Читать книгу Õnne vikerkaar - Jeane Graft - Страница 5

JAKE VAHTIS HÄMMASTUNULT naist, kes vaatas, küünarnukid istme kõrgel seljatoel, talle ülevalt otsa. Mees polnud sugugi õnnelik, nähes “linnapreilit”, kes oli hommikul tema lehmi ehmatanud.

“Ah see olete teie?” osatas ta tüdrukut pilkavalt, sõnu venitades. “Kas siis teie tahate tööd saada?”

Annie lükkas lõua ette.

“Jah.” Ta tõmbus seljatoe taha ja kadus hetkeks silmist, et otsekohe taas nähtavale ilmuda, seekord mehe laua juures.

Kaasasündinud viisakust ilmutades tõusis mees ja osutas kohale enda vastas: “Võtke istet.”

Neiu istus tema lauda ja vaatas mehele otse silma.

Jake oli sunnitud tunnistama – nähtu meeldis talle.

Voogudena läbi suurte akende kohvikusse tungiv päikesevalgus mängles ja sillerdas neiu vask-kuldsetel kiharatel. Türkiissiniste helmestega kaunistatud lai hõbedane juukseklamber püüdis neid ühelt küljelt asjatult taltsutada. Tütarlapse peene sirge nina ots oli veidi püsti.

“Kas siis teie oskate süüa teha?”

Neiu tõmbas õlad tahapoole ja naeratas:

“Jah, ma olen professionaalne kokk. Mul on vastavad dokumendid ja soovitused.”

“Kas normaalset, lihtsat toitu oskate valmistada?”

Mees murdis kahvliga tüki pirukat ning asus seda sööma, pööramata neiult huvitatud pilku.

“Muidugi oskan. Kuidas teile sobiks näiteks karbonaad ja sibulaga praetud kartul? On see piisavalt normaalne ja lihtne toit?”

Tüdruku safiirsinised silmad vaatasid mehele väljakutsuvalt otsa. Jake surus maha soovi naeratada.

Ta märkas, et neiu erutusest värisevad sõrmed triigivad ja kortsutavad sinise seeliku siidi. “Stephanie’le meeldisid ka siidist rõivad,” mõtles ta ja tõrjus selle mõtte kohe eemale. Vaatas pluusi kergitavate rindade pehmeid kumerusi ja pööras pilgu mujale.

Neelanud näljasena uue pirukatüki, küsis ta: “Magusaid pirukaid ja kooke oskate küpsetada?”

“Töötasin kondiitri abilisena.”

Jake silmitses teda endistviisi ja rüüpas kohvi.

“Rantšo töölised söövad palju ega armasta katsetusi. Kas saate hakkama?”

“Muidugi!”

Kulmu kortsutades silmitses mees tundmatut neidu pealaest jalatallani. “Lihaveistega saate hakkama?”

“Kui mul ei tule nendega tegemist teha seni, kuni neil sarved ja sõrad küljes on.”

“E-ei tule. Aga tõeline veisekasvatusfarm on algajale küllaltki ohtlik koht. Juhtub, et ka kogenud kauboid saavad viga.”

“Ka suurlinn on küllaltki ohtlik paik, aga pole midagi – elasin seal ja jäin ellu.”

“Mulle tundub, et sõitsite hommikul Ben Russelli rantšosse.”

“Seda küll, ent ta ei pakkunud mulle kohta, millega olin arvestanud.” Annie põsed lõid õhetama, kuid ta ei pööranud pilku kõrvale.

“Kui hakkate minu juures töötama, hoidke parem Ben Russellist eemale.”

“Mul ei ole vähimatki soovi selle härraga kohtuda.”

Kohvikann käes, tuli Verna jälle nende juurde, ent Jake näitas viipega, et rohkem pole vaja. Mees keskendas kogu oma tähelepanu tütarlapsele, kes tema vastas istus.

“Mis teil seal siis juhtus?”

Neiu keha tõmbus pingule, peened sõrmed klammerdusid laua kooruva värviga ääre külge.

“Meie arvamused läksid lahku.”

