Читать книгу Tõlgina kahe maailma vahel - Jean Kwok - Страница 6

Asfaldist kõnniteed kattis sulava jää kiht. Ma vaatasin tähele­panelikult oma kummikuid, seda, kuidas nende ninad jääl libisesid, kuidas kontsad seda kildudeks murdsid. Jää oli midagi niisugust, mida ma olin varem näinud vaid väikeste tükkidena punase oa joogi sees. See jää siin oli metsik, jää, mis trotsis tänavaid ja maju.

„Me peame olema väga õnnelikud, et härra N-i majades vabanes üks korter,“ oli tädi Paula öelnud, kui sõitsime oma uude elupaika. „Muidugi tuleb see teil endal korda teha, aga New Yorgis on kinnisvara nii kallis! Teie saate selle elamise väga odavalt.“

Ma suutsin autos vaevu paigal istuda ja pidin pead muudkui siia- ja sinnapoole pöörama, otsides pilguga pilvelõhkujaid. Ma ei näinud ühtegi. Igatsesin näha New Yorki, millest olin koolis kuulnud: Min-hat-tonit, kiiskavaid kaubamaju ja eelkõige Vabadussammast, seismas uhkelt New Yorgi sadamas. Kui me edasi sõitsime, said magistraalidest uskumatult laiad avenüüd, mis kadusid kaugusse. Majad muutusid räpasemaks, siin leidus lõhutud aknaid ja aerosoolvärvidega soditud ingliskeelseid kirjutisi majaseintel. Me pidime veel paar korda kuhugi pöörama, möödudes inimestest, kes hoolimata varajasest hommikutunnist ootasid pikas järjekorras, ja siis parkis onu Bob auto kolmekorruselise maja ette, mille tänavapoolsed alumise korruse aknad olid papiga kaetud. Ma arvasin, et ta peatus selleks, et midagi peale võtta, aga siis väljusid kõik autost jäisele kõnniteele.

Järjekorras olevad inimesed ootasid meist paremat kätt jääva ukse juures, sildile selle kõrval oli kirjutatud „Sotsiaalhoolekande osakond“. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Peaaegu kõik olid mustad. Ma ei olnud kunagi varem musti inimesi näinud ja kõige ees seisval naisel, keda ma võisin kõige selgemini näha, oli nii must nahk nagu süsi ja tema pilve moodi juustes särasid kuldsed pärlid. Hoolimata narmendavast mantlist, mida naine kandis, nägi ta imekaunis välja. Mõned inimesed olid tavaliselt riides, aga teised nägid välja kurnatud ja hoolitsemata, nende pilk oli tühi ja juuksed pesemata.

„Ära jõllita,“ sisistas tädi Paula mulle. „Muidu tõmbad endale nende tähelepanu.“

Ma pöörasin ümber ja täiskasvanud olid juba autolt maha laadinud meie vähesed asjad, mis nüüd seisid kinnikaetud akende ees hunnikus. Meil oli kolm tviidkohvrit, ema viiulikast, mõned kobakad pruuni jõupaberisse mähitud pakid ja hari. Kohe eesukse juures oli suur niiske laik.

„Ema, mis see on?“

Ta kummardus lähemale ja silmitses plekki lähemalt.

„Ära seda puuduta,“ ütles onu Bob hoiatavalt meie selja tagant. „See on piss.“

Me mõlemad hüppasime eemale.

Tädi Paula asetas kinnastatud käed meie õlgadele. „Ärge muretsege,“ ütles ta, kuigi tema ilme ei veennud mind. Ta nägi välja, nagu oleks tal ebamugav ja piinlik. „Teie korterist koliti välja alles hiljuti, seepärast ei ole mul veel aega olnud seda üle vaadata, aga pidage meeles, kui teil on probleeme, siis me lahendame need. Koos. Kuna me oleme perekond.“

Ema ohkas ja pani käe tädi Paula käele. „Tänan.“

„Mul on teile ka üllatus. Üks hetk.“ Tädi Paula läks auto juurde ja võttis sealt pappkasti, milles olid mõned esemed: digitaalne äratuskell-raadio, mõned linad ja väike mustvalge teler.

„Tänan sind,“ ütles ema.

„Ei-ei, pole tänu väärt,“ vastas tädi Paula. „Meie peame nüüd minema. Oleme juba niigi vabrikusse hiljaks jäänud.“

Ma kuulsin, kuidas nad minema sõitsid, ja siis pusis ema võtmega tükk aega suure ukse kallal. Kui tal õnnestus see viimaks praokile lükata, näis, nagu oleks selle raskus talle siiski vastu punninud, kuni see viimaks aeglaselt avanes ja nähtavale ilmus paljas lambipirn, mis säras nagu üksik hammas selle mustas suus. Tolmune õhk lõhnas niiskuse järele.

„Ema,“ sosistasin ma, „kas siin on ohutu?“

„Tädi Paula ei saadaks meid kohta, kus ei ole turvaline,“ ütles ta, aga tema vaikses hääles oli kahtlusevarjund. Kuigi ema kantoni hiina keel oli tavaliselt äärmiselt selge, kõlas maapäritolu tema kõnest selgemini läbi siis, kui ta oli närviline. „Anna mulle hari.“

Samal ajal kui mina kandsin meie asju maja eest tänavalt kitsasse koridori, hakkas ema esimesena trepist üles minema, ise luuaga vehkides.

