Читать книгу Tuhat elu on parem kui üksainus - Jean-Paul Belmondo - Страница 4

Põlved marraskil, punased nagu tomatid pakiraamikorvis, ronib ema uuesti ratta otsa. Ta on sellelt just viiendat või kuuendat korda maha kukkunud, aga kangekaelselt surub ta uuesti keha vastu sõiduvahendit. Tarvis läheks kogu Saksa armeed, kõiki venelasi ja jaapanlasi, et sundida teda loobuma taltsutamast seda ainsat liikumisvahendit, mis bensiinivaesel sõjaajal tema käsutusse on jäänud.

Ema ei karda midagi, isegi mitte sõda. Nii et ilmselgelt ei kohuta teda ka üks tühipaljas jalgratas.

Mu ema on kui seelikus iidne sõdalane, võimas amatsoon. Pikka kasvu, nagu mulle mu seitsmeaastase kõrguselt paistab, nii kaunis, et figureeris ka ühes filmis, ja särtsakas, väga särtsakas.

Pulbitsen imetlusest tema vastu ega saa süüdistada isa, et too temaga abiellus.

Mulle meeldib kujutleda, kuidas isa kümme aastat varem kunstikoolis emale ja tema meisterlikule pliiatsijoonele häbeliku ja hella pilgu heitis ning nõustus sõnatus armulõõmas laskma tal end joonistada.

Madeleine abiellus Pauliga, Paul abiellus Madeleine’iga, edaspidi olid nad lahutamatud. Isegi mobilisatsioonikäsk, mis libistati isale ühel 1939. aasta septembrikuu hommikul Denfert-Rochereau korteri ukse alt sisse, ei takistanud neil koos olemast.

Ema jäärapäisus ja tarmukus, mis teenisid tema armastust mu isa vastu, sundisid teda liikuma isa jälgedes põhja poole. Ema järgnes talle kartmatu kaaslasena garnisonist garnisoni, linnast linna, justkui kujuteldava Armastusemaa territooriumil.

Ta rändas muuhulgas Boulogne-sur-Meri ja Calais’sse, kuhu meie, mu vend Alain ja mina talle koos vanaema ja vanaema kaaslase Charlie’ga järele läksime.

Minu vanaisa ja tema keha jäid Esimese maailmasõja lahinguväljale. Hiljem kujutlesin, kuidas tema ongi too kuulus tundmatu sõdur, kes Triumfikaare all puhkab.

Vanaema oli tugev naine ja polnud mõtet pisaraid valada. Charlie oli arst ja ehkki mu ema põlgas teda, oli ikka parem keegi, kes kehasid ravib, kui üldse ilma kehata jääda.

Kogu reis oli jämekoomiline, mööda sõjas Prantsusmaa üle-koormatud teid ja veel šikis Hotchkissis, Belle Époque’i autos, mille oli sobivalt valmistanud relvatootja. Katusele olid vanaema ja tema uus kaaslane ladunud madratseid, mis täitsid hiiglasliku kuulivesti aset. Arvasime, et kui vaenlase lennuk meid kogemata pommitab, püüab villapatakas kuulid endasse.

Madratsikuhi luksusliku sõiduki katusel, ei näinud me just tavalised välja ega jäänud ka märkamatuks. Lõppude lõpuks meil vedas, et me ei köitnud mõne Luftwaffe piloodi tähelepanu ega õrritanud tema kiuslikkust.

Ema jalgrattast kujunes meie õnnetank.

Kitsikus levis kõikjale ja bensiinist odavam oli jalad tööle panna. Esmatähtsaks said meie kõhud. Nende piskugagi täitmine nõudis suurt jõupingutust. Seda ema ka tegi, olles otsustanud pärast seda, kui oli mõne nädala abikaasale järgnenud, pigem meie turvalisuse kasuks.

