Читать книгу Õnne vikerkaar - Jeane Graft - Страница 6

ANNIE VÕPATAS. METSIK TÄKK! Talle meenus Bandiit, Jake’i hiiglaslik ratsu. Ja jälle jooksid üle naha külmavärinad. Jumal küll, mida teeb naine, kel on surmahirm hobuste ees, karjafarmis?

Ta kuivatas käed ja mõtted pöördusid tagasi kööki. Annie hakkas mõtlema esimese lõunasöögi peale, mis tal näljaste kauboide kambale valmistada tuleb.

Ta otsustas jätta uue portsu nõusid ligunema, seni aga tuua tuppa oma pagasi ning tõmmata selga vanemad rõivad. Arvestades palga suurust suudab ta vaevalt endale osta midagi oma ainsate väljas käimise riiete asemele.

Jake haaras uue hangutäie õlgi ja sõnnikut ning heitis kärusse. Ta oleks juba tükk aega tagasi usaldanud selle suurepärase tegevuse mõnele töölisele, ent teda jälitas viirastus köögis askeldavast Annie’st. Mees mäletas hästi, kuhu oli neiu jätnud. Vaimusilmas ta peaaegu nägi, kuidas Annie seisab valamu juures, kõrval räpaste nõude hunnikud, ise näost kaame.

Vaatamata vahemaale, mis meest köögist eraldas, kuulis ta imehästi, kuidas kriuksus võrguga kaetud uks.

Eh, ei vea tal ka kunagi! Muidugi sööstab plika nüüd otsejoones linna poole ja tuleta siis meelde, mis ta nimi on. Mees ootas mullikaid silmitsedes pingsalt, et kohekohe kostab käivituva mootori mürin.

“Aga senjoriita on kenake,” teatas Toma, kes sidus oma kõrvi hobuse talliukse kõrvale ning plaanis looma lahti saduldada, jännates sedelgarihma kinnitusega.

“Kas ta on ikka veel trepil?” Jake’il õnnestus säilitada ükskõikne ilme, ehkki ta ei tundnud end sugugi ükskõiksena.

“Ei, seisab oma auto juures. Avas koti.”

“Noh, kui ta oma asju lahti pakib, tähendab, et otsustas jääda,” mõtles Jake kergendustundega. Nüüd on järgmine küsimus: kui kauaks?

“Aita sina, Toma, preili Reedil kotid majja tassida. Mina lõpetan siin Suure Punase lahtisaduldamise.”

“Kuidas käsite, boss.” Noor vibalik mehhiklane suundus kergel kõnnakul otse Annie suunas. Astus ligi, kergitas kaabut.

Jake asus tagumist sedelgarihma lahti siduma, kui äkki köitis tema tähelepanu rõõmus naisenaer. Seal säraski Annie nägu sõbralikkusest, tema heledad lokid aga lainetasid sooja tuule puhangu käes. Tuul kergitas korraks seelikut, paljastades neiu pikad jalad, ning laskis seelikul taas langeda. Annie ütles midagi, mis ka Toma naerma ajas. Mehhiklane tõstis kartongkarbi õlale ning palus neiul žestiga enda ees minna.

“Kurat võtaks,” mõtles Jake. “Ma ju tegin talle selgeks, et tema ülesanne on toitu valmistada, mitte meeste ümber keerelda.” Ärritunult tõstis ta sadula ja viskas selle talli kaugema seina ääres seisvale riiulile.

Jake’i tähelepanu köitsid taas töölise ja koka vahetatavad fraasid.

Annie ronis parasjagu välja auto tagumisest uksest, tirides suurt presentkohvrit, tuuleke aga surus seeliku kangast vastu tema ümaraid sihvakaid puusi.

Jake tundis, kuidas tema keha tõmbus pingule.

“See on juba saatanlik lummus,” ütles ta endamisi, võttes Suurelt Punaselt rakmed. “Ilmselt on kõige targem hoida temast võimalikult kaugele. Ja käitugu, kuidas tahab, peaasi, et tööd teeb.”

Kolm tundi hiljem oli Jake’i tähelepanu koondunud talle kuuluvale veoautole, mis sõitis karjaaia juurde. Auto peatus. Selle kast oli tühi. Kabiinist ronis välja nukker juht.

