Читать книгу Tõlgina kahe maailma vahel - Jean Kwok - Страница 5

Ma sündisin erilise andega. Mitte et ma oleksin osanud hästi tantsida või olnud eriliselt vaimukas. Minu anne avaldus koolis. Kõike, mida seal õpetati, suutsin omandada kiiresti ja erilise pingutuseta. Nagu oleks kool olnud tohutu suur masin ja mina sellesse täpselt sobiv hammasratas. Ma ei taha öelda, et hariduse omandamine oleks mulle alati lihtne olnud. Kui ema ja mina Ameerikasse kolisime, rääkisin vaid mõne sõna inglise keelt ja mul tuli seal hakkamasaamise nimel väga kaua tõsiselt pingutada.

Hiinlastel on vanasõna, et saatus on nagu tuuled, mis puhuvad igast nurgast läbi meie elu, kannustades meid edasi mööda aja radu. Need, kes on tugeva tahtejõuga, suudavad tormiga võidelda ja valida ise oma tee, aga nõrgad peavad minema suunas, kuhu neid puhutakse. Ma ütleksin, et mind ei ole tagant tõuganud mitte niivõrd tuuled kuivõrd minu oma otsuste jõud. Ja kogu aeg olen igatsenud seda, mida mul ei olnud võimalik saada. Iga kord, kui tundus, et kõik, mida olen kunagi soovinud, on mul käeulatuses, tegin otsuse, mis muutis kogu mu edasise elu trajektoori.

Oma kohalt pruutkleitide poe vaateakna taga võin praegu näha seda väikest tüdrukut vaikselt istumas mannekeeni jalgade juures, silmad kinni, rasked kangavoldid tema ümber langemas ja ma mõtlen: see ei ole elu, mida ma oma lapsele tahtsin. Ma tean, kuidas see läheb: juba praegu veedab ta siin poes kogu koolist vaba aja, aidates esialgu teha lihtsaid töid nagu pärlite sorteerimine; hiljem õpib ta esmalt käsitsi, siis juba masinatega õmblema, kuni viimaks võtab üle ka tikkimise ja kleitide viimistlemise keerulise töö ja siis veedab ka tema oma päevi ja nädalavahetusi lõputute kangameetrite kohale kummardununa. Tema ei saa teada, mida tähendab minna sõpradele külla mängima või käia ujumistundides või veeta suvesid rannal – või kogeda elus üleüldse midagi muud kui õmblusnõela katkematu rütm.

Aga kui tüdruku isa sisse astub, vaatame mõlemad üles ja pärast kõiki neid aastaid väriseb mu süda ikka rinnus nagu haavatud loomake.

Kas mina olin kunagi sama ilus kui see tüdruk? Minust ei ole lapsena peaaegu ühtki pilti. Me ei saanud endale fotoaparaati lubada. Esimene pilt, mis minust Ameerikas tehti, oli koolifoto, tehtud samal aastal, kui me Ameerikasse tulime. Ma olin üheteistaastane. Ühel hetkel saabus mu elus aeg, kui ma tahtsin edasi liikuda, ja rebisin sellegi pildi tükkideks, aga selle asemel et tükid minema visata, panin need ümbrikku ja hoidsin alles.

Hiljuti leidsin ümbriku üles ja pühkisin sellelt tolmu. Rebisin selle lahti ja puudutasin ettevaatlikult rebitud äärtega tükke selle sees: ühel leidus tükike kõrvast, teisel osa lõuast. Tollal lõikas ema mu juukseid, need olid ebaühtlased ja liiga lühikesed, seitel oli liiga paremal pool küljel ja juuksed kammitud üle mu otsaesise poiste soengusse. Sõna PROOV katab suurema osa mu näost ja osa mu sinisest polüesterpluusist. Meil ei olnud raha, et päris foto eest maksta, seepärast hoidsime alles näidise, mis meile koju saadeti.

Kui ma foto rebitud äärtega tükid uuesti üksteise kõrvale laon ja justkui piltmõistatuse kokku panen, vaatavad mu tõsised lapsesilmad otse kaamerasse ning neis väljenduv lootus ja ambitsioon on kõigile, kes vaatama vaevuvad, selgelt näha. Oleksin ma vaid teadnud.