Jake taipas tema kimbatust nähes, et neiu ei kavatse kõigest rääkida. Kui see tüdruk tõesti oskab süüa teha, oleks ta rantšole lihtsalt hädavajalik. Veel üks mittesöödav toit, ja töölised hakkavad lahkuma. Tema aga peab neid hoidma – või kaotab Rainbow-Valley ranšo. Ometi ei vaimustunud ta mõttest neidu palgata, sest too nägi rantšoelu jaoks liiga õbluke välja. Ja mis veel hullem – ta oli kütkestav. Tema ilmumine ajab töölised kindlasti ärevile. See naisterahvas, kurat võtaks, suutis mõju avaldada isegi temale, Jake’ile.

Probleem seisnes aga selles, et mees vajas tõesti hädasti kokka.

Ta otsustas siiski riskida ja lausus: “Ma võtan teid tööle.”

Lõpetas seejärel viimase tüki pirukat ja pühkis suu peoga puhtaks.

Annie jäi hämmastusest tummaks. Toibunud, küsis ta: “Kas te mu elulookirjeldust ei soovi näha?”

Mees raputas pead: “Sa oled naine. Iga naine oskab Saltyst paremini süüa teha. Kui sa pahaks ei pane, koostame lepingu. Selle kohaselt pead sa töötama vähemalt kuus kuud.”

Tüdruku silmad läksid suureks.

“Kas te siis ei usalda mind?”

“Aga mis võiks olla garantiiks, et sa ära ei jookse?”

“Ärge otsustage välimuse põhjal – ma olen vastupidav.” Neiu patsutas peopesaga oma käekotti, mis ta kõrval laual lebas. “Ja mul on tööd vaja.”

“Seda parem. Tähendab, miski ei takista sind lepingut alla kirjutamast.” Ta hüüdis Vernale: “Leiad sa mulle kähku kaks paberilehte või midagi, mille peale saab kirjutada?”

Verna noogutas ja kadus köögiukse taha. Paari minuti pärast naasis ta kahe suure tihke pabersalvrätikuga, mille ühele poole oli kirjutatud “Kohvik Paradiis”.

“Gus käis Prescottis väljamüügil ja ostis hulga igasugu paberikraami, mis oli likvideeritud ettevõtetest järele jäänud,” selgitas ta, ulatades Jake’ile salvrätikud ja pastapliiatsi.

Tänanud Vernat noogutusega, pani Jake ühele salvrätikule kirja lepingu teksti ning kordas sama teisel. Siis ulatas ta mõlemad salvrätikud Annie’le, et see need läbi loeks ja lausus: “See on kõik, mida võin pakkuda. Pluss elukoht ja toit.”

Neiu hakkas lugema ning tema näole ilmus õnnetu ilme.

“Arvasin, et olen ikka rohkem väärt, ent minu olukorras valida ei saa.”

Mees ulatas talle vaikides pliiatsi ja näitas, kuhu alla kirjutada.

“Härra Stone, siin on teie garantii. Kunagi saate aru, et ma pean alati oma sõna.”

“Eks vaatame.” Mees lisas oma allkirja ning andis ühe salvrätiku neiule, teise pistis endale taskusse. “Rainbow-Valley on minu jaoks liiga tähtis, et usaldada võõraste inimeste sõna.” Tõusnud laua tagant, viskas ta mõned rahatähed ja mündid letile, lisades: “Kõige eest.”

Noogutanud Vernale, haaras ta kaabu ja kutsus oma uut töötajat: “Läki siis.”

Annie’le ei meeldinud eriti, et mees kohe käsutama kippus. Stone taipas seda mässulisest ilmest, mis tütarlapse näole ilmus.

Jake kutsus Verna, heitis pilgu lepingule, kontrollimaks, kas ta mäletas nime õigesti ja lausus: “Palkasin Annieliza kokaks.”

“Mu nimi on Annie, Annie Reed!”

“Me sõidame Annie autoga. Travis tuleb hiljem Bandiidi järele.”

“Sain aru.” Verna lõi käed puusa ja lisas: “Käitu tüdrukuga kenasti, muidu teen sul kõrvad tuliseks!”

Kauboisid täis kohvikus kostis vaikset naeru. Jake märkas, et Annie värvus näost punaseks.