Asusime elama Rambouillet’ kanti rohelusse, minu isale kuuluvasse üksildasse majja keset metsi Clairefontaine’i lähistel. Tuleb tunnistada, et kehval ajal on maaelul eeliseid.

Looduse romantilisusele lisanduvad praktilised eelised. Ümbruskonna talud pakkusid eluks vajalikku, millest linnades puudus oli: liha, köögivilju, piima, võid ja hooajal ka puuvilju.

Kuid sellel napil toidukraamil tuleb ise järel käia ja ka kõige lähemasse talusse on kümme kilomeetrit. Jalgsi kuluks emal kokku neli tundi. Ta ei kõhelnud kaua, enne kui isa jalgrattal kummid täis pumpas ja sadulasse hüppas, ehkki jalgrattaga oli ta varem kokku puutunud vaid nii palju, et oli vaadanud lapsi sellega sõitmas.

Ta proovib, ent iga algus on raske. Korduvalt lendab ta sadulast maha ja prantsatab teele, kus kivid ta jalanahka kriibivad. Ta trotsib vapralt püstise jalgratta ebakindlust ja habrast tasakaalu. Üks kukkumine järgneb teisele, kuid ta nägu on ikka naerul, isegi kui põlved on ammu kriime ja marrastusi täis. Ta kannatab kõik ära, ei ohi, ei kurda, ei lase käsi rüppe.

Tänu ema jonnakusele ei tunne me nälga. Pealegi nakatab ta meid oma kanguse ja seiklusjanuga. Esimene käsk sellele, kes tahab elada sõltumatult: tahtejõuga saavutab kõik.

Kui olen mõni aasta hiljem löödud, et mu esimene katse näitlejaks saada on läbi kukkunud, tuletab ema mulle meelde: „Tahtejõud, pojake. Tahtejõu abil saad oma tahtmise.” Oluline on ka julgus.

Seda oli tarvis, et jääda üksi kahe väikese lapsega keset metsi tohutu suurde majja, sellal kui Saksa armee oli maa vallutanud ja sättinud end sisse Rambouillet’sse. Veel enam oli vaja julgust, et varjata oma keldris juudi peret.

Seda asjaolu ei tõstnud ta hiljem kunagi esile, isegi mitte siis, kui mõned õnnetud hinged süüdistasid mu isa pärast sõda ülekohtuselt teiste kunstnikega Saksamaale reisimises. Nende silmakirjalike raisakullide vaigistamiseks oli tarvis kindral de Gaulle’i sekkumist: ta andis mu isale auleegioni ordeni.

Ma ei kuulnud, et mu ema oleks neist kunagi halvasti rääkinud. Ka selles oli ta meile eeskujuks: pigem aus selgitus kui tagaselja kriitika.

Mõne päeva pärast jääb kukkumisi vähemaks. Innukat ratturit ei saanud mu emast siiski kunagi. Kui Clairefontaine’i naasevad paremad ajad, lubab ta meil toidukraami hankimise missiooni enda peale võtta. Nii suundumegi vilistades ja võidu kihutades, higiste ja hingeldavatena talude suunas.

Minnes väntame hoogsalt, et vaadata, kes esimesena kohale jõuab. Aga naasmine võtab rohkem aega. Ilm on ilus, linnud laulavad, vili väreleb tuules. Kahekesi metsas olles on alati millegagi meelt lahutada ja eelkõige midagi hamba alla pista. Puuviljad pakiraamil lõhnavad hõrgult, armastan neid ja mul on raske vastu panna soovile neisse oma hambad lüüa. Võtan ühe, kaks, kolm, neli või rohkemgi. Iga järgmine on viimane, nagu ma endale luban.

Alles siis, kui olen koju jõudes jala maha toetanud ja pilgu pakiraamile heitnud, mõistan oma laastamistöö ulatust. Valmistun riieldasaamiseks. Vastupidi isale saab ema mu lolluste peale pahaseks, aga ei karista mind kunagi. Hiljem panevad režissöörid mu vanematele pahaks, et nad olid mulle lapsena nii palju vabadust jätnud.

