Читать книгу Kättemaks - Jasmine Cresswell - Страница 6

„Kes on Ron Raven?” Anna kibrutas taipamatult laupa ja võpatas siis jahmatusest. „Kas sa mõtled seda Ron Ravenit? Toda meest Raveni Ettevõtetest, kes finantseeris su esimese restorani avamist ja kes, nagu hiljem selgus, oli kahenaisepidaja?”

„Jah, just teda ma mõtlen.” Luke üritas oma kärsitust varjata. „Nägin teda äsja. Ta oli siin ja sõi ühe naisega õhtust.”

Anna tegi üllatusest suured silmad. „Aga sa ei saanud teda näha – Ron Raven on surnud! Ta mõrvati kevadel Miamis.”

„Nii arvatakse.”

„Mis tähendab, arvatakse? Ron Raven mõrvati, nagu ka naine, kes oli tema kadumise ööl temaga koos hotellitoas. Oleme tema mõrvast tosin korda rääkinud. Jumal hoidku, Luke, sa ei saa seda unustanud olla! Tookord peale Ron Raveni teleris naljalt midagi polnudki. Tuli välja, et tal oli üks naine Chicagos, teine Idahos…”

„Wyomingis,” parandas Luke.

„Õigus, Wyomingis. Lisaks oli tal kolm last. Kaks Wyomingi, üks Chicago naisega. Muidugi on nood nüüd täiskasvanud.”

„Anna, ma tean seda kõike.”

„Rääkisime tema lastest, kui noid teleris näidati.” Anna lükkas venna vastustusest välja tegemata läikiva pruuni juuksepahma laubalt. „Kuigi nood pole eriti sarnased, on kõik kolm kahtlemata nägusad. Ron Raveni poega näidati hiljuti uudistes. Mul ei tule ta nimi meelde, kuid ta on Denveris kuulus advokaat.”

„Ta nimi on Liam. Kuigi ta on olnud seotud mitme kurikuulsa kohtuasjaga, mina teda kuulsaks ei pea.”

„Ma ei mõelnudki, et tema on kuulus,” täpsustas Anna. „Tahan öelda, et ta kaitseb kuulsaid inimesi. Ta kaitses kohtus Denveri linnapea naist, kui toda süüdistati abikaasa mõrvas. See oli kõigest paari kuu eest, eks ole?”

Nii nagu kauguste hindamisel, sobis Anna ajataju paremini astronoomilise mõõtkavaga, kuid seekord oli naisel enam-vähem õigus. „Jah. Denveri linnapea mõrvati augustis.”

„Vaatasin neid uudistereportaaže seepärast, et Ron oli sinu restoranidega seotud. Liam Raven veenis kohtunikku süüdistusest loobuma ja päästis naise kindlast vangimõistmisest.”

„Ilmselt on Liam hea advokaat. Ka Ron oli oma ametis hea.” Luke kehitas pilklikult õlgu. „Arvan, et professionaalne asjatundlikkus on Ravenite suguvõsas päritav.”

„Ravenite kohta käivatest uudistest pole kusagil pääsu.” Anna nõjatus toolileenile ja nautis viimaseid veinilonkse. „Eelmisel nädalal nägin hambaarsti juures käies ajakirjas Roni Chicago naise pilti.”

„Tema nimi on Avery Raven.”

Anna kirtsutas nina. „Ei, Avery Fairfax. Nähtavasti kasutab ta nüüd seda nime. Avery oli üks ahistatud abielunaiste heaks korraldatud heategevusliku ooperietenduse korraldajaid, mis tema eraelu arvestades tundus mulle veidi pilklik.”

„Või oli see temast hoopis vapper,” lausus Luke.

„Võib-olla.” Anna jäi kõigutamatuks. „Avery on ilus naine, kuid nähes teda Larry Kingis intervjuud andmas, jättis ta mulle pesuehtsa snoobi mulje. Ilmselt on ta sedasorti naine, kelle aluspesule on tikitud tema nimetähed ja kes ei lahku kunagi kodust ilma pärleid kaela panemata.”