“Poiss, kus koorem on?” küsis Jake.

“Vabandage, boss, aga...” Noor kauboi ulatas Jake’ile kirja, jäädes ise, käed taskusse surutud, käsku ootama.

Lasknud silmadel kiiruga käia üle kurjas toonis kirjaridade, pigistas Jake paberit käes ja silmitses raevunult tühja veoautot. Tal oli tunne, nagu oleks kõhus äkki tekkinud maruline, jõudu koguv veekeeris. Ainult viis ähvardavat sõna: “Võlgu ma enam ei anna.” Pagana Larry Kendall! Jake pistis kokkukägardatud kirja taskusse ja suundus majakese juurde, kus asusid kauboide korterid.

Ootamatu tuuleiil kandis temani tubakasuitsu hõngu. Jake pöördus järsku kohapeal ringi ning sattus silm silma vastu enda poole astuva vana kauboiga, kes hoidis suus peenikest pruuni sigarit. “Kurat võtaks, Travis, ei tohi niimoodi inimestele ligi hiilida! Sa käid nii vaikselt nagu mõni kummitus. Vaata, kui äkki satudki sinna, kus on kummituse koht!”

“Kuhu, kas põrgusse? Seal ma juba olin, kui proovisin sinu tehtud tšillit.” Travis võttis kiirustamata kaabu peast, silus heledaid juukseid, mis kohe päikesekiirtes silmipimestavalt särama lõid, ja pani kaabu tagasi pähe. “Miks sa nii närviline oled? Kas Steve sokutas sulle takjaid sadula alla?”

“Kendall keeldus mulle krediiti andmast.” Jake viskas paberikänkraks muutunud kirjakese talli ukse kõrval seisvasse prügikasti. “Ma pole kordagi elus tagasimaksmisega päevagi hilinenud.”

“Need on Ben Russelli tükid. Tema seisab selle taga.”

Jake noogutas: “See paar tegi koostööd juba lasteaias. Ja alati Ben planeeris, Kendall aga tegi sigadused teoks. Praegu on asjad samamoodi.”

Travis viskas koni paljale räpasele maapinnale, litsus selle kannaga laiaks ning nõjatus õlaga uksepiidale.

“Koolis oli samamoodi,” lausus ta. “Mäletad, kuidas Larry või Ben sind kaklema õhutasid, aga niipea, kui sa alustasid, jooksid kohe õpetajale kaebama?”

“Ja mind karistati kaklemise eest alati topelt – algul koolis, siis kodus.” Jake kehitas õlgu. “Aga mis mul sellest, mina kaklesin ikka edasi.”

Travis puhkes naerma. “Sina oled meil ju põikpäine, selge see. Kui vanemates klassides olime, sinust nii räägitigi: kui see Jake Stone oma jonni ajab, siis süüta tema all kas või tuli, ta ei liigu paigast, ainult vaatab põlgliku näoga.”

Jake kergitas kulmu.

“Ei noh, tuld süüdata pole keegi veel proovinud.”

“Ben proovis. Ja proovib ka praegu. Ainult et see pealekaebaja on palju kavalamaks muutunud.”

“Pärast lugu Stephanie’ga on kõik veel hullemaks läinud.” Jake tundis, kuidas rinnus tõusis kuuma lainena raev. “Teda ei suutnud Ben endale hoida. Nüüd siis tahab minu rantšot endale krahmata. Tahab muuta minu maja mänguasjaks logarditele, kel on tulnud mõttesse kauboisid mängida. Oma majaga on ta seda juba teinud. Oi-oi, need linnalogardid – sunni neid pool minutit tõeliselt tööle, lendavad siit nagu tuulispask!”

“Miks sa mind veenda püüad? Mina olen panuse juba sinu peale teinud, boss.” Travis silus puna-valgemustrilist väljaõmmeldud rätikut. “Märkasin, et palkasid uue leemekulbiliigutaja. Loodan, et ta vaaritab sama hästi kui välja näeb.”

“Annie on siin selleks, et süüa teha, mitte armuasjade ajamiseks. Ta kirjutas alla kuuekuulisele lepingule, aga arvan, et kauem kui nädal ta vastu ei pea.”

“Äkki veab sind ninapidi ja töötab aja täis? Tahad, lähen ja innustan teda pisut!”

