Читать книгу Hitleri surm - Jean-Christophe Brisard - Страница 6

Nii nagu legendide koletised ja hirmuäratavad kummitused, kutsub ka Hitler esile hulgaliselt fantaasiaid. Pärast Berliini langemisest 2. mail 1945 kerkis õhku küsimus: on ta surnud? On ta põgenenud? Punkris viibinute sõnul tappis ta end 30. aprillil 1945. Seejärel ta põletati, et laipa poleks võimalik leida. Just surnukeha puudumine vallandab paratamatult terve rea kuuldusi tema võimalikust ellujäämisest. 8. mail 1945 avaldab nõukogude režiimi poolt ametlikult heaks kiidetud kirjanik Leonid Leonov ajalehes Pravda tulise artikli: „Me nõuame asitõendit, et kapralist strateeg ei ole muutunud kummituseks. Maailma lapsed võivad rahulikult oma voodikestes magada. Nõukogude armee ja ka tema lääneliitlased tahavad näha füüreri elusuuruses laipa.”^[1.] Küsimus on õhku paisatud. Seni, kuni „elusuuruses” ülim asitõend puudub, kummitab Hitleri vaim jätkuvalt inimeste mõtteis. Ning tunnistajaid, kes kinnitavad teda näinud olevat, tuleb aina juurde.

Mõned juttudest baseeruvad käegakatsutavatel faktidel. Üks neist sarnaneb spioonifilmi stsenaariumiga. Jutt on U-530 reisist – U märgib Unterseeboot’i, saksa keeles allveelaeva. Hoolimata Kolmanda Reich’i langemisest keeldus see allveelaev liitlastele alistumast ning jõudis 10. juulil 1945 Argentina rannikule. Võib-olla koos salajaste reisijatega pardal.

U-530 komandör on väga noor, koguni liiga noor ohvitser. Tema nimi on Otto Wermuth ja ta on ainult kahekümne nelja aastane. See lihtne Oberleutnant zur See (mereväeleitnant) edutati 10. jaanuaril 1945 nimetatud allveelaeva komandöriks. Kriegsmarine (Saksa merevägi) kannatab tol viimasel sõja-aastal, nii nagu teisedki Reich’i väeliigid, sõjas karastunud ohvitseride silmanähtava puuduse käes. Otto Wermuth ei ole küll päris algaja, ent talle polnud antud aega tuleristseid saada. Septembris 1939, kui algas sõda Poola, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vastu, astus ta kohe Kriegsmarine’sse. Ta on siis üheksateistkümneaastane ja tema välimuses ei osuta miski Saksa režiimi ülistatud võitlusvalmile aarja sõjamehele. Pikliku näo, kõhnuse piirini saleda kuju ning peaaegu lapseliku silmavaatega sarnaneb Otto Wermuth pigem intelligentse üliõpilasega. Väga kiiresti määrati ta natside allveelaevastikku. Koolitus läbitud, siirdub ta 1941. aasta septembris vaatlusposti pardaohvitserina missioonile. Kui 1945. aasta jaanuaris saab Wermuthist väga suure tegevusraadiusega uusima põlvkonna allveelaeva U-530 komandör, on see tema esimene juhiamet. Laev, mis talle üle antakse, nõuab aga kogemusi. See on üle 76 meetri pikk ja võib pardale võtta kuni viiskümmend kuus meest. Oma torpeedo- ja miiniheitjate ning pardakahuriga on see kardetav relv. Ent noorel komandöril ei jää aega, et seda praktikas katsetada.