Esimene maailmasõda, milles mu isa 17-aastasena vabatahtlikult osales, valmistas justkui ette pinnase, mis õpetas mind rõõmustama vähese üle. Kolm aastat oma noorusest käis ta, püss õlal, ja kuna ta oli vastavas vanuses – kakskümmend –, pidi ta veel mõne lisakuu sõdurivormi kandma, kuniks rahu oli täielikult taastatud ja ohud eemaldunud.

Nii et võrreldes oma silmaga nähtud jubedustega tunduvad minu lollused talle loomulikult tühised. Need pakuvad talle peaaegu et nalja. Pakkusidki.

Mu vanemad oskavad õnnelikud olla ja on selle oskuse mulle rõõmuga edasi andnud.

Aastaid hiljem elan näitlejaks õppides oma vanematega samas kortermajas. Juhtun tihti tabama isa näolt lepliku naeratuse, kui ta on minu ja mu kaaslaste lollustele sattunud.

Pakun meeleldi peavarju puuduses vaevlevatele näitlejatest semudele, näiteks Henri Poirierile, kes pidi ära mahtuma pisikesse, katkise katuse tõttu vaevu elamiskõlbulikku teenijatuppa: katus laseb vihma läbi, mistõttu mu sõber on sunnitud elama kausikeste keskel. Kuna Henri pole kaugeltki ainus noor kunstnik, kellele meeldib boheemlaslik elu ja niisama mõnus olemine, on lõpuks päris palju neid, kes mu vanemate külalislahkust ära kasutavad. Jean Rochefort, kes pole küll kodutu, elab tihti meie majas, ja Françoise Fabian veedab seal kogu oma aja, kui ööd välja arvata.

Vahel kutsun sinna koguni Halles’i juures oma keha müüvaid naisi, kes hakkavad teiste elanike kohkumuseks meie maja ette kogunema.

Kolmanda korruse kolmetoaline korter on meiesuguste rahutute kambale piisavalt avar ning voodid päris laiad ja mugavad. Paraku avanevad korteri aknad sisehoovi, mistõttu on seal pisut vähe valgust.

Arvestades, milline hulk keevalisi noormehi meie juures koguneb, olen pidevalt millegagi jännis, dušš on ummistunud ja minu poissmehekorteris valitseb täielik korralagedus. Kuna olen majutuse pakkumises amatöör, ei pea ma piisavalt ranget arvet madratsite ja tubade kasutamise üle, mis aitaks vältida piinlikke olukordi: keegi heidab pimedas magama kellegi teise otsa, ehkki arvas voodi tühja olevat, või astub mõni tuppa, kus armatseb parasjagu paarike … Viimast laadi üsna tülikad juhtumid äratasid mu leidlikkuse ja õhutasid laenutama välja lülitiga lampi, mida sai vajadusel punaseks keerata, kui taheti märku anda, et sisenemine on keelatud. Nii võis rahumeeli ameleda, ilma et keegi ootamatult sisse sajaks.

Ühiskorterit, kus elatakse õndsat kommuunielu, on raske hoida puhtana ja korras. Pealegi ei ole mu sõbrad ja mina kuigi vaoshoitud, nii et ma ei saa pead anda, et meie naabrid kunagi kannatama ei pidanud. Tihtipeale just neil kordadel, kui mu lahkus noorte ja heitlike semude vastu liigselt silma torkama hakkab, sekkub otsustavalt ema ja viskab turske kolimisabilise tõhususega kõik mu sõbrad välja. Seda juhtub umbes kord iga kahe nädala tagant. See vaatepilt tekitab minus rõõmu ja terava süümepiina seguseid tundeid.

Mulle üldse ei meeldi ema pahandada.

