Читать книгу Õnne vikerkaar - Jeane Graft - Страница 4

ANNIE REED VAJUTAS PIDURIT.

“Kurat!”

Tema ees seisis lainetava punakaspruuni seinana kari lehmi, tõkestades Arizona ääretute karjamaade vahel lookleva külavahetee.

“Oh teid, biifsteeke!” pressis Annie läbi kokkusurutud huulte.

Professionaalse kokana võis ta käigu pealt loetleda vähemalt tosin võimalust, kuidas neist põikpäistest elukatest roogi valmistada, ent ei teadnud vähimatki sellest, kuidas neid teelt minema ajada.

Oma elu jooksul oli Annie pidanud üle elama maavärisemise Californias, tulekahju, uputuse ja ühe raske iseloomuga ülemkoka. Alati oli ta ohule julgelt silma vaadanud, ent mitte praegu. Lehmakari teel – see oli halastamatu saatuselöök!

Loomad piirasid auto ümber, jätkates rohu mälumist muretu sinise taeva all.

Annie heitis pilgu käekellale ja neelatas närviliselt. Vestlus pidi algama veerand tunni pärast. Võimalik, et kogu tema edasine karjäär sõltus sellest, kas ta saab selle töö.

Ootamatult läks üks lehm üle tee ning seisatas otse tema auto ees. Loom vehkis sabaga, mis pühkis tasase sahinaga üle laternaklaasi. Eluka lõuapärad mälusid aeglaselt lehe- ja kõrrenutsakut, pärani pruunid silmad valges tolmuses näos aga silmitsesid neidu valvsalt.

“Käi minema!” karjatas Annie avatud aknast.

Vastuseks kostis vaikne ammumine.

Otsustanud maksku mis maksab tungida läbi selle elava tara, ronis Annie autost välja. Tuul keerutas karjamaa kohal salveiaroomi. Kõrged kontsad libisesid kiviklibul ning neiu pidi peaaegu tasakaalu kaotama. Nüüd ei seisnud tema ja lehmade vahel enam terastõket autokere näol ning tema kaitsetus oli ilmne. Mis siis saab, kui mõni lehm mõtleb rünnata? Kas ta jõuab tagasi autosse lipsata ning end sarvede eest päästa? Annie tõmbas kulmu kortsu. Olgu mis on, tuleb riskida. Neiu hingas sügavalt sisse ja plaksutas käsi: “Kõtt! Kõtt! Käige siit minema!”

Asjata. Lehmad torkasid koonud põldsinepipuhmaisse. Annie vehkis kätega ja proovis uuesti: “Marss koju või muidu teen teist hamburgerid!”

Ei mingit reaktsiooni.

Vastikusest õlgu väristades ronisAnnie uuesti autosse ja vajutas signaali. Autopasuna kime hääl rikkus idülli. Lehmad liikusid teel kaugemale, möirates ehmunult ning paisates sõrgadega õhku lämmatava tolmupilve.

“Vaat kui tublid!”

Möödus terve minut. Selle asemel aga, et minna teeserva, aeglustasid lojused vähehaaval sammu ning jäid seisma.

“Ega ometi!” Annie lõi rusikaga vastu rooli. “Nii te segate mul ikkagi sõitmist!”

Äkki tuhises autost ronkmustal hobusel mööda kauboi. Kummardudes sadulas, seljalihased teksasärgi kangast peaaegu lõhki rebimas, kappas ta oma ratsul karja juurde. Ratsanik sõitis ringi ümber paanikas sagivate loomade, jõudis juhtloomani ning suunas metsiku karja teega paralleelselt kulgeva aia värava poole.

Sulgenud värava, surus laiaõlgne ratsanik oma mornid huuled kokku, virutas kandadega hobuse külgedesse ning liikus hoogsalt jahmunud Annie suunas. Laiaäärelise pruuni kaabu vari varjas mehe näojooned, ent neiule piisas vaid ühest pilgust mehe pinevil hoiakule, et mõista – ratsanik on väga vihane.

Annie värises oma istmel.

Palavikuliselt mõeldes, kuidas olukorda rahulikult lahendada, sundis ta end lõbusalt naeratama ning sirutas end avatud aknast välja.

“Te saite hiilgavalt hakkama! Suur tänu!”