„Jää siia ja hoia uks lahti,“ ütles ta. Ma taipasin, et ta ütles seda selleks, et ma saaksin vajaduse korral abi järele joosta.

Mu pulss tuksles kurgus, kui ma jälgisin teda mööda puutreppi üles ronimas. Aastatepikkune kasutamine oli seda kulutanud ja iga aste vajus tema sammu raskuse all, vetrudes terava nurga all käsipuu poole. Ma kartsin, et mõni aste annab järele ja ema kukub sellest läbi. Kui ta trepimademele jõudes ümber nurga pööras, kaotasin ta silmist ja võisin ainult kuulda, kuidas astmed üksteise järel kriiksatavad. Heitsin pilgu üle meie asjade, et näha, kas nende hulgas on midagi, mida ma saaksin relvana kasutada. Olin valmis karjuma hakkama ja talle üles appi jooksma. Minu vaimusilmas vilksasid mälupildid mu endise Hongkongi kooli kiusupunnidest: paksmagu Wongist ja pikast Lamist. Miks ei võinud mina olla sama suur kui nemad? Ülakorruselt kostis mingit rüselust, oli kuulda ukse klõpsatust ja põrandalaudade kriuksumist. Oli see ema või keegi teine? Ma kikitasin kõrvu, püüdes tabada ohet või mütsatust. Aga kõik oli täiesti vaikne.

„Tule üles!“ hõikas ema. „Nüüd võid ukse kinni panna.“

Ma tundsin, kuidas mu liikmed lõtvusid, nagu oleks neist õhk välja lastud. Jooksin mööda treppi üles, et meie uut korterit näha.

„Ära midagi puuduta,“ ütles ema.

Ma seisin köögis. Tuul puhus läbi kahe akna, mis jäid minust paremat kätt, ja ma mõtlesin imestusega, miks ema oli need lahti teinud. Siis ma nägin, et need olid ikka veel suletud. Asi oli selles, et suur osa aknaklaasidest kas puudus või oli katki, puitraamist tungisid välja räpased klaasikillud. Paks tolmukiht kattis väikest köögilauda ja laia kraanikaussi, mis oli valge ja täkiline. Edasi liikudes püüdsin vältida igal pool vedelevate surnud prussakate hapralt rabedaid laipu. Need olid tohutu suured, peenikesed jalad teravate varjudena selgelt näha.

Tualettruum oli köögis ja selle uks avanes otse pliidi poole, mille kohta oleks iga lapski võinud öelda, et see on feng shui’le väga halb. Kraanikausi ja külmkapi juures põrandal oli ära rebitud suur tükk tume­kollast linoleumi, paljastades ebaühtlased põrandalauad. Seinad olid pragulised, mõnes kohas leidus punduvaid kumerusi, nagu oleksid need endasse midagi neelanud, ja mõnes kohas oli värvikiht üleüldse lahti koorunud, paljastades kipsi nagu palja liha naha all.

Köögist pääses veel ühte tuppa, aga ust kahe ruumi vahel ei olnud. Sellesse tuppa sisenedes nägin silmanurgast midagi pruunikat ja hajusat aeglaselt seinte sisse kadumas: need olid elus prussakad. Seina taga võisid varjul olla ka hiired ja rotid. Ma võtsin ema harja, mis tal ikka veel käes oli, pöörasin selle tagurpidi ja tagusin varrega kõvasti vastu maad.

„Ah-Kim,“¹ ütles ema, „sa häirid naabreid.“

Ma lõpetasin tagumise ega öelnud midagi, kuigi ma kahtlustasin, et meie olime maja ainsad elanikud.

Selle toa aknad olid tänava poole ja nende klaasid olid terved. Ma taipasin, et tädi Paula oli lasknud korda teha need aknad, mida teised võisid näha. Hoolimata sellest, et tuba oli peaaegu tühi, haises see läppunud higi järele. Nurgas põrandal oli kaheinimesemadrats. Sellel olid sinised ja rohelised triibud ning see oli plekiline. Samuti oli seal madal kohvilaud, mille üks jalg teistest erines ja mille taga hakkasin hiljem oma koduseid ülesandeid tegema, ning kummut, millelt koorus laimirohelist värvi, nagu olnuks see kõõm. See oligi kõik.

Ma mõtlesin, et see, mida tädi Paula oli öelnud, ei saanud tõsi olla – selles korteris ei olnud juba kaua aega keegi elanud. Ma taipasin tõde. Ta oli teinud seda kõike meelega: lasknud meil kolida siia tööpäeval, mitte nädalavahetusel ja meile veel viimasel hetkel kingitusi teinud. Ta tahtis meid siia maha jätta ja tuua vabriku vabanduseks, et kiiruga lahkuda, kaduda siit, kuni me teda veel lahkuse eest tänasime. Tädi Paula ei kavatsenud meid aidata. Me olime omapäi.

Ma mähkisin käsivarred tihedalt ümber kere. „Ema, ma tahan koju minna,“ ütlesin.

Ema kummardus ja pani oma otsaesise vastu minu oma. Ta pingutas, et naeratada, aga tema pilk oli kindel. „Kõik saab korda. Sina ja mina, ema ja lapseraasuke.“ Meie kaks kui perekond.

