Читать книгу Tõlgina kahe maailma vahel - Jean Kwok - Страница 7

Sellel novembri kolmandal nädalal hakkasin koolis käima. Ema ja mina nägime kurja vaeva koolimaja ülesleidmisega, kuna see oli mitme kvartali kaugusel, kaugemal, kui me seni oma avastusretkedel jõudnud olime. See uus ümbruskond oli puhtam kui need tühjad krundid ja mahajäetud, üürilisteta äriruumid, mida ma olin seni meie korteri naabruses näinud. Tädi Paula oli uhkelt selgitanud, et minu ametlik aadress hakkab erinema sellest, kus me tegelikult elame, ning et seda teist aadressi pean kasutama alati, kui keegi minult mu elukohta küsib.

„Miks?“ olin ma temalt uurinud.

„See on ühe teise härra N-ile kuuluva maja aadress. Seal elamist ei saaks te endale lubada, aga selle aadressi kasutamine võimaldab sul minna paremasse kooli. Kas sa siis ei taha seda?“

„Mis sellel koolil viga on, kuhu ma muidu läheksin?“

„Ei midagi!“ Tädi Paula vangutas pead, ilmselgelt pettunud selle üle, et ma ei avaldanudki tänu selle eest, mida ta oli mu heaks teinud. „Mine vaata parem, kas su emal on abi vaja.“

Nüüd, püüdes seda paremat kooli üles leida, kõndisin koos emaga üle mitme suure avenüü ja me möödusime mitmest valitsushoonest, mille ees seisid kujud. Enamik tänaval liikuvaid inimesi olid ka siin mustad, aga nüüd nägin juba rohkem valgeid ja pisut heledamaid musti inimesi, võimalik, et hispaanlasi või teisi rahvusi, mida ma veel eristada ei suutnud. Ma värisesin oma õhukeses jakis. Ema oli ostnud mulle kõige soojema palitu, mida Hongkongist oli võimalik leida, aga see oli siiski valmistatud akrüülist, mitte villast.

Me möödusime korrusmajade kompleksist ja pargist. Viimaks leidsime ka kooli. See oli kandiline betoonehitis suure koolihoovi ja lipuvardaga, millel lehvis Ameerika lipp. Oli selge, et ma olin hilinenud – hoov oli inimtühi –, ja me kiirustasime laiast trepist üles ning avasime suure ja raske puidust ukse.

Laua taga istus politseivormis mustanahaline naine ja luges raamatut. Tema rinnal olevalt sildilt võis lugeda „Turvatöötaja“.

Me näitasime talle koolist saabunud kirja. „Minge m’da koridori edasi, kaks korust üles, sinu klass on vasakut kätt esimne uks,“ ütles ta käeviipega koridori poole osutades. Siis asus ta uuesti oma raamatu kallale.

Ma mõistsin ainult niipaljukest, et pean minema sinnapoole, ja nii ma hakkasingi aeglaselt mööda pikka koridori edasi minema. Nägin ema kõhklemas, teadmata, kas tal lubatakse mulle järgneda. Ta vaatas murelikult turvatöötaja poole, aga ema ei osanud temalt midagi inglise keeles küsida. Mina läksin muudkui edasi ja trepi juures vaatasin korra tagasi, et näha kaugusest ema kõhna ebakindlat kuju ikka veel valvuri laua juures seismas. Ma ei olnud jõudnud talle esimeseks tööpäevaks vabrikus isegi edu soovida. Tahtsin tagasi joosta ja paluda, et ta mind kaasa võtaks, aga selle asemel pöördusin ja hakkasin trepist üles minema.

Pärast mõningast otsimist leidsin klassiruumi ja koputasin ettevaatlikult uksele.

Ukse tagant kostis madal summutatud hääl. „Sa oled hilinenud. Tule sisse!“

Ma lükkasin ukse lahti. Õpetaja oli mees. Hiljem sain teada, et tema nimi on härra Bogart. Ta oli väga pikk, nii et tema otsaesine oli sama kõrgel kui tahvli ülemine serv, tal oli vaarikapunane nina ja paljas pea nagu muna. Rohelised silmad tema laias näos tundusid mulle ebaloomulikult heledatena ja tema kõht punnitas särgi alt välja. Ta kirjutas tahvlile ingliskeelseid sõnu vasakult paremale.

