Читать книгу Hitleri surm - Jean-Christophe Brisard - Страница 5

Lana on nõutu.

Tema kontaktisikud kõrges Vene valitsusasutuses ei olnud varjanudki, et meie võimalused sihile jõuda on haprad. Kella 11-ks kokku lepitud kohtumine oli küll kinnitamist leidnud, kuid Venemaal ei tähenda see midagi. Jäine tuul piitsutab meie nägusid, kui läheneme Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi kvartalile. Venemaal kutsutakse seda GARF-iks (Государственный aрхив Российской Федерации). Riiklik asutus paikneb otse Moskva südames. See sisaldab riigi üht suurimat arhiividokumentide kogu: rohkem kui 7 miljonit dokumenti 19. sajandist kuni tänapäevani. Peamiselt paberdokumendid, kuid ka teatud hulk fotosid ja salajasi toimikuid. Ja ühe salajase toimiku pärast me trotsimegi Moskva karmi külma ning mitte vähem karmi Vene bürokraatiat. Lana Paršina ei ole Venemaal sugugi tundmatu. Ameerikas elavat noort venelannast ajakirjanikku ja dokumentaalfilmide tegijat kutsutakse tihti telestuudiotesse rääkima oma kõige tähelepanuväärsemast saavutusest – viimasest intervjuust Lana Petersiga. Lana Peters oli Ameerika Ühendriikide pärapõrgus asuvasse vaeste hooldekodusse unustatud pennita vana naine. Ta varjas end ja keeldus ajakirjanikega rääkimast. Veel vähem soovis ta meenutada oma isa, Jossif Vissarionovitš Džugašvilit ehk Stalinit. Lana Petersi tegelik nimi oli Svetlana Stalina ning ta oli diktaatori lemmiklaps. Külma sõja haripunktis, 1960-ndatel aastatel naine põgenes ja palus poliitilist varjupaika vaenulikust Ameerikast. Sellest peale sai temast sümbolkuju neile nõukogude inimestele, kes olid valmis kõigeks, et türanlikust režiimist pääseda. Lana Paršinal õnnestus tõrksat järeltulijat veenda, et ta lubaks filmida seeria intervjuusid. See oli 2008. aastal. Saavutus, mida tunnustas kogu Venemaa. Tegelikult on Stalin Moskvas juba aastaid taas moes. Lana Paršina tunneb suurepäraselt Vene valitsuse ja bürokraatia keerulist masinavärki. Ta usub, et saavutab juurdepääsu salajastele, tundlikele ja keerulistele toimikutele.

Ent sel 2016. aasta aprillihommikul tajun, et ta on murelik.

Meil seisab ees kohtumine GARF-i direktrissi Larissa Aleksandrovna Rogovajaga. Ainult tema võib anda meile loa tutvumiseks toimikuga H. See täht märgib Hitlerit.

GARF-i fuajees on õhustik pingeline. Seitsmekümnendate stiilis Freddie Mercury vuntsidega sõdur nõuab meie passe. „Kontroll!” käratab ta, just nagu oleksime sissetungijad. Lana oma Vene isikutunnistusega ei tekita mingit probleemi. Minu Prantsuse pass muudab olukorra keeruliseks. Sõjaväelane ei paista ladina tähestikus kodus olevat ega suuda mu nime välja lugeda. Brisard’ist saab kirillitsas БРИЗAP. Täpselt nii pandi mind kirja sellel päeval sisse lubatavate isikute lehele. Pärast pikka kontrollimist ja Lana leevendavat juuresolekut võime viimaks minna. Kus asub arhiivi direktori kabinet? Meie küsimus ärritab valvurit. Samasuguse „armastusväärsusega” tegeleb ta juba järgmise külastajaga. „Kõige taga, kolmanda hoone järel paremale.” Noor naine, kes meile vastas, ei jäänud meie tänusõnu ootama, vaid pööras selja ja hakkas halvasti valgustatud trepist üles minema. GARF sarnaneb nõukogude töölislinnakuga. See on laiali mitmes kõige ehtsamas nõukogulikus konstruktivismi ja ratsionalismi seguses stiilis sünge fassaadiga majas. Püüdes vältida suuri poriseid lumeveeloike, liigume ühe maja juurest teise juurde. Kaugemal, kahe poolega ukse kohal on suurte tähtedega silt „Direktsioon”. Selle sissekäiku tõkestab tumedat värvi auto. Meil jääb minna veel paarkümmend meetrit, kui hoonest kiirustab välja äärmiselt kogukas naisterahvas ja istub sõidukisse. „See ongi direktriss,” pomiseb Lana meeleheitlikult, nähes autot kaugenemas.