Ma ei teadnud, mida ema sellest kõigest tegelikult arvas: minu ema, kes pühkis iga kord välja sööma minnes isegi restoranis kõik kausid ja söömispulgad taskurätiga üle, kuna ta ei olnud kindel, kas need on ikka piisavalt puhtad. Meie korterit nähes pidi ka emale midagi selgeks saama tema suhete kohta tädi Paulaga, midagi paljast, mis väreles viisaka vestluse kui seda katva naha all.

Oma esimesel Ameerika Ühendriikides veedetud nädalal olime meie – mina ja ema – elanud minu tädi Paula ja tema pere madalas ja kandilises majas Staten Islandil. Ööl, kui me Hongkongist saabusime, oli väljas külm ja köetud õhk maja sees pani mu kurgu kuivama. Ema ei olnud näinud tädi Paulat, oma vanemat õde, kolmteist aastat, sellest ajast peale, kui tädi Paula oli lahkunud Hongkongist, et abielluda onu Bobiga, kes oli juba lapsena Ameerikasse kolinud. Mulle oli räägitud suurest tehasest, mida onu Bob juhtis, ja ma olin alati mõelnud, miks selline rikas mees pidi tulema tagasi Hongkongi, et endale naine leida. Kui ma nüüd nägin teda käies oma jalutuskepile toetumas, mõistsin, et tema jalal peab midagi viga olema.

„Ema, kas me võime nüüd süüa?“ Mu tädipoja Nelsoni hiina keel oli kummaline, intonatsioon ei olnud päris õige. Arvatavasti oli tal kästud ainult meie pärast seda keelt rääkida.

„Peagi. Esmalt anna oma täditütrele musi. Tervita teda Ameerikasse saabumise puhul,“ ütles tädi Paula. Ta võttis kolmeaastasel Godfreyl käest kinni ja nügis Nelsonit minu poole. Nelson oli üheteistaastane nagu minagi ja mulle oli öeldud, et temast saab siin minu parim sõber. Ma vaatasin teda uurivalt: ta oli peenikeste jalgadega paks poiss.

Nelson pööritas silmi. „Tere tulemast Ameerikasse,“ ütles ta täiskasvanute meelerõõmuks valju häälega. Ta kummardus ettepoole, tehes, nagu suudleks ta mind põsele, ja ütles vaikselt: „Sa oled prügiriisumise reha.“ Rumal maamats. Seekord oli tema intonatsioon täpselt paigas.

Ma vaatasin ehmunult silmi pilgutades ema poole, ta ei olnud seda kuulnud. Hetkeks lõid tädipoja halvad kombed mind tummaks. Tundsin, kuidas puna mööda mu kaela ülespoole kerkib, siis naeratasin ja teesklesin, nagu suudleksin teda vastu. „Vähemalt ei ole mina nagu kartul, kellel on jalgade asemel viirukiküünlad,“ sosistasin.

Täiskasvanud särasid rõõmust.

Meile tehti majas ekskursioon. Ema oli öelnud, et kui me alustame Ameerikas uut elu, siis hakkame elama tädi Paula juures ja hoolitsema Nelsoni ning Godfrey eest. Nende maja näis mulle luksuslik, põrandal oli minule harjumuspäraste paljaste betoonpõrandate asemel seinast seina ulatuv vaipkate. Täiskasvanute järel majas ringi käies nägin, kui suur naine oli tädi Paula, kes oli peaaegu sama pikk kui tema abikaasa. Ema, kes oli pärast oma hiljutist haigust kõhnem, nägi temaga võrreldes välja väike ja õrn, aga raske oli sellele liiga palju mõelda. Mul ei olnud kunagi varem lubatud paljajalu käia ja ma olin üllatunud, kui torkivana tundus vaip jalataldade all.

Tädi Paula näitas meile kogu oma mööblit ja pungil täis linadekappi, aga mulle jättis kõige sügavama mulje see, et kuum vesi tuli otse kraanist. Ma ei olnud kunagi midagi niisugust näinud. Hongkongis oli veekasutus olnud normeeritud. Kraanivesi oli alati külm ja et see juua kõlbaks, tuli seda keeta.

Siis avas tädi Paula meie ees oma kappe, et näidata läikivaid potte ja potsikuid nende sees. „Meil on väga peent valget teed,“ teatas ta uhkusega. „Teelehed muutuvad lahti keerdudes koguni sõrmepikkuseks. Sellel on väga õrn aroom. Palun olge lahked ja jooge nii palju, kui soovite. Ja siin on pannid. Kõige paremast terasest, suurepärased nii praadimiseks kui ka aurutamiseks.“

Kui mina ja ema järgmisel hommikul pärast diivanitel magatud ööd ärkasime, olid tädi Paula ja onu Bob juba lahkunud, et viia lapsed kooli ja minna ise tööle rõivavabrikusse, mida nad juhtisid, aga meile oli jäetud teade, mis ütles, et tädi Paula tuleb keskpäeval koju ja aitab meil asju korraldada.

„Kas proovime seda erilist valget teed?“ küsisin emalt.

Ema viipas leti poole. Sellele oli jäetud vana keraamiline teekann ja pakk odava rohelise teega. „Minu südame tugi, kas sa arvad, et need asjad jäeti juhuslikult välja?“

Ma põrnitsesin põrandat, mul oli oma rumaluse pärast piinlik.