“Ei, parem mitte.” Jake heitis pika pilgu oma majale, meenutades, milline ilme oli Annie’l, kui ta kööki nägi. Siis meenus talle neiu naer. “Sealaut köögis ei hirmutanud teda. Võimalik, et töö ise sunnib ta kohvreid pakkima.”

“Jumal hoidku, Jake, kui ma sinu lobi meenutan, ajab mind lausa öökima. Loodan, et daamike siiski otsekohe jalga ei lase.”

“Ära väga looda, ta on ju linnapreili.”

Jake vaatas järele oma parimale sõbrale, kes sammus veeküna juurde kinni seotud ruuna suunas.

Travis oli usaldusväärne kaaslane.

Läbi köögiakna jälgis Annie, kuidas üks töölistest juhtis oma hobust talli. Siis nägi ta Jake’i, kes puges parajasti aediku põikpuu alt läbi. Mees oli teel Annie juurde, et arutada tema nõudmiste suurust ja öelda, mitu korda päevas ja millal peab Annie toidu lauale panema.

Annie sidus uuesti ette tööpõlle ja õnnitles end mõttes selle eest, et oli koristamiseks ja söögi tegemiseks jõudnud jalga tõmmata mugavad teksased ja selga avara puuvillase särgi.

Keerates hiiglaslikul pannil praadivat kaht kilogrammi tükeldatud liha, püüdis ta ära arvata, kui palju tööd teda veel ees ootab, ning vangutas masendunult pead. Parasjagu siis, kui ta puistas pannile hakitud sibulat – tervet sibulamäge, mille kogusest piisanuks, et terve armee pisaraid valama panna –, avanes uks.

“On see kõik, mis sa täna teha oled jõudnud?” Jake võttis kübara peast ja silus karedate rakkus sõrmedega oma juuksepahmakat. “Tundub, et siin on sama räpane kui enne.”

Annie ajas end turri: “Arvate, et ma olen mingi imetegija või?”

“Ei, ma arvan, et sa oled kokk, kellel on vaja tööd.”

“Võtmesõna, pange tähele, on siin “kokk”.” Annie heitis mehele raevuka pilgu, jätkates mehaaniliselt sibula liha hulka segamist. “Ma olen siin köögis veetnud juba neli tundi, kusjuures suur osa ajast kulus sellele, et potid-pannid puhtaks pesta ja kogu selle räpa seest köögilaud üles leida.”

“Hüva, armas leedi, usun teie sõnu, et nii see oli.” Mees tonksas sõrmega panni. “Kas leidsid kõik, mis vaja?”

“Tänase õhtu jaoks – jah.” Annie valas tšillikastme pulbri pannile ja tühjendas sinnasamasse ka kaks suurt plekktoositäit tomatipastat, mõeldes endamisi, kui tore oleks valada see tomatipasta otse selle rumala Jake’i juhmi pähe. “Külmikus on piisavalt veise- ja sealiha, jätkub kolmeks kuuks, ent ilmtingimata on vaja osta värsket köögivilja, puuvilja, mune, rohkem maitseaineid…”

“See on karjafarm, mitte kuurort.” Mees asetas käed rinnal vaheliti ja nõjatus vastu köögilauda. “Meile piisab ka kõige lihtsamast toidust. Me sööme kell kuus, mäletad?”

“Te juba rääkisite: kell kuus on hommikusöök, kell kuus õhtul õhtusöök.” Neiu lisas panni sisule veel kaks purki konserveeritud maisi. “Tamale on vägagi lihtne roog, tavaline praeliha, mida valmistatakse pliidil sügaval pannil, kaetakse maisikakuga nagu katusega ja pannakse praeahju. Ma leidsin mingeid konserveeritud puuvilju ja kuuenaelase plekkpurgitäie köögiviljasegu. Ainult neid konserve saab nimetada tervislikuks toiduks, sedagi suurivaevu.”

“Kas kavatsed magustoitu ka vaaritada?”

“Magustoit on praeahjus.”

Jake võttis väikesest kapist keraamilise kruusi ja solksatas sellesse töölaua kaugemas otsas seisvast valgest emailkohvikannust mingit vedelikku.

“Pidage! See ei ole…”

“Kus on kohv, mis siin ennist oli?” küsis mees nõudlikult, pööramata hämmastunud pilku oma tassi valatud nõudepesuvahendilt.

