Читать книгу Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa - Jeff VanderMeer - Страница 2

Esimene päev. Tema viimase võimaluse algus.

„Kas need on ellujäänud?”

Kontrolör seisis Lõunaringkonna asedirektori kõrval määrdunud, ainult ühtpidi läbipaistva klaasi taga ja silmitses kolme ülekuulamisruumis istuvat isikut. Neid, kes olid tulnud tagasi kaheteistkümnendalt ekspeditsioonilt alale X.

Asedirektor, pikk, kõhn, neljakümnendates mustanahaline naine ei vastanud; see ei üllatanud Kontrolöri. Pärast seda, kui ta – olles kulutanud esmaspäeva enda sisseseadmiseks – sel hommikul kohale ilmus, polnud asedirektor raisanud tema peale ühtki üleliigset sõna. Polnud kulutanud ka ühtki üleliigset pilku – välja arvatud siis, kui ta ütles kogu personalile, et teda kutsutaks Kontrolöriks, mitte Johniks või Rodrigueziks. Asedirektor oli peatunud vaid hetkeks, vastates siis: „Sel juhul kutsuge mind Patience’iks, mitte Grace’iks1,” millele kohalviibijad reageerisid vaoshoitud lõbususega. Asedirektori loobumine oma pärisnimest teise tähendust omava nime kasuks tundus talle huvitavana. „Oh, pole midagi,” oli ta öelnud, „ma võin teid ka Grace’iks kutsuda,” olles kindel, et see asedirektorile ei meeldi. Tolle tõrjelöögiks sai nimetada teda pidevalt „direktori kohusetäitjaks”. Mis oli tõsi: asedirektori valitsemisaja ning tema ametissetõusu vahel oli auk, org, mis nõudis aega ja formularide täitmist, kombekohaseid protseduure, puhastustööd vana personali seas ja uute inimeste palkamist. Kuni selle ajani võisid võimusuhted jääda hämaraks.

Ent Kontrolör eelistas mõelda temast mitte kui kannatlikkusest ega graatsiast. Ta eelistas mõelda temast kui abstraktsioonist või lausa takistusest. Asedirektor oli pannud ta istuma ja vaatama vana tutvustavat videot ala X kohta, teades kahtlemata, et see on algeline ja vananenud. Oli teinud juba selgeks, et nende suhe hakkab põhinema vaenulikkusel. Vähemalt asedirektori poolt.

„Kuskohast nad leiti?” küsis ta nüüd, kuigi oleks tahtnud küsida hoopis seda, miks neid polnud hoitud üksteisest eraldatuna. Sest teil puudub siin distsipliin – sest kogu osakond on juba ammu rentslist alla läinud? Aga seal all on rotid, kes nüüd järavad.

„Lugege faile,” ütles asedirektor, andes selgesti mõista, et ta oleks pidanud olema neid juba lugenud.

Ja jalutas siis toast välja.

Jättes Kontrolöri üksi vaatama toimikuid tema ees laual – ja kolme naist klaasi taga. Loomulikult oli ta faile lugenud, kuid oli lootnud põigata asedirektori kõrgest kaitsebarjäärist mööda, kuulda ehk tema enda mõtteid. Ta oli lugenud ka katkendeid asedirektori failist, kuid polnud tolle olemust veel hoomanud – ainsaks erandiks asedirektori suhtumine temasse.

Tema esimene täistööpäev oli kestnud ainult neli tundi, kuid juba tundis ta, et veider luitunud hoone oma kulunud rohelise vaibaga ning seni kohatud töötajate ammu aegunud arvamused on talle saastavalt mõjunud. Kõik oli läbi imbunud nõrkust tekitavast tundest, isegi päikesevalgus, mis end tujutult kõrgetest nelinurksetest akendest sisse surus. Ta kandis oma tavalist musta jakki ja viigipükse, valget särki ja helesinist lipsu, musti kingi, mida ta oli hommikul läikima hõõrunud. Nüüd ta mõtles, miks ta oli sellega üldse vaeva näinud. Talle ei meeldinud sellised mõtted, sest ta polnud siinsest värgist kõrgemal – ta oli selle sees –, kuid neid oli raske tõrjuda.