Kauboi peatas ärevusse sattunud hobuse auto juures.“Idioot! Kas tahad siin tohuvabohu korraldada?” vastas mees vaikselt ja vihaselt.

“Aga…”

“Looma ei tohi hirmutada – ta võib endale viga teha. Lehmad võivad endal jalad murda, kukkuda, üksteist surnuks tallata.” Üks mehe käsi oli rusikasse tõmbunud. “Või äkki see oligi sinu eesmärk?”

“Ei, ei. Andke palun andeks. Nad on ju nii hirmus suured, et mõtlesin pigem sellele, et nad mind ära ei lömastaks.”

Annie pingutas, et värisemist tagasi hoida ega suutnud samal ajal pöörata imetlevat pilku mehe pikkadelt sihvakatelt jalgadelt kulunud teksastes. Sellest, et see inimene oli kogu elu teinud rasket füüsilist tööd, andsid tunnistust laiad õlad, mis olid peaaegu rebestamas tolmust ja poriplekilist teksasärki.

Jalgadega vehkiv hobune astus paar sammu kõrvale. Kauboi patsutas looma siidjat kaela, võttis seejärel kaabu peast ning ikka veel vihaselt Annie’t vaadates tõmbas pikkade sõrmedega läbi kastanpruunide juuste. Päikese pimestavas valguses selgus, et kauboil on samasugused kastanpruunid nooljad kulmud, rohelised silmad, uhke väikese kühmuga nina ja tugevasti kokkusurutud suu.

“Linnapreili,” konstateeris mees lühidalt.

Selle väite peale haavunult küsis Annie pahaselt:

“Kes te selline olete, et mind arvustate? Ja üldse, ma ju vabandasin. Pealegi, tee on kõigi oma ega kuulu ainult teile.”

“Ei, see tee kuulub ainult mulle. Ja teie, kurat võtaks, ajasite peaaegu alla lehmad, kes kuuluvad samuti mulle. Te olete minu maa peal. Ja see on minu kari.”

“Kust mina pidin seda teadma? Teel ei olnud ühtki märki ja värav oli ju avatud.”

“Nähtavasti keegi Russelli eputistest otsustas siitkaudu linnateed lõigata ega vaevunud loomulikult väravat enda järel kinni panema.”

Annie köhatas ning meelepaha tagasi hoides ütles: “Kui olete mulle selgitanud, kuidas jõuda Sunrise Peaks’i rantšosse, lahkun otsemaid teie valdustest.”

“Oleksin pidanud kohe taipama, et lähete Ben Russelli juurde,” märkis kauboi külmalt. “Selliste neidude jaoks on seal just õige koht. Õiges karjakasvatusrantšos pole neil midagi teha.”

Annie kinkis tundmatule raevuka pilgu.

“Loodan, et see on nii. Mind oodatakse seal.”

“Tähendab, samuti eputis?”

Tõmmanud kaabu sügavale silmile, ristas mees rinnal võimsad käed, laskis ratsmed lahti ja kummardus ettepoole, otsekui püüdes neidu läbi avatud autoakna paremini silmitseda.

Endal ainitist vaenulikku pilku tundes võpatas neiu tahtmatult. “See on juba minu asi! Palun juhatage mulle lihtsalt teed ja ma sõidan minema.”

Kauboi jätkas Annie vaatlemist veel ühe pika hetke.

“Pöörake teede hargnemiskohal kohe pärast fukeriitihnikut vasakule.”

“Pärast fukeriitihnikut... Mis see fukerii selline on?”

“See taim tuletab meelde kaktust, on sellised asteldega kõrged raod, väikeste roheliste lehtede ja punaste õitega.”

“Tänan, härra...”

Mees eiras neiu katset tema nime teada saada, lüües käega: “Ja ärge laske enam oma kuradi signaali, kuni mu lehmade läheduses olete.”

Pööras otsa ringi ja kappas minema.

“Tere tulemast külalislahkesse Arizonasse,” pomises Annie endale nina alla.

Pisut hiljem hakkas neiu südametunnistus veidi piinama. Oli ju kari kauboi jaoks elatuse teenimise vahend. Äkki oli ta tõesti mõnele loomale viga teinud?

Annie juhtis autot auklikul teel, püüdes kõige suuremaid kivisid vältida, ja mõtles oma reageeringust sellele vahejuhtumile. Tal oli hirmus iseendalegi tunnistada, et kohtumine vapustas teda.

