Читать книгу Tuhat elu on parem kui üksainus - Jean-Paul Belmondo - Страница 3

Need tuhat elu möödusid kärmelt, liiga kärmelt, sama kiiresti, kui mina autodega kihutasin.

Oleksin võinud rahulduda sellega, et kogen neid üksainus kord ega jutusta neist hiljem. Aga olen täitmatu ja tahtsin aja möödumisega tekkinud distantsilt veel kord sama tee ette võtta, kuid aeglasemas tempos ja vastassuunas liikudes.

Et meenutada, mitte küll kõike, aga ilmselt kõige tähtsamat, ja seada oma elu sõnadesse.

Nautida tuhandet elu teist korda, neid meenutades, on vahest liig, ent kui kõne all on õnn, pole mõõdukus voorus.

Janunen endiselt elu järele. Nagu noor mees.

Ja isegi kui keha ei luba mul enam teha kaskadööritrikke, kihutada Ferrariga, tormata ühelt filmivõttelt teisele, ühelt etenduselt järgmisele, võin seda kõike ikka ja jälle läbi elada, nagu olnuks see eile, nagu toimuks see kõik täna.

Sellest kõigest jutustades tajun, kui väga mulle minu teekond on meeldinud, kui lõbus, hullumeelne, rikkalik, sõprusest ja armastusest tulvil see on olnud.

Hakkasin varakult hindama vabadust ja muretust, võib-olla sellepärast, et olin sõjalaps, võib-olla ka sellepärast, et vanemad näitasid mulle eeskuju ja lubasid mul neid väärtusi järgida, võib-olla lihtsalt sellepärast, et otsustasin ise just neist väärtustest elus juhinduda.

Loomulikult eksisin vahel teelt, häirisin juhte, lõin kellaosutid uppi, ajasin vihale klassikud ja rõõmustasin progressiivsemaid. Mul ei tulnud tõesti mõttessegi järgida norme, need põlgasid mu niikuinii ära. Kool vihkas mind ja konservatooriumi seintel, mida mu naerulagin väristas, pole minu sealviibimisest jälgegi.

Tuleb tunnistada, et traagika peale pole mul kunagi erilist annet olnud. Nii oli mul ka filmides alati keeruline end nutma ajada ning hoolimata mu elu kurbadest seikadest ja julmadest kaotustest, mis mõjusid kui mõne jäseme amputeerimine, on elu mulle alati tundunud kerge ja rõõmuküllane.

Filmikunst tõi mu 1960. aastal rambivalgusesse ja sinna olen ma jäänud. Jean-Luc Godard määras filmiga „À bout de souffle”¹ mu saatuse sellisena, nagu olin soovinud: olla nõutud näitleja, keda tahavad režissöörid ja keda armastab publik, olla paljudes versioonides, tõmmata selga kõiksuguseid kostüüme, tõlgendada lõputul hulgal rolle ja uurida inimest ning rohkem kui midagi muud lõbutseda ja mängida.

Sest näitleja suur eelis on see, et ta saab säilitada oma nooruse. Jääda lapseks, teeselda, muuta tegelikkuse meeliülendavaks fantaasiaks, nautida hetke, olla impulsiivne.

Seda naudingut tundsin uuesti nüüd, kaheksakümne kolmeselt, seekord iseenda nahas. Vaid see lugu vajas veel tõlgendamist ja jutustamist. Panin sellesse puhangutena oma hääle ja elu.