„Ma’eeldan, et sina oled meie klassi uuz õpilane?“ Mees manas näole kummalise naeratuse, mispeale ta huuled justkui kadusid, siis vaatas ta kella ja huuled ilmusid taas nähtavale. „Sa oled väga palju hilinenud. Mis su vabanduuz’on?“

Ma teadsin, et pean vastama, seepärast püüdsin arvata, mida ta oli minult küsinud. „Kim Chang.“

Ta põrnitses mind sekundi jooksul. „Ma tean, mis su nimi on,“ ütles ta, rõhutades iga sõna. „Mis su vabanduuz’on?“

Mõned õpilased itsitasid. Ma vaatasin kiiresti ringi: peaaegu kõik olid mustad, nende seas paar-kolm valget last. Mitte ühtki teist hiinlast ehk abi polnud kusagilt võtta.

„Kas sa ei räägi inglise keelt? Mulle öeldi, et räägid.“ See kõlas nagu pahane vingumine. Kellest ta rääkis? Nüüd ohkas mees sügavalt. „Miks sa hiljaks jäid?“

Sellest sain ma aru. „Mina vabandust, härra,“ ütlesin. „Me ei leidma kooli.“

Õpetaja kortsutas kulmu, siis noogutas ja viipas tühja pingi poole. „Mine istu kohale. Sinna.“

Ma istusin tema osutatud pinki, trullaka valge, igas suunas turritavate krussis juustega tüdruku kõrvale. Mu sõrmed värisesid nii, et ma ei saanud oma pinalit lahti. Kui ma selle kohmitsemise peale viimaks lahti sain, kukkusid kõik pliiatsid kolinal põrandale. Nüüd naeris suurem osa klassist ja ma kummardusin oma asju üles korjama. Ma punastasin piinlikkusest, nii et tundsin õhetust mitte ainult oma näol, vaid ka kaelal ja rinnal. Valge tüdruk mu kõrval kummardus samuti ning võttis mu pastaka ja pliiatsiteritaja üles.

Härra Bogart jätkas tahvlile kirjutamist. Mina istusin sirgelt ja sõlmisin käed selja taga kokku, et kuulata, kuigi ma ei saanud millestki aru.

Õpetaja vaatas minu poole. „Miks sa niiviisi ‘stud?“

„Mina vabandust, härra,“ ütlesin, aga mul ei olnud aimugi, mida ma olin seekord valesti teinud.

Jälgisin salamisi teisi õpilasi. Enamik neist istus lohakalt oma toolidel. Mõned oli libisenud nii madalale, et peaaegu lamasid laua taga, teised toetusid küünarnukkidele, mõned üksikud närisid nätsu. Hongkongis pidid õpilased tunnis istuma sirge seljaga, käed selja taga koos, kui õpetaja räägib, et väljendada austust tema vastu. Ma lasin käed aeglaselt seongust lahti ja panin need enda ette lauale.

Härra Bogart pöördus pead vangutades tahvli poole.

Meie klass läks lõuna ajal kooli kohvikusse sööma. Ma ei olnud kunagi näinud niimoodi käituvaid lapsi nagu need ameeriklased. Mulle tundus, et nad ripuvad laetalade küljes ja kriiskavad. Sööklaprouad liikusid laua juurest laua juurde, karjudes juhtnööre, mida keegi ei kuulanud. Mina olin tulnud teiste järel ja lükkasin kandikut mööda pikka letti edasi. Erinevad prouad küsisid minult küsimusi ja kui mina ainult noogutasin, heitsid nad mu taldrikule fooliumis nutsakaid. Lõpuks sai sellest kokku järgmine valik: hakkliha, mis oli vormitud alustassi kujuliseks, kartulid, mis ei olnud mitte ümmargused, vaid pressitud pastataoliseks massiks, kaste, mis meenutas sojakastet, aga oli heledam ja vähem soolane, saiakukkel ja piim. Ma ei olnud lehmapiima kunagi varem peaaegu joonudki ja see pani mu kõhu valutama. Ülejäänud toit oli huvitav, aga kuna riisi ei pakutud, oli mul tunne, nagu ei olekski ma söönud.