“Jäta kohe järele,” ütles ta endale karmilt. “Eelseisev vestlus on sulle palju tähtsam kui mingisugune kergesti solvuv kauboi ja tema ennatlikud järeldused.”

Kümme minutit hiljem kohtus Annie näost näkku teise kauboiga – eeldatavasti tema tulevase tööandjaga – , kes istus paberitega kaetud kirjutuslaua taga. Erinevalt esimesest kandis see uhket ja kallist, hoolikalt triigitud ja värvilise tikandiga kaunistatud särki. Mehel olid jalas mustad püksid, sama hästi pressitud ja kallid. Sellest kehakast karjakasvatajast õhkus võimukust ja despotismi, mida ei suutnud varjata tema sõbralik naeratus.

“Mina olen Annie Reed, tulin selle koha asjus, mida mulle pakkusite.”

“Mina pakkusin teile kohta? Noh, see asi ei ole veel lõplikult otsustatud.”

Huvist märku andev tuluke, mis Annie ilmudes oli kauboi silmis tekkinud, kustus.

Neiu peopesad muutusid higiseks. Tahtejõu abil sundis ta oma hääle rahulikuks: “Härra Russell, telefonis te ütlesite, et võin teie rantšos saada koka koha.”

“Noh, miks siis kohe vihastada?” Nahktugitoolis lösutades asus mees lugema neiu lühikest elulookirjeldust.

Männipuust paneelidega kaetud seintega kontoris valitses vaikus.

Annie’s võttis võimust ärevus ning ta kuulatas pingsalt väljast kostvaid helisid: vestluse katkendeid, naeru, hobuse kapjade tasast plaginat.

Lugemise lõpetanud, tõstis härra Russell silmad paberilt ja naeratas soosivalt.

“Nii, armas preili, lugeda pole siin eriti midagi.”

Mees viskas paberi lauale ning sirutas end tugitoolis. Enam ta ei naeratanud.

“Mis siis ikka, eks püüdke mulle muljet avaldada.

Sunrise Peaks’i rantšo on rahvusvaheliselt tuntud – me peame oma mainet säilitama.”

Ka Annie sirutas end, püüdes oma meeleheidet mitte millegagi reeta. “Oma ärevust ei tohi kunagi välja näidata,” mõtles ta ja manas näole enesekindla ilme.

“Alguseks – olen lõpetanud Ameerika kulinaariainstituudi Santa Helenas California osariigis.”

“Veel midagi?”

Neiu hingas sügavalt sisse.

“Töötasin mõni kuu, veel kooli ajal, kokk-kondiitri ja magusroogade spetsialisti abilisena.”

“Miks ei ole soovituskirjas tema nime?”

Annie’le meenus, millisesse raevu oli sattunud kokk Franco, kui tabas teda saiakesi, küpsiseid ja pirukaid kogumas, et neid oma ühiselamukaaslastele jagada. Restorani omanik oli lubanud tal seda teha, ent sellest hoolimata Franco vallandas ta.

“Ma ei tahtnud teda tülitada.” Sünnipärane ausus sundis teda lisama: “Me läksime temaga tülli.”

“See, et teie, armsake, aitasite valmistada magusroogi, pole eriline tõestus, et olete väärt gurmeeroogade peakoka ametit ning suudate rahuldada meie asjatundlike klientide maitset.”

“Kuid ma olen lõpetanud kulinaariainstituudi,” kordas neiu, “ja valdan erinevate rahvusroogade valmistamise oskusi.” Ta pigistas ühe käega teist, et nende värinat varjata. “Enne kooli astumist töötasin aasta, nii nagu instituuti astumisel nõuti. Minu juhendaja tunnistas mu töö koka ja pagarina restoranis Daily Bread rahuldavaks ning hindas arvestatuks. Kokkuvõttes on mul piisavalt kõrge kvalifikatsioon.”

“Mitte minu rantšo jaoks. Kui te nii väga tahate saada rantšo-pansionaadi kokaks, eks asutage siis oma isiklik.”

Neiul jäi hing kinni, ent kuidagimoodi suutis ta siiski kuuldavale tuua: “Kas see tähendab, et ma ei saa tööd?”

Russell tõusis, tuli laua tagant välja ning astus tema poole. Mehe üsna kenale näole sigines naeratus.