Mees sikutas neiu püsti ja küsis: “Kas auto on kohviku ees?”

Tüdruk tõrkus: “Palun koristage käed ära, ja üldse, miks te mind kogu aeg kiirustate ja tagant sunnite? Ma ju ei tea, võib-olla olete te mingi ebanormaalne. Ma võin veel lepingu katki rebida.”

Mahlakas mehehääl täitis kohviku, kui üks hääl hõikas:

“Jah, meil aetakse kõik ebanormaalsed kord nädalas siia aedikusse kokku!”

Teine aga lisas: “Vaat, kus kohe sind salvama, Jake!”

Hõigetele ja naerule tähelepanu pööramata vaatas kauboi Annie poole. Neiu sai kiiresti enesevalitsuse tagasi ja vaatas mehele julgelt silma.

“Vastake mu küsimusele.”

“Millisele? Et kas ma olen ebanormaalne? Ee-ei. Ei ole ebanormaalne.”

Mees haaras neiul randmest ja tiris teda enda järel väljapääsu poole.Tütarlapse õrna sileda naha puudutus otse põletas. Veri hakkas soontes hoogsamalt voolama. Püüdes kramplikult mitte mõelda kauni ja ihaldusväärse naisekeha juuresolekust, ütles Jake: “Ära karda, linnapreili, minu juures oled sa väljaspool ohtu.”

“Kahtlen sügavalt.”

Annie rebis end lahti ning astus sõltumatul ilmel oma auto suunas. Oli märgata, et ta säilitas vaevu tasakaalu – polegi nii lihtne käia konarlikul kõnniteel kõrgete kontsadega.

Nad jõudsid neiu rohelise auto juurde, mis oli pargitud Mayme’i poekese juurde. Annie avas mehe ees kaassõitjapoolse ukse. Ootamatu jahe tuuleiil tõi esile neiu ilusad sihvakad reied, kui tema siidseelik vastu jalgu liibus. Jake needis mõttes väljakannatamatut kuumust, mis kerkis lainena ja valgus mööda kogu ta keha laiali. Ta keelas endal karmilt millelegi sellisele mõtlemast.

Neiu pööras ringi ja uue tuuleiili mõjul joonistusid pluusi ereda kanga all välja tema rindade piirjooned. “See on minu jaoks praegu tõesti kõige sobivam vaatepilt,” mõtles kauboi. PuuridesAnnie’t vihase pilguga, ütles ta: “Mina juhin.” Ning sirutas käe võtmete järele.

“Ei,” vastas tüdruk napisõnaliselt ja lükkas silmile langenud juuksed tagasi. “See on minu auto. Seda juhin mina, teie aga näitate teed.”

Nähes neiu otsusekindlust, pidas mees paremaks järele anda. Ta istus kõrvalistmele, vaevu jalgu kitsasse salongi mahutades. Veel on aega tüdruku iseloom murda – pärast seda, kui ta on kööki näinud.

“Kuhu nüüd, härra Stone?”

“Kutsu mind Jake’iks.” Ta näitas peaga tänava lõpus asuva Kendalli rauapoe suunas. “Sõida põhja poole. Minu rantšo on Russelli omast järgmine.”

Annie keeras järsult rooli ning mees silmitses tema profiili. Väikese auto kitsas salongis tajus Jake neiu keha peent, õrna, erutavat lõhna. Lõhn meenutas talle naisehuulte õndsat tundlikku puudutust, seda, kuidas neiu sile õrn nahk puudutab tema lihaselist keha. Ei, kurat võtaks, ta ei lase ometi lollidel hormoonidel oma elu juhtida!

“Härra Stone! Jake?” Annie häälest kostis kerge ärritus, nagu inimesel, kes on juba mitu korda asjata üritanud vastust saada.

“Jah?”

“Mitu inimest teie rantšos elab?”

“Neli töölist ja mina. Heinateo ja loomade märgistamise perioodil rohkem.”

“Aga teie naine?”

“Ma ei ole abielus.” Mees vaatas teda puudutatult. “Ja ükski tööline pole ka abielus. Seega, hoia oma pottide ja pannide lähedale. Ei mingeid vigureid töölistega. Said aru?”