Pärast lõunat andis härra Bogart meile paberilehed, millele oli joonistatud maakaart.

„See on kiire tiad-mis-t-knt-roll,“ ütles ta. „Kant-kek-aard-ile kõik pealinnad.“

Teised lapsed oigasid, aga paljud hakkasid kirjutama. Mina vaatasin oma paberilehte ja siis heitsin meeleheites pilgu enda kõrval istuva valge tüdruku paberile, püüdes mõista, mida me tegema peame. Äkitselt tõmmati paberileht mu sõrmede vahelt ära. Härra Bogart seisis mu kõrval, minu paber tema käes.

„Ei mingit spii-ker-damist!“ kärkis ta. Õpetaja nina ja põsed punetasid, nagu oleks talle tekkinud lööve. „Oled sina aga hea-tege-lane!“

„Mina vabandust, härra...“ alustasin. Ma tean küll, et ta ei saanud nimetada mind heaks tegelaseks nagu Superman. Mida ta oli siis öelnud? Kuigi ma olin oma vanas koolis Hongkongis inglise keelt õppinud, ei sarnanenud mu endise õpetaja aktsent mingilgi moel sellega, mida ma nüüd Brooklynis kuulsin.

„Ma palu-uun,“ ütles ta, suud kriipsuks surudes. „Ma palun vabandust.“

„Ma palun vabandust,“ kordasin. Minu inglise keele vead ilmselgelt ärritasid teda, kuigi ma ei teadnud, miks.

Härra Bogart kirjutas mu paberile suure nulli ja andis lehe mulle tagasi. Mulle tundus, nagu olnuks see null helendav, plinkides neoonvärvilisena kogu ülejäänud klassile. Mida ema ütleb? Ma ei olnud kunagi varem nulli saanud ja nüüd arvasid kõik, et ma olen petis. Minu ainus lootus oli jätta härra Bogartile hea mulje oma töökusega, kui me pärast kooli klassi koristame. Kui ma olin kaotanud igasuguse lootuse siin oma intelligentsiga silma paista, võisin talle vähemalt näidata, et suudan kõvasti tööd teha.

Aga kui tunnilõpukell viimaks helises, jooksid kõik teised lapsed klassist välja. Keegi ei jäänud klassi põrandat pühkima ja pesema, toole üles panema ega tahvlit pesema.

Härra Bogart nägi mind kõhklemas ja küsis: „Kuidas ma saan sind aidata?“

Ma ei vastanud, vaid lahkusin kiirustades klassiruumist.

Ema ootas mind väljas. Ma olin teda nähes nii õnnelik, et kui ta mul käest kinni võttis, hakkasid mu silmad tulitama.

„Mis lahti?“ küsis ta, keerates mu nägu enda poole. „Kas teised lapsed narrisid sind?“

„Ei.“ Pühkisin põsed käeseljaga kuivaks. „Ei ole midagi.“

Ema vaatas mind tähelepanelikult. „Kas keegi lastest lõi sind?“

„Ei, ema,“ vastasin ma. Ma ei tahtnud teda muretsema panna, sest ta ei oleks saanud niikuinii midagi teha. „Siin on kõik teistmoodi, muud midagi.“

„Ma tean,“ vastas ta, endiselt mureliku näoga. „Mida sa täna tegid?“

„Ma ei mäleta.“

Ema ohkas, aga andis siis alla ja hakkas mulle õpetama, kuidas omapäi vabrikusse tulla. Ta kandis ette pika nimekirja asjust, mille suhtes ma ettevaatlik pean olema: kummalised mehed, kodutud, taskuvargad, räpasest käsipuust kinnivõtmine, platvormi äärele liiga lähedal seismine jne.