Aprillis 1945 Ameerika rannikuvetesse missioonile saadetud U-530 tulistab Long Islandist lõunas, New Yorgi lahe lähedal, liitlaste laevade poole üheksa torpeedot. Rünnak kukub läbi. Ükski miin ei taba sihtmärki. Wermuth kuuleb, et Saksamaa on kapituleerunud ja saab kindralstaabist korralduse alla anda. Ta keeldub ja otsustab põgeneda Argentinasse. Riigis valitseb tollal sõjaväeline diktatuur. Kuigi Argentina võimud on Ühendriikide survel 27. märtsil 1945 Saksamaale sõja kuulutanud, imetlevad nad jätkuvalt natslikku riigimudelit. 10. juulil 1945 randub U-530 pärast kahekuist meresõitu Mar del Plata linnas, 400 kilomeetrit Buenos Airesest lõunas. Wermuth annab end koos laeva ja meeskonnaga vangi. Uudis levib väga kiiresti. Ja koos sellega kahtlus, et allveelaevas on Adolf Hitler ja tema naine Eva Braun. Lisaks fašismilembusele annab Argentina Patagoonias peavarju Baieri stiilis külades hajali paiknevale Saksa kogukonnale. Suurepärased täiendused stsenaariumile, et Hitler on põgenenud Ladina-Ameerikasse.

Vaevalt maale astunud, kuulavad Wermuthi üle Argentina merevägi ja US Navy. Saksa ohvitseri kahtlustatakse, et ta on mõned tunnid enne allaandmist 10. juulil randunud teistes väikestes linnades. Kas ta kasutas seda selleks, et saata maale reisijaid või dokumente? 14. juulil 1945 läkitab Buenos Aireses resideeruv Ameerika mereväeatašee Washingtoni memorandumi. Selles antakse teada allveelaeva saabumisest, mis olevat maale lasknud kaks identifitseerimata reisijat.

Ka Argentina press haarab U-530 avantüürist kinni ning avaldab mitu artiklit selle kohta, et Hitler on elus. Üks neist, 18. juuli kuupäeva kandev ajakirja Critica reportaaž kinnitab, et Saksa diktaator olevat leidnud varjupaiga lõunapoolusel. Piirkonnas, kus temperatuur on talutav. Et kuulujuttudele lõppu teha, on sunnitud sekkuma Argentina välisminister Cesar Ameghino. Samal päeval, kui artikkel ilmub, esitab ta ametliku õienduse. Hitler ei ole Saksa allveelaevaga Argentina rannikule saabunud.

Sellest hoolimata hakkab FBI Lõuna-Ameerika niidiotsa uurima. Seda enam, et ka kuulsa Ameerika salateenistuseni jõuab üllatavaid teateid. Nagu see, mis pärineb keskpäraselt Hollywoodi näitlejalt Robert Dillonilt. 14. augustil 1945 võtab ta ühendust FBI-ga, teatades, et on kohtunud kellegi argentiinlasega, kes olevat oma maal Hitleri vastuvõtmisel osalenud. Ikka see allveelaeva lugu! Dillon esitab üksikasju. Füürer olevat maabunud koos kahe naise, arsti ja umbes viiekümne mehega. Ta varjavat end Lõuna-Andide mägedes. Hitler kannatavat astma ja maohaavandite käes; vuntsid olevat ta maha ajanud. Pärast Ameerika eriteenistuste kontrolli jäetakse Dilloni pommuudis sinnapaika.

Aastate jooksul koguneb FBI töölaudadele hulgaliselt sedalaadi teateid. Need puudutavad Hitlerit, kuid ka teiste natside viibimist Brasiilias, Tšiilis, Boliivias ja muidugi Argentinas. Need kuuldused ei ole päris alusetud. Natsikurjategijate maalt välja smugeldamise võrgustikud olid tõepoolest olemas. Üks tuntumaid on Odessa võrgustik. Aastate jooksul võimaldab see Kolmanda Reich’i ametiisikutel Euroopast põgeneda. Tõsi on ka see, et Argentina pakkus varjupaika paljudele natsitimukatele. Kuulsamad neist on Josef Mengele (Auschwitzi koonduslaagri arst, kes on süüdi vangide kallal toime pandud barbaarsetes meditsiinieksperimentides), Adolf Eichmann („lõpplahenduse” aktiivne sepitseja), ja ka Klaus Barbie (Lyoni Gestapo juht). Ent Hitlerist ei ole mingit jälge.