„Kas ta jättis sulle tõesti sellise inimese mulje? Roni mõrva järel näidatud teleklippides näis ta mulle nagu iga teine närvivapustuse üle elanud naine.”

Anna kehitas õlgu. „Seda muidugi ka. Iva on aga selles, et ilmselt sa eksid. Sa ei saanud Ron Ravenit näha.” Anna häälest kostis lõbusust. „Ta on juba pool aastat surnud, mis välistab võimaluse, et ta sõi siin õhtust.”

Luke arvas, et on lollilt põikpäine, kuid vaidles sellegipoolest õe lihtsale loogikale vastu. „Politsei ei leidnud ei Roni ega temaga hotellitoas olnud naise laipa. Keegi ei saa kindlalt väita, et ta on tõepoolest surnud.”

„Kui sina välja arvata, arvab seda terve maailm.” Anna kortsutas kulmu. Naise lõbusus oli kadunud. „Politsei ei leidnud nende laipu ainult seepärast, et mõrvar viskas ohvrite surnukehad mitme miili kaugusele kaldast Atlandi ookeani. Nägid oma silmaga seda turvakaamera verdtarretavat salvestust, kus mõrvar sõidutab mööblikäruga surnukehi jahile. Seda videot näidati igas telekanalis ja fotod olid ajalehtedes. Ka parima tahtmise juures ei saanud nende klippide nägemisest hoiduda.”

Luke kehitas õlgu. „Mulle ei tundunud need videod kunagi eriti veenvatena. Nägin ainult maskis inimest – pole teada, kas meest või naist – kärutamas midagi jahi pardale.”

„See polnud miski. Kärul olid ilmselgelt laibakotid.”

„Olgu, ta kärutas laibakotte. Kuid taeva pärast, kotid olid kinni! Neis võis olla mis iganes, alates mustast pesust kuni Vene tsaari kroonijuveelideni.”

„Jah. Sul on õigus – võis,” sõnas Anna nipsakalt. „Politsei aga usub, et neis kottides olid Ron Raveni ja temaga hotellitoas viibinud naise laibad ning ilmselt on neil õigus. Lõppude lõpuks leidsid politseinikud jahi pardalt mitmes kohas verd ja sa ise ütlesid, et hinnatud labor tegi DNA-analüüside põhjal kindlaks, et see veri kuulus Ron Ravenile. DNA ei valeta, Luke.”

„Olen nõus. Ma ei vaidlegi vastu DNA tõenditele, mis kinnitavad, et jahi tekilt leitud veri kuulub Ronile.”

„Näed nüüd.”

„Tõsiasi, et labor tegi kindlaks, et see on Roni veri, ei ütle meile aga midagi selle kohta, kuidas see jahile sattus,” rõhutas Luke. „Kui tilgutan näiteks pudelitäie sinu verd oma magamistoa põrandale, ei tähenda see, et oled surnud või isegi seal käinud. DNA analüüs tõestaks lihtsalt, et minu magamistoa põrandal olev veri kuulub sulle.”

„Kuidas Ron Raveni mõrv siia puutub?”

„See näitab lihtsalt seda, et kuigi varastatud jahi tekilt leiti Roni verd, pole meil õrna aimugi, kas ta on elus või surnud.”

„Mida sina siis arvad?” Anna vaatas venda pingsalt. „Kas tahad öelda, et Ron ja tundmatu naine lavastasid oma mõrva küllalt veenvalt, et panna kogu Miami politsei seda uskuma? Jumal hoidku, Luke, tule ometi mõistusele.”

„Kuna ma äsja Roni nägin, pidi just nii juhtuma.” Luke’i hääl oli kangekaelne. „Ronil oli lihtne endale ise sisse lõigata ja tilgutada oma verd igale poole, jättes mulje tulistamisest.”

„See pole kaugeltki lihtne.” Anna raputas pead. „Toas oli palju verd. Me ei räägi sõrme lõikamisest. Verd oli palju rohkem ja vereplekkide asukoha järgi võis arvata, et teda tulistati.”