Kontrolör uuris naisi pikalt, kuigi nende välimus ütles talle vähe. Neile olid antud ühesugused vormiriided, mis meenutasid natuke mundrit ja natuke ka koristaja töörõivastust. Juuksed olid neil maha aetud, just nagu oleks neile tehtud mingit kahjuritõrjet, nagu näiteks täide vastu, mitte aga midagi seletamatut. Nende nägudel püsis sama ilme, mida oleks võinud küll nimetada ka igasuguse ilme puudumiseks. Ära kasuta neist mõeldes nende nimesid, oli ta endale lennukis korranud. Las nad kannavad esialgu ainult oma ülesannete koormat. Siis täida ülejäänud lüngad. Kuid eraldiseisjaks jäämine polnud Kontrolörile kunagi sobinud. Talle meeldis sisse kaevuda, leida tase, kus üksikasjad oleksid selgesti näha, kuid ei mataks teda enda alla.

Maamõõtja leiti oma maja juurest, tagaõuest toolil istumast.

Antropoloogi leidis tema arstist abikaasa oma vastuvõturuumi tagauksele koputamast.

Bioloog leiti tema kodust mitme kvartali kaugusel asuvalt rohtukasvanud krundilt lagunevat tellisseina põrnitsemast.

Just nagu eelmise ekspeditsiooni liikmed, ei mäletanud ka nemad, kuidas nad olid tulnud üle nähtamatu piiri, kui nad alalt X lahkusid. Keegi neist ei teadnud, kuidas nad olid pääsenud mööda valvepostidest, taradest ja muudest takistustest, mida sõjavägi oli piiri ümber rajanud. Keegi neist ei teadnud, mis oli juhtunud ekspeditsiooni neljanda liikmega, psühholoogiga, kes oli tegelikult olnud ka Lõunaringkonna direktor ja kõiki vastuväiteid ignoreerides läinud tundmatuna ekspeditsiooni juhtima.

Keegi neist ei paistnud üldse millestki eriti midagi mäletavat.

* * *

Hommikusöögi ajal kohvikus oli Kontrolör vaadanud läbi terve seina pikkuse akna paneelide rohkete kivilauakestega siseõuele ja siis inimesi aeglaselt edasinihkuvas järjekorras – nii suure maja kohta tundus neid kuidagi vähe olevat – ning küsis Grace’ilt: „Miks pole kõik ekspeditsiooni tagasitulekust rohkem elevil?”

Grace oli vaadanud teda pika kannatajapilguga, nagu oleks ta järeleaitamisklassi eriti pikaldase mõtlemisega õpilane. „Mis te ise arvate, Kontrolör?” Naisel oli juba õnnestunud lisada ta nimele irooniline raskus, nii et ta tundis end nagu õngetina vanaisa õngenööri küljes, saatusega vajuda kümnete järvede põhjamutta. „Me elasime kõik selle läbi juba eelmise ekspeditsiooniga. Nad pidasid vastu üheksa kuud küsitlemist ja ometi ei saanud me mitte midagi teada. Ja kogu aeg nad surid. Kuidas teie end seepeale oleksite tundnud?” Pikad kuud täielikku segadust ja siis nende surm eriti pahaloomulise vähi tõttu.

Ta noogutas aeglaselt vastuseks. Muidugi oli asedirektoril õigus. Ta enda isa oli vähki surnud. Ta polnud mõelnud, kuidas see võis olla töötajatele mõjunud. Tema jaoks oli see ikka veel midagi abstraktset, ainult sõnad ettekandest, mida ta lennukis oli lugenud.

Kohvikus oli vaip värvunud tumeroheliseks, stiliseeritud noolemuster sellel oli heleroheline, kõik nooled näitasid siseõue poole.

„Miks siin rohkem valgust ei ole?” küsis ta. „Kuhu kõik valgus kaob?”

Ent Grace oli ajutiselt lõpetanud tema küsimustele vastamise.