Juulis 1955, kümme aastat pärast natside kapituleerumist, otsustavad Saksa õigusorganid Hitleri toimikule lõpliku punkti panna. Uurimise läbiviijaks määratakse 7000 elanikuga väikese Baieri linna Berchtesgadeni kohus. Sümboolne valik: Saksa diktaator armastas seal puhkamas käia. Sinna Berghofi laskis ta endale ehitada residentsi. Nii hakkabki provintsikohus kaaluma juriidilist küsimust: kas füürer on surnud või elus. Aeg ei ole sugugi juhuslikult valitud. See langeb kokku venelaste juures vangis hoitud natside naasmisega. Nemad on füüreri punkri, õhukaitsevarjendi, kus diktaator oma elupäevad lõpetas, viimaste tundide võtmetunnistajad. Punaarmee vangistas need Hitlerile lähedal seisnud inimesed ja peitis nad kohe Nõukogude Liidu vanglatesse. Nende tunnistusi ei ole kunagi avaldatud ega lääneliitlastele edastatud. Ammugi siis Saksa õigusorganitele. Ent 1955. aastal nõustub Moskva siiski Venemaa vanglates virelevad viimased natsidest sõjakurjategijad vabaks laskma. Lääne-Saksamaal tuleb selle eest teatud hinda maksta. Vastutasuks kohustub ta NSVL-iga sisse seadma diplomaatilised ja majandussuhted. Kohe pärast tagasijõudmist kuulavad Saksa õigusorganid neid kõrgeid Kolmanda Reich’i aukandjaid üle. Tänu neile on võimalik kinnitada Adolf Hitleri ja tema naise Eva Brauni surma enesetapu läbi 30. aprillil 1945.

25. oktoobril 1956 kuulutab Berchtesgadeni kohus Hitlerite abielupaari ametlikult surnuks.

Sellest alates võib Kolmanda Reich’i isanda surma kogu maailma ajalooraamatutesse kirja panna. Ka FBI lõpetab uurimise. Kümme aastat olid Ameerika salateenistused üle maailma otsinguid läbi viinud. Teatud kergendusega aktsepteerib Washington tõendeid, et Hitler on end oma punkris tapnud. Ent puudub siiski peamine – surnukeha. Tollal ei ole tema surma kohta mingit füüsilist tõendit.

Kuni kolba väljailmumiseni.

2000. aasta algus. Nõukogude Liitu ei eksisteeri juba kaheksa aastat, täpsemalt alates selle lagunemisest 25. detsembril 1991. Uus Venemaa püüab end taas üles ehitada juba aastaid hinge vaakunud kommunistliku režiimi varemetel. Tema supervõimu staatus kadus koos sirbi ja vasaraga lipult. Jeltsini tormiliselt käivitatud šokiteraapia raputas maa juba niigi kõikuvat sotsiaalset ja majanduslikku tasakaalu. Maailma silmis oli punane hädaoht koos oma ülisuure tuumaarsenaliga igaveseks kadunud. Ja uus Venemaa ei sisendanud enam kellessegi hirmu. Venelased tundsid end alandatuna.

2000. aastal äratab Kreml lootusi. Uus president on juhtohjad enda kätte võtnud. Ta on küll noor ja ujedavõitu, kuid teretulnud tõsiduse ja kainusega teeb ta Jeltsini aastakümnele lõpu. Tema nimi on Vladimir Putin ning ta on ainult neljakümne seitsme aastane. Sel KGB alampolkovnikul on peas vaid üks mõte: taastada oma riigi hiilgus ja viia ta jälle maailma geopoliitilisel malelaual kesksele kohale. Alustuseks tuletab ta meelde, et Venemaal on suur sõjaline võimsus. Ja ta võitis sõja Hitleri vastu.