Kell on 10.55, meie kella üheteistkümneks määratud kokkusaamine on õhku haihtunud.

Tere tulemast Venemaale.

GARF-i kaks sekretäri on rollid omavahel ära jaganud: üks on lahke, teine otsesõnu ebameeldiv. „Mis küsimuses?” Keelt mõistmata, nii nagu see minu puhul vene keelega on, tajun ma kohe sõnade karmi tooni. Noorem naine, keda iseloomustab ebaviisakus, ei ole niisiis meie sõber. Lana tutvustab meid: me oleme ajakirjanikud, tema venelane ja mina prantslane. Meil on kokku lepitud kohtumine direktrissi, proua direktrissiga, selleks et saaksime tutvuda ühe väga erilise materjaliga … „Te ei kohtu temaga!” lajatab vaenulik sekretär kähku. „Ta sõitis ära. Teda ei ole siin.” Lana selgitab, et me teame seda juba, tume auto ootas maja ees, direktriss on meid unustanud ja sõidab meie silme all minema. Ta räägib seda kõike, loobumata hetkekski oma innukusest. Kas on võimalik ootama jääda? „Kui see teile lõbu pakub,” lausub sekretär, toimikupakk kaenlas, ruumist lahkudes, andes mõista, kui hinnaline on tema aeg, mida me olime söandanud raisata. Kirjutuslaua kohal troonib Šveitsi käokella meenutav ajanäitaja. Kell on 11.10. Teine sekretär kuulas oma kolleegi sõnagi lausumata. Tema kahetsev ilme ei jäänud meile märkamatuks. Lana pöördub tema poole.

Kohtumine Kremlis, presidendi kantseleis. Direktrissi päevakavas seda ei olnud. Kui Putin, või täpsemalt tema ametkond helistab, siis tõtatakse loomulikult kohale. Lahke sekretär selgitab seda häält tasandades, lühikeste lausetega. Ta näib nii leebe ja tema hääl on julgustav, hoolimata sellest, et info, mida ta jagab, on pigem negatiivne. Kas on teada, mis kell direktriss tagasi jõuab? Tema igatahes ei tea. Kas see äkiline kutse tuli meie pärast? „Ei. Miks siis teie pärast?”

Kell on viis läbi. Kannatlikkus on end viimaks ära tasunud. Meie silme all avatakse kõvast papist kast. Seal sees see ongi, üsna väike, hoolikalt karpi pandud.

„See siis ongi? On see tõesti tema oma?”

„Да!”

„Jah, ta ütleb, et on.”

„Tänan, Lana. On see kõik, mis alles?”

„Да!”

„Pole vaja tõlkida, Lana.”

Lähemal vaatlusel sarnaneb karp arvutidiskettide hoidikuga. See ta tegelikult ongi. Hitleri koljut hoitakse disketikarbis! Täpsustagem: tegemist on kolju tükiga, mida Vene võimud esitlevad Hitleri omana. Stalini trofee! Üks Nõukogude Liidu, hiljem postkommunistliku Venemaa kõige paremini hoitud saladusi. Ja meie jaoks aastapikkuse ootamise ja järelepärimiste siht.

Mõistmaks meid vallanud kummalist tunnet, peab vaatepilti ette kujutama. Piisavalt suur ristkülikukujuline ruum, et mahutada kümmet inimest. Tumedast puidust lakitud laud, samuti ristkülikukujuline. Seinal seeria klaasitud pilte punastes raamides. „Originaalplakatid,” selgitatakse meile. Need pärinevad revolutsiooniajast. Venemaa ja Lenini suure revolutsiooni ajast oktoobris või novembris 1917, olenevalt sellest, kas lähtuda Juliuse või Gregoriuse kalendrist. Neil on kujutatud nälginud, kuid uhkeid töölisi. Võimsad käed hoiavad tulipunast lahingulippu. Nende ees seisab rahvarõhujast kapitalist. Millest ära tunda, et tegemist on kapitalistiga? Tal on seljas luksuslik ülikond, peas kõvakübar ja ees suur rasvane vats. Temast õhkub nõrgematest üleoleku tunnet. Viimasel plakatil on kõvakübaraga mees oma hiilguse minetanud. Ta lebab selili maas, pea töölise hiigelsuurest vasarast lömastatud.

Sümbol, veel üks sümbol. Ole sa nii vägev kui tahes, sa lõpetad tapetuna, pea Vene rahva vastuhakust lömastatud. Kas Hitler nägi neid plakateid? Kindlasti mitte.