Ema jätkas: „Hiina keelt ei ole lihtne mõista. Teatud asju ei öelda otse, aga me ei tohi lasta end väikestest asjadest häirida. Kõigil on oma vead.“ Ta pani käe mulle õlale. Kui ma üles vaatasin, oli ema nägu rahulik ja ta ütles mulle erilise rõhuga: „Ära kunagi unusta, me võlgneme tädi Paulale ja onu Bobile palju. Kuna nemad aitasid meid Hongkongist minema ja tõid meid siia, Ameerikasse, kullamäele.“²

Ma noogutasin. Kõik minu kooli lapsed olid olnud avalikult kadedad, kui kuulsid, et me kolime Ameerikasse. Tollal, vahetult enne Hongkongi plaanitud naasmist Briti võimu alt kommunistliku Hiina võimu alla 1997. aastal oli ükskõik kellel sealt keeruline põgeneda. Riigist ei olnud peaaegu mingit võimalust välja pääseda, välja arvatud juhul, kui sa olid naine, piisavalt ilus või sarmikas, et abielluda mõnega neist Ameerika hiina meestest, kes naasid Hongkongi endale abikaasat otsima. Just seda oli teinud ka tädi Paula. Ja nüüd oli ta olnud nii lahke ja lubanud meil jagada temaga seda head õnne.

Kui tädi Paula sellel esimesel Ameerikas veedetud hommikul koju tuli, tegi ta ettepaneku, et mina ja ema tuleksime koos temaga köögilaua taha.

„Niisiis, Kimberly,“ alustas tädi Paula, trummeldades sõrmedega vakstuga kaetud laual. Ta lõhnas lõhnaõli järele ja tal oli ülahuulel sünnimärk. „Ma olen kuulnud, kui tark laps sa oled.“ Ema naeratas ja noogutas. Hongkongis olin ma alati olnud klassi parim. „Sinust saab siin emale väga suur abiline,“ jätkas tädi Paula. „Ma olen kindel, et Nelsonil on sinu eeskujust palju õppida.“

„Nelson on samuti taibukas poiss,“ sõnas ema.

„Jajah, ta saab koolis üsna hästi hakkama ja tema õpetaja ütles, et Nelsonist saab kord suurepärane advokaat, ta on väga agar kõigele vastu vaidlema. Nüüd on tal tõepoolest põhjust kõvasti pingutada, või mis? Et oma priimusest täditütrega samal tasemel olla?“

„Vanem õde, ilma asjata paned talle pähe kiituse kõrge mütsi! Tal ei ole siin sugugi kerge. Ah-Kim räägib ju vaevu inglise keelt.“

„Jah, see on küll tõsine probleem. Nelsoni hiina keel vajab samuti järeleaitamist – oh neid Ameerikas sündinud lapsi! Väike õde, sa peaksid teda nüüd Ameerika nimega kutsuma, siin on ta Kimberly. Väga oluline, et tal oleks võimalikult ameerikapärane nimi. Muidu võidakse arvata, et te olete just äsja laevalt maha astunud!“ Tädi Paula naeris.

„Sa mõtled alati meie peale,“ ütles ema viisakalt. „Meie tahame hakata sind samuti võimalikult ruttu aitama. Kas ma võiksin Nelsoni hiina keele tundidega peagi algust teha?“

Tädi Paula kõhkles. „Noh, just sellest ma rääkida tahtsingi. Tegelikult ei ole see enam vajalik.“

Ema kergitas kulmu. „Ma arvasin, et sa tahad, et Nelson õpiks paremini hiina keelt rääkima. Kuidas on siis väikese Godfrey eest hoolitsemise ja Nelsoni koolist kojutoomisega? Sa ütlesid, et nende lapsehoidja on väga kallis, pealegi hooletu. Kas sa kavatsed ise koju jääda, et nende eest hoolt kanda?“ Ema oli segaduses ja pomises arusaamatult. Ma soovisin, et ta oleks lasknud lihtsalt tädi Paulal rääkida.

„Ei. Ei.“ Tädi Paula kratsis ühe külje pealt kaela, olin teda ka varem nii tegemas näinud. „Oleks see vaid võimalik, aga mul on praegu kõigi oma kohustuste pärast väga kiire. Tehase ja kõigi härra N'i majadega. Mul on sellega palju peavalu.“ Tädi Paula oli meile juba selgeks teinud, et ta on väga oluline inimene, kes juhib nii rõivavabrikut kui ka mitut maja, mis kuuluvad onu Bobi kaugele sugulasele, Taiwani ärimehele, keda ta nimetas härra N-iks.

Ema noogutas. „Sa pead oma tervise eest hoolitsema.“ Tema hääletoon oli otsiv. Ka mina imestasin, kuhu see jutt viib.

Tädi Paula laiutas käsi. „Kõik tahavad rohkem raha, kõik peab kasumit teenima. Iga viimane kui maja, iga kaubasaadetis...“ Ta vaatas ema poole ja mina ei suutnud tema ilmet mõista. „Ma kujutasin ette, et teie siiatoomine muudab mul laste eest hoolitsemise lihtsamaks, aga siis tekkisid sul endal teatud probleemid.“

Emal oli umbes aasta tagasi diagnoositud tuberkuloos, pärast seda, kui kogu meie siiatoomiseks vajalik paberitöö oli juba lõpetatud. Ema oli pidanud mitu kuud järjest tohutu suuri tablette neelama. Ma mäletan, kuidas ta Hongkongis palavikust õhetavana oma voodis lebas, aga vähemalt olid antibiootikumid teinud lõpu köhimisele ja veristele tasku­rätikutele. Meie Ameerikasse sõidu kuupäeva oli kaks korda edasi lükatud, enne kui ta sai arstidelt ja immigratsiooniosakonnalt loa.