* * *

Kui üks kolmest – bioloog – natuke pead pööras ja klaasi poole vaatas, nagu näeks teda seal, keeras Kontrolör pilgu hilinenud häbelikkusega kõrvale. Jälgimine, millega ta tegeles, oli ebaisikuline ja professionaalne, kuid tõenäoliselt ei tundunud sellisena, isegi kui nad teadsid, et neid jälgitakse.

Keegi polnud talle öelnud, et tal tuleb kohe esimesel tööpäeval hakata alalt X naasnud, segaduses ekspeditsiooniliikmeid küsitlema, ent kui talle seda ametiposti pakuti, siis pidid inimesed Keskuses seda ju teadma. Ekspeditsiooniliikmed olid üles korjatud ligi kuus nädalat tagasi, kuu aega oli nendega katseid tehtud põhja pool asuvas jaamas ning seejärel olid nad saadetud Lõunaringkonda. Just nagu tema oli kõigepealt saadetud Keskusse, kus ta pidi välja kannatama kaks nädalat instruktaaži – mitte järjest, vahele jäi terveid päevi, mis vajusid unustusse, ilma et midagi oleks juhtunud, just nagu oleks ajastus sellisena planeeritudki. Siis tempo jälle tõusis ja talle anti mõista, et asjadega on kiire.

Need olid mõned pisiasjadest, mis olid temas saabumisest saadik asjatut ärritust tekitanud. Kõige esimesel instrueerimisel oli Hääl, tema esmane tuttav kõrgemates ringkondades, vihjanud, et tema senist karjääri arvestades on tegemist lihtsa ülesandega. Lõunaringkonnast oli saanud mahajäänud, unustatud agentuur, mis kaitses suikuvat saladust, millest keegi ei paistnud enam eriti hoolivat, kuna see keskendus terrorismile ja ökoloogilisele kokkuvarisemisele. Hääl oli oma pahural moel kirjeldanud tema ülesande algfaasi: „aklimatiseeruda, hinnata, analüüsida ja siis endale tugev positsioon luua”, mis polnud tema jaoks neil päevil just tavaline lühikokkuvõte.

Oma mööndavasti vahelduva eduga kulgenud karjääri oli Kontrolör alustanud operatiivtöötajana: järelevalve terrorismi esinemispaikades. Siis oli ta edutatud andmesünteesi ja organisatoorse analüüsi peale – kaks tosinat või rohkemgi oma sarnasuses banaalset juhtumit, millest tal oli keelatud rääkida. Avalikkus ei teadnud neist juhtumitest midagi – eimillegi salaajalugu. Kuid ikka rohkem oli temast saanud lahendaja, peamiselt seepärast, et ta näis paremini mõistvat teiste inimeste konkreetseid probleeme kui oma üldisemaid. Kolmekümne kaheksaselt tunti teda – kui üldse – just selle poolest. Mis tähendas, et ta ei viibinud kusagil kaua, ehkki nüüd oleks ta just seda tahtnud: teha midagi lõpuni. Probleem oli selles, et keegi ei sallinud lahendajat, tüüpi, kes tuli ja ütles: „Vaata, ma näitan sulle, mida sa valesti teed,” – eriti kui näis, et lahendaja ise oleks juba ammu paremat lahendust vajanud.

Kõik algas alati hästi, isegi kui lõpp alati hea ei olnud.

Samuti oli Hääl jätnud mainimata, et ala X asus teisel pool piiri, mille olemust ei paistnud keegi mõistvat ka nüüd, rohkem kui kolmkümmend aastat pärast selle tekkimist. Ei, sellest oli ta teada saanud alles toimikuid lugedes ja tutvustavat videot mõttetu arv kordi üle vaadates.

Ta polnud teadnud, et asedirektor teda senise, kaduma jäänud direktori asendamise pärast nii vihkama hakkab. Oleks võinud küll arvata; Grace’i toimikus leidunud infokildude kohaselt pärines ta madalamast keskklassist, käis algul riigikoolis, oli pidanud oma praegusele positsioonile jõudmiseks rohkem tööd tegema kui mõni teine. Samas kui Kontrolöri saatsid sosinad, et ta kuulub nähtamatusse dünastiasse, ja see tekitas muidugi pahameelt. Polnud ka midagi eitada, isegi kui lähemalt vaadates oli tegemist pigem päranduva frantsiisi kui dünastiaga.