Armastasin ema nii väga, et talle vastuhakkamine tekitas minus õudu, eriti kui nägin tema näolt kadumas seda imelist, ilmsüüta ja siirast naeratust, mis ta nii kauniks muutis.

Hoolitsen alati selle eest, et ma ei saaks hakkama mõne tõsise sigadusega, mis võiks tema õnnelikku olemist häirida. Ükski asjaolu poleks minu pahategu leevendanud, sest mu vanemad olid nii head ja sallivad, et minu mingi vastuhakk polnuks õigustatud.

Kui mu ema on millegipärast siiski sunnitud otsustavalt reageerima, siis seda ta ka teeb. Niisugune on tema loomus, hoogne ja energiline. Pealegi peab ta täitma oma lapsevanemarolli. Samas sulab ta varsti jälle üles, kuna on kiire andestama.

Pealegi on minu kolmanda korruse ulakad korterikaaslased teadlikud mu ema ingellikust küljest, mistõttu nad ootavad pärast väljaviskamist mõne päeva ja ronivad siis kuuendale korrusele, et ilmuda kannikesekimbu ja üliviisakate vabandustega mu ema ukse taha. Meeleliigutuses kingib ema neile laia naeratuse ja tema range olek leebub. Juba järgmisel päeval on mu sõbrad oma kompsudega uuesti kolmandal korrusel.

Ema ei lase end tegelikult sellest kõigest suurt häirida, sest ta pakub alati meeleldi ulualust neile, kellel on elus vähem õnne ja rahalisi vahendeid.

Olen alati teadlik olnud mulle osaks saanud privileegidest ja sellest, kui suur õnnistus oli sündida üksmeelsesse, armastavasse ja heal järjel perre. Ema mõtles ilmselt samamoodi.

Sõja ajal majutab ema kolme juuti, keda Gestapo taga ajab. Ta viib neile juua ja süüa minu arvates liialdatud ettevaatlikkusega, sest ma ise ei märka kuigi tihti sakslasi Rambouillet’s ning vaevalt et nad ka läbi seinte näevad.

Ilmselt kartis ema pealekaebamist ja õigesti tegi. Neil segastel aegadel ei saanud milleski kindel olla ja usaldusega käis kaasas ettevaatlikkus, mida teistsugustes tingimustes võinuks pidada haiglaseks paranoilisuseks.

Clairefontaine’i metsa suured kohevad puud ei päästnud meid kõigest. Meie kõigi peade kohal oli sama taevas, mis oli värvunud halliks-mustaks-punaseks ja kus pidasid võitlust lennukid. Liitlasväed ja sakslased olid sellel taevasel areenil, sellal kui meie istusime publikuna maapealsetel pinkidel.

Isa langes vangi. Kindlasti oli ema murelik, aga ta ei väljendanud vähimatki ärevust, jäädes kangekaelselt rõõmsameelseks ja innukaks.

Õnneks polnud Paul Belmondo mees, kes oleks alla andnud või sündmuste keerises tegevusetult passima jäänud. Ta valmistas ette põgenemise ja viis selle ellu, abiks üks elegantne mees Valentin, kelle käsutuses oli ehitusfirma kaubik. Sellega õnnestus neil Prantsusmaale ja Pariisi naasta.

See seiklus liitis neid nii tugevalt, et nad suhtlesid terve elu, kuni mu isa 1. jaanuaril 1982 suri.

Minu kõhnunud ja särasilmse isa imetabane väljailmumine pärast pikka eemalolekut mõjus mulle võimsalt. Ema oli joo-vastuses, õnn oli täielik, isegi kui järgmisel päeval pidime laskma tal minna, et ta saaks end varjata, ja olime temast ilma kuni Prantsusmaa vabastamiseni. Tänu tema põgusale kojupõikele saime aga mina ja mu vend Alain üheksa kuud hiljem väikese õe Murieli!

