Читать книгу Kättemaks - Jasmine Cresswell - Страница 7

Chicago, 10. oktoober, 2007

Miami politseijaoskonnas ei vaevutud isegi viisakad olema, kui Luke helistas ja teatas, et oli nädala eest näinud oletatavalt surnud Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtust söömas. Politsei korrapidaja ei vaevunud isegi Luke’i telefonikõnet uurijatele edasi suunama, niisiis proovis mees Chicago politseis õnne.

Sel korral oli ta targem. Luke kõne suunati edasi politseiseersandile, kellega ta oli kolmeteistkümne kuu eest Luciano ümberehitamise käigus kohtunud. Seersant oli määratud uurima, kes varastab ehitusplatsilt materjale ning Luke’i arvates oli nende koostöö igati laabunud.

Ilmselt polnud nende koostöö olnud aga nii hea, et politseinik jäänuks Luke’i väidet Ron Raveni nägemisest uskuma. Seersant oli viisakas, kuid näitas üles samasugust uskumatust nagu tema Miami politseijaoskonna kolleegid. Ta selgitas, et mõlemasse jaoskonda on laekunud kuhjade viisi ettekandeid Ron Raveni nägemisest ning tõsiasi, et Luke nimetas end kadunukese vanaks sõbraks ja ärituttavaks, ei lisanud tema väitele erilist kaalu.

„Kas teile pole pähe tulnud, et võib-olla saite nii palju teateid seepärast, et Ron Raven on elus ja teda tõepoolest nähti?” küsis Luke viimaks, püüdmatagi oma pettumust varjata.

„Ei,” ütles seersant ilmetult.

„Ja sinnapaika see jääbki?” küsis Luke uskumatult. „Lihtsalt ei ja kõik?”

„Missugust vastust te minult ootasite?” Uurija ohkas. „Saame sellesarnaseid teateid iga kord, kui mõnda mõrva kajastatakse meedias ülearu palju. Uskuge, et kui pole surnukeha, mida maha matta, väidavad pooled riigi veidrikud, et nägid kadunukest elusana.”

Luke taipas masendusega, et uurija vaatevinklist oli ta lihtsalt järjekordne kuulsust ihkav napakas. „Aga me oleme varemgi koos töötanud!” protesteeris ta. „Te teate, et tunnen Ron Ravenit isiklikult. See oli teie kolme aasta taguses ettekandes ehitusplatsil toimunud varguste kohta kirjas. Küsisite tookord minult, kes restorani ehitamist rahastab ja mina vastasin, et pean Ron Raveniga krediidi osas läbirääkimisi.”

„Tõsi.” Seersandi häälest kostis lisaks tüdimusele ka kärsitust.

„Ma ei helistanud ajal, kui Ron Raveni kadumine oli meedias kuum teema. Ajakirjanikud on juba nädalate, õigupoolest kuude eest endale uued ohvrid leidnud.”

„Olen kindel, et usute seda, mida te mulle rääkisite, härra Savarini…”

„Teie aga mitte ja teil pole kavaski juurdlust algatada.”

„Ei, seda ma ei tee.” Nende varasemat tutvust arvestades tundis seersant vajadust pikemalt oma otsust selgitada. „Faktid on järgmised. Teiega rääkimise ajal avasin Ron Raveni juhtumi kohta käiva faili. Märkmed on praegu minu arvutiekraanil. Nende kolme kuu jooksul, mil toimik oli avatud, küsitlesime sada kahtekümmet inimest, kes väitsid, et nägid Ron Ravenit. Lihtne arvutus näitab, et keskmiselt nähti teda kümme korda nädalas. Miami politsei võttis enda peale sadade teiste pealtnägijate küsitlemise. Kõigele tipuks helistas meile kuus inimest, kes väitsid, et just nemad tapsid Ron Raveni ja veel kolm, kes tutvustasid end naisena, kes oli mõrvaööl temaga hotellitoas. Kontrollisime kõiki kuut tunnistust ja küsitlesime kõiki kolme naist. Meie uurijad jõudsid järeldusele, et kõige lähemalt nägid need inimesed Ron Ravenit oma elutoas teleriekraanil. Sinna maksumaksja dollarid maist juuli lõpuni läksid, härra Savarini. Täielik aja ja inimressursside raiskamine. Kui Julio Castellano vahistamine välja arvata, on juhtum lõpetatud. Kui juhtute Castellanot nägema, olen asjast rohkem huvitatud.”

„Tõsiasjal, et hullud armastavad üles tunnistada mõrvu, mida nad pole sooritanud, pole vähimatki pistmist minu väitega, et nägin eelmisel nädalal Virginias Ron Ravenit.”

