga, kui takistasin vanematel avastada, et mõnuled kooli pesapallikapteniga nende mullivannis? Olite mõlemad ihualasti. Arvasin, et olen sellega vähemalt paar aastakümmet tänu ära teeninud.”

„Jumal, Robert O’Toole ja kuum vann!” Anna nägu selgines. „Olin selle täiesti unustanud.”

„Usu, kui isa oleks teid tookord avastanud, oleks see sinu üks eredamaid teismeliseea mälestusi.”

Anna itsitas. „Armastus on imelik, kas pole? Tervelt kaks kuud olin sügavalt veendunud, et mu elu on läbi, kui Rob mind abiturientide lõpuballile ei kutsu. Pärast kolledžisse astumist pole ma talle aga kordagi mõelnud.”

„Rob oleks sellest kuuldes sügavalt löödud,” ütles Luke tõsiselt. „Ta on endast alati palju pidanud.”

Anna naeratas nostalgiliselt ja ta pilk muutus kurvaks. „Pagan võtaks, tunnen sinust puudust, Luke. Kas oled kindel, et ei taha Bruno restorani ostmist vähemalt kaaluda?”

Luke surus hetkelise kiusatuse maha. „Tahaksin selle ära osta, Annie, kuid olen juba praegu ajahädas. Anna andeks.”

Anna kehitas alistunult õlgu, suutmata täielikult oma pettumust varjata. „Olgu siis. Proovida igatahes tasus.”

Luke kummardus laua kohale ja pani käe õe omale. Sellega muutus mehe vaateväli ja ta pilk langes juhuslikult sissepääsu lähedal laua taga istuvale paarile. Mees istus poole seljaga, aga sel ajal, kui Luke vaatas, võttis mees naerdes oma naiskaaslasel õlgade ümbert kinni ja Luke nägi tema nägu profiilis. Mees kuulas hetke kaaslase juttu ja puhkes uuesti naerma. See õrritav, kurgupõhjast tulev hääl oli Luke’ile kummaliselt tuttav.

Luke tardus soolasambaks. Äkki hüppas ta püsti ja jõudis toolist kinni haarata just õigel hetkel, et takistada selle ümberminekut. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta õele ja kiirustas paarikese poole.

„Mis lahti, Luke? Kuhu sa lähed?”

Mees ei vastanud osalt seepärast, et tal ei jätkunud õhku, osalt seepärast, et ta pilk oli nagu hüpnotiseeritult ukse lähedal istuval paaril. Ilmselt tajus mees Luke’i pilku. Ta vaatas üles ja võpatas silmanähtavalt vapustatult. Ta tõusis, võttis naiskaaslasel piha ümbert kinni ja kiirustas koos temaga ukse poole. Naine oli kummaliselt järeleandlik ja kuuletus mehele sõna lausumata.

Luke’i teele jäi toidust lookas kandikuga kelner ja varjas tal vaate. Mees soovis, et suutnuks kelneri jõhkralt teelt eest lükata nagu filmis. Kuradile see kandikule laotud toit! Harjumus sai aga võitu. Nõusid kandvale kelnerile tee andmine oli sügavalt sisse juurdunud. Luke astus kelneri teelt kõrvale ja kaotas nii kriitilise tähtsusega sekundeid. Ta pidi kaks korda vabandama koguka naise ees, kes oli tooli lauast kaugele lükanud ja moodustanud nii ületamatu barrikaadi. Lõpuks õnnestus Luke’il läbirääkimiste tulemusena barrikaadist mööda saada. Ta pressis end viimase kahe administraatori töökoha ees seisva laua vahelt läbi ja jõudis viimaks vabale põrandale. Selleks ajaks olid mees ja tema kaaslane silmist kadunud.

Luke jooksis välja, kirudes end viisakuse pärast maapõhja. Miks polnud ta küünarnukke käiku lasknud ja teinud endale söögisaalis teed? Kurat nende mahakukkuvate nõudega! Kahjuks oli parklas palju rahvast ja Luke ei näinud paarikest kusagil. Kurat, kas neil tõesti oli ärasõitmiseks piisavalt aega?