„Kui Ronil oli kadumiseks mõjuv põhjus – ja ilmselt oli –, oli ta hea meelega nõus paar pinti oma verd ohverdama.”

„Unustasid ühe tähtsa asja – politseinikud tegid Roni mõrvari isiku kindlaks.”

„Jah, tegid küll.” Luke hääl nõretas pilkest. „On üldteada, et politsei ei süüdista kunagi mõrvas vale inimest.”

Anna pööras vasaku käe ja pööras peopesa ülespidi. „Siin on nädalaid kestnud professionaalne juurdlus ja kuhjakaupa asitõendeid, mis kinnitavad, et Roni mõrvas hotellitoas mees, kes oli varemgi tapnud.” Naine pööras parema käe ülespidi. „Siin on fakt, et nägid nõbu Bruno restoranis õhtust söömas kedagi, kes sarnanes väga Ron Raveniga.”

Anna kallutas pea küljele ja ohkas tehtud nõutusega. „Hmm… Vaatame. Millist teooriat uskuda? Kas Ron on elus või surnud? Heldeke, mul pole aimugi.”

Luke kummardus laua kohale. „Lõpeta ninatarga mängimine ja selgita mulle, mida teame Ron Raveni kadumisest sellist, mis lubaks oletada, et mees oma mõrva lavastas.”

„Arvasin, et ma just tegin seda, aga olgu, teen seda veel kord.” Anna loendas sõrmedel oma väiteid kaasa. „Roni hotellitoast leiti küllalt palju verd, et oletada, et mees oli tõsiselt vigastatud. Sama käib tema naiskaaslase kohta. Politseinikud leidsid toast ka kolmanda inimese verd. DNA-analüüsid näitasid, et see kuulus kurjategijale, kes oli varem mitu aastat kahe inimese tapmise eest trellide taga veetnud. Lisaks pole pärast Roni kadumist tema pangaarvel liikumist olnud. Kui Ron oleks oma surma lavastanud, oleks ta suure summa raha niisama tuulde heitnud. Miks pidanuks ta seda tegema?”

„Sest Ronil oli kaks naist ja ta elu oli muutunud liiga keeruliseks?”

„Tal oli mitu aastakümmet kaks naist olnud,” vaidles Anna vastu. „Kumbki naine ei kahtlustanud midagi.”

„Võib-olla olid Ronil rahalised raskused.”

„Ta rahalises seisus polnud mingit pinget. Kõik on nõus, et Raveni Ettevõtted andis enne Roni kadumist suurt kasumit ja annab ka praegu.”

Tundes vajadust õega vaidlemise asemel teha midagi kasulikumat, lükkas Luke tooli lauast eemale. Võib-olla ei tahtnud ta aga lihtsalt endale tunnistada, et Anna jutt on igati loogiline. „Pean rääkima Ron Ravenit teenindanud ettekandjaga.”

„Ron Raveni teisikut teenindanud ettekandjaga,” parandas Anna.

Luke ei teinud õe etteheitest välja. „Palun vabandust, Annie, aga see võtab kõigest paar minutit. Vali magustoiduks midagi meelepärast, eks?”

Luke läks saali teise otsa ja ootas kannatlikult, kuni noor naine serveeris viiest ärimehest koosnevale seltskonnale eelrooga. Ta peatas kööki tagasi ruttava naise ja vaatas tema nimesilti.

„Tere, Merrie. Palun vabandust, et raiskan teie aega, kuid minu nimi on Luke Savarini. Olen Bruno Savarini nõbu.” Luke viipas peaga saali teises otsas istuva Anna poole. „Too seal on mu õde Anna. Võib-olla tunnete teda – ta on siinne püsiklient.”

„Vabandust, aga olen siin uus.” Naine naeratas ja üritas kärsitust mitte välja näidata, kuigi kahtlemata ta nii tundis. „Sellegipoolest on rõõm teiega tuttavaks saada, härra Savarini. Loodetavasti teile ja teie õele õhtusöök maitses.”

„Tänan, toit viis keele alla.” Tavaliselt oli Luke’il toidu suhtes raske valetada, seekord ta aga vaevu märkas seda. „Teenindate ka toda ukse juures olevat lauda, eks ole?”