Kahju, sest lõpuks said venelased ta ikkagi kätte. Õigemini küll tema kolba.

Ent jätkakem stseeni kirjeldamist.

See väike, revolutsioonihõnguline koosolekuruum asub GARF-i esimesel korrusel, sekretäride ruumi kõrval, kus me olime kannatlikult oodanud direktriss Larissa Aleksandrovna Rogovaja naasmist. Viiekümnendates aastates korpulentne naine ei avalda temaga kõnelejatele muljet mitte üksnes oma imposantse välimusega. Tema rahulik olek ja loomulik karisma eristavad teda Moskva ametnike massist. Kremlist tagasi, oli ta sekretariaadist läbi läinud ning meid nägemata oma kabinetti astunud. Mina ja Lana istusime ruumi kahes ainsas tugitoolis. Neid eraldav suur kummipuusarnane roheline taim hõivas täielikult meie ahta ruumi. Ent isegi äärmiselt keskendununa ja tõtates oli tal võimatu mitte märgata kaht inimolendit hiiglasliku kummipuu läheduses. Kell oli siis neli. Me hüppasime püsti, lootus naasis. Helises telefon. „Kõrvalasuvas ruumis? Koosolekusaalis? Kolmekümne minuti pärast …” Lahke sekretär kordas telefoni teel antud korraldust. Lana kummardas naeratades minu poole. See oli kutse meile.

Direktriss istus keset vaikust suure ristkülikukujulise laua ääres. Tema kõrval otsekui valvelseisangus kaks töötajat. Paremal pool piisavalt kõrges eas naine, kes võiks juba ammu väljateenitud pensionipõlve pidada. Vasemal otsekui Bram Stokeri romaanist välja astunud kummitusliku väljanägemisega mees. Naise nimi on Dina Nikolajevna Nohhotovitš, tema vastutab erifondide eest. Mehe nimi on Nikolai Igorjevitš Vladimirtsev (ta käsib end kutsuda Nikolaiks), ta on GARF-i dokumentide säilitamise osakonna juhataja.

Nikolai asetas õrnalt direktrissi ette suure pappkarbi. Dina aitas tal kaane üles tõsta. Seejärel tõmbusid nad eemale, käed seljal, ning sihtisid oma pilgud meie peale. Hoiak nagu sekkumisvalmis valvuritel. Larissa, kes endiselt istus, pani just nagu kaitseks käed karbi ümber ja kutsus meid selle sisu vaatama.

Me ei uskunudki enam, et me seda hetke näeme. Veel täna hommikul tundus see koljutükk meile juurdepääsmatuna. Pärast kuid kestnud otsatuid läbirääkimisi, korduvaid palveid nii meili, posti kui telefoni ja faksi teel (jah, see on Venemaal veel sagedases kasutuses), otsekontakte tõrksate ametnikega, on see inimjäänus viimaks meie ees. Kolju ülemise osa tükk, silma järgi otsustades veerandik vasakpoolsest tagumisest osast (täpsemalt öeldes kaks kiiruluutükki ja osa kuklaluust). Kogu maailma ajaloolaste ja ajakirjanike ihaldusobjekt. On see tõesti Hitleri oma, nagu väidavad Vene võimud? Või kuulus see hoopis neljakümnendates aastates naisele, nagu kinnitas hiljuti üks Ameerika teadlane? GARF-is säärase küsimuse tõstatamine oleks sama, mis rääkida poliitikast, seada kahtluse alla Kremli ametlik seisukoht. Arhiivi direktrissi jaoks mõeldamatu teguviis. Absoluutselt mõeldamatu.