27. aprillil 2000, enne Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu viiekümne viiendat aastapäeva korraldab Moskva suure näituse oma arhiivide salajastest materjalidest. Selle pealkiri „Kolmanda Reich’i agoonia – Karistus” ei jäta mingit kahtlust Vene presidendi kavatsuste kohta. Ennenägematu asi. Laiale publikule näidatakse ühtekokku sada kolmkümmend viit dokumenti. Nii palju ürikuid, mida Teist maailmasõda uurivad ajaloolased on juba pool sajandit näha ihanud. Ülisalajaseks klassifitseeritud Nõukogude salateenistuste raportid, fotod, esemed … Kõik, mis võimaldab kergitada loori Hitleri viimastelt hetkedelt punkris. Välja on pandud ka füüreri isikliku sekretäri Martin Bormanni päevik. „Laupäev, 28. aprill: meie riigikantseleist pole järel muud kui varemehunnik. Maailm ripub juuksekarva otsas. […] Pühapäev, 29.: Turmtuli Berliinis. Hitler ja Eva Braun abiellusid.” Goebbelsi laste fotod, natsiametnike, nagu riigiarhitekti ning relvastuse ja laskemoona ministri Albert Speeri kirjad: „Hitler käib silmanähtavalt alla. Ta on muutunud närvipuntraks ega suuda end enam üldse kontrollida.” Kuid näituse nael on mujal. Spetsiaalses ruumis. Päevalehe Le Monde artikkel kirjeldab vaatepilti: „Punase sametiga üle tõmmatud paigas troonib vitriinis tulest kahjustatud, kuuliauguga koljutükk.”^[2.]

Näitusel on üleilmne menu. Kohale tulevad kõigi lääne meediaväljaannete esindajad. Vene võimude käik on osutunud edukaks. Peaaegu. Väga kiiresti tõusetuvad kahtlused kolju autentsuse üle. Pressi küsimused ajavad organiseerijad kitsikusse. Nende hulgas riigiarhiivi direktori, kuulsa Sergei Mironenko. Sellesama Mironenko, kelle varju olime GARF-i pikkades koridorides silmanud. 2000. aastal ei püüa ta nähtamatuks jääda, ta on pigem uhke. Ta valitseb Vene arhiivi nagu tsaar. Tema soosingu ärateenimiseks meelitavad ajakirjanikud ja ajaloolased teda vodka ja teiste kangemate napsidega. Peamiselt selleks, et saada luba arhiivi salahoidlast välja kaevatud koljutüki lähemaks uurimiseks. Lääne inimeste umbusk paneb Mironenko näitusel ebamugavasse olukorda. Kuidas võib ta kinnitada, et see inimjäänus kuulub Hitlerile? Seda küsimust tuleb direktoril ikka ja jälle kuulda. Ta vastab küll, et tal pole selle autentsuses mingit kahtlust, ent tunneb siiski, et sellest ei piisa. Isegi Aleksei Litvin, üks 2000. aasta näituse kuraatoritest, on sunnitud tunnistama: „Tõsi, me ei ole teinud DNA analüüsi, kuid kõik tunnistused võimaldavad järeldada, et tegemist on tõepoolest Hitleriga.”^[3.] Tõendid? Ümberlükkamatuid teaduslikke analüüse ei olegi? Sel hetkel jõuab Mironenkoni arusaamine, et varitseb oht olukorra üle kontroll kaotada ning taas võib vallanduda poleemika Hitleri kadumise üle.

Selle asemel et tagasi tõmbuda, kogub ta end ja söandab kaugemale minna. Uus ekspertiis? Välismaa teadlastelt? Ei mingit probleemi! Arhiivi direktor on enesekindel. Ent Pandora laegast, mille kaant ta on paotanud, ei suuda ta enam sulgeda.

Sellisteks analüüsideks ei anna Vene võimud loomulikult iialgi luba. Hoolimata sellest äratab Mironenko pakkumine lootusi, ning lubatagu või mitte, jääb kolju endiselt Teise maailmasõja suurimaks lahendamata mõistatuseks.