Merrie vaatas vaba laua poole, mille poole Luke osutas ja noogutas. „Jah, miks te küsite? Kas sellega on probleeme?”

„Kaugeltki mitte.” Näib, et Merrie on juba kaitseasendi sisse võtnud, mõtles Luke. Ta pidi naist rahustama, et tollel ei tule pahandusi. „Asi on selles, et arvasin nägevat seal veidi aja eest oma vana sõpra. Ta sõi tolle laua taga, kuid lahkus enne, kui jõudsin talle tere öelda.”

„Kardan, et ma ei saa teid aidata…” Nüüd, kus ettekandja teadis, et teda ei ähvarda ametialane noomitus, kibeles ta silmanähtavalt lahkuma.

Luke seisis Merriele teele ette ja juurdles, kas rikkalik jootraha muudaks naise vastutulelikumaks. Ta otsustas sellest mõttest loobuda, kartes, et jootraha oleks nii silmanähtav altkäemaks, et Merrie muutuks veelgi kidakeelsemaks. „Kaotasime sõbraga ühenduse, kui ta poole aasta eest Washingtoni kolis. Arvasin, et võib-olla käib ta siin tihti söömas.”

„Ma ei tea. Palun vabandust, härra Savarini. Nagu ma ütlesin, olen siin uus. Alustasin alles eelmisel nädalal ja olen kindel, et pole teda varem teenindanud.”

„Kas ta maksis krediitkaardiga? Kui maksis, kas ütleksite mulle tema nime? See kinnitaks mulle, et nägin tõesti oma sõpra.”

Merrie polnud rumal. Naise naeratus kustus. „Palun vabandust, härra, aga ma ei tohi ühelegi külastajale isiklikku infot anda. Pealegi maksis teid huvitav külastaja sularahas. Õigupoolest lahkus ta arvet ära ootamata. Ta lihtsalt jättis pataka kahekümnedollarilisi lauale. Sellest piisas, et katta arve ja raha jäi veel ülegi. Nüüd aga vabandage mind. Mul on tõesti kiire. Töö ootab.” Merrie lahkus, enne kui Luke jõudis uue küsimuse esitada.

„Olgu, see ei viinud mind kuhugi,” ütles Luke laua taha istudes õele. „Ettekandja ütles, et mees ei oodanud arvet ära, vaid jättis lihtsalt pataka kahekümnedollarilisi lauale. Kolme restorani omanikuna võin öelda, et seda juhtub haruharva.”

„Jäta see asi sinnapaika, Luke.” Anna ulatas vennale magustoidumenüü. „Vaata tegelikule elule silma. Ron Raven on surnud ja sa nägid kedagi, kes temaga välimuselt väga sarnanes.”

„Mees tundis mu ära,” ütles Luke. Mida rohkem ta juhtunut mõttes läbi mängis, seda rohkem oli ta veendunud, et nägi Ron Ravenit, mitte tema teisikut. „Ta teadis, et tundsin ta ära ja põgenes arvet ootamata. Minuga rääkimisest hoidumiseks oleks ta parklas mu peaaegu alla ajanud. Kui see oli keegi, kes sarnanes välimuselt Roniga, miks, kuradi pärast, püüdis ta kõigiti mind vältida?”

„Sest sinu käitumine tegi ta närviliseks?”

„Ei.” Luke raputas pead. „Ta põgenes seepärast, et tundis mu ära. Ta jättis arve katteks kahekümnedollarilised lauale, et jõuda ukseni, enne kui ma temani jõuan. See läks tal läbi.”

Luke teadis, et on kangekaelne, kuid Roni naer ja peakallutus tulid talle tuttavad ette juba enne, kui ta mehe nägu nägi. Ron Raveniga välimuselt sarnaseid inimesi võis olla, aga, põrgu päralt, miks oli võhivõõral ka samasugune hääl ja käitumine?

Anna mõtles hetke ja tõdes, et vend võis tõesti näha seda, mida väitis. „Kui see oli tõesti Ron Raven ja ta tundis su ära, tähendab, et ta pole mälu kaotanud.”