“See lurr? Ma viskasin selle ära. Seda kohvikannu oleks tulnud juba ammu puhastada.”

Annie kattis väikesel tulel muliseva segu raske kaanega.

Jake astus lähemale. Neiu lõi selja pingsalt sirgu, haaras kohvikannu, täitis selle kuuma veega ja loputas hoolikalt.

“Keedan uue kohvi. Kus on filtrid?”

“Filtreid pole tarvis.” Mees ulatas talle kolmenaelase kohvipurgi. “Vala lihtsalt kann täis ja viska kohvi sisse. Me armastame kanget. Selleks, et paks alla vajuks, lase sinna toores muna või sorts külma vett.”

“Kohv kauboi moodi?”

“Igal juhul parem kui see lake, mida linnavurled joovad.”

Annie asetas teelusika alustassile.

“Mina tunnen oma tööd, härra Stone. Olge hea ja lahkuge köögist, et saaksin rahulikult tööd teha.”

“Tähendab – sulle meeldib kamandada?”

“Mulle ei meeldi kamandada, püüan lihtsalt ausalt tööd teha. Kõik on kuueks valmis.” Neiu pööras mehele selja ja asus puhastama rasvaplekilist pliiti. “Kas soovite, et keedaksin kohvi kohe praegu või õhtusöögi ajaks?”

“Kui sööme, joome ka kohvi.”

Silmanurgast nägi Annie, et kauboi oli toetanud end vastu külma ahju ja silmitses teda.

Tundes end väga ebamugavalt, nihkus neiu kaugemale, sahvriukse juurde. Miks ta küll minema ei lähe?

“Kas tahate veel midagi öelda, härra Stone?”

“Miks sa, Annie, nii närviline oled?”

“Mul on kiire.” Ta avas kapiukse ja tegi, nagu ei suudaks kuidagi valida taigna jaoks sobivat kaussi.

Lõpuks lahkus mees oma kohalt.

“Sõidan linna, tulen õhtusöögiks tagasi.”

Annie kuulis, kuidas uks mehe järel kinni langes.

“Jumal tänatud, lõpuks ometi läks minema,” pomises neiu endamisi ning sööstis rünnakule hunniku taldrikute ja pottide vastu, mis tuli enne ümberriietumist puhtaks pesta.

“Oo, helesinine paju!” üllatus ta, tõstes seebiveest välja sinise pildiga vana portselantaldriku, mis elavalt meenutas talle nooremat õde. Gabriella lihtsalt jumaldas seda joonistust paju ja kahe linnuga, kes lendasid hiinapärase kaarja silla kohal. See pilt kordus kõigil pikka aega tegutsenud firma toodetud lauanõudel otsekui logo. Iga kord, kui nende ema vahetas oma töö samalaadse vastu mõnes teises linnakeses, vedas Gabby oma kohvrikeses kaasa helesinise pajuga väikese pudrutaldriku ning taldrik reisis nendega kaasa igasse uude linna, igasse uude korterisse.

Annie vajus mõttesse. Huvitav, kas ta nooremale õele meeldib Austraalias töötada? Ta loputas taldriku ja asetas selle kuivatusrestile. Kogu aeg, mil Gabriella õppis, tuli neil mõlemal töötada, töötada kokkukukkumiseni. Ent ülikooliharidus peaks seda väärt olema.

Kella kuue paiku kuulis Annie naasva veoauto mürinat ja kohe kostis ka kabjaplaginat – ratsanikud sõitsid õuele. Aknast vaadates nägi ta autokabiinist välja ronivat Jake’i. Veoauto kast oli täis traadirulle.

Töölised hakkasid hobuseid lahti saduldama ja neid jämedast kotiriidest kaltsudega kuivatama. Majja kostis meeste naeru.

Annie pöördus taas toiduvalmistamise juurde. Õhus heljus ergutav sibula- ja tšillilõhn, segunedes äsja keedetud kohvi aroomiga. Tagasihoidliku välimusega pliidil seisis reas kolm kaussi, milles kerkis valmis segatud leivataigen. Välisuks paugatas ja neiu kuulis vee solinat pesukausis. Annie jõudis vaevalt praeahju kiigata, et kontrollida, kas tamale-pirukas on valmis ning küüslauguga hõõrutud ja võiga määritud leivakäärud pruuniks küpsenud, kui alles märja näoga Jake kööki astus.

