Читать книгу Hitleri surm - Jean-Christophe Brisard - Страница 7

Sõda Süürias, konflikt Ukrainas ja Krimmi annekteerimine, oletatav sekkumine Ameerika valimistesse … Nii mitmeid Venemaaga seotud kriise, et Putini režiimil on põhjust endasse sulguda, ning see muudab meie uurimise riigiarhiivis veel keerulisemaks. „Aeg ei ole soodus,” korrutatakse meile hiigelsuure Vene võimuaparaadi erinevates ametkondades. Järgmisel kuul, pärast puhkusi, suvevaheaega, pärast pühakutepäeva … on tingimused paremad. Nii läks mööda kuus kuud. Kolm uut käiku Ivan Julma linna, kolm edasi-tagasi lendu Pariisi ja Moskva vahel, ja tulemus? Null! Larissa on endiselt GARF-i direktori ametikohal, ent ei vasta meile enam. Tema sekretariaat on imeväärse osavusega meie vahele tõkke seadnud. Mu kolleeg Lana kasvas sellel maal üles ajastul, kui seda nimetati Nõukogude Liiduks. Tema mõistab Vene võimude reaktsiooni. „Minu kaasmaalaste arvates soovib lääs meile halba, põlgab meid,” selgitab ta. „Meie Hitleri-uurimine pole mingi tähtsusetu asi. Kolju lugu omab Venemaa jaoks sügavat tähendust, see sümboliseerib meie kannatusi Teise maailmasõja ajal, meie vastupanu ja võitu. Sellest saati, kui koljut avalikkusele näidati, on tema autentsust pidevalt küsimuse alla seatud. Sel viisil just nagu tahetaks meilt varastada Nõukogude Liidu kuulsusrikast minevikku.”

Ja kui järjekordse kahtluseseemne külvab oma maa ülikoolile tuginedes ameeriklane Ameerika telekanali dokumentaalsaates – siis ei saa see venelaste arvates juhus olla. Tegu saab olla üksnes kunagise liitlase Ameerika õõnestamiskatsega. Rohkem kui seitsekümmend aastat pärast 1945. aasta maikuud vaidlevad Washington ja Moskva ikka veel Hitleri üle saavutatud lõpliku võidu „isaduse” üle. See teeb Hitleri toimiku uurimisest Venemaal väga tundliku teema. Keerulise teema.

„Human factor,” korrutab Lana väsimatult. Otsekui kaitsvat mantrat, kabalistlikku valemit, kordab ta valjul häälel neid sõnu. „Meie maal,” räägib ta veendumusega, „ei saa tegutseda mõistusest juhindudes, tuleb järgida vaistu ja loota, et vastaspool annab alla.” Niisiis inimfaktor. Kuna mitmekordsed ametlikud pöördumised ei ole tulemusi andnud, panustame osavusele.

Holzunovi tänav uhkes kvartalis Moskva jõe käärus. GARF-i, Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi asupaik.

Kuna oleme seda asutust teatud vaheaegadega ikka ja jälle külastanud, ei ole valvemeeskonna igapäevane töökorraldus meile saladuseks. Parim päev on teisipäev. Sel nädalapäeval toimetab vastuvõtukontrollis meeldivapoolne naissõjaväelane. Sootuks erinev esmaspäevasest karmist ja tõrksast vuntsikandjast või reedesest suure ninaga tahumatust tüübist. Väikest kasvu, alati rõõmsameelne oma puldi taga, avab teisipäevane naisvalvur pöördvärava ja laseb meid iga kord probleemideta läbi. Tema head kombed jäävad muutumatuks ka sel niiskel sügishommikul. Ta aimab meie tuleku põhjust. „Ikka Hitler, eks ole?” Kas on veel keegi, kes seda GARF-is ei tea? „Millisesse osakonda te seekord lähete?” küsib ta meie nimesid registrist kontrollides. „Aa, te lähete Dina Nikolajevna Nohhotovitši juurde! Ma arvan, et te teate, kust teda leida … Otse edasi, viimane hoone hoovi lõpus …” Lana lõpetab tema lause: „… keskmine uks, neljas korrus, kohe vasakul.” Hääletoon on muretu. Ent Lana ja ka mina oleme muretusest kaugel … Meie lootused sellele külaskäigule on suured.