„Olen nõus.”

„Kui Ron aga ei kannata mälukaotuse all, varjab ta end sihilikult. See pole hea, eriti ränk on see aga tema perekondadele.”

Luke kehitas õlgu. „Roni naised ja lapsed teavad, et mees on varas ja petis. Kuidas teadmine, et too lurjus on elus, mitte surnud, nagu arvati, võiks asja nende jaoks hullemaks teha?”

„Võib-olla ei teegi,” lausus Anna. „Olen aga paganama kindel, et mina sinu asemel mõtleksin pikalt ja põhjalikult järele, enne kui läheksin ükskõik kumma Roni naise juurde ja teataksin, et nägin oma nõo restoranis tema oletatavasti surnud abikaasat ühe naisega õhtustamas. Kõige tõenäolisemalt laseks naine su ahistamise pärast vahistada.”

„Kas neil polegi siis õigust tõtt teada?” Luke ei osanud isegi oma küsimusele vastata.

„Täpsemalt, millist tõtt?” nõudis Anna. „Kas seda, et oma arvates nägid Ron Ravenile väga sarnast meest, kuid too lahkus, enne kui jõudsite omavahel sõnakestki vahetada? Ohoo! See uudis paneks interneti-blogid huugama.”

„Ma ei ütleks Roni pereliikmetele, et nägin Roni-sarnast meest,” sõnas Luke vaikselt. „Ütleksin, et olen täiesti kindel, et nägin Ron Ravenit ning mees paistis olevat elu ja tervise juures.”

Anna ahmis venna süüdistuse peale õhku. „Ron on kõigest su ärituttav, mitte sõber. Arvatavasti kohtusite kõigest paar korda.”

„Õigupoolest vähemalt tosinal korral. Enamik kohtumisi kestis kolm-neli tundi ja tavaliselt rääkisime nelja silma all. Ron Raven kohtus isiklikult inimestega, kelle ettevõtetesse ta kavatses investeerida.”

„Sellegipoolest suhtlesite viimati kuue aasta eest ja vahepeal on sul olnud palavikuliselt kiire. Mälestused segunevad, muljed tuhmuvad. Lisaks pole sul õrna aimugi, mis inimesed on Ron Raveni naised ja lapsed. Kas sul on õigus pea peale pöörata inimeste elu, keda sa iial pole näinud?”

Luke vaikis pikalt. Ta klammerdus kangekaelselt oma eraelu kaitsmise külge. Savarinide suguvõsas oli kombeks, et kui klanni üks liige näiteks teisipäeval aevastas, helistasid talle reedel kõik õed ja vennad ning takkaotsa umbes kümme protsenti sugulasi, et pärida, kuidas on lood põetava gripiga.

„Olen Roni pereliikmetega kohtunud,” ütles Luke viimaks. „Õigupoolest tema Chicago naise ja tütrega. Ausalt öelda tunnen neid kaunis hästi.”

Anna vaatas vennale pingsalt otsa. Naine oli Luke’ist kolmteist kuud vanem, mis tähendas, et ta tundis venda tervelt kolmkümmend neli aastat. Ilmselt oli miski venna hääles vihjanud, et kohtumised Avery ja Kate Raveniga olid olnud enamat kui viisakas suhtlemine oma rahastaja perekonnaga.

„Täpsusta, mida sa mõtled kaunis hästi tundmise all,” ütles Anna. Naise häälest kostis vanema õe rangust.

Luke kirus mõttes Roni maapõhja. Kui ta poleks Ron Ravenit näinud, poleks ta kunagi vanema õe ülekuulamise alla sattunud.

Luke püüdis häälele ükskõikset tooni anda. „Kate – Roni tütar – on kondiiter. Ta kuulus eelmisel aastal Coupe du Monde de la Patisserie võistlusel osalenud ameeriklaste võistkonda. Nende šokolaaditordi kujundus oli Kate’i välja mõeldud ja nad said pronksmedali. Nagu alati, said esikoha muidugi prantslased, kuid Ühendriikide võistkond pole varem sellel võistlusel osalenud. Praegu on Kate Chicago kõige peenemas kondiitriäris La Laterne’is peakondiiter.”