“Vabandust, mister Stone.” Neiu peened sõrmed pigistasid rooli, ta silmad välkusid. “Mul on kavas süüa teha, aga mitte koketeerida. Selles võite kindel olla. Kauboid ei ole minu jaoks. Ja üldse, ma pole mingi saatuslik naine.”

Jake avas suu, et vastu vaielda, ent sulges selle ometi. Parem hoida distantsi.

Kakskümmend minutit hiljem kõmises auto rataste all Gold Creeki puust sild. Jake viskas pilgu vastaskaldal kaugustesse ulatuvale rohumaale. Kohev roheline rohi, siin-seal pikitud siniste lupiinide ning kollaseõieliste põõsastega, lainetas tuules. Mida kaugemale veest, seda harvemaks jäi rohi, paljastades punase pinnase. Hakkasid ilmuma harvad kivid, kaktused, okkalised puhmad. Kauguses kõrgus Bradshow mäe lillakassinine massiiv.

Mäest palju lähemal seisis kalju, kõrgudes üksi keset tasandikku. Selle siluett joonistus kõrge taeva tausta selgelt välja. Mehe sünnikodu asus just selle kalju jalamil. Minu maa, mõtles ta uhkusega. Need alad olid üle saja aasta Stone’i perekonnale kuulunud. Jake oli täis otsustavust säilitada rantšo iga hinna eest.

“Kas hakkame kohale jõudma?” Annie küsimus katkestas ta mõttelõnga.

“Sõida otse, nendest paplitest mööda.”

“Sinna?”

“Jah. Oleme juba paar minutit sõitnud piki rantšo Rainbow-Valley piiri. Täna hommikul sõitsid sa minu maal mööda teist teed, mis on siit kaugemal, läänes.”

Neiu pööras auto rantšo juurde viivale teele ja peatas selle, et Jake saaks väljuda ning rasked väravad avada. Muld ja kivikesed krudisesid rehvide all, kui auto sisse sõitis. Kui mees väravad sulges, rõhus läheneva õnnetuse eelaimus ta rinda. Kui kaua läheb, kuni uustulnuk häda kaela toob? Piisab uudishimuliku pilgu heitmisest talli…

Jake istus, naaldus seljatoele ja mõtles selle üle, samal ajal kui auto tasakesi edasi veeres, hüpeldes aukudes, mis muutsid lagunenud tee pesulaua sarnaseks. Ühel eriti konarlikul lõigul kaapis pinnas auto põhja, ent Annie ei peatunud.

“Teed on vaja uuesti lappida,” ütles Jake, tõsimeeli kahetsedes, et ei olnud seda teinud enne Annie saabumist. Talle meenus, kuidas Stephanie oma virisemisega tal hinge seest sõi iga kord, kui auto auku läbides hüppas.

“Või veel. Teed tuleb kas siluda või leppida mõne hädavajaliku inimese, sealhulgas rooli taga istuja kaotusega. Teate, mis selliste teede kohta öeldakse – need raputavad kõike, nii konte kui hinge.” Annie naeratas. Tema silmades tantsisid lõbusad sädemed.

Vähemalt on neiul huumorimeelt. Mees lootis, et see ei kao, kui ta kööki näeb.

Viis minutit hiljem peatusid nad vana maja juures, mis asetses paplite ja plataanide varjus.

Annie väljus autost kummalise tundega, nagu oleks ta koju jõudnud. See kahekorruseline sindelkatuse ning kogu hoonet ümbritseva terrassiga ehitis vaatas oma luitunud kollase fassaadiga oru poole. Valmistada toitu köögis, kust avaneb selline vaade, peab olema tõeline nauding.

Üsna peahoone lähedal väikesel künkal seisid gruppidena kuus väiksemat ehitist.

Tallid ja aedikud asusid madalamal. Oru nõlvadel sõid veised. Siin aga rikkus vaikust vaid puude okstes sahistav tuul ja lindude vidin.