„Nüüd olen ma terve,“ vastas ema.

„Muidugi. Ma olen nii rõõmus, et sa end jälle hästi tunned, väike õde. Me peame siiski olema kindlad, et sinu seisund ei ägene. Kahe nii aktiivse poisi nagu Nelsoni ja Godfrey eest hoolitsemine oleks sulle liiast. Poisid ei ole samasugused kui tüdrukud.“

„Ma olen kindel, et ma saaksin hakkama,“ sõnas ema. Ta vaatas mind hellalt. „Ah-Kim oli väiksena samuti üleannetu.“

„Muidugi, aga me ei taha ka seda, et poisid millessegi nakatuksid. Nende tervis on alati olnud nii õrn.“

Nüüd püüdsin kõigest väest mõista hiina keelt õigesti, nagu ema mind oli õpetanud. Sellele vestlusele järgnenud kummalises vaikuses taipasin, et asi ei olnud haiguses. Miskipärast ei tahtnud tädi Paula, et ema tema laste eest hoolitseks.

„Me oleme igal juhul tänulikud, et te aitasite meil siia tulla,“ ütles ema viimaks, katkestades pingelise vaikusehetke, „aga me ei saa teile koormaks olla. Ma pean tööle minema.“

Tädi Paula jäik poos lõtvus, nagu oleks ta võtnud omaks uue rolli. „Te olete minu perekond!“ Ta naeris. „Kas sa arvad, et ma ei suuda teid ülal pidada?“ Ta tõusis, tuli ümber laua minu juurde ja võttis mul õlgade ümbert kinni. „Ma olen näinud kurja vaeva ja leidnud teile töö rõivavabrikus. Ma isegi vallandasin endise töölise, et teile vaba kohta teha. Näed nüüd? Su vanem õde hoolitseb sinu eest. See töö on nagu surnud kanade üleskorjamine, küll sa näed.“ Tädi Paula mõtles sellega, et ta oli hankinud emale hea töökoha nagu tasuta lõuna kanalihaga.

Ema neelatas, püüdes selle mõttega harjuda. „Ma annan endast parima, vanem õde, aga kuidas ma ka püüaks, ei tule mul õmmeldes ükski õmblus sirge, kuid ma luban, et harjutan.“

Tädi Paula naeratas ikka veel. „Ma mäletan!“ Tema silmad vilksasid minu ebaühtlaste punaste õmblustega isetehtud pluusi vaatama. „Ma naersin alati neid väikesi kleidikesi, mida sa õmmelda püüdsid. Sa võiksid harjutada kümme tuhat aastat, aga ikkagi ei oleks sa piisavalt kiire. Seepärast panengi sind teise töö peale, milleks on viimistlemine – sul tuleb rõivad riidepuudele riputada. Selleks ei lähe vaja mingeid oskusi, tuleb ainult kõvasti tööd teha.“

Ema nägu oli kahvatuks tõmbunud, kuid ta ütles siiski pingutatud ilmel: „Tänan sind, vanem õde.“

Pärast seda näis ema olevat mõtteisse vajunud ja ta ei mänginud enam üldse oma viiulit, mitte kordagi. Paar korda käis tädi Paula temaga kahekesi väljas mind kaasa võtmata, et tutvustada emale vabrikut ja metroosüsteemi. Kui mina ja ema olime kahekesi kodus, vaatasime peamiselt värvitelerit, mis oli põnev, hoolimata sellest, et me jutust aru ei saanud. Kord võttis ema mul ühe „I Love Lucy“³ episoodi ajal ümbert kinni, nagu otsiks ta minust lohutust, ja ma soovisin rohkem kui kunagi varem, et isa oleks olnud meie juures ja saanuks meid aidata.

Isa oli surnud insulti, kui ma olin kolmeaastane, ja nüüd olime jätnud ta maha Hongkongi. Ma ei mäletanud teda üldse, aga igatsesin sellest hoolimata. Ta oli olnud direktor selles algkoolis, kus ema muusikat õpetas. Ka ema oleks pidanud abielluma Ameerika hiinlasega nagu tädi Paula ja kuigi isa oli olnud emast kuusteist aastat vanem, olid nad armunud ja abiellunud.

Isa, mõtlesin raskelt, isa. Siin Ameerikas oli nii palju seda, millest ma unistasin, ja nii palju seda, mida ma pelgasin, et mul ei olnud selleks rohkem sõnu. Ma soovisin, et tema hing reisiks Hongkongist, kus see lebas, üle ookeani ja ühineks siin meiega.

Ema ja mina tegelesime mitu päeva selle Brooklyni korteri koristamisega. Me kleepisime köögiaknad prügikottidega kinni, et saada pisut rohkem kaitset loodusjõudude eest, kuigi see tähendas, et köögis oli kogu aeg pime. Iga tuulehoo puhul võtsid prügikotid tuule alla, nagu oleks keegi need täis puhunud, ja võitlesid tugeva toruteibiga, mis neid kinni hoidis. Feng shui põhimõtetest lähtuvalt saadab tualettruumi uks kööki ebapuhast energiat. Me liigutasime pliiti mõne sentimeetri, tualeti suunalt nii eemale kui võimalik.