Luke oli oma Kate elu lühikokkuvõtte esitamise üle rahul. Ainult professionaalne tunnustus ja ei midagi isiklikku. Paraku ei laskud Anna end haneks tõmmata. „Kui kaua sa temaga käinud oled?” küsis ta. „Põrgu päralt, kuidas sa said sellest vaikida kõigil neil kordadel, kui arutasime Roni kadumist?”

„Ma ei käi temaga.” Õe vankumatu pilgu all täpsustas Luke öeldut. „Enam mitte. Läksime mõne aja eest lahku.”

„Kas enne, kui ta isa mõrvati?”

„Jah. Õigupoolest mõned nädalad enne seda.” Täpsemalt varsti pärast seda, kui Kate oli Luke’i süüdistanud, et too ei hinda tema püüdlusi niigi palju, et oma uue restorani avamise kõrval leida aega Lyoni lennata ja elada tema karjääri kõige tähtsamale võistlusele kaasa. Ettevalmistused ja lõputu harjutamine olid Kate’ilt nii suurt pingutust nõudnud, et mõlemad teadsid, et on vähe tõenäoline, et naine veel kunagi Coupe du Monde’i võistlusel osaleb. Seitse kuud pärast nende lahkuminekut suutis Luke viimaks endale tunnistada, et tema otsus Prantsusmaale minemata jätta vallandas sündmuste ahela, mis viis neid lõplikult lahku ajanud inetu tülini.

Anna oli haavunud. „Kui jätta kõrvale korrad, mil arutasime Ron Raveni mõrva, miks ei rääkinud sa mulle kunagi, et käid kellegagi?”

Sest ta tegi kõik, et hoida seda armulugu saladuses. Sest sel ajal, kui nad Kate’iga käisid, püüdis Luke meeleheitlikult üles ehitada suhet, mida ei rikuks tema vanemate, viie õe-venna ning kõikvõimalike Savarinide suguvõsa kuulujuttudest huvituvate langude ja nõbude arvamus. Luke’il polnud vähimatki tahtmist, et sugulased nina tema eraellu topivad. Veidral kombel õpetas nende lahkuminekuga kaasnenud tunnetetorm mehele karmil moel, et suhte vussikeeramiseks on palju muidki võimalusi, kui lasta heasoovlikel lähedastel sellesse sekkuda.

„Polnud mõtet sulle Kate’ist rääkida. Meie suhe polnud tõsine ja kestis lühikest aega.” Kaheksa kuud pole tõesti pikk aeg, seega ma ei valetanud, rahustas Luke oma südametunnistust. Õe järgmiste uurivate küsimuste ennetamiseks kiirustas mees jätkama. „Iva on selles, et tunnen Kate’i ja ta ema piisavalt, et olla üpris kindel, et juhul, kui Ron Raven on elus, tahavad nad seda teada.”

Saali teisest otsas tervitas neid keegi käheda bassihäälega, päästes nii Luke edasisest ristküsitlusest. Jumal tänatud.

„Anna, mia piccola, come stai, carina?”¹

„Bruno! Che sorpresa piacevole! Sto bene, grazie. E tu?”²

„Eh, cosi, cosi. Ei, ära tõuse, Anna.” Nõbu Bruno pigistas naise õlga. „Tore sind siit eest leida! Olen rõõmus, et otsustasin restoranist pärast kino läbi hüpata. Lasksin tütrel endale augu pähe rääkida. Vaatasime mingit kohutavalt igavat filmi õhkulendavate autodega. Kui filmis räägiti ka millestki muust, jäi see mul küll kahe silma vahele.”

Anna naeris, tõusis Bruno käsku eirates ja embas teda. „Bruno, jäta kaeblemine. Tean, et sulle meeldivad rohkete avariidega filmid.”

„Jah, kuid seda ainult siis, et kahe avarii vahel toimub ka mingi tegevus.” Bruno patsutas Annat õlale. „Oleksid pidanud mulle ütlema, et kavatsed täna siin õhtustada. Oleksin kino ära jätnud ja võtnud su siin vastu.”