“Kas õhtusöök on valmis?”

“Võin serveerida kohe, kui kõik on saabunud.”

Jake’i tööliste saabumisest köögi sellesse ossa, kus seisis kappide ja väikese tööpinnaga ümbritsetud pikk laud, andis märku meeste häälte kõmin ja raskete saabaste müdin. Toolijalad kraapisid põrandat ja kellegi madal hääl hüüdis: “Ah, susi mind söögu! On see tõesti laudlina?”

Teine kauboi, hääle järgi otsustades noorem, lisas: “Ning salvrätid ja põllulilled?”

“Jah. Meil on uus kokk. Väga kena leedi.” Tugeva aktsendi järgi taipas Annie, et seda ütles Toma.

“Mida mu kõrvad kuulevad! Kokk!” kostis uuesti esimesena kõlanud bassihääl. “Daamike-pudrukeetja!”

Visanud Jake’ile vilksamisi pilgu, küsis Annie peaaegu sosinal: “Miks pudrukeetja?”

“Buck peab silmas kokka,” vastas mees samuti vaikselt. “Ta on vana, igivana nagu Metuusala. Aga töötab kogu päeva teistega võrdselt, nii et keegi ei küsi tema vanust.”

Jake haaras käterätiga kohvikannu metallsangast.

“Ma viin ise. Sina anna neile kiiresti söök ette.”

“Kohe lähen.” Kahe pajalapi abil, mis ta oli ühes teiste kokandustarvetega kaasa võtnud, tõstis Annie pliidilt esimese panni tamale-lihapirukaga ning astus Jake’i järel laua juurde.

“Poisid, saage tuttavaks – Annie Reed.”

Neli päevitunud laiaõlgset meesterahvast noogutasid viisakalt.

“Annie, Tomaga oled sa juba kohtunud. Tema kõrval on Steve, siis Travis ja meie veteran Buck.”

Toma tundis neiu kohe ära. Mis tähendas, et sihvakas kastanpruunide juustega noormees oli Steve. Travis, otsustas Annie, on see pikk blond kolmekümnendates mees. Blond naeratas naisele ja lehvitas sundimatult käega. Tema kõrval istuv vanamees naeratas laialt.

Kui Annie juustust ja maisitaignast kattega lihapiruka lauale asetas, ilmus kauboide silmisse kahtlustav pilk.Steve küsisTomalt vaikselt: “Mis see on?”

Toma vastas: “Quien sabe? Kes seda teab?”

Annie kihutas tagasi kööki, et tuua ülejäänu. Kui ta teise panni lauale asetas, proovisid töölised alles ettevaatlikult heldelt maitsestatud lihapirukat. Oma osa ette tõstes vaatas Annie silmanurgast Jake’i poole. Mees mälus mõtlikult, kiirustamata, seejärel tõstis lusikaga veel liha ja pani oma taldrikule, unustamata lisamast köögivilja ja tükikest krõbedat koorikut.

Ruumis valitses vaikus, mida häiris vaid kahvlite klõbin vastu taldrikuid ning helid, mida kutsuvad esile söövad näljased mehed.

Steve tühjendas oma taldriku ja võttis lisa.

Olles vaevalt pirukat proovinud, levis Bucki tuulest karedale, kortsudest küntud näole kelmikas muie. Oma portsjoniga ühele poole jõudnud, tõusis ta, kummardas Annie’le, haaras oma mõhnaliste sõrmedega neiu käe ja ütles: “Mu kallis, tule mulle naiseks!”

Annie, keda see ettepanek vägagi hämmastas, vastas: “Te olete minu jaoks liiga noor, ent aitäh sellegipoolest.”

Buck kehitas õlgu, võttis taas istet ja premeeris end lisaportsjoniga. Travis järgis kiiresti tema eeskuju ning kummutas oma taldrikule terve mäe vürtsikat lihatäidist.

Toma riisus leivakoorikuga kastme taldrikult kokku ja sirutas käe, võtmaks seda vähest, mis veel järele oli jäänud.