Larissa Rogovaja on ainut mõne päeva arhiivi eesotsas olnud. Ta astus endise direktori Sergei Mironenko asemele. Ülimalt poliitiline ja tundlik tööpost Putini ajastu Venemaal. Larissa Rogovaja kaalub meie juuresolekul iga sõna, mida ta kasutab. Meie küsimustele vastab ainult tema, kahel ülejäänud töötajal pole sõnaõigust. Alati lühidalt, kahe, vahel kolme sõnaga, ja ta nägu on kogu aeg pinges. Kõrge ametnik näib juba kahetsevat, et oli meie palvele vastu tulnud. Kui täpne olla, siis polnud tegu üldse tema vastutulekuga. Korraldus lubada meil seda koljutükki vaadata tuli hoopis kõrgemalt. Kui kõrgelt? Raske öelda. Kremlist? Kindlasti, kuid kellelt Kremlis? Lana on veendunud, et presidendi ametkonnast. Nii nagu Nõukogude Liidu ajastul, on riigiarhiiv taas peaaegu salastatud paik. 4. aprillil 2016 allkirjastas Vladimir Putin määruse, mis sedastab, et arhiivimaterjalide haldamine, publitseerimine, juurdepääs neile ja salastatusest vabastamine kuulub otseselt Vene Föderatsiooni presidendi, see tähendab Putini enda pädevusse. Boriss Jeltsini ajal algatatud ajaloolistele dokumentidele juurdepääsu lubamise aeg on läbi. Möödas on ka GARF-i karismaatilise direktori Sergei Mironenko, nii paljude välismaa ajaloolaste sõbra ja sadadele miljonitele selle asutuse ajaloolistele ürikutele peaaegu vaba kättesaadavuse eestkostja ajastu. „Vähem kommentaare, rohkem dokumente. Dokumendid peavad ise enda eest kõnelema,” armastas ta korrutada sellise avalikustamispoliitika üle imestanud kolleegidele. See on lõppenud! Mironenko prügikasti! Kakskümmend aastat head ja lojaalset tööd GARF-i direktorina ei läinud arvesse. Üheainsa suletõmbega viis Kreml ta madalamale tööpostile. Ei vallandatud, ei saadetud pensionile (kuuekümne viie aastasena olnuks tal selleks õigus), ei viidud üle teise osakonda, vaid ametiredelil allapoole. Ebasoosingule lisandub alandus, sest uus direktor pole loomulikult keegi muu kui tema endine alluv, meie kallis Larissa Rogovaja. Isegi Stalin poleks asja paremini lahendanud.

Putini määrus pärineb 2016. aasta 4. aprillist. Ja meie seisame koljutükiga karbi ees 6. aprillil 2016. Mõte, et Larissa Rogovaja tahab väga, et me siit kaoksime, ei tulene sugugi paranoiast. Kogu tema keha lausa kisendab vastumeelsusest meie suhtes, hirmust lõpetada nii nagu Mironenko. Kui me palume disketihoidiku karbist välja võtta, tõuseb pinge väikeses ruumis pügala võrra kõrgemale. Larissa pöördub oma kahe tunnimehe poole. Toimub lühike salanõupidamine. Nikolai vangutab laituse märgiks pead. Dina võtab karbi põhjast paberilehe, kohendab oma väikesi prille, mis annavad talle kavala ilme, ning pöördub Lana poole.

Samal ajal annab direktriss Nikolaile märku, et ta ei ole arvamust muutnud. Too kõhkleb veel, näitab üles kahtlust. Seejärel pistab oma kõhnad käed karpi ning tõstab disketihoidiku ettevaatlikult välja.

„Te peate täitma külastajalehe. Pange kindlasti kirja kuupäev, kellaaeg ja oma andmed.” Dina näitab, kus blanketti täita. Lana asub hoolikalt asja kallale. Ma lasen tal seda teha ning teen algust kolju uurimisega. Sekkub Nikolai. Ta astub minu ette, andes pahase turtsatusega mõista, et olen valesti käitunud. „Kõigepealt täitke külastajaleht,” nõuab direktriss. Lana vabandab mu eksisammu pärast. Prantslase, välismaalase eksimuse pärast. Ta ei mõista keelt, püüab Lana neile naeratades selgitada, tundes piinlikkust, just nagu oleks ma tormakas laps. Mispärast nii palju ettevaatusabinõusid, milleks selline pinge? Mironenko möödub väikese ruumi avatud ukse eest. Ma tunnen ta ära, kuna olen teda Hitleri toimiku otsingute käigus mitu korda telesaadetes näinud. Ta on koridoris üksi. Suur korpulentne kühmus kuju liigub aeglaselt, pilku meie poole heitmata. Kindlasti teab ta, mida me teeme. Varem oli tema see, kes ajakirjanikke vastu võttis. Kolju on talle vägagi tuttav. Kell on pool kuus, tal on paks mantel juba seljas, müts varjamas halle juukseid, tema tööpäev on lõppenud. Larissa oma mitte. „Kõik peab toimuma reeglite järgi. Ajad on muutunud, me peame olema ettevaatlikud,” ütleb direktriss sellal, kui Mironenko hoonest lahkub. „Me saime keskvõimult loa lasta teil koljut näha, aga meilt nõutakse aru.” Muidugi, me mõistame, see on normaalne, loomulikult, ei mingit probleemi – muud Larissa meilt kuulda ei tahtnudki. Kolju, või see, mis sellest järel, on taas lahkarvamuste ja poleemika allikas Venemaa ja … suure osa ülejäänud maailma vahel. Kas see on Hitleri oma? Kas Venemaa valetab? Larissa on valmis peamiseks küsimuseks: kas luujäänused on autentsed? Tema vastus mahub nelja sõnasse: „Ma tean, et on!” Tema abilised Dina ja Nikolai teavad samuti. Meie aga ei tea. „Kuidas te võite selles nii kindlad olla?” Mehaaniliselt korratavad, ettevalmistatud laused – Larissa esitab neid täiuslikult. Aastaid kestnud uurimine, analüüsid, KGB ja parimate Nõukogude teadlaste poolt võetud proovid … Kolju on Hitleri oma. „Igatahes ametlikult on see tema oma.” Esimest korda varieerib Larissa oma juttu. Kindlustundesse on sugenenud väike mõra. „Ametlikult” ei ole sugugi rahustav sõna. Mitte teaduslikult, vaid „ametlikult” on see Hitleri kolju.