“Anna andeks, armsake. Kuigi sa oled ilus sälg, ei saa ma sind ülemkokaks palgata.”

Mees istus laua servale.

“Ometi tundud sa taibukas neiu olevat, niisiis võid end siin suurepäraselt sisse seada teises valdkonnas. Kas tahad saada mu isiklikuks assistendiks? See tähendab head raha, lisaks tervet hulka meelelahutusi ja korterit minu majatiivas.”

Mees tõstis maniküüritud küüntega käe ja puudutas sõrmega neiu põske. “Ma käin sinuga ilusti ümber. Mis sa selle peale kostad?”

“Tänan, aga mulle see ei sobi.”

Hoides end väga sirgelt, tõusis Annie toolilt ning võttis oma elulookirjelduse. Teda valdas vastikustunne, põletades sisimas nagu sapp või tuli. Ta poleks enam minutitki Russelli lähedal välja kannatanud.

Kauboi tõkestas ta tee. Mehe nägu muutus korraga väga ebameeldivaks.

“Mõtle mu pakkumise peale. Tööd leida ei olegi nii lihtne.”

Neiu vaatas talle otse silma ja pingutades selle nimel, et tema nägu väljendaks ainult ükskõiksust ja jäist rahu, vastas lakooniliselt: “Ei.”

Õlgu kehitades naasis mees arvuti taha.

Annie haaras oma dokumendid ja astus uhkel sammul kontorist välja.

Tund hiljem peatus ta taas väikeses linnakeses, millest oli hommikul teel Sunrise Peaks’i läbi sõitnud. Praegu istus ta laua taga kohvikus nimega Coffee Cup. Annie tõmbus oranži vinüülplastist istme nurka, mille kõrge seljatugi eraldas üht lauakest teisest, moodustades eraldi kabiinikesed. Sibula-, burgeri- ja praekartulilõhnad täitsid ruumi, nagu ka männilõhnalise pesemisvahendi aroom ning mingi lakke aurud, mida siinne kokk kohvi pähe pakkus.

Olukord, millesse neiu oli sattunud, ei rõõmustanud teda. Ta on siin, Dripping-Sprongsi linnakeses Arizona osariigis, kodust kümne sõidutunni kaugusel. Taskus pole sentigi, kõik krediitkaardid on kehtetud, sukkpükste varbaotsas auk... Lisaks kõigele tuleb selles armetus kiirtoidusööklas juua kohvi asemel mingit lurri.

Annie rüüpas tassist ja hoidis end vaevu tagasi, et vedelikku mitte välja sülitada. Tõenäoliselt annaks mõni kärbestest puretud lehm pool sõrga ja ühe kõrva võimaluse eest katsetada seda vedelikku putukatõrjevahendina.

Väikese kohviku tavapärane sigin-sagin meenutas neiule kooliaastaid, aega, mil ta pärast loenguid oli töötanud kohvikus Pete’i Juures. Huvitav, ega nemad siin vaja kokka või ettekandjat?

“Kas lisan kuuma kohvi, kullake?”

Tuline kohv nirises Annie tassi. Jooki valas lõbus ettekandja kohati viledaks kulunud vormikitlis, mis kunagi oli arvatavasti olnud oranž. Tema rinnale oli nööpnõelaga kinnitatud kaardike nimega Verna.

“Tänan, Verna.” Annie võttis kokku viimase jõuraasu ja naeratas.

“Aga pirukat?” Enne kui neiu jõudis vastata, lisas Verna: “Gus on eriti uhke oma küpsetiste üle. Meile sõidetakse kogu ümbruskonnast õunapirukat mekkima.”

Vaatamata sellele, et Annie vaevalt soovis toda räpase põlle, karvaste kämmalde ja higise kerega Gusi näha, tajus ta Verna sõnade puhul sellist näljasööstu, et kõht hakkas korisema. Ometi raputas ta keeldumise märgiks pead. Oma praeguses majanduslikus seisus sai ta lubada endale ainult kohvi.

“Tänan, pole tarvis.”

“Kas midagi on juhtunud?” küsis ettekandja vaikselt. “Miks nii kurb nägu? Kas noormees jättis maha?”

“Asi pole selles. Ma lihtsalt olen, kui ausalt öelda, pankrotis. Ega teil siin juhuslikult veel üht paari töökäsi tarvis ole?”