“Hoia end pisut tagasi,” nähvas Steve, kahmates panni servast. “Selle märgistasin ma enda jaoks.”

Vaadates kaht teineteist pilguga puurivat noormeest, suutis Annie vaevu naeratust tagasi hoida.

“Ma lahendan teie vaidluse.” Jake kummardas kiiresti üle laua, kühveldas vaidluse põhjustanud ülejäägid oma taldrikule ning sõi kõik hetkega viimse raasuni ära.

“Boss!”

Hiljem, kui Annie tõi lauale magustoidu, teatas Travis: “Steve sõidab järgmisel kuul rodeole, selle valge laka ja sabaga võigu märaga. Peab vaatama, kuidas ta hüpetega hakkama saab. Mis, olen unustanud, ta nimi oligi?”

“Ve-ro-ni-ca,” vastas Buck laulval häälel ja tema luitunud sinised silmad välgatasid. “Kakskümmend aastat tagasi oleksin ma ise ta käsile võtnud.”

“Kakskümmend aastat tagasi polnud see mära veel sündinudki,” lausus Jake, pistes kinni teise tüki magusat pirukat.

Steve kohmetus poisikese kombel, pistis nina taldrikusse ning tema näkku valgus purpurne õhetus.

Visanud ülejäänutele kiire pilgu, kostis Annie: “Nägin eelmisel aastal rodeot televiisorist. Kas teie esinete ratsastamata hobustel?”

“Jah, ma’am,” vastas Steve ja lõi rinna uhkelt ette. “Härgadel ilma sadulata, aga ratsastamata hobustel sadulaga. Lassot heidan ka.”

“Kas rodeol esineda siis ohtlik ei ole?”

Steve sirutas end oma toolil, niipalju kui võimalik, ning tema näole tekkis tahtejõuline ilme.

“Ärge muretsege, preili Annie. Ma tean, mida teen.” Nooruk tõusis ja tooli laua alla lükates lisas: “Oli maitsev.” Ning väljus kiirustamata.

Toma ja Buck laususid samuti komplimendi ning järgnesid Steve’ile.

Travis lükkas oma taldriku eemale ja teatas: “Ma pole elus nii maitsvat toitu söönud.”

Seejärel pühkis hiiglaslik blond mees suud ning võttis taskust välja sigari ja tikud.

Annie nägu tõmbus pilve.

Travis vaatas talle huviga otsa.

“Kas ma tohin… ega te mul ometi keela kohvitassi taga suitsetada?”

“Eelistaksin, et te seda ei tee.”

Silma pilgutades haaras Travis oma kohvitassi ja väljus.

Annie pöördus Jake’i poole: “Ma ei tahtnud ju ometi teda välja ajada.”

“Ära muretse, ta istub trepil.”

End väga väsinuna tundes korjas Annie taldrikud kokku ja suundus kööki. Neiu suureks hämmastuseks järgnes Jake talle veel ühe virna mustade nõudega. Mees asetas need valamu juurde töölauale ja ütles: “Kui midagi vaja on, olen oma kontoris.”

Kui uks tema järel sulgunud oli, heitis Annie nukra pilgu mustade taldrikute ja pannide virnale.

“No nii, kõik on jälle nagu enne.”

Ohates pani ta vee keema, kujutades endale elavalt ette, kuidas Gabby puhkeb laginal naerma, kui saab teada, et tema kõrgesti koolitatud õde töötab karjafarmis…

Nädal kulus Annie’l selleks, et köök korda teha. Saanud sellega ühele poole, läks ta ühel kaunil hommikul, koristanud ja pesnud pärast sööki nõud, majast välja ning asus käestlastud köögiviljaaia ja lillepeenarde kallale.

Tunnikese töötanud, otsustas Annie puhata. Ootamatult tundis ta endal kellegi pilku ja pööras ümber. Veidi eemal seisis Jake ja silmitses teda.

“See oli mu vanaema aiamaa,” teatas mees, lükates laiaäärelise kaabu kuklasse.

“See on umbrohtu täis kasvanud.” Neiu jälgis, kuidas mees tema juurde astus.

“Üldiselt jah.”

Annie kummardus, et umbrohtu välja tirida.

“On teil midagi tarvis?”

“Jõin just tassi sinu keedetud suurepärast kohvi ja pistsin nahka terve kamalutäie sinu küpsetatud küpsiseid.”