„Nad on valmis. Tulge minuga kaasa.”

Grace oli jälle välja ilmunud ja käsutas teda ukseavast.

Ta teadis, et on mitu meetodit kolleegide vastupanu või tahte murdmiseks. Tõenäoliselt tuli tal neid kõiki proovida.

Kontrolör võttis laualt kaks toimikut kolmest ja, pilk bioloogile suunatud, rebis need keskelt pooleks, tundis pihkudega nende väänet ja lasi neil prügikasti kukkuda.

Ta selja tagant kostis kägisev hääl.

Nüüd pööras ta ringi – otse asedirektori sõnatu raevu keskmesse. Aga ta nägi tolle silmis ka ettevaatlikkust. See oli hea.

„Miks te ikka veel pabertoimikuid säilitate, Grace?” küsis ta sammu võrra lähemale astudes.

„Direktor nõudis. Kas te tegite seda mingil põhjusel?”

Ta eiras küsimust. „Grace, miks keegi teist ei taha alast X rääkides kasutada sõnu võõrlased või maaväline?” Ka ta ise ei tahtnud neid kasutada. Vahel, pärast seda, kui teda oli tegelikust olukorrast instrueeritud, tundis ta endas avanemas suurt tühja kuristikku, mida täitsid ainult tema enda karjatused ja umbusklikud niutsatused. Aga ta ei rääkinud sellest. Tal oli pokkerimängija nägu; seda olid talle öelnud armukesed, sugulased ja isegi võhivõõrad. Umbes meeter kaheksakümmend pikk. Liikumatu ilme. Sportlase tihke, lihaseline kehaehitus; ta võis joosta kilomeetrite kaupa ja mitte väsida. Ta oli uhke oma õige toitumise ja piisava treenimise üle, kuid viski meeldis talle ka.

Asedirektor jäi endale kindlaks. „Keegi pole selles kindel. Asitõenditesse ei tohi suhtuda eelarvamusega.”

„Isegi nii pika aja järel? Mul on vaja rääkida ainult ühega neist.”

„Mis?” küsis asedirektor.

Pinge pihkudes läks üle pingeks vestluses.

„Ma ei vaja teisi toimikuid, sest mul on vaja rääkida ainult ühega neist.”

„Teil on vaja rääkida kõigi kolmega.” Just nagu poleks aru saanud.

Ta pöördus, et võtta viimane toimik. „Ei. Ainult bioloogiga.”

„Te eksite.”

„Seitsesada viiskümmend kolm ei ole eksitus,” ütles ta. „Seitsesada kakskümmend kaks pole samuti eksitus.”

Grace’i silmad läksid kissi. „Teil on midagi viga.”

„Jätke bioloog siia,” ütles ta asedirektorit eirates, kuid võttes üle tema konkreetse lauseehituse. Ma tean midagi, mida sina ei tea. „Saatke teised nende elupaika tagasi.”

Grace põrnitses teda nii, nagu oleks ta mingi näriline, ja püüaks otsustada, kas suhtuda temasse vastikuse või kaastundega. Ent hetke pärast Grace noogutas kramplikult ja lahkus.

Ta lõdvestus, hingas pikalt välja. Asedirektor pidi täitma tema korraldusi, kuid kontrollis personali veel nädala või kahe jooksul, võis teda pidurdada tuhandel moel, kuni ta polnud ise veel kõike täielikult üle võtnud.

Oli see alkeemia või tõeline maagia? Kas ta eksis? Ja kas sel oli tähtsust, sest kui ta eksis, olid kõik nagunii täpselt ühesugused?

Jah, see oli tähtis.

See oli ta viimane võimalus.

Seda oli talle öelnud ema, enne kui ta siia tulema hakkas.