Hitlerile omistatud koljufragment Moskvas GARF-is.

Lana on lehe täitmise lõpetanud. Nikolai haihtub nagu imeväel mu eest. Disketikarp ja kolju on meie päralt. Meie näod lähenevad plastkaanele. Suur disketifirma kleebis segab korralikult nägemast. Keha kallutamine, et küljelt vaadata, ei muuda midagi. Püüan käeliigutuse abil küsida, kas oleks võimalik kaant avada. Võti, et lahti teha? Mu liigutusest on abi. Nikolai leiab taskust võtme ja teeb luku lahti. Seejärel võtab ta koha sisse otse meie selja taga. Ent kaant ta üles ei tõstnud. Võtan jälle miimika abiks. Seekord teen avamise ja ülestõstmise liigutusi. Kordan seda aeglaselt kaks korda. Larissa pilgutab silmi, Nikolai taipab ja avab torisedes karbi. Kolju on viimaks tõesti meie ees.

See siis olevatki Hitler. Üheksakümnendate aastate tavalisse disketikarpi topitud luujäänus. Milline iroonia mehe jaoks, kes tahtis osa Euroopast maatasa teha ja miljoneid inimesi orjastada! Hitler, kes kartis lõpetada venelasest vaenlase lihtlabase trofeena, eksponeerituna kusagil Moskva vitriinis. Tal pole isegi õigust olla eksponeeritud kui lähiajaloo absoluutse kurjuse kehastus. Venelased on peitnud ta oma arhiivide sügavikku ning käsitlevad teda, olgu siis teaduslikult või mitte, sarnaselt mõne koera jäänustega. Ja kui selle vaatamiseks on nii raske luba saada, siis mitte seetõttu, et venelased kardavad selle kahjustamist või säilitamistingimuste rikkumist, ei, tegu on puhtalt poliitiliste põhjustega. Mitte keegi ei tohi enam seda uurida ega autentsust kahtluse alla seada. Kolp kuulub Hitlerile. Ei mingeid agasid. Vähemalt venelaste jaoks.

Kui aus olla, siis valdab mind teatud pettumus. Kas see ongi siis Vene arhiivi kõige salastatum ese – disketikarbis säilitatav kurb luujäänus? Mõeldes, et tegemist võib olla viimse jäänusega ühest suurimast poliitilisest koletisest, keda planeet iial näinud, lisandub pettumusele vastikustunne. Ent tuleb end koguda. Asuda uurimise kallale ja meeles pidada, miks me siin oleme: selleks, et kergitada loori Hitleri viimastelt tundidelt. Selleks tuleb esitada õigeid küsimusi. Kust kohast kolju leiti? Kes leidis? Millal? Ja mis peamine – kuidas tõestada, et tegu on tõepoolest Hitleriga? Seda kõike me tahamegi teada. Ning alustuseks on vaja koljut analüüsida. „Analüüsida?” imestab Larissa, kes on tabanud selle sõna Lana ja minu vahelisest jutust. „Jah, testida … Näiteks DNA-d. Kutsuda kohale spetsialist, kohtuarst …” Lana tõlgib meie soovi sõna-sõnalt vene keelde. Direktriss kuulab viisakalt teda katkestamata. „Siis ei oleks enam kahtlust. Mitte mingit. Ei mingit kahtlust kolba autentsuses. Kas on Hitler või mitte. Eks ole see ju tähtis?” Ja saab lõpu teha igasugustele hullumeelsetele kuulujuttudele natsist türanni lõpu kohta. Hitler Brasiilias, Hitler Jaapanis, lõunapoolusel …