Kui me olime metroosse sisenenud, kurdistas mind sissetuleva rongi möire ja ema sõnad läksid kaduma. Määrdunud akende taga nägime uduselt mööda kihutavaid tunneliseinu. Rongis oli nii vali müra, et sõidu ajal saime hädavaevu millestki rääkida. Teisel pool vahekäiku istusid kaks minuealist poissi. Kui pikem neist tõusis, kukkus tema taskust maha kobakas nuga. See oli nahktupes, soonilise käepidemega, mis oli loodud suure käe jaoks. Ma teesklesin, nagu ma ei vaataks, ja soovisin, et oleksin nähtamatu. Teine poiss andis talle märku, mispeale noa omanik relva üles korjas ja nad läksid rongilt maha. Ma piilusin ema poole ja nägin, et ta oli silmad sulgenud. Pugesin talle lähemale ja keskendusin peatustele ja metrooliinide vahetustele, et ma üksi vabrikusse tulles ära ei eksiks.

Kui me rongijaamas maha läksime, pöördus ema minu poole ja ütles: „Ma tahaksin väga, et sa ei peaks üksinda metrooga sõitma.“

See oli esimene kord. Pärast kooli tehasesseminek muutus minu jaoks millekski nii automaatseks, et vahel, veel aastaid hiljem, kui pidin minema kuhugi mujale, leidsin end jälle kogemata vabrikusse viivatelt rongidelt, nagu olnuks see koht, kuhu viivad kõik teed.

Hiinalinn nägi välja väga Hongkongi sarnane, kuigi tänavatel liikus vähem rahvast. Kalapoes oli kuhjas huntahvenaid ja korve krabidega, toidupoe riiulid olid täis konservpapaiasid, litšipähkleid ja tähtvilju; tänavakaubitsejad müüsid praetud tofut ja riisikörti. Ma keksisin ema selja taga, kui me möödusime restoranidest, kus sojakastmest pruunikad kanad rippusid akendel, ja ehtepoodidest, mis särasid kollasest kullast. Ma suutsin kõigist ilma mingi pinguseta aru saada. „Ei, ma tahan teie parimaid kõrvitsaid,“ ütles üks naine. „See on liiga kallis,“ sõnas puhvis jopega mees.

Ema juhatusel jõudsime ukseavani, mis viis meid kaubaliftini. Me sõitsime liftiga ülemisele korrusele ja väljusime. Kui ema lükkas lahti vabriku metallukse, lõi sealt seest meile vastu kuumapahvak, mis mässis end tihedasti minu ümber nagu rusikas. Õhk oli paks ja maitses metalli järele. Saja Singeri õmblusmasina möirgamine kurdistas mind. Iga masina taga oli kummargil üks tume pea. Keegi ei vaadanud üles, õmblejad andsid masinatele ette riiside⁴ kaupa kangast, sööstes ühelt rõivaesemelt teisele ilma vahet pidamata ja ühendusniiti katkestamata. Peaaegu kõigil õmblejannadel olid juuksed üles pandud, kuigi mõned salakavalad salgud olid lahti pääsenud ja kleepunud higist märgadele kaeltele või põskedele. Kõigil olid suu ees õhufiltrid. Filtritele oli kogunenud õhuke kiht määrdunud punast tolmu, see oli sama värvi nagu liiga kaua õhu käes seisnud liha.

Vabrik võttis enda alla terve korruse tohutu suurest tööstushoonest Canal Streetil. See oli sügav koopa moodi hall, kus kõikjal oli näha raudtalasid ja roostes polte, mis olid kaetud üha tiheneva mustusekihiga. Seal kõrgusid tööliste kõrval põrandal kangakuhjad, tohutud kärud olid täis pooleldi valmis rõivatükke, pikkadel metallriiulitel ja -restidel rippusid pressitud ja viimistletud rõivad. Kõikjal üle põrandal sõelusid kümneaastased poisid, kes vedasid kiirustades neid kärusid ja reste vabriku ühest osast teise. Laest langes läbi kangatolmu meieni justkui keereldes helendav luminofoorlampide valgus, mis tekitas naiste peade ümber valge helenduse.