* * *

Kontrolörile tundus tema ema tihtipeale välgusähvatusena öises taevas. Siin ja läinud, läinud ja jälle siin, ent alati meeles – võibolla seepärast, et mõeldi, mis see oli olnud, mis oli selle valguse põhjuseks. Ning teada oli seda võimatu.

Pere ainsa lapsena oli Jackie Severance isa eeskujul teenistusse astunud ja hiilanud; nüüd korraldas ta asju palju kõrgemal tasemel kui ta isa Jack Severance seda kunagi oli teinud – ning Jack oli olnud vägagi hinnatud agent. Jack oli kasvatanud tütre teraseks, organiseerimis- ja juhtimisvõimeliseks. Nii palju kui Kontrolör teadis, oli vanaisa pannud Jackie juba lapsena takistusribasid läbima ja täägiga jahukotte torkima. Polnud küll kuhja perepiltidega albumeid, mis võinuks seda kinnitada. Ükskõik siis, mil viisil, aga isikuomaduste sekka olid lisatud sundimatu julmus, suur tulemuslikkuse ootus ja veel üks ettekavatsetud omadus, mis võis avalduda näilise ükskõiksusena teiste inimeste saatuse suhtes.

Kontrolör imetles tuliselt oma ema kui kauget välgusähvatust, oli talle järgnenud, kuigi märksa madalamal kõrgusel … kuid tema kui lapsevanemaga olid lood teisiti, isegi kui ta oli parajasti olemas – polnud kuigi kindel, et ta tuleb õigel ajal kooli vastu, teeb süüa, aitab koduste ülesannete lahendamisel või näitab üles järjekindlust mingites muudes tähtsates maistes asjades siinpool pöörijoont. Ent ema oli teda alati julgustanud tema rutakal sööstul teenistusse ja läbi selle.

Teisalt näis, et vanaisa Jackile polnud see mõte kunagi meeldinud; ühel päeval oli ta mõtlikult vaadanud ja öelnud: „Ma ei usu, et tal oleks sobiv iseloom.” Hinnang oli kuueteistaastase, juba sihte seadma hakanud poisi jaoks muserdav, ent lisas talle sihikindlust ja keskendumist, pani veelgi enam taevasse, valguse poole püüdlema. Hiljem ta mõtles, et võib-olla seepärast vanaisa nii ütleski. Vanaisa võis vahel olla ettearvamatu nagu metsatulekahju, samas kui ema põles alati jääsinise leegina.

Kui ta oli kaheksane või üheksane, olid nad esimest korda käinud järveäärses suvemajas, „meie isiklikus spioonide klubis”, nagu ema seda nimetas. Ainult tema, ema ja vanaisa. Nurgas räsitud kušeti vastas seisis vana teler. Vanaisa lasi tal antenni liigutada, et paremat pilti saada. „Ainult natukene veel vasakule, Kontrolör. Ainult natukene veel.” Ema tegeles samal ajal teises toas kontorist kaasa võetud, salastatuse märke kaotanud paberitega. Ning nii oli ta saanud oma hüüdnime, teadmata, et vanaisa oli näpanud selle spioonislängist. Lapsena oli ta hoidnud seda hüüdnime endale kui midagi lahedat, midagi, mille vanaisa oli talle andnud armastusega. Aga tal jätkus taipu veel palju aastaid mitte rääkida sellest kellelegi väljaspool perekonda, ka mitte oma tüdrukutele. Ta lasi neil mõelda, et hüüdnimi pärines keskkooli ajast ja oli spordiga seotud, ta oli olnud seal teine mängujuht. „Pisut paremale, Kontrolör.” Viska palli nagu tõeline täht. Kõige rohkem meeldis talle see, et ta teadis, kus ta püüdjad mingil hetkel on, ning ta sai palli läkitada just sinna. Kuigi see õnnestus tal treeningute ajal alati paremini, pakkus selline täpsus, geomeetria ja ajastus talle ehedat rahuldust.