„Ma ei teadnud, mis plaanid sul on. Luke on kõigest ühe ööpäeva mul külas. Muide, kas sa mäletad mu venda Luke’i?”

„Me pole varem kohtunud.” Bruno surus Luke’i kätt. „Eelmisel aastal Chicagos olles sõin aga ühes sinu restoranis, Lucianos Chestnutis. Pärisin sinu järele, Luke, kuid abikokk ütles, et oled sel õhtul ühes oma teises restoranis. Võid oma saavutustele Lucianos uhke olla. Olime vennaga ühel nõul, et toit on suurepärane.”

„Tänan. On suur kergendus kuulda, et juhtusid einestama ajal, kui meil midagi nässu ei läinud.”

„Miskipärast on mul tunne, et sina ja su meeskond ajate harva midagi nässu.” Bruno tõmbas tooli lauast kaugemale ja istus. „Ma ei suuda Lucianoga võistelda – me isegi ei püüa sellist toitlustamise taset saavutada –, kuid olen meie magustoitudele uhke. Mida võin teile pakkuda? Meie tiramisu on valmistatud minu vanaema retsepti järgi ja võin öelda, et see teeb kõigile teistele retseptidele silmad ette. Ka meie panna cotta karamellikreemiga on päris maitsev. See pole päris traditsioonilise retsepti järgi tehtud, sest kreem on tehtud petipiimaga.

„Mulle maitseb mandlilikööri jäätis,” ütles Anna. „See on minu lemmik.”

„Pead oma jäätise saama, cara.³” Bruno pigistas isalikult Anna kätt. „Mida sulle, Luke?”

„Panna cotta oleks suurepärane,” ütles Luke. „Ma pole kunagi panna cotta’t petipiimaga teinud. Maitse võib olla huvitav.” Toodi nende magustoidud ja kaks tillukest tassi lõhnavat espresso’t. Luke lobises viisakalt nõoga, kes tundus olevat lahke mees ja kogenud kokk. Võib-olla olid ravioolid erand ja muu toit on hea, mõtles Luke. Panna cotta oli kahtlemata kõrgemast klassist ja petipiim oli huvitav vaheldus traditsioonilisele maitsele.

Bruno vabandas end, et peab personaliga rääkima ja Anna nägi tublisti vaeva, et hoida venda Ron Raveni teemat uuesti tõstatamast. Kuna Luke püüdis omakorda hoida Annat jätkamast poolelijäänud kõnelust Kate’ist, valitses lauas ebatavaliselt pingeline õhkkond. Mõlemad tundsid kergendust, kui Bruno veidi aja pärast naasis ja Luke’i vastu laua taha istus.

„Üks meie ettekandjaid Merrie palus sulle selle edasi anda,” ütles Bruno Luke’ile kortsus kaardimakse kviitungit ulatades. „Ta ütles, et olid pärinud ühe tema teenindava laua taga istuva paarikese kohta. Ilmselt ununes see neil maha.”

Luke võttis paberilipiku ja vaatas seda põgusalt. „Olen Merriele väga tänulik. Aga ta ütles mulle, et paarike maksis sularahas.”

„Maksiski. Kuid see pole meie tšekk,” ütles Bruno. „Kui oleks, ei tohiks ma sulle seda anda. Merrie leidis selle arve katteks jäetud kahekümnedollariliste vahelt. Ta oli just seda ära viskamas, kui nägi mind teile magustoitu tellimas ja taipas, et oled tõesti minu nõbu. Kuna meie restoranil ega nende einel pole selle kviitungiga vähimatki pistmist ning meil pole võimalik seda neile tagastada, arvasin, et sellest ei sünni midagi halba, kui selle sulle annan. Merrie sõnutsi olid mehest väga huvitatud.”