Larissa Rogovaja oli pikka aega Mironenko asetäitja. Täna kasutab GARF-i verivärske direktriss samasuguseid meetodeid nagu tema kuulus eelkäija. Mitte kunagi ajakirjanikega vastuollu minna. Me seisame neljakesi suure ristkülikukujulise laua ümber ja vaatame koljut. Lana, arhiivitöötajad Dina ja Nikolai ning mina, pilgud suunatud pruunikale luujäänusele. Välja arvatud Larissa, kes istub suures kunstnahast tugitoolis. Nähes meid nii erutatuna ja põlemas soovist kaugemale minna, paistab see talle vaata et lõbu pakkuvat. Meie soovi koljule ekspertiisi teha oli ta oodanud. Nii nagu kuusteist aastat tagasi Mironenko, kinnitab temagi, et kolju analüüsimine on täiesti mõeldav. Ta lisab koguni, et ta lausa ootab seda. „See oleks meie jaoks väga teretulnud,” väidab ta, kinkides esimese naeratuse meie kohtumisest alates. „Jah, see oleks suurepärane. Me toetame teid, võite sellega arvestada.” Dina ja Nikolai nõustuvad üksmeelselt. „See võimaldaks meil tõe välja selgitada. Ja teha lõpu kohutavale poleemikale, mille vallandas mõne aasta eest too niinimetatud Ameerika teadlane.”

Äkiliselt nägu krimpsutades ei püüagi Larissa oma sügavat vastumeelsust varjata. Tema kaks töötajat on kangestunud, just nagu oleks neile pähe kallatud ämbritäis jääkülma vett. Suure pingutusega püüavad nad enesevalitsust säilitada. Millest säärane ebamugavustunne? Kas GARF-i direktriss vihjab Ameerika teadlaste meeskonna 2009. aastal tehtud tööle? Afäär tekitas tollal suurt kumu. Ameerika Ühendriikide Connecticuti ülikooli arheoloogiaprofessor Nick Bellantoni väitis olevat koljult proovi võtnud. Seejärel oli luuproovi analüüsitud tema ülikooli geneetikalaboratooriumis. Ja tulemusest räägiti Ameerika telekanalis History Channel näidatud dokumentaalfilmis. „Luu struktuur paistab väga õhuke olevat,” kirjeldab Ameerika arheoloog. „Meeste luud on palju paksemad ning kolju osi ühendavad õmblused on vastavuses alla neljakümneaastase inimese omadega.” Bellantoni oli hävitamas Vene võimude stsenaariumit. Tuginedes DNA testile, väidab ta lisaks, et Moskvas säilitatav kolju kuulub naisele. Ei mingit seost Hitleriga. Taas tärkas kahtluseiva. Koos ameeriklase avaldusega kogusid uut hoogu vandenõuteooriad ja teated füüreri põgenema pääsemisest.

