Читать книгу Tuhat elu on parem kui üksainus - Jean-Paul Belmondo - Страница 5

Taevas kihab lennukitest, valgetest juttidest ja välgust. Nagu jumalate peretüli, kui kakeldakse õiguse pärast taevasse jääda. Seda vaadata on ühtlasi lummav ja hirmutav.

Vaevu mõni kilomeeter meie Clairefontaine’i majast kõrgub tohutu veetorn, mida on õhust näha ja mis aitab orienteeruda ühest küljest lendavaid objekte ründavatel Saksa lennukitel ja teisest küljest Berliini suunduvatel Ameerika pommitajatel.

Seetõttu tuleb üsna tihti ette, et meie sõbrad saavad sakslastelt lüüa, mis tähendab, et hirmuäratavale pööretega pikeele järgneb nii mõnigi kord surmaga lõppev plahvatus Rambouillet’ metsas.

Mulle meeldivad seiklused ja ma loodan kogu südamest, et ühel heal päeval juhtun jalgrattaga sõites kokku mõne haavatud kangelasega, kes on pooleldi põlenud lennukikeresse kinni jäänud. Nii saaksin minagi sangarit mängida ja tema elu päästa, aidates ta terashauast välja, et siis tema eest hoolitseda ning talle okstest ja sõnajalgadest ehitatud pelgupaika iga päev toitu viia. Tasapisi koguks ta jõudu ja oleks peagi piisavalt toibunud, et rääkima hakata ja oma vägitegudest jutustada. Hiljem, kui ta on juba täielikult taastunud, õpetaks ta mind koguni lennukit juhtima ning automaatrelva, revolvrit ja kuulipildujat kasutama. Meist saaksid sõbrad ja kui sõda lõpeb, nõuaks ta mulle üleatlandilist aumärki tema säästmise eest hirmsast lõpust. Mu vanemad oleksid uhkusest arust ära ja ma saaksin öelda nagu lühikestes pükstes lendur Guillaumet oma sõbrale Saint-Exupéryle: „Usu mind, seda, mida ma tegin, poleks teinud ükski elajas.”

Paraku ei õnnestu mul kohata ühtki elusat Ameerika pilooti. Saatus pole alati kuigi vastutulelik. Metsa kukkunud piloodid kaovad enne, kui jõuan neile peale sattuda, kuna neid päästavad teised kangelased, kes, tuleb tunnistada, tegutsevad professionaalselt.

Vastupanuliikujad on päästeoperatsioonidega harjunud: kärmelt aitavad nad ameeriklase lennukivrakist välja ja toimetavad peidupaika. Enne seda teevad nad õnnetuspaiga hoolikalt korda, nii et vahejuhtumist jäävad üksnes mõned murdunud oksad ja pisut kõrvetada saanud põõsastik.

Vahel ununeb maha mõni märkamatuks osutunud padrunikest. Otsin neid lehtede vahelt, maast ja kivide keskelt. Hoian neid alles nagu sõja-aardeid, mis aitavad mul fantaseerida nende vargsi Prantsusmaa vabastamise nimel võitlevate vaprate inimeste elust.

Ehkki veteranidest piloote kohtan üliharva, siis surnuid näen see-eest küllaga. Minu sügavalt usklik emapoolne vanaema usaldas mu hariduse Clairefontaine’i küree kätesse ja sideme tõttu kirikuga puutun kokku ka surmaga. Vaimulik veab mind pidevalt endaga metsa kaasa, et otsida sealt hüljatud sõdurilaipu. Abee Grazziani võtab väga tõsiselt talle ilmselt kõigevägevama poolt usaldatud missiooni ja õpetab meid austama meie vabaduse altaril ohvriks toodud elusid. Mina ja teised poisiklutid võtame õppust, isegi kui aeg-ajalt tabab meid osaliselt kohmetusest tung naerda, eeldatavasti just pühalikel hetkedel, mis nõuavad eriti aupaklikku ülalpidamist.

Selle nimel, et need ameeriklased leiaksid oma viimse rahupaiga, tuleb meil kõvasti möllata ja higistada. Kõige hullem on vinnata laip, mis on raske kui puutüvi, seda ootavasse puitkirstu. Imestan alati, kuidas õnnestub abeel leida õige pikkusega kirste. Mehed on enamasti pikka kasvu ja laipa kirstu asetades hoian alati hinge kinni. Äkki ulatuvad jalad üle ääre? Aga ei. Kirstud oleksid nagu nende järgi tehtud.