Politseiniku hääl polnud enam igavlev, vaid ilmselgelt kärsitu. „Meie käsutuses on tõendusmaterjal, mis kinnitab, et kaks korda tapmise eest süüdimõistetud kurjategija Julio Castellano viibis Ron Raveni hotellitoas,” nähvas ta. „Meil on kuulid ja verepritsmete muster, mis kohtuekspertide sõnutsi vastab täpselt sellele, kui voodist põgenevat ohvrit tulistatakse. Lisaks on meil turvakaamera video, kust on näha kahe surnukeha sõidutamine jahile. Toetudes jahi logiraamatu ja hiljem võetud andmete vahele, arvestasid asjatundjad välja, et tol ööl läbis jaht ilma omaniku loata ja tema teadmata kokku kolmkümmend viis meremiili. Uskuge, härra Savarini, teame täpselt, mis Ron Raveniga tema kadumise ööl juhtus. Ta mõrvati. Ta on surnud ja tema surnukeha – või see, mis sellest järel on – lebab Atlandi ookeani põhjas.”

Masendav oli kuulda Anna väidete enam-vähem täpset kordust. Luke taipas, et teatamine, et tal on tolle auto number, millega niinimetatud Ron Raven restoranist põgenes, ei vii teda kuhugi. Tõenäosus, et Chicago politseijaoskonnas nõustutakse auto numbrit kontrollima, oli nullilähedane. Luke kiirustas ilmselgelt kasutut telefonikõnet lõpetama. Ta tänas järsult politseinikku selgituste eest ja pani telefonitoru hargile.

Mõni minut puudus kella üheteistkümnest. Luke’il oli aeg tööle minna ja viimane aeg teha lõpp kinnismõttele, et nägi inimest, kellest peale tema nähtavasti keegi ei hoolinud. Mees oli pärast hommikust sörki higine ja läks vannituppa, et enne pikka tööpäeva duši all käia. Tal veab, kui ta kella kaheks-kolmeks öösel oma Lincon Parki kortermajja tagasi jõuab, ja sedagi ainult siis, kui üheski ta kolmest restoranist ei teki õhtul kriisiolukorda.

Luke lasi kuumal veel pead ja keha uhtuda. Politseinikud olid veendunud, et Ron Raveni kadumise juhtum on lahendatud, hoolimata vähetähtsast faktist, et neil polnud õnnestunud väidetavat mõrvarit vahistada. Kes oli tema, Luke, kui ta väitis järjekindlalt, et nägi Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtustamas, kui terve maailm oli nõus rõõmuga leppima järeldusega, et mehest sai ammu Atlandi ookeani kalade rootsi laud.

Isegi kui temal on õigus ja ülejäänud maailm eksib, polnud mõtet peaga vastu politseinike ükskõiksuse müüri joosta. Tõsiasi, et ta käis kaheksa kuud Ron Raveni tütrega, ei andnud talle õigust oma nina Ravenite eraasjadesse toppida. Pealegi oli nende armulugu Kate’iga palju kuid tagasi lõppenud. Jumal näeb, et tal on oma perekonnaga piisavalt probleeme, et nende lahendamiseks oleks vaja paar eluaega. Oli kuradima kindel, et tal polnud vaja võtta enda kanda veel teiste pereprobleeme.

Kuid, kurat võtaks, ma ju nägin Ron Ravenit! Hoolimata Luke’i katsest tüütu mõte veega maha uhta, istus see kindlalt peas. Mees tuletas endale meelde kõiki põhjusi, miks on täielik aja raiskamine alustada tobedat otsingut, veenmaks ülejäänud maailma, et Ron Raven on elus. Eile oli tema Winnetka äärelinnas asuva uusima restorani abikokk pöidlasse lõiganud. See tähendas kümmet tundi pingsat tööd, selle asemel, et jälgida paar tundi, et töö laabuks ja suunduda siis Chicago all-linnas asuvasse Lucianode lipulaeva. Food Networkist oli eile helistatud ja palutud Luke’il teha peatse aasta-show’ jaoks pingenimekiri Ühendriikide kõige huvitavamatest peakokkadest. Kuidagi oli tal õnnestunud järgmise nädala juba niigi pingelisse ajagraafikusse mahutada kaheksa tundi intervjuusid, kus kaameramees filmis teda toidu tegemise ajal ja ekspert analüüsis kõike alates Luke’i sügisestest retseptidest kuni tema põhitehnikani.

Luke keeras dušikraani kinni ja raputas kehalt vee. Oli ilmselge, et praegu pole tal aega viirastusi jahtida. Sellegipoolest haaras mees vannilina ja paterdas märgade jalgadega ruumikasse magamistuppa, mis täitis ühtlasi ka kabineti ülesannet. Luke sidus saunalina piha ümber, vaatas pihuarvutist telefoninumbri ja helistas eradetektiiv George Kleinile. Eelmise aasta suvel oli ta mehe palganud leidma Luciano personali hulgast pikanäpumeest.