Bellantoni kõmuline uudis leidis otsekohe kajastamist kogu maailma pressis. Tulemus: venelased on juba aastaid valetanud! Moskva jaoks oli see ühteaegu nii valuline kui ka alandav. Mõru pilli ei suudeta kuni tänaseni alla neelata. Seda enam, et GARF-i kinnitusel ei ole nad seda Ameerika arheoloogi kunagi oma seinte vahel näinud. Samuti puudub jälg loast proovi võtmiseks. Dina võtab kätte Lana täidetud külastajalehe. Meie nimede ees seisavad reas mõned nimed. Tegemist on harvade külastajatega, kellele on langenud osaks privileeg koljut näha. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on neid kokku vaevalt kümme. Usalduse tõestamiseks ulatab Dina meile lehe. „Kõik ajakirjanikud ja teadlased, kes on kolpa näinud, on sellele dokumendile allkirja andnud. Vaadake, selle ameeriklase nime siin pole. Ta ei ole siin käinud.” Huvitaval kombel ei ole tema külastus GARF-i registrisse kantud. Erinevalt meie külaskäigust. Nick Bellantoni ei eita sellist administratiivset veidrust. Kui me temalt meili teel järele pärisime, vastas ta lihtsalt, et „kõik protseduurid minu tööks Vene arhiivis teostasid telekanali History Channel produtsendid. Seega pole imestada, et minu nime sellel lehel ei ole. Ilmselt registreeriti käik History Channeli ja produtsentide nime all.” Arhiivi direktriss kummutas tema argumendi. Et asi oleks täiesti selge, on ta meile koostanud ametliku teate: „Teatan teile, et GARF ei ole sõlminud lepingut ei telekanali, hr Bellantoni ega kellegi teisega Hitleri koljufragmendi DNA uurimiseks.” Kas Ameerika arheoloog tegutses ilma loata? Vene meedia arvates ei saa see teisiti olla. Afäärist puhkeb riiklik skandaal. Connecticuti arheoloog on sattunud lausa ideoloogilise poleemika keskpunkti: lääs ida vastu, kapitalistlik blokk endise kommunistliku bloki vastu. Vene võimudele lähedal seisvas NTV kanalis pühendati 2010. aastal terve saade Bellantoni pommuudisele. Kohal on Teist maailmasõda uurivad Vene ajaloolased ja mitmed tuntud inimesed, kes on sõja üle elanud. Ameeriklane püüab neid rahustada. Ja mis peamine: ta ei soovi, et teda peetaks arhiivirüüstajaks. Alustuseks kinnitab ta, et töötas seal absoluutselt legaalselt. „Me saime ametliku loa Vene arhiivilt, millega sõlmisime oma töö läbiviimseks lepingu.” GARF, nagu me juba nägime, lükkas väite ümber.

Kuid naaskem Nick Bellantoni intervjuu juurde NTV-s. Saatejuht esitab talle küsimusi koljuga seotud analüüside kohta. „Te otsustasite tööga nõustuda, et saaks koljust isiklikult mõned tükid võtta …”

Bellantoni: „Ei. Me ei teinud seda!

[…]

Teate, põlenud jäänustega töötamisel on suur hulk raskusi. Geneetikutele kujutab sellise materjaliga töötamine tõelist õudusunenägu. Sellisest materjalist on äärmiselt raske saada sugu määravaid markereid. Sellest hoolimata õnnestus meil selgeks teha, et selles sisalduvad kromosoomid kuuluvad naisele. Seega võib järeldada, et teie valduses olev kolju kuulus naisterahvale. Võib-olla oli see Eva Braun, aga kindlad me selles ei ole.”

Stuudiosse kutsutute seast tõuseb püsti auväärses eas naine. Tema nimi on Rimma Markova. Näitlejanna on saanud kuulsaks esinemistega stalinliku režiimi nostalgiat kujutanud Nõukogude filmides. Kaheksakümne viiest eluaastast hoolimata pole tal südikusest puudu: „Kuidas ta võis need tükid võtta? Ja nüüd kuulutab tervele maailmale, et varastas need! Ta peab oma teo eest vanglasse minema!”

Bellantoni: „Ma olen kõigest teadlane, kes kutsuti koljut uurima.”

Rimma Markova: „Öelge meile, kes andis teile need proovid? Kas arhiivi töötajad või teie telekanali esindajad?”

Ikka seesama küsimus. Bellantoni on ummikusse aetud. Kas ta hakkab murduma?

Bellantoni: „Meil lubati uurida ja proove võtta. See oli lepingus kirjas. Ma tahan veel kord rõhutada, et töötasin selle projekti kallal teadlasena. Kui soovite rohkem üksikasju, pöörduge küsimustega kanali [History Channel] poole.”