Täiskasvanuks saades võttis ta „Kontrolöri” juba päriselt omaks. Siis tundis ta juba selles sõnas üleolevat torget, kuid ei küsinud kunagi vanaisalt, kas too oli mõelnud seda nii või kuidagi teisiti. Ja kaalus, kas see, et ta oli kulutanud järveäärses majakeses nii palju aega lugemisele, oli vanaisa kuidagi tema vastu pööranud.

Nii et jah, ta oli võtnud selle nime, teinud selle ümber ja lasknud külge kleepuda. Nüüd oli ta aga esimest korda öelnud kaastöötajatele, et nad teda Kontrolöriks kutsuksid, ja ta ei teadnud tegelikult, miks. See oli lihtsalt järsku pähe tulnud, just nagu võiks ta seeläbi uuesti algusest peale hakata.

Natuke vasakule, Kontrolör, ja võib-olla sa leiad selle valgusesähvaka.

* * *

Miks see mahajäetud krunt? Ta oli sellele mõelnud hommikust saadik, alates turvakaamera lindistuse nägemisest. Miks oli bioloog naasnud tühjale krundile, mitte aga oma koju? Teised kaks olid naasnud millegi isikliku juurde, kohta, millega neil oli emotsionaalne side. Ent bioloog oli tundide kaupa seisnud rohtukasvanud krundil, märkamata midagi muud enda ümber. Kontrolör oli vaadanud nii paljude kahtlusaluste videosalvestusi, et oli osav märkama ka kõige argisemat liigutust või närvitõmblust, mis tähendas, et signaal anti edasi … kuid sellel lindil polnud midagi niisugust.

Tema seal viibimisest oli Lõunaringkonnale teatanud kohalik politsei, kes oli ta hulkuri pähe kaasa võtnud: hilinenud reaktsioon, Lõunaringkond oli teised kaks juba üles korjanud ja aktiivse otsingu käivitanud.

Ning siis oli veel see napisõnalisus.

753. 722.

Napp vahe, kuid Kontrolör aimas juba, et see ülesanne sõltub pisiasjadest, detektiivitööst. Miski ei tule kergelt. Ei mingit vedamist, siin polnud tegemist ajudeta pommimeistriga, kelle relvadeks olid väetis ja lühikokkuvõte mingist ideoloogiast ja kes murdus ülekuulamisruumi sattudes esimese kahekümne minutiga.

Esialgsete vestluste käigus, siis, kui alles otsustati, keda kaheteistkümnendale ekspeditsioonile saata, oli bioloog toimikus olevate väljatrükkide põhjal välja öelnud ainult 753 sõna. Kontrolör oli need üle lugenud. Nende seas oli sõna hommikusöök kui kogu vastus ühele küsimusele. Kontrolör imetles seda vastust.

Ta oli neid sõnu loendanud ja siis veel üle lugenud selle pikaleveninud ooteaja jooksul, mil tema jaoks seati valmis arvuti, anti välja turvakaart, märgusõnad ja uksekoodid ning läbiti kõik need muud rituaalid, millega ta oli saanud liigagi tuttavaks oma teekonnal läbi mitmete agentuuride ja osakondade.

Ta oli nõudnud endale eelmise direktori kabineti, kuigi Grace oli püüdnud paigutada teda ilustatud harjakappi paari koridori kaugusel kõigest muust. Ta oli ka nõudnud, et kabinetis jäetaks kõik nii, nagu oli olnud, kaasa arvatud isiklikud asjad. Grace’ile ilmselgelt ei meeldinud mõte, et ta hakkab eelmise direktori asjades sobrama.

„Te olete pisut eemal,” oli Grace öelnud, kui teised olid juba lahkunud. „Te ei ole veel päriselt kohal.”