Verna raputas kahetsevalt pead: “Kahjuks mitte.” Ta valas rohmaka keraamilise tassi ääreni täis. “Hoia oma raha endale. Joo kohvi ja istu nii kaua, kui hingele tarvis.”

“Veel mõne minuti. Pean selgusele jõudma, kus tänane öö veeta.”Annie kujutas endale elavalt ette, kuidas ta magab oma autos teeveerel, ümberringi aga silkavad koiotid. “Sõitsin siia, et saada Sunrise Peaks’i ülemkoka koht.”

“See on Ben Russelli juures.” Verna kõverdas huuli. “See rantšo kuulus tema isale, siis, kui Sunrise Peaks oli veel normaalne karjafarm.”

“Kas tunnete Russelli hästi?”

“Lapsest saadik.”

Sõrmede vahel pabersalvrätikut keerutades silmitses Annie hajameelselt aknast rahulikku linnapilti ja mõtles, mida edasi teha. Kõnniteedel jalutasid kiirustamata linnakodanikud. Annie viis pilgu kõrgetele, linna kolmest küljest ümbritsevatele metsaga kaetud mägedele. Nii kaunis kohas on nähtavasti meeldiv elada.

Verna astus jälle tema laua juurde. Naise käes oli taldrik supiga ja kaks saiakest.

“Selle tellis Cappy, aga mõtles pärast ümber. Ütles, et võtab hoopis tšilli.” Verna näitas ühe lauakese taga istuva elatanud habemiku kauboi suunas. “Miks head toitu minema visata? Tee mulle teene, söö see ära.”

“Kas olete kindel, et nii sobib?” Annie uhkus võitles väljakannatamatu näljapiinaga.

“Söö.”

Verna lükkas taldriku kahe saia ja kolme võitükikesega neiule lähemale.

Annie tänas ning asus lihapuljongiga köögiviljasuppi sööma.

“Kui maitsev!”

Ettekandja pööras uksel rippuva kellukese helina peale ümber.

“Noh, pean minema.”

Kostsid rasked sammud, seejärel puudutas istme vetruv seljatugi peaaegu Annie selga ning neiu mõistis, et keegi võttis istet tema selja taga.

Annie vaatas Vernat, kuidas see kohvi valas ning kruusi uuele külastajale viis. Seejärel lõikas naine piraka tüki sooja õunapirukat, tõstis koogile portsjoni vanillijäätist ning viis kõik naaberlauda.

“Pole sind nädal aega meil näinud, Jake. Kas tõesti on Salty pirukaid küpsetama õppinud?”

“Õppis-õppis! See, kurat, oleks meid oma solgiga peaaegu hauda ajanud,” vastas madal mehehääl.

Verna ohkas kaastundlikult. “Jah, seda, et ta süüa teha ei oska, olen ma alati rääkinud. Mis siis õieti juhtus?”

“Mind ajas nõnda iiveldama, et pööras sisikonna pahupidi. Ja kõigil poistel ka. Doktor Patterson ütles, et oli toidumürgitus.”

“Oh teid, vaesekesi!”

Annie kuulis, kuidas kahvel vastu taldrikut kõlksatas. Seejärel lisas tundmatu: “Poisid oleksid talle selle eest kindlasti naha peale andnud, aga ta jõudis varvast lasta.”

Hääl vaikis. Savitass langes kerge kolksatusega plastist lauakattele.

“See, mida poisid tema kohta ütlesid, pole muidugi naiste kõrvadele mõeldud.”

“Kes teile nüüd süüa teeb?”

“Travis või mina.”

Annie süda hakkas tugevamini lööma.

Mees hingas raskelt sisse ja lausus varjamatu vastikusega: “Kui ma ei leia korralikku kokka, jooksevad kõik mu töölised lihtsalt laiali.”

Vaat, kus alles võimalus!

“Mina olen selle tööga nõus!” peaaegu karjatas Annie.

Seejärel pööras ta end ringi, tõusis põlvili istmele ja vaatas kõrge seljatoe taha.

Ülalt vaadates nägi ta pikast kandmisest räsitud pruuni kaabut ja laiu õlgu.

Vastuseks tema pakkumisele järgnes vaikus.

Tundmatu pööras aeglaselt pead ja talle vaatasid osta külmad rohelised silmad.

Annie nägu tõmbus morniks ja ta kostis tõredalt:

“See olete teie!”