Restorani esine parkla oli mitme erikauplusega ühine. Platsil kõndis vähemalt tosin inimest ja kurvis seisis prügiauto. Kuigi parkla oli valgustatud, oli ööõhk nii niiske, et väljas sadas hõredat uduvihma. Luke’i pahameeleks muutis see nähtavuse pea olematuks. Viimaks märkas ta jälitatavaid ainult seepärast, et mees jooksis, kõrgetel kontsadel komistav kaaslane kohmakalt kannul.

„Seis!” hüüdis Luke möödujate uudishimulikest pilkudest välja tegemata. „Jumala eest, jää seisma! Ron Raven, kas see oled sina? Ron, jää seisma!”

Mees ei vastanud, vaid kiirendas hoopis sammu. Naine ei suutnud märjal asfaldil temaga sammu pidada. Ta viskas kingad jalast ja jooksis edasi paljajalu.

Luke tormas seisvate autode ridade vahel paarikesele järele. Mees avas puldiga ukselukud ja viskus hõbehalli Mercedese rooli taha. Ootamata ära, millal ta naiskaaslane autosse istub, käivitas Ron – või tema teisik – auto ja hakkas tagurdama juba enne, kui naine jõudis autoukse sulgeda, rääkimata turvavöö kinnitamisest.

Luke spurtis. Ta seisis auto taha ja vehkis kätega. Võimatu, et juht teda ei näinud, ometi jätkas ta tagurdamist.

Mu jumal! Ta ajab mu alla, kui ma eest ära ei lähe, taipas Luke jahmunult. Tal ei jäänud muud üle, kui viimasel hetkel kõrvale hüpata. Juht ei heitnud tema poole pilkugi, vaid pööras kummide vilinal ringi ja kihutas väljapääsu poole.

„Oli sel mehel vast kiire.” Keskealine naine vaatas Mercedesele järele ja kortsutas kulmu. „Hullud autojuhid. Ta oleks teid tapnud. Kui ta sellist kihutamist jätkab, põhjustab ta kindlasti avarii. Kas teiega on kõik korras?”

„Tänan küsimast, jah.” Luke taipas just õigel ajal, et kui tal õnnestub auto numbrit näha, saab politsei selle omaniku kindlaks teha. „Vabandage mind. Tõesõna, minuga on kõik korras.”

Luke pigistas end kahe seisva auto vahelt läbi ja jooksis järgmise vahe poole, kust avanes parkimisplatsi väljapääsu poole kihutavale Mercedesele parem vaade. Autol oli Virginia numbrimärk AB7 4K3. Või oli see hoopis 4K8. Luke kissitas silmi, et numbrit paremini näha, kuid numbrimärk oli määrdunud, väljas pime ja auto kaugenes kiiresti. Mercedes kihutas ühe kvartali edasi ja pööras esimesele kõrvaltänavale. Luke teadis, et on hea jooksja, kuid tal polnud lootustki autole järele jõuda. Mees võttis jakitaskust pihuarvuti ja sisestas auto numbri, enne kui see tal meelest läheb.

Äkki Luke taipas, et on terve minuti tühja teed jõllitanud. Ta läks tagasi restorani ning naasis rahvast täis laudade ja kelnerite vahel põigeldes õe juurde. Mehe jalad värisesid ja ta hingeldas. Anna oli kavatsenud vennale peapesu teha, kuid talle otsa vaadates muutis meelt.

„Milles asi?” küsis ta. „Jumala eest, mis juhtus? Kas sinuga on kõik korras?”

„Ma ei tea.” Luke sirutas käe veiniklaasi poole, kuid lükkas selle eemale ja jõi hoopis ahnelt vett. Ta ütles õele tõtt, nii uskumatu kui see ka oli. „Arvan, et nägin just Ron Ravenit.”