Bruno hääl oli eksimatult küsiv ning Luke kordas luiskelugu vanast sõbrast, kellega ta on kontakti kaotanud. „Ma pole kindel, et mul jätkub indu teda kviitungi kaudu otsida, kuid olen Merriele väga tänulik. Ütle talle minu tänusõnad edasi, eks?” Luke teeskles sihilikult huvipuudust, sest polnud ette teada, kuidas Bruno reageeriks uudisele, et nägi veidi aja eest söögisaalis oletatavat mõrvaohvrit lõunat söömas.

Paistis, et Bruno jäi Luke’i selgitusega rahule. Pärast uut raundi häid soove ja hüvastijätusõnu läks mees kööki tagasi.

Teel Annaga auto poole silus Luke kortsus tšekki ja uuris sellel kirjas olevat nappi infot. See oli kaardimaksekviitung neljakümne kolmele dollarile ja makse oli tehtud sama päeva hommikul Päikesetõusu nimelises firmas. Tšekil polnud kirjas, millega see firma tegeleb.

„Kes on maksja?” küsis võtmerõngas autoukse võtit otsiv Anna.

Luke hoidis kviitungit valguse käes. „Stewart M. Jones.”

„Näed nüüd!” Anna näis tundvat kergendust. „Ma ju ütlesin, et too mees, keda nägid, polnud Ron Raven. Võid end nüüd lõdvaks lasta ja loobuda kinnismõttest, et nägid surnut. Viimase tunni jooksul on mulle korduvalt tundunud, et viibin „Kuuenda meele” võtetel.”

Tõsiasi, et kaardikviitungil oli maksjaks märgitud Stewart Jones, ei tõestanud, et see on Luke’i nähtud mehe nimi, nagu Anna ilmselt arvas. Kui Ron oli oma surma lavastanud, ei saanud ta avada uut pangakontot nime all, millest vabanemiseks ta nii suurt vaeva oli näinud.

Luke otsustas, et ilmselt kartis Anna, et purunenud suhte pärast Kate’iga näeb ta Ronist viirastusi. Rohkem mööda panna õde ei saanudki. Luke ei klammerdunud kaugeltki Kate’i külge. Viimases otsas oli nende armulugu olnud tõeline rist ja viletsus ning Luke oli paganama kindel, et ei kahetse selle lõppu hetkekski. Kate oli küll ilus ja seksikas ning tal olid samasugused karjääriunistused kui Luke’ilgi, kuid isikuomadustelt olid nad täielikud vastandid. Rääkimata sellest, et naise arusaam truudusest erines oluliselt mehe omast.

Mees mõistis, et iseloomuomaduste erinevus oli mõjutanud nende suhte purunemist sama palju kui truudusemurdmine. Nende suhte edenedes olid iseloomude erinevused pinnale tõusnud ja tekitanud hõõrdumisi. Luke pettumused oli üle ääre keenud lärmaka itaalia temperamendiga, mida ta oli terve täiskasvanuelu püüdnud ohjeldada. Kate oli Luke’i tundepurskeid tauninud üha süveneva snoobiliku jäise vaikimisega.

Pelgalt meenutus nende suhte viimastest nädalatest ajas Luke’il südame pahaks, rääkimata juba kohutavast lõpplahendusest. Luke ei vaielnud Anna viimsele kommentaarile Steward M. Jonesi isiku kohta vastu, vaid pistis kviitungi rahakotti ja istus õe kõrvale autosse. Ta hakkas uuesti rääkima perekonnast, toidust ja nende noorima õe peatsest sünnitusest ning tegi kõik, et vestlus sellega ka piirduks.

Vaikimisest hoolimata oli Luke kindlalt veendunud, et oli näinud just Ron Ravenit. Kuid Roni kadumisest oli ikkagi pool aastat möödas, niisiis otsustas Luke alles pärast Chicagosse naasmist võimukandjatele teatada, et Ron Raveni surnukeha ei vedele kusagil Atlandi ookeani põhjas, vaid mees on elu ja tervise juures ning näib ühes Washingtoni peenemas äärelinnas igati elu nautivat.

1 It. k „Anna, mu väikseke, kuidas sul läheb, kallis sõber?“

2 It. k „Bruno! Milline meeldiv üllatus! Väga hästi, tänan. Ja sul?“

3 It. k: kallis