Oma teisel suurpuhastuse päeval vajasime juurde nii pesuvahendeid kui ka prussakamürki ning ema otsustas teha käigust esma­tarbekaupade poodi natuke pidulikuma sündmuse, tähistamaks kõike seda, mida me olime jõudnud korda saata. Selle järgi, kuidas ta kiindumusega mu juukseid sasis, taipasin, et ta tahab minu vastu eriliselt kena olla. Ta teatas, et me ostame jäätist, see oli harukordne luksus.

Pood oli seest tilluke ja rahvast täis ning me seisime oma asjadega järjekorras, kuni jõudsime saba etteotsa, kus leti taga oli räpane klaasvitriin.

„Mis seal kirjas on?“ küsis ema minult, noogates ühe karbi poole. Mu silmad suutsid seletada maasikate pilti ja sõnu „Valmistatud tõelistest puuviljadest“ ja veel oli seal mingi mulle tundmatu sõna, mis algas tähtedega „jo“.

Mees leti taga ütles inglise keeles: „Mul ioole terve päev aega oodata. Kas te ostate midagi või ei?“ Mehe hääletoon oli piisavalt agressiivne, nii et ema mõistis ka ilma tõlkimata, mida ta ütles.

„Vabandust, sir,“ ütles ema inglise keeles. „Väga vabandust.“ See oligi kõik, mida ema selles keeles öelda oskas, seepärast vaatas ta nüüd ootavalt minu poole.

„See,“ ütlesin ma ja osutasin maasikakarpide poole. „Kaks.“

„Oli ka aeg,“ ütles mees. Kui ta hinna kassaaparaati lõi, oli see kolm korda kõrgem kui karbil kirjas. Ma nägin, kuidas ema vaatas hinnasilti, aga pööras siis kiiresti pilgu kõrvale. Ma ei teadnud, kas ma peaksin midagi ütlema või kuidas üldse inglise keeles vale hinna üle kaevati, seepärast vaikisin ka mina. Ema maksis mehele ja minule otsa vaatamata ning me lahkusime. Jäätis maitses kohutavalt: see oli lahja ja hapu ja alles lõpuni jõudes leidsime marjad, need olid sültjad ja üheks klombiks kleepunud.

Teel poest koju ei näinud ma tänaval ühtki teist hiinlast, ainult musti ja väga vähe valgeid. Tänaval oli üsna palju rahvast, mõned emad ja töölised, aga peamiselt rühmadesse kogunenud mustad mehed, kes kõndides teistega ülbitsesid. Ma kuulsin, kuidas üks neist nimetas nende ees tänaval kõndivat noort naist „kastiks“. Minule see tüdruk küll kasti moodi ei tundunud. Ema hoidis silmad maas, vältis kõigile otsavaatamist ja tõmbas mind ühtelugu endale lähemale. Kõikjal vedeles prahti: uste juures klaasikilde, kõnniteel lennutas tuul vanu ajalehti. Värviga soditud ingliskeelsed kirjad olid loetamatud ja nägid välja kui ägeda viha ja meeletuse väljendused. Need katsid peaaegu kõike, isegi tänavale pargitud autosid. Järgmises kvartalis paistsid paar suurt tööstushoonet.

Me nägime vanemat mustanahalist meest meie kõrvalmajas asuva kasutatud mööbli poe ees istumas. Tema nägu oli pööratud päikese poole ja ta silmad olid suletud. Mehe juuksed moodustasid pea ümber hõbedase pilve. Ma silmitsesin teda mõeldes, et mitte ükski hiinlane, keda ma kodus tundsin, ei tahaks end vabatahtlikult päikese käes pruunimaks muuta, eriti kui ta oleks juba nii tume nagu too mees.

Äkitselt kargas ta meie ees toolilt püsti ja võttis sisse võitluskunstide poosi, seistes ühel jalal, käed välja sirutatud. „Hii-iah!“ hõikas ta.

Mina ja ema mõlemad karjatasime.

Tema puhkes naerma, siis hakkas inglise keeles rääkima. „Mul on need liigutused kää-pas, kas pole? Andke andeks, prouad, et ma teid’õhmatasin. Mulle väga meeldib kung fu. Minu nimi on Al.“

Ema, kes ei olnud mõistnud mehe jutust sõnagi, haaras mu jakist ja ütles mulle kiiresti hiina keeles: „See inimene on hull. Ära räägi temaga, läheme lihtsalt vaikselt kikivarvul minema.“

„Kuule, see on ju hiina keel, eks ole? Kas te saaksite mulle ka mdagi õpetada?“ küsis ta.

Ma olin end piisavalt kogunud, et talle noogutada.

„Seda et, mu poes käib üks väga paks mees. Mis ma tema kohta ütlen – ta on selline päris vaal kohe?“

„Vaal,“ ütlesin talle kantoni hiina keeles. Nüüd vaatas ema mind näoga, nagu oleksin ka mina hulluks läinud.

„Kung yu,“ vastas mees täiesti vale intonatsiooniga.

„Vaal,“ kordasin mina.

„King yu,“ sõnas mees. Ta püüdis väga. See oli endiselt segane, aga juba parem.

„See oli parem,“ ütlesin inglise keeles.