Seejärel tuleb pisikese Clairefontaine’i kiriku tagaaeda auk kae-vata. See on üsna raske ülesanne. Kühveldame küll neljakesi, kuid oleme siiski lapsed, kes ei suuda korraga suuri mullakoguseid tõsta. Selles üksluisuse ja mustuse tõttu vastikus töös innustab meid taskuraha, mida abee Grazziani meile vaevatasuks lahkelt jagab.

Loomulikult pakub rahuldust ka tulemus, meie kaevatud sügav auk ja kirstule asetatud lenduriprillid, millega koos matame maha piloote, kellel need leidmise hetkel veel ees olid. Oleme küll noorukesed, aga mõte sellest, et prillid lähevad koos piloodiga taevasse, liigutab meid.

Ma ei teagi, kas ma pelgan surma. Lapsele tähendab surm midagi muud. Ma tean vaid, et pommid tekitavad minus kabuhirmu. Need langevad suvaliselt. Need ei ole kellelegi lojaalsed, tabavad umbropsu ja pimesi. Tihti langevad need neile, kes pole seda ära teeninud, ja sellega olen ma kursis. Ma tean ka, et need võivad tabada lapsi, vanainimesi ja kõiki, kes mind ümbritsevad ning kes ei viibi rindel.

Lisaks lennukimüra. Kuulipildujate halastamatu tärin. Jah, kõike seda kardan ma küll.

Kui need helid liiguvad Clairefontaine’ile lähemale, ajab ema meid keldrisse.

Ükskord ei jookse ma piisavalt kiiresti ja viivitan natuke liiga kaua, enne kui keldriukse poole suundun. Üritan iga hinna eest põigelda teraslinnu eest, mis mulle kuule pildudes läheneb. Lennuk on nii lähedal, et näen isegi piloodi nägu. Pistan röökima ja pääsen lõpuks keldrisse. Varju jõudnud, on minu ehmatus nii suur, et kisan veel oma veerand tundi.

Ema püüab mind iga hinna eest rahustada, aga ükski sõna ei suuda mu hirmu vaigistada.

Ükskõik kus me viibime, on seal peaaegu alati mõni kelder, kuhu pommitamise korral peitu pugeda. Ent sinna tuleb jõuda õigel ajal. Sõjategevuse algul põgenesime mu vanemate trükkalist sõbra soovitusel Guéret’sse Creuse’i departemangus Kesk-Prantsusmaal. Elasime seal teiste põgenikega koos ühes kenas hotellis. Kõik laabus, kuni taevast hakkas kostma teraslindude põrinat.

Asutuse direktor, närvilisevõitu mees, keda sõjakeeris näis endast päris välja ajavat, teeb klientidele ettepaneku koguneda fuajees, et minna sealt koos tema osutatud sissepääsu kaudu hotelli keldrikorrusele. Tal on käes võti, mis võbeleb kui kelluke, kuna mees väriseb üle kere. Tema kulmu kohale on kogunenud suured higipiisad, mis nirisevad mööda oimukohti alla. Vaese mehe kaootilised liigutused mõjuvad groteskselt ja tema aravereline olek hakkab avaldama mõju ka teistele, kes muutuvad samuti ebakindlaks.

Fuajees on meie kohal tohutu klaaslagi, mis on imekaunis, kuid ohtlik: oleme seal nähtavad nagu kalad akvaariumis, ja klaas, mille all kipume kõik paanikasse minema, võib kuulide või pommi tõttu puruneda kui küpsis, nii et selle hirmterav puru langeb meile nagu Egiptuse üheteistkümnes nuhtlus.

Seda väljavaadet näeb selgelt igas pilgus, mis on klammerdunud hotellidirektori tegemiste ja liigutuste külge, sellal kui too ei tule survega kuidagi toime. Vaene mees tunneb end kui Mooses, kes võiks meid kõiki päästa, ja see temale liiga suur koorem takistab tal võtit tulemuslikult keldriukse võtmeauku torkamast. Tema kätt raputavad tõmblused muudavad ta teovõimetuks ja mitu sekundit kestev pinge vallandab viimaks hotellikülastajate seas paanika.