“Siin on nii ilus ja nii vaikne,” lausus Annie tasa, joobudes karjamaadelt salvei aroomi kaasa toova kerge tuulekese värskusest. Heldinud ja ärevuses, haaras ta autoistmelt oma käekoti ja pöördus Jake’i poole: “On aeg mu töökoht üle vaadata.”

Ta jõudis mõelda, et mehe tusane ilme ei ennusta midagi head, kui mees juba juhtis ta üle kidura rohuga kaetud õue trepi juurde. Värvimine poleks valgele puutrepile just kahjuks tulnud. Lilleklumpidel trepi kõrval võimutses lopsakas umbrohi, vaid mõned eriti jonnakad roosipõõsad sirutasid kangekaelselt oksi päikese poole.

“Ettevaatust, siin on aste.” Jake avas putukavõrguga kaetud ukse ja tõmbus kõrvale, lastes neiu ette. Annie üritas esiku pimeduses midagi näha.

“Kõigepealt vaatame tube, kus sa elama hakkad.” Mehe tugevad sõrmed sulgusid neiu randme ümber, nii et tolle põsed õhetama hakkasid. Ta püüdis kõigest väest sellele mitte tähelepanu pöörata, mees aga tiris teda üha edasi mööda pimedat, puitpaneelidega kaetud seintega võõrastetuba, ja nii kiiresti, et ta jõudis vaevalt märgata rasket mööblit, punutud linikuid, kividest laotud kaminat.

Järsu kitsa trepi ülemisel platvormil lasi ta neiu lõpuks lahti.

“Need toad on sinu käsutuses.” Mees avas ukse ja astus kõrvale, lubades neiul edasi astuda. “See oli kunagi mu vanaema külalistetuba.”

Siinne õhk oli sumbunud. Toa teises otsas akna all seisis pedaaliga õmblusmasin. Annie astus masina juurde, puudutas sõrmega kumeraid kuldseid tähti mustal metallil ja naeratas õnnelikult. Kõrval seisis kogukas malmahi. Puust kiiktool, vanaaegsed tugitoolid laua ääres ja lamp olid kogu mööbel.

“Aga see siin on su magamistuba.” Jake nõjatus uksepiida vastu ja asetas käed risti rinnale. “Siin on lukk, võid ukse kinni panna, kui tahad.”

“Milleks, kas mul on midagi karta?”

Jake punastas ja puudutas oma lõuga.

Mehe hämmeldust nähes nihkus Annie pisut kaugemale. Ta on siin selleks, et süüa teha. Ainult selleks.

Päikesevalguses paistsid vanadusest pleekinud lapiteki värvid nikerdatud voodil elavad ja eredad. Samamoodi nikerdatud tualettlaud seisis külgmise seina ääres. Tammeparketiga kaetud põrandal laiutas suur punutud vaip.

“See tuba on imeilus!” hüüatas Annie. Noogutades kutsus Jake ta tagasi trepile.

“Nüüd kööki.”

Rõõmsa eelaimusega järgnes neiu talle.

Esimene asi, mida Annie nägi, oli klaasi ja vahariidega kaetud pikk söögilaud, mille äärde võis vabalt istuma panna mitu tosinat inimest.

Ta seisatas laua juures. “Kas tõesti sööte te selle ääres viiekesi – teie ja neli töölist? Milline hiiglaslik laud!”

“Praegu on meid viis. Loomade märgistamise perioodil on vähemalt kuus inimest lisaks.”

Jake lükkas lahti järgmise ukse ja Annie sattus kõige suuremasse ja räpasemasse kööki, mida ta eales oli näinud.

“Mu jumal küll!” suutis ta vaid sosistada. Neiu sõõrmeisse kandus roiskunud toidujäänuste ja vana kohvipaksu hapu lehk, mis ajas südame pööritama. Iiveldusklomp kerkis kurku.

Tema selja tagant kostis Jake’i hääl:

“Pliidi jaoks kasutame propaani. Balloon on väljas. Pead manomeetrit kontrollima.”

“Manomeetrit kontrollima,” kordas neiu kangeks muutunud huultega, silmitsedes mõlemal pool valamut asuvatel tööpindadel läbisegi vedelevate taldrikute ja pannide virnu.