Ema hakkas itsitama. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi varem kuulnud mitte-hiinlast meie keelt rääkimas. „Olgu teie äril õnne,“ ütles ta hiina keeles.

„Ho sang yee,“ kordas mees. „Mida see tähendab?“

Ma selgitasin talle inglise keeles. „Ta soovis, et teie pood saaks palju raha.“

Mehe suu tõmbus kõige suuremaks ja valgemaks naeratuseks, mida ma olin iial näinud. „Vaat seda läheb mul küll vaja. Aitäh.“

„Pole tänu väärt,“ vastas ema inglise keeles.

Paljude Ali poe kõrvalmajade alumiste korruste poeruumid olid tühjad. Meie elukohast teisele poole teed jäi tohutu suur plats, mis oli täis prahti ja kiviprügi. Selle platsi tagumises osas oli viltuvajunud kortermaja, nagu oleks keegi unustanud selle ära lõhkuda. Ma olin näinud lapsi seal rusude ja prügi vahel ukerdamas, otsimas vanu mängu­asju ja pudeleid, millega mängida. Ma teadsin, et ema ei lubaks mul ealeski nendega liituda.

Meie tänavapoolel olid avatud vaid mõned üksikud poed: ühe aknal olid juukseharjad ja viirukiküünlad ning teine oli rauapood.

Isegi prussakatõrjevahendiga oli prussakaid võimatu hävitada. Me pihustasime mürki kõigisse pragudesse ja nurkadesse, peitsime koitõrje­kuulikesi kõikjale oma riiete vahele ja laotasime neid tihedas ringis ümber madratsi. Ikkagi ilmusid nende pruunid, õõtsuvate tundlatega pead nähtavale igast pisimast kui praost. Niipea kui me ühest kohast lahkusime või liiga vaikseks muutusime, liikusid nad lähemale. Meie olime kogu majas nende ainus toiduallikas.

Võimatu oli prussakatega harjuda. Muidugi olin neid ka Hongkongis näinud, aga mitte korteris. Meil oli seal olnud väike ja lihtne elamine. Nagu paljudel teistelgi Hongkongi inimestel tol ajal ei olnud ka meil luksusi nagu külmkapp, aga ema hoidis meie järelejäänud toitu laua all tihedast terasvõrgust nõus ja ta valmistas iga eine otse tänavaturult toodud värskest lihast ja köögiviljadest. Ma igatsesin meie väikest elutuba selle punase sohva ja klaveriga, mille taga ema pärast kooli lastele klaveritunde andis. Klaver oli olnud pulmakingitus isalt. Enne kui siia tulime, olime sunnitud selle maha müüma.

Nüüd õppisin ma kõike lärmakalt ja ringi trampides tegema lootuses prussakaid eemal hoida. Sageli kiirustas ema mulle appi, käes tükike tualettpaberit, valmis minu lähedusse tikkuvaid prussakaid tapma, aga ma kriiskasin, kui vaatasin alla oma džempri peale ja leidsin ühe suure tarakani oma rinnal rippumas. Ma pelgasin mõelda, mis toimus siis, kui me magasime.

Ma tean, et öö oli aeg, kui välja ilmusid hiired ja rotid. Meie esimesel ööl uues korteris olin tundnud magades midagi üle minu jooksmas ja ma omandasin kiiresti harjumuse magada sügaval teki all. Närilisi ei kartnud ma siiski niimoodi nagu prussakaid, sest hiired on vähemalt soojaverelised. Ma mõistsin, et nemad olid lihtsalt väikesed elusolendid. Ema aga kartis neid väga. Hongkongis oli ta keeldunud kassi võtmast, kuna pelgas, et see toob talle kinnipüütud saagi näol ohverdusi. See ei lugenud, et kass oleks tegelikult vähendanud elus näriliste hulka. Meie koju ei lubatud neist mitte kumbagi – ei kasse ega hiiri. Pärast seda ööd ütlesin emale, et mina peaksin magama sellel madratsi poolel, mis jääb seinast eemale, kuna mina pean sagedamini pissil käima. Ma tahtsin kaitsta teda selle eest, et tema oleks pidanud magama lähemal madratsi sellele poolele, kus hiired ja rotid tõenäoliselt aktiivsemad olid. Need olid väikesed armastusväärsused, mida me tollal teineteisele osutasime. See oli ka ainus, mis meil anda oli.

Me seadsime üles mõned hiirelõksud ja püüdsime nendega kiiresti ka mõned hiired. Ema põikas tagasi lõtvu hiirelaipu nähes ja ma soovisin meeleheitlikult, et isa oleks elus, siis ei peaks mina nendega tegelema. Ma teadsin, et oleksin pidanud surnud hiired lõksudest välja võtma ja neid korduvalt kasutama, aga ma ei suutnud seda elutult lõtva liha puudutada ja emagi ei kurtnud, kui ma võtsin kasutatud lõksude üleskorjamiseks appi söögipulgad, kuigi ma taipasin otsekohe, et see on äärmiselt ebahügieeniline tegu. Seejärel viskasin minema nii lõksud, hiired kui ka söögipulgad ning pärast seda ei pannud me enam ühtki hiirelõksu välja. Nii see siis oli: ema ja mina – kaks pepsi budisti selles põrgulikus korteris.