Hämmingule – pilgud klaaslael või direktori ebakindlal tegevusel – järgneb kaootiline põgenemine. Mõni karjub, teised nutavad, mõned tormavad välisukse poole, teised suruvad end selga äpardunud päästjale, nagu tahaksid teda läbi ukse pressida. See kõik tõotab lõppeda halvasti. Kui meid ei lõika tükkideks klaasikillud, tambitakse meid hotelliukse juures Pärsia vaipadel jalge alla.

Stseen on põgus, ent tormiline. Kõik lõpeb hetkel, kui keegi meist juhib tähelepanu vaikusele meie peade kohal. Lennukid on läinud ja oht ühes sellega.

Vahel kestab ohuolukord märksa kauem ja oleme sunnitud end tundide viisi varjama mõne hoone või linna, näiteks Pariisi, sisemuses.

1942. aasta oktoobris naasime emaga meie Victor-Considérant’i tänava korterisse 14. linnajaos. Üsna tihti kõlasid pommihäired. Nagu kõik meie kandi elanikud, tõttasime meiegi Denfert-Rochereau metroojaama, mille eeliseks oli ebatavaline sügavus.

Jaamast kujunes hiirelõks. Mõned pariislased olid end metroojaama koridorides, perroonidel või isegi rööbastel lausa sisse seadnud. Kõikjal võis näha värvilisi kujusid – magavaid inimesi. Olin iga kord hämmingus. Maal on elu sõja ajal teistsugune. Linnas on hädasid rohkem. Mõnel inimesel pole minna kusagile mujale peale rongirööbaste, mõnel pole Clairefontaine’i.

Ka maanteedel olen viletsuse tunnistajaks, kui seal liiguvad pikad vaevalised konvoid, kus on läbisegi inimesed, mööblitükid, koduloomad, autod, veokid, kanad, jalamehed, jalgrattad jne. Eemalt moodustavad need justkui kireva, kuid sünge spiraali. Kõik need inimesed on aeglased ja tõsimeelsed. Mõned on teekonna ja mure all juba kooldus.

Lisaks hägustab sõda pidepunkte. Enam ei tea, mida inimesed mõtlevad ja kelle poolel nad võitlevad. Näiteks Clairefontaine’is tundub mulle kahtlane tuletõrjujate juht. Vajadusel kannab ta vastupanuliikumise käepaela, ent võtab selle ära kohe, kui see muutub segavaks asjaoluks. Ühesõnaga, ta üritab kõigiga hästi läbi saada, ainult et see on võimatu, kui kõik vihkavad üksteist.

Lahingus tuleb valida pool. Mõni on aga ellujäämise nimel ilmselgelt valmis loobuma oma seisukohast ega taha poolt valida. Mõni tahab iga hinna eest, sealhulgas oma au hinnaga, rahu. Sõja lõppedes marsivad nad kõhklematult ameeriklastega, ehkki olid varem seisnud Vichy valitsust juhtinud marssal Pétaini kõrval. Silmakirjalikkuse taga on tihti julgusetus, koguni argpükslus.

Kuna olin sõja lõppedes 12-aastane poisinolk, pole mul endale midagi ette heita. Vähemalt mitte midagi erilist.

Ajasime küll vabastajatega väikestviisi äri ehk siis vahetasime nätsupakke ja Chesterfieldi sigarette korvitäie tomatite või, mis veelgi ebaõiglasem, pudelitäie keldrist leitud vana napsu vastu. Vaevu olid liitlasväed jõudnud Clairefontaine’i ja Rochefort-sur-Yvelines’i vahele laagrisse jääda, kui hakkasime vennaga seal jõlkuma. Need esialgu meelelahutuslikud retked muutuvad kasumlikuks, kui oleme sunnitud kauplema hakkama. Koduteel tunneme vanema vennaga mõlemad vaimustust, et olime kaubelnud nagu mees mehega, meie, väikesed prantslased, suurte ameeriklaste ja inglastega. Meie taskud pungitavad importkaupadest, nagu nätsud ja sigaretid, täites meid võimsa energiaga.

Nii et kui ma ei kipu tollase kauplemisega hooplema, siis ei tunne ma ka vähimatki süümepiina. Meil oli seljataga kuus pikka kitsikuseaastat.