Meie perre lisandus veel üks kunstnik: Murielist sai hiljem tantsijanna, kes kuulus Nancy ja Angers’i balletitruppi ning õpetas siis Pariisi ooperiteatri konservatooriumis. Kolmanda lapse saamiseks piisas mu vanematele ühest ööst. Armastuse koha pealt ei mõistnud nad nalja.

Pärast isa lahkumist peab meie lapseootel ema maadlema sõja tõttu keeruliste argimuredega. Ta on sunnitud ilma meheta hakkama saama.

Märksa hiljem, kui isa meie seast lahkub, peab ema taas elama ilma temata. Kuid ka siis jääb ta truuks oma tugevale ja optimistlikule meelelaadile, mis vaatab tulevikku ega takerdu liigselt minevikku, ning naudib meeli avatuna hoides jätkuvalt elu.

Kuna isaga polnud ema reisida saanud, sest isa skulptoritööd ei saanud kaasas tassida, teeb ta seda pärast isa lahkumist minu seltsis.

Niipea kui mul tekib filmivõtete vahele pisut vaba aega, viin ema mõnele kaugele maale. Iga kord olen ühtviisi lummatud tema pulbitsevast ja rõõmsast olekust, ammendamatust uudishimust, valmisolekust kõike avastada, kõike tundma õppida. Enim vaimustavad teda eksootilised paigad, kas siis hirmkülmad nagu Alaska või kuumad nagu Kariibi mere saared.

Tema puhul ei paistnud vanus kunagi olevat raskus, mille all kössi tõmbuda. Vanadus ei vähendanud ta elurõõmu ega kulutanud tema põrgulikku energiat. Ta jumaldas kiirust ja hoogu.

Vastupidi enamikule neist, kes söandasid istuda minuga mu tihti sportlikesse autodesse, mille mootori võimsust ma gaasipedaali põhja vajutades proovile panin, nõudis ema ikka, et sõidaksin veel kiiremini. Ta nautis peadpööritavaid ettevõtmisi. Spidomeeter näitas kiiruseks 200 kilomeetrit tunnis, mis mulle sobis, aga talle sellest ei piisanud. Surusin veel gaasipedaali ja sõitsin kiirusega kakssada kümne kilomeetrit tunnis, täites rõõmuga tema nõudmise ja nautides emaga koos hulljulgust. Tema oli seitsmendas taevas ja mina naersin.

Kui üks mu tavapäraselt pelglik sõber pärast teda mu rallikasse istus ja tundis juba kerge kiirenduse järel luksuma hakates kahetsust, et oli vahetult enne seda rikkalikult einestanud, sest ta tõmbus kaameks ja kollaselaiguliseks ning kutsus appi kõikvõimalikke, sealhulgas olematuid pühakuid, anudes ühtlasi, et ma talle hinge sisse jätaksin, siis tegin endamisi ema äärmise väljapeetuse ees mõttelise, kuid sügava kummarduse.

Olin ema meelehea nimel kõigeks valmis ja kuna mul on komejandi peale eriline anne, sain ema tihti rõõmustada.

Isegi kui ta kõrges eas nägemise kaotas ning pidi hüvasti jätma meie välisreiside ja spontaansete rallidega Prantsusmaa teedel – tollal polnud ju kiiruskaameraid ega maanteepolitseinikke –, jätkas ta siiski, naeratus näol, oma rännakuid. Käisin teda vaatamas ja lugesin talle romaane ette, tehes seda, nagu öeldakse, ilmekalt.

Tunnistan, et vahel läksin häälega mängides pisut liiale, soovides manada tema silme ette pilte. Neil kordadel ärkas minus ellu konservatooriumitudeng, kes oli harjunud suurte saalidega ja rääkis esimestel kordadel filmivõtetele sattudes liiga valjul häälel.

Ma tahaksin, et ema kuuleks neid ridu mu suust. Ja naaseks minuga Clairefontaine’i.