Möödunud on seitse aastat. Palusime omakorda Nick Bellantonilt selgitust, kuidas ta oli need koljufragmendid saanud. Ta ei viivitanud vastusega: „Meie meeskonnal lubati võtta mõned väikesed põlenud luutükikesed, mis olid kolju küljest lahti tulnud. Me ei kahjustanud koljut ega võtnud proove otse selle küljest. […] Mina ei toonud neid proove Ameerikasse. Need andsid meile üle produtsendid, kui me naasime analüüside tegemiseks ülikooli. Ma arvan, et need tükikesed andsid meile ametiisikud. Võite seda History Channelist järele kontrollida.”

Just nii me tegimegi.

Joanna Forscher oli teledokumentaali produtsent, mis rääkis Nick Bellantoni uuringutest seoses Hitleri koljuga. Tema vastus meie küsimustele paistab silma lühiduse poolest: „Seda on minult sageli küsitud, aga kahjuks ei saa ma avaldada üksikasju, millisel viisil me kolju juurde pääsesime.” Lõpetuseks veel mõistatuslik märkus: „Meie juurdepääsu taganud olukorda ei ole niikuinii enam võimalik korrata.”

Seitse aastat pärast Nick Bellantoni ja History Channeli lugu on mõistatus endiselt lahendamata. Ja GARF on sügavalt nördinud.

Larissa surub hambad kokku. Tema viha ei ole meile suunatud. Tema silmad tulistavad Dina ja Nikolai poole. Kas tegu on korruptsiooniafääriga? Arhiivitöötajale maksti, et Ameerika uurija saaks mõne hetke omapäi Stalini trofee seltsi jääda? „Ma ei tea, mis toimus,” lõpetab direktriss püsti tõustes jutu. „Selge on vaid see, et kõik see toimus illegaalselt ja me ei tunnista nende analüüside tulemusi.”

Meie kohtumine kipub vägisi lõppema. Tuleb leida viis selle pikendamiseks, et jääks aega veenda direktrissi meie heades kavatsustes. Ka meie tahame seda koljut testida. Kes saab meile selleks loa hankida? Kõige tähtsama küsimuse, selle olulise, esitab Lana sellal, kui Larissa ruumist lahkub. Vastust ei järgne. Laskmata end heidutada, järgneb Lana talle sammugi maha jäämata koridori. Nüüd jõuavad nad sekretariaati, veel mõni meeter ja direktriss astub oma kabinetti. Vene sündsustunne ei luba meil kutsumata sinna minna. „Kust me peaksime alustama?” küsib Lana viisakal toonil. „Kas see sõltub ainult teist? Või presidendi ametkonnast?” Larissa pöörab end ümber. „Kindlasti mitte minust,” ütleb ta ja jätkab: „küsige uurimisbüroost! Tegemist on ju ikkagi kriminaaluurimisega, surnukeha, selle osa uurimisega. Loa uueks uurimiseks võib anda justiitsministeerium.” Meid ümbritsevad hallid müürid ei ole mulle veel kunagi nii masendavad tundunud. Lõks on jälle kinni plaksatanud. Seitsmekümne nõukogude aasta jooksul välja kujunenud koletu sünnitis, Vene bürokraatia, ootab, valmis meid puruks tampima. „Ma tean, et see võib võtta kuid, aga ma toetan teie uurimist.” Larissa tajub, et me oleme masendatud. Ta näib peaaegu kurvana. „Ärge muretsege,” lausub ta meile lõpetuseks. Спасибо, спасибо. Lana tänab teda ja annab mulle märku, et ma sama teeksin. Pinge direktrissi näost kaob. „Kes tegelikult analüüse tegema hakkab? Leidke keegi teaduslikus mõttes laitmatu mainega inimene, ja mitte ameeriklane. Mitte mingil juhul ameeriklane.”

1 Le Monde, 09.05.1945. [ ↵ ]

2 Le Monde, 2.05.2000, Agathe Duparc. [ ↵ ]

3 Libération, 2.05.2000, Hélène Despic-Popovic. [ ↵ ]