Päikesevalgus suutis vaevalt läbi laia, ent räpase akna ja elutult rippuvate kardinate imbuda. Minnalaskmisest pajatavast üldpildist tõusis ainsana esile moodne roostevabast terasest kraanikauss.

“Kus on siis nõudepesumasin?” Annie silmitses valitsevat segadust veel kord, arvates, et polnud masinat lihtsalt märganud.

“Nõudepesumasinat ei ole. See on rantšo, kus kasvatatakse loomi. Siin pole kohta luksusasjadele ja liigset raha kodumasinate ostmiseks mul ka ei ole.”

“Kas tõesti õppisin ma kõik need aastad selleks, et sellises kohas tööle hakata?” mõtles neiu ahastusega. Miski sisemuses rõhus ta silmamunadele ning see surve lausa põletas. Kraapiv tunne kurgus andis märku: kohe tulevad pisarad. Pillima hakata polnud tal aga kavas ning neelanud alla klombi kurgus, jätkas ta uudistamist.

Eemal, seal, kus lõppes töölaud, kõrgus külmik. Võimas nagu riidekirst, pidades vahti suletud ukse kõrval. Teisel pool ust oli end sisse seadnud madal must pliit, mille lai metalltruup lakke ulatus. Neli kõverat jalga tungisid läbi tollipaksuse metallplaadi, millel pliit seisis.

“Ega pliiti ometi puudega köeta?” küsisAnnie, hääles kõlamas anuvad noodid.

“Puudega köetaksegi, ikka puudega. Mis, on see probleem?” Jake’i näoilme oli ärev ja äraootav.

“Aga ma ei ole kunagi…”

“Siin on puudekast.” Mees tõukas kasti jalaga. “Poisid toovad puid.”

“Aga…” Neiu lasi pilgul rännata mööda jäätmetega reostatud sealauta ning meenutas kahetsusega puhtamatest puhtamaid kööke, kus ta oli väljaõpet saanud. Ehk tasuks siiski nutma hakata? Või ei peaks nähtut südamesse võtma? Tema kaasasündinud huumorimeel võitis. Vaevu naeruturtsatust tagasi hoides toetus Annie kooruva pinnaga töölauale ja vaatas Jake’i poole. Ühest pilgust mehe kohmetunud näole piisas, et tagasihoitud naer muutuks hääletuks itsitamiseks. Annie torkas näpu kahe töölaua vahele pressitud uude metallvalamusse.

“Mis juhtus selle valamuga, mis siin enne oli?”

Mees võttis kaabu peast ja silus higist märgi juukseid.

“Pillasin sinna hobuseraua. Noh, fajanss mõranes ja kraanikauss hakkas läbi tilkuma.”

“Te pesite hobuserauda köögivalamus?” Neiu otse värises tobedast naerust ja mõistis, et see oli stressist ja väsimusest.

“Preili Reed? Annie?”

Ta tundis Jake’i tugevaid sõrmi oma õlal.

Käeseljaga pisarad pühkinud, neiu naeratas ja lausus: “Kui kõik on juba nii hull, et hullemaks minna ei saa, ei aita muu kui naer.”

Mees silmitses kööki kriitilise pilguga.

“Muidugi, veidi pesemist ei teeks siin just paha.”

“”Veidi” pole just päris õige sõna.” Uurides köögi nõudekappe, avastas Annie tubli paja mõõtu kastruli ning tiris selle päevavalgele. Paja seinad olid kaetud mingi toidu kuivanud jäänustega, mille päritolu polnud enam võimalik kindlaks teha. “Vaat nii te toidumürgituse saitegi.”

“Ja sinu kokaks muide samal põhjusel.”

Kannatamatult turtsatades sihtis ta kaaslast kissis silmil.

“Meie lepingus polnud midagi öeldud selle kohta, et mul tuleb Heraklese vägitegusid tegema hakata.”

Mees võttis laualt suure konservikarbi ja lennutas selle ääreni täis prügipange.

“Sinuga ei juhtu midagi, kui sa siin veidi koristad. Arvan, et see pole raskem kui tallidest sõnnikut välja ajada.”