Annie laskus kükakile. Tema pilk peatus kantud teksastel, mis liibusid tihedalt ümber mehe lihaseliste reite.

Jake torkas käed taskusse.

“Kas tahad pool tunnikest ratsutada?”

Kuulnud sellist ettepanekut, tõmbus Annie kössi.

“Ma pole kunagi oma elus hobuse seljas sõitnud. Ja ratsutama õppimine ei kuulu mu plaanide hulka.”

“No kuule, Annie!” Mehe näole ilmus ärrituse vari. “Ma õpetan sind. Kui juba rantšos elad, pead oskama ratsutada.” Ta tõmbas tagumisest püksitaskust välja paari väikesi kindaid. “Buck ostis need sulle, kui linnas posti järel käis. Ma saduldasin Salvei. Ta on hea.”

“Enne oleks tulnud minu arvamust küsida. Ma kohe mitte üks raas ei soovi selle tohutu looma selga ronida.”

Kaotanud kannatuse, lõi Jake kinnastega vastu oma reit.“Sa elad rantšos,Annie. Me kõik siin ratsutame.”

“Aga mina ei hakka!” Neiu haaras aiakühvli ja hakkas sellega maad sonkima. “Vaat jalgrattal – palun, alati. See ei sõida hobusest halvemini, toita pole teda tarvis ja tema järelt pole vaja koristada.”

“Kas sa kardad?”

“Ma ei ole argpüks, vaid hindan lihtsalt olukorda kaine mõistusega. Kui ma hobuse seljast maha kukun ja kaela murran, tassite te ju mu kööki, toetate pliidi najale ja käsite süüa teha.”

“Ei-ei. Ma lihtsalt ei maksa töövõimetusperioodil palka.” Mees astus lähemale ja ulatas talle käe. “Lähme ometi!”

Ikka veel vastu tahtmist tõusis neiu püsti ja raputas kühvli sodist puhtaks.

“Pean ennast vähemalt pisut pesema.”

“Annan sulle viis minutit aega. Ma leidsin saapad, mida kandsin ise poisikesena. Need on su toa ukse taga.”

Viis minutit ei olnud veel täis tiksunud, kui nad kohtusid trepil ning läksid otse aedikusse. Neid ootas kaks kõrvu lingutavat hobust. Ratsmed olid seotud piirdetara posti külge. Kindaid kätte tõmmates Annie tardus, suutmata pöörata pilku mustalt täkult. “Kas teie sõidate Bandiidiga?” küsis ta, pingutades, et ta hääl ei väriseks.

“Mhmh. Kõrb mära on sinu jaoks. Ta on tõeline leedi ja tal on väga sujuv kõnnak.”

Endaga võideldes silmitses Annie väiksemat hobust. Mustalakaline kõrb paistis lähedalt hiigelsuur. Kuidas ta küll sadulasse saab?

Jake lausus vaiksel häälel: “Rahu. Salvei vaatab sind. Käitu nii, nagu oleksid sa kogu oma elu hobustega tegemist teinud. Kui ta saab aru, et sa kardad, muutub ta rahutuks.”

Annie’l tuli kananahk ihule. Ta mõtles, et mõistab nagu ei keegi teine hobuse olukorda. Jake’i soe peopesa lebas tema puusal ja mehe lähedus ainult suurendas neiu närvilisust.

“Ma püüan,” ütles ta, pisitasa eemale tõmbudes. “Mida ma pean edasi tegema?”

“Silita tema kaela. Räägi temaga. Kutsu nimepidi. Las ta harjub sinuga.”

Niipea, kui Jake koos Annie’ga lähemale astus, hirnatasid mõlemad hobused vaikselt. Bandiit sirutas näo Jake’i poole. Jake silitas täkku nina pealt ja lausus vaikselt: “Kui Salvei sirutab näo sinu poole, ära karda, silita seda.”

Kõige enam soovinuks Annie minema joosta. Jalad värisesid, ent ta sundis end puudutama sooja kuldset kaela ja vaikselt ütlema: “Tore hobune, ilus Salvei.” Salvei puudutas näoga Annie õlga ja neiu tardus hirmust, lakates isegi hingamast. “Jäta ometi, argpüks selline!” noomis ta ennast.