Dina Nohhotovitš oli kohal, kui me kuue kuu eest GARF-i direktrissi juuresolekul kolpa vaatlesime. Ta oli seal koos oma töökaaslase, kahvatunäolise Nikolaiga. Dina on eatu. Aeg on seda väikest energilist naist säästnud. Kas Vene riigiarhiivi süngetes ruumides on peidus võluvägi, mingisugune ajamull? Võimalik. Juba tema kabineti juurde jalgsi ülesronimine tekitab mulje sukeldumisest möödanikku, nõukogude totalitaarse utoopia aegadesse. Iga läbitud korrus viib meid kümme aastat tagasi. Ronimise edenedes muutuvad astmed ja seinadki kulunumaks. Neljanda korruse mademele jõudes oleme ajas nelikümmend aastat tagasi läinud. Nüüd oleme keset seitsmekümnendaid aastaid. Brežnevi ajastus. Just seal, kus on praegu ja on alatiseks elama jäänud GARF-i erifondide juhataja Dina Nohhotovitš.

Mõte eraviisilisest jutuajamisest GARF-i väljapaistva ametnikuga ei olnud meile esialgu pähegi tulnud. Meie esimene kohtumine eelmise aasta aprillis ei olnud just soe. Vaikiv, et mitte öelda tumm, passiivne ja meie suhtes vaenulik Dina ei pakkunud tookord meie uurimise seisukohast mingit erilist huvi. Nii me vähemalt arvasime. Meile polnud veel paljastatud tema saladust. See oli juhtunud alles äsja, enne oktoobri lõpupäevaks määratud kohtumist. Uurisime koos Lanaga GARF-i ruumides arhiividokumente. Üks noor töötaja imestas meie nii sagedase nägemise üle.

Kuigi ülimalt uje, päris ta viimaks meie külaskäigu põhjust. Hitleri kolju, tema surm, uurimine … Ja ootus, et saame neid inimjäänuseid analüüsida lasta. „Jäänuseid? Aga see oli ju Dina, kes need üles leidis.” Kolju?! Meie reaktsioon oli nii äkiline, et see ehmatas noort töötajat. Aga tühja sest. Oli tingimata vaja rohkem teada saada. Niisiis leidis kolju Dina, aga kuidas? Millal? Kust? „Küsige seda temalt endalt …” vastas meie informeerija kaitsepositsioonile asudes. „Näete, seal ta ongi, küsige temalt endalt.” Erifondide osakonna juhataja, meie uus sõber Dina oli varakult alanud tööpäeva lõpetamas ja oli juba väsinud. Sellal kui vana arhiivitöötaja sulges paksu soomustatud ust – ühte mitmest, mis viivad arhiiviriiulite juurde –, katsetas Lana praktikas oma human factor’i teooriat. Läbikukkumine. Dina oli tõrges. Mida temast jälle tahetakse? Tal ei ole aega. Ega tahtmist. Lana sattus segadusse ega leidnud ühtki nurka ega pidepunkti, millest kinni haarata. Aga edevus? See võib tulu tuua. „Kas pole ebanormaalne, et Hitleri koljust rääkivates artiklites ei mainita sõnagagi teid? Palusin Lanal küsimuse sõna-sõnalt ära tõlkida. Ta tegi seda täiuslikult. Ma jätkasin, laskmata Dinal vastata. „Me saime äsja teada, et kolju ilmus välja tänu teile! Teie avastus on ajalooline, ülitähtis. Avalikkus peaks sellest teada saama.” „Да, да.” Dina vastas mitmekordse da’ga, jaatusega. Ta oli meiega nõus. Koridor, milles me juttu ajasime, polnud suurem kui kaks ruutmeetrit. Sellega oli ühendatud kolm ust ja lift. Täiesti vastupidine ideaalsele paigale, kus pihtimust kuulata. „Kas tahaksite tulla kohvikusse või restorani teed jooma? Siis saaksime rahulikumalt asju arutada …” Algaja eksimus, tingitud Vene kultuuri mittetundmisest; hiljem selgitas Lana mulle mu viga. Mees ei või kutsuda naist klaasikest jooma, isegi kui naine on tema vanaema eas. Kohtumine tema kabinetis, jah, see on võimalik. Homme? „Miks mitte, homme. Kui soovite. Kuid ma ei usu, et see teile huvi pakub,” vastas Dina koolitüdruku kombel edvistavalt.