George tervitas Luke’i soojalt. Pärast politseinike ükskõiksust oli see trööstiv. „Luke, tore sinust jälle kuulda. Kuidas sul läheb?”

„Hästi, aga vajan su abi. Tänu taevale pole sel minu restoranidega vähimatki pistmist. Kas töötab hästi sinu paigaldatud turvasüsteem või on mul õnnestunud palgata truud ja ausad töötajad. Loodan, et põhjus on viimases.”

„Mina samuti. Miski ei meeldi mulle rohkem kui installida turvasüsteemi, mis ei aktiveeru kunagi. Millega saan sind aidata?”

„Lootsin, et sul on aega ühe autonumbri jälgi ajada. Tegu on Virginia numbrimärgiga ja tahan teada, kelle nimele on auto registreeritud. Kas sul on Virginias kontakte?”

„Paar kontaktisikut mul on. Loodetavasti tulevad nad mulle vastu. Ütle number ja annan endast parima.”

„Viimases numbris pole ma kindel. Väljas oli pime ja ma ei näinud hästi, kas numbrimärk oli AB7 4K3 või AB7 4K8. Auto oli hõbehall kaheistmeline Mercedes. Ma ei tea, kas see midagi annab.”

„Kindlasti annab. Sellest on suur abi.” George Klein oli nii taktitundeline, et ei pärinud, miks Luke ajab Virginia autonumbri jälgi. „Lasen mõlemad numbrid autoregistrist järele vaadata ja kui mu kontaktisikud on endiselt tasemel, võin sulle homse tööpäeva lõpus öelda nende omanike nimed ja aadressid.”

George helistas Luke’ile järgmise päeva pärastlõunal mehe kõige väiksemasse ja tagasihoidlikumasse Luciano restorani Oakbrookis. Eradetektiiv teatas Luke’ile, et auto numbriga AB74K3 on Hyundai ja selle omanik on naine nimega Jennifer Parker, alalise elukohaga Restonis Virginias.

„Tuginedes sinu infole, et auto oli hõbehall Mercedes, arvasin, et omanik pole meie otsitav isik,” ütles George.

„Ei, ma otsin meest,” ütles Luke. „Ta on minu vana sõber ja me… ee… oleme teineteist silmist kaotanud.”

George Klein jättis lahkelt Luke’i hädise õigustuse kommenteerimata. „Seevastu auto numbrimärgiga AB7 4K8 on kaheteistmeline Mercedes CLK 550,” ütles ta. „Autoregistris on selle värviks märgitud Õhtupärl. See sarnaneb juba rohkem sinu otsitavale autole.”

„Jah, see on kindlasti see õige.”

„Selgus, et auto vahetas eelmisel nädalal omanikku. Uus omanik registreeris end kõigest paar tundi enne minu järelepärimist, nii et meil vedas. Praegu on auto registreeritud Arlingtoni Mercedeste edasimüüja nimele. Arvasin, et tahad teada eelmise omaniku nime…”

„Jah, kindlasti.”

„Tolle nimi on Stewart M. Jones.”

„Tuttavat nime kuuldes jäi Luke’il hing kinni. Võis olla puhas juhus, et Jones müüs auto maha vahetult pärast seda, kui ta oli meest restorani parklas jälitanud, samas võis selline kiirustamine tähendada ka, et Ron Raven oli nii kindlalt otsustanud end varjata, et avastamise ärahoidmiseks oli valmis loobuma peaaegu tuttuuest Mercedesest.

„Kas said teada ka härra Jonesi aadressi?” küsis Luke eradetektiivilt.

„Jah. Härra Jones elab Virginias McLeanis, Kuuse väljakul majas number 2737.”

„Tänan, George. Olen sulle kiire teeninduse eest väga tänulik. Kas saad minu heaks midagi teha? Uuri välja, kas Stewart Jones elab veel Kuuse tänaval.”

„Arvasingi, et tahad seda teada.” George Kleini häälest kostis rahulolu oma ettenägelikku pärast. „Pärisin juba majaomanikelt järele. Nende sõnutsi asuvad Kuuse väljakul põhiliselt üürimajad, kuid see on üpris noobel kant. Suuremas osas on üürnikud diplomaadid ja ärimehed. 6. rajoonis, kus härra Jones auto registreerimise ajal elas, on üür viis tuhat taala kuus. Majad on möbleeritud ja hinna sees on koristaja teenus, kes käib kord nädalas. Washingtoni kohta pole see midagi erilist, aga silmanähtavalt pole see odav. Härra Jones elas sellel aadressil kõigest kuu aega ja lahkus kolme kuu eest, tasunud kõik arved. Kinnisvarafirma ametniku sõnutsi polnud härra Jonesis ega tema lahkumises midagi erilist. Loomulikult uurivad nad kõigi üürnike tausta, kuid härra Jones läbis järeleuurimise puhtalt.”