Me panime madratsi peatsisse Hiina almanahhi „Tong Shu“. Selles raamatus on palju phu-sid – iidsete õpetlaste kirjutatud väesõnu, mis suutsid valge luu deemoni mäe alla vangi panna või ajada eemale metsiku rebase vaime. Lootsime selle peale, et Brooklynis hoiavad need sõnad eemale kõikvõimalikke vargaid. Ma magasin selles korteris halvasti ja mind ehmatasid korduvalt ärkvele autod, mis kolinal tänavaaukudest läbi sõitsid. Ema sosistas rahustavalt: „Kõik on hästi.“ Siis masseeris ta mu kõrvu, et tuua minu magamishing tagasi mu kehasse, ja silitas vasaku käega kolm korda mu otsaesist, et kurje vaime eemale peletada.

Viimaks ei saanud mu käed enam tolmuseks, kui ma seinu puudutasin. Kui me teadsime, et korter on nii puhas, kui see üldse olla saab, seadsime kööki üles viis altarit: maajumalale, esivanematele, taevalaotusele, köögijumalale ja Kuan Yinile. Kuan Yin on kaastundejumalanna, kes hoolib meist kõigist. Me süütasime viirukiküünlad ja valasime altarite ette teed ja riisiviina. Palusime selle maja ja korteri kohalikku maajumalat, et ta annaks meile loa siin rahulikult elada, esivanemaid ja taevast, et need hoiaksid eemale mured ja halvad inimesed, köögijumalat, et see kaitseks meid nälja eest, ja Kuan Yini, et see laseks täituda meie südamesoovidel.

Järgmisel päeval pidi minul algama kool, ema pidi alustama tööd vabrikus. Sel õhtul istus ta koos minuga madratsile.

„Ah-Kim, ma olen mõelnud ühele asjale sellest ajast peale, kui ma vabrikus käisin, ja mõistnud, et mul ei ole valikut,“ sõnas ema murelikult.

„Mis see on?“

„Kui sa koolist vabaks saad, tahan, et sa tuleksid minu juurde vabrikusse. Mulle ei meeldi, et sa üksinda siin korteris oled ja mind kõik pärastlõunad ja õhtud läbi ootad. Ma muretsen ka sellepärast, et ei suuda üksinda vabrikus kogu selle viimistlustööga hakkama saada. Sellel naisel, kes viimati minu tööd tegi, olid kaks poega, kes temaga tööl kaasas käisid. Ma pean sul paluma pärast kooli minu juurde vabrikusse tulla ja mind seal aidata.“

„Muidugi, ema. Ma aitan sind alati.“ Võtsin tal käest kinni ja naeratasin. Hongkongis olin ma alati nõusid kuivatanud ja pesu kokku lapanud.

Minu üllatuseks punastas ema, nagu oleks ta iga hetk nutma puhkemas. „Ma tean,“ ütles ta, „aga see on teistmoodi. Ma olen seal vabrikus käinud.“ Ta kallistas mind ja pigistas nii kõvasti, et mul jäi hing kinni, aga selleks ajaks, kui ta minust lahti laskis, oli ta end koguda jõudnud. Ta rääkis vaikselt justkui omaette. „Tee, mida mööda me oleksime saanud Hongkongis edasi liikuda, oli ummiktee. Ainus tulevik, mida ma meie jaoks, mida ma sinu jaoks nägin, oli siin, kus sa võid saada, kelleks sa vaid saada tahad. Kuigi siin ei ole kõik just nii, nagu me olime kodus ette kujutanud, saab kõik korda.“

„Ema ja lapseraasuke.“

Ema naeratas. Ta hakkas mind hoolikalt mähkima õhukesse puuvillatekki, mis me olime Hongkongist ostnud. Seejärel asetas ta sellele meie mõlema jakid ja kõige peale oma kampsuni, et mul külm ei oleks.

„Ema? Kas me jäämegi siia korterisse?“

„Ma räägin homme tädi Paulaga.“ Ema tõusis ja tõi oma viiulikasti madratsi juurde. Ta seisis keset pimedat elutuba, pragulised seinad ümberringi, tõstis viiuli lõua alla ja hakkas mängima hiina hällilaulu.

Ma ohkasin. Sellest ajast, kui olin kuulnud ema mängimas, näis olevat möödunud nii kaua aega, kuigi me olime olnud Ameerikas kõigest poolteist nädalat. Hongkongis olin kuulanud teda koolis muusikatunde andmas ja meie kodus eraõpilastele viiulit või klaverit õpetamas, aga tavaliselt oli ta õhtuti, kui mina magama läksin, musitseerimiseks juba liiga väsinud. Nüüd oli ema siin ja tema muusika oli mõeldud ainult minule.

1 Ah-liide lisatakse kantoni dialektis tavaliselt ühekordsele eesnimele, see märgib ebaametlikkust ja lähedust ning on kasutusel hellitusnime puhul, umbes nagu eesti keeles -ke-liide.

2 Hiina immigrandid nimetasid Kullamäeks algul Kaliforniat, seejärel juba kogu Põhja-Ameerika läänepoolset osa, sageli kogu jõukat Põhja-Ameerikat.

3 „I Love Lucy” – Ameerika mustvalge situatsioonikomöödia, algselt jooksis CBSi telekanalil 1951–1957, hiljem tehti osi juurde. 2012. aastal hääletati see kõigi aegade parimaks teleseriaaliks.