“Minu jaoks küll.” Neiu märkas, et mehe häälde olid ilmunud teravad noodid. “Raiskasin mitu aastat oma elust ja kõik oma raha – kõik, mis mul õnnestus kokku kraapida! – selle peale, et õppida peenimate roogade valmistamise kunsti. Aga tallidest sõnnikut välja ajama pole ma õppinud.”

“Kas kavatsed juba kokkulepet rikkuda, linnapreili?”

Rangelt otsustanud, et ei lase mehel end hirmutada, lõi Annie selja sirgu ning tema raevukas pilk kohtus mehe samasugusega: “Ma töötan siin täpselt kuus kuud, maakas!”

“Eks me näe!” Juba koridori astudes ja enda järel ust sulgedes peatus mees, et lisada: “Muide, ka minul on vaja üht-teist teha, nii et kutsu, kui toit on valmis.”

Annie ohkas ning hakkas mõttes koostama nimekirja ärategemist vajavatest töödest ja leidis äkki puhta põlle.

Pole midagi, mõte liigub kõige paremini töötades, lohutas ta end käiseid üles käärides. Sulgenud kraanikausi äravooluaugu korgiga, täitis ta valamu kuuma veega, valas sinna pesemisvahendit ning hakkas külgekuivanud toidujäänustega taldrikuid, lusikaid, kahvleid ja nuge kobrutavasse vahtu laduma. Mehaaniliselt sooritas ta tuttavaid liigutusi ja tunnetas üha teravamalt maja vaikust, äralõigatust muust maailmast.

Nüüd, mil Annie oli üksi jäänud, kaotas ta enesevalitsuse ning kuumad pisarad hakkasid üle põskede voolama. Ta nühkis harjaga taldrikut ja mõtles, et selline siis ongi tema esimene päris töökoht pärast instituudi lõpetamist.

“Ja seda nimetatakse professionaalse koka tööks,” kostis ta kibeda pettumusega. Ah, kui palju aastaid oli kulunud õppimisele! Kui palju aastaid oli ta unistanud korralikust palgast, mida hakkab lõpuks saama, kui on leidnud sobiva töökoha, ja rõõmust, mida kogeb, valmistades suurepäraseid, unikaalseid roogi. Kuidas küll oleks tahtnud taas avada oma krediitkaardid, tasuda ülekulust tekkinud võla, tagastada õppelaenu, maksta auto eest, panna mingi raha panka! Ja mitte kunagi, mitte kunagi enam kraapida kokku sente sellise lihtsa ostu tarvis nagu uus kingapaar või sviiter emale või õele. Ta ohkas raskelt. Vähemalt on Gabriellel nüüd normaalne töö.

Ta pühkis silmi valguvad pisarad põllenurgaga ära. “Tubli tüdruk, Annie,” ütles ta endale. “Haletse ennast natuke, haletse. Aga ära unusta seejuures, et vilets töö pole veel maailma lõpp.”

Neiu ohkas raskelt ja haaras uue energiaga kahvli, mis oli kaetud mingi eriti kõvaks muutunud jälkusega.

Pestud taldrikute asemel võttis valamus koha sisse hunnik potte ja panne. Pulss ei löönud enam nii palavikuliselt. Annie hakkas kavandama oma edasist tegevust ning ta enesekindlus taastus pikkamööda. Pole midagi, siin töötades ta ikkagi suudab raha kõrvale panna. Paneb töötasu panka. Lõppude lõpuks, lepingu järgi tuleb ta kindlustada peavarju ja toiduga.

Aknast välja vaadates nägi Annie Jake’i, kes vestles mingi kauboiga. “Välimus pole tal sugugi halb,” mõtles ta. Nähtavasti keerleb mehe ümber palju naisi. Ilmselt tuleb Annie’l koostada veel üks nimekiri – sellest, mida ei tasu teha, ja selles nimekirjas seisab ainult üks punkt: “Ära vahi oma bossi!”.

Annie jätkas mehe jälgimist, kuni see karjaaia poole läks. Mehe vetruvas sammus aimus ohjeldamatut sisemist jõudu nagu metsikul täkul. Metsikud täkud on imeilusad loomad, kui jälgida neid ohutust kaugusest, ent häda sellele, kes julgeb neile läheneda!