Kui Ron Raven on elus ja tahab seda tõika varjata, on Washington ideaalne peidupaik, mõtles Luke. Washingtonis ei märka keegi võõraid või sissesõitnuid, sest terve linn on neid täis. Roni seisukohast oli Ühendriikides vähe linnu, kus olid paremad ärivõimalused koos rohkete mõnusate peidupaikadega.

Tõsiasi, et „Stewart Jones” läbis tavapärase taustauuringu libedalt, ei üllatanud Luke’i vähimalgi määral. Ron Raven oli võimalike klientide taustu kontrollinud kolm aastakümmet ja teadis kindlasti ohupunkte, mille eest end kaitsta. Kõigele tipuks oli ta kakskümmend kaheksa aastat kahenaisepidamist varjanud. Ta ei usaldanud kunagi kedagi täielikult, kandis kaasas kaht dokumendikomplekti ja leiutas tõe varjamiseks usutavaid lugusid. Praegu sellele mõeldes taipas Luke, et Ron Ravenil olid kadumiseks ja uue identiteedi all ilmumiseks peaaegu ainulaadsed teadmised.

Paraku oli aga nii, et mida rohkem oli Luke veendunud, et Stewart Jones ja Ron Raven on üks ja seesama isik, seda raskem oli tal ette kujutada, kuidas meest leida. Kõigele tipuks peab ta õige pea vaagima küsimusi, mille Anna eelmisel nädalal oli tõstatanud. Kas ta teeb Ravenite perekonnale teene, kui teatab neile, et nägi Roni? Või soojendab ta üles kuumad tunded, mis pärast traumeerivat uudist Roni surmast olid hakanud maha jahtuma?

„Arvatavasti on liiga palju loota, et härra Jones jättis firmale oma uue postiaadressi,” ütles Luke George Kleinile.

„Õigupoolest jättis küll, aga see asub Austraalias, täpsemalt Adelaide’is. Ma ei uurinud asja edasi, arvates, et pean enne sinuga nõu.”

„Härra Jonesi postiaadress asub Austraalias?”

„Jah. Kas see üllatab sind?”

„Jah.”

„Nagu ma aru saan, ei teadnud sa, et härra Jones on Austraalia diplomaat?”

„Austraalia diplomaat?” Luke vahtis mõttelagedalt mereandide edasimüüjaga sõlmitava lepingu mustandit, mida ta enne eradetektiivi telefonikõnet oli lugenud. Ron Ravenil olid kahtlemata anded, millest tema perekondadel õrna aimugi polnud, kui tal õnnestus edukalt austraallast kehastada.

„Luke? Kas oled veel seal?”

„Vabandust, sa üllatasid mind, see on kõik. Arvasin, et… härra Jones… on ameeriklane.”

„Võib-olla ongi. Kui keegi tahab end varjata, on välismaalase identiteedi võtmine suurepärane lüke.”

„Miks nii?”

„Ühendriikides on isikuandmete kontroll üles ehitatud sotsiaalkindlustuse numbrile. Austraalia diplomaadil pole Ühendriikides sotsiaalkindlustust, mis tähendab, et tema isikuandmeid on palju raskem kontrollida, rääkimata sellest, et see on tunduvalt kulukam.”

„Seega on palju raskem avastada, et Stewart Jonesi pole tegelikult olemas,” ütles Luke.

„Kindel see,” lausus George. „Kui Stewart Jones pole aga austraallane, saab seda kaunis lihtsalt kindlaks teha. Kas tahad, et kontrollin tema kinnisvarafirmale antud postiaadressi?”

Luke’i esimene uid oli jälitamine lõpetada. Mida kuradit loodab ta saavutada, jälitades pöörast mõttekujutlust tuhandete kilomeetrite kaugusele üle Vaikse ookeani? Siiski ei suutnud mees seda ka niisama jätta.

„Kuna saime nii lühikese ajaga nii palju teada, ei tee see arvatavasti halba. Tänan, George. Veidi rohkem infot härra Jonesi postiaadressi kohta kuluks marjaks ära. Kas saad nii sügavalt tuhnida, et saaksime teada, kas see on pelgalt postiaadress või alaline elukoht?”

„Kindel see. Lisaks võin pöörduda Austraalia Välisministeeriumi poole ning pärida, kas Stewart M. Jones on nende diplomaatide nimekirjas või mitte.”

„Tore. Kui härra Jones läbis Kuuse väljaku kinnisvarafirma taustakontrolli libedalt, pole ma kindel, et avastame tema jutus ilma endale pahandusi kaela toomata mõne lahknevuse.”