Kui töötaja tähtsuse üle peaks otsustama tema kabineti suuruse järgi, võiks Dinat pidada kempsuvalvuriks. Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi erifondide osakonnale väga kaugeks isikuks. Millise eksimuse on see naine toime pannud, et ta peab töötama nii väikeses ja ebamugavas ruumis? Madala laega kabinetis, pisikese aknaga, millest lapse pea hädavaevu läbi mahuks, ei saa vastu võtta rohkem kui kolme inimest, ilma et õhupuudus vaevama hakkaks. Sissepääs on otse trepikojast, kohast, milles teistel korrustel paiknevad tualettruumid. Sellest ka mõte kempsuvalvurist.

Lamineeritud laua kohal meie ees kiigub aeglaselt paarikümne sentimeetri kõrgune paks plaatinablond juuksevillak. Dina istub ja töötab poolhämaruses. Meie saabumine ei häiri tema tegevust. Barokne juuksepahmakas eirab gravitatsiooniseadust ja püsib tugevalt tema pea küljes. Ükski vallatu kihar pole juuksemassist valla pääsenud. On see parukas? Pead kergitamata pöördub Dina Lana poole. Ta tuletab talle meelde, kui hinnaline on tema aeg. Me kinnitame, et oleme sellest teadlikud ja vabandame, et teda nii tähtsa töö juures segame. Lana ei kõhkle kunagi liialdamast. Dina kuulab teatud rahuloluga ning otsustab siis meie poole vaadata. „Ma olin meie kohtumise unustanud. Nagu ma eile ütlesin, pole ma kindel, et võin teile kuidagi kasulik olla, pealegi on mul veel nii palju dokumente läbi vaadata.” Muutus on paeluv. Liigutav. Dina on end just nagu ballile minekuks üles löönud. Värv põskedel ja huultel. Roosa, lillakasroosa või helelilla, igal juhul nähtav. Ei, Dina ei olnud kohtumist unustanud. Ta ootas meid. Esimest korda pika aja jooksul tunneme end Lanaga pingevabalt. Jutuajamine peaks laabuma.

Saigon on langenud. Pärast kahtkümmend aastat sõdimist olid Viet Cong’i väed võidu saavutanud. Tollal, 1975. aastal, teeb kommunistlik doktriin võidukäiku ja levib kõigile mandritele. Nõukogu Liidul on maailmas rohkem kaalu kui kunagi varem ning ta räägib Ameerika Ühendriikidega kui võrdne võrdsega. Moskvas on toidupiirangud ammu kadunud ja poliitilised puhastused harvaks muutunud. Viimaks ometi näib nõukogude inimestele koitvat helge tulevik. Juba üksteist aastat juhib riiki Leonid Brežnev. Tal on raskepärane, mõtteerksuseta aparatšikunägu, ent ta ei ole nii hirmutav kui Stalin. Just sellises, peaaegu rahulikus Nõukogude Liidus toimub kolmekümne viie aastase Dina Nikolajevna Nohhotovitši elus suur muutus. GARF-i veel ei eksisteeri. Kogu riiklik aparaat (ilmselge, kuna erasektorit Nõukogude Liidus ei ole) ehib end ülespuhutud, nõukogulikult sobiva sõnavahuga. Sellest ei pääse ka asutus, kus töötab Dina, ja see kannab tagasihoidlikku nime: Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklik Keskarhiiv. See oli nelikümmend üks aastat tagasi. Teisel ajastul, teises riigis, teise riigikorra ajal.