Ta oli ainult noogutanud, polnud mõtet eitada, et kõik oli pisut imelik. Aga kui ta oli siin selleks, et hinnata ja taastada, siis vajas ta selgemat ettekujutust, kui hullusti olid asjad käest libisenud – ning nagu ühes teises jaamas oli mingi sotsiopaat kord öelnud: „Kala hakkab mädanema peast.” Kala mädanes igalt poolt, rakkude riknemises polnud mingit hierarhiat või kastisüsteemi, aga mingi mõte sel ütlemisel oli. Kontrolör oli kohe istunud taraani meenutava laua taha, toimikuvirnade, käsitsi kirjutatud märkmete ja kleepsude rägastiku sekka … pöördtoolile, mis andis suurepärase panoraamvaate raamaturiiulitele seinte ääres, mis vaheldusid teadetetahvlitega – neile oli sadestunud kihtide kaupa ikka uuesti nõelaga kinnitatud paberitükke, kuni need olid hakanud meenutama õrnu, kuid juhusliku loomuga kunstiteoseid. Kabineti õhk oli seiskunud, kerge järelmaiguga ammustest sigarettidest.

Juba direktori arvuti kuvari suurus ja kaal andsid selge pildi selle aegumisest ning paks tolmukiht kinnitas, et see oli surnud juba aastakümneid tagasi. See oli hooletult kõrvale lükatud, kaks jälge kalenderplaani katval, surilinana näival tolmukihil näitasid, kus oli seisnud kuvar ja kus seda ilmselt asendanud sülearvuti – ainult et sülearvutit ei leidnud nüüd enam keegi. Ta jättis meelde, et peaks küsima, kas direktori kodu oli läbi otsitud. Kalender pärines üheksakümnendate lõpust; kas siis hakkasidki direktoril asjad käest minema? Järsku tekkis ta vaimusilmas nägemus direktorist kaheteistkümnenda ekspeditsiooni koosseisus alal X, mingi sihita lihtsalt metsistunud looduses hulkumas: pikk, kuivetu neljakümnene naine, kes nägi oma east vanem välja. Vaikiv, vastuoludest räsitud. Oma vastutuskoormast nii puretud, et lubas endal uskuda, nagu võlgneks ta neile, keda ta ekspeditsioonile saatis, nendega kaasa mineku. Miks polnud keegi teda peatanud? Kas keegi ei hoolinud temast? Oli ta esitanud veenvaid argumente? Selle kohta polnud Hääl midagi öelnud. Materjalid tema kohta olid hulluks ajavalt katkendlikud ega öelnud Kontrolörile midagi.

Kõik, mida ta nägi, vihjas sellele, et direktor oli asjadest hoolinud, kuid ometi polnud ta üldse hoolinud sellest, et agentuur toimiks.

Miski jäi laua all ta vasakule põlvele ette: kuvariga samasse komplekti kuulunud arvuti korpus. Ta mõtles, kas ka see oli töötamise lõpetanud juba üheksakümnendatel. Kontrolöril oli tunne, et ta ei taha näha ruume, kus töötasid raudvara tehnikud, eelmiste aastakümnete kiratsevaid arvutilaipu, tahtmatult tekkinud plastiku, juhtmete ja trükkplaatide kaootilist muuseumi. Ning võib-olla kala hakkaski mädanema peast ja ainult direktor oli koost lagunenud.

Niisiis, ilma arvutita, sest tema enda sülearvutit polnud veel piisavalt turvaliseks tunnistatud, oli Kontrolör ajaviiteks lugenud kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liikmete tööintervjuude üleskirjutusi. Need oli psühholoogi rollis läbi viinud eelmine direktor.

Ülejäänud värvatud olid Kontrolöri arvates piiramatud, peatamatud geisrid: suured turtsuvad, vuhisevad, klišeesid välja paiskavad latatarad. Inimesed, kes mõne teisega võrreldes ei suutnud oma keelt paigal hoida … 4623 sõna … 7154 sõna … ja kõigi aegade rekordiomanikuna viimasel sekundil araks löönud lingvist küsimustele vastuseks antud 12 743 sõnaga, mille hulka kuulus kangelaslikult pikk lapsepõlvemälestus – keegi oli selle kohta lehekülje servale kritseldanud „umbes niisama nauditav kui läbi peenise välja plahvatav neerukivi”. Ning siis bioloog ja tema napid 753 sõna. Selline enesevalitsemine pani Kontrolöri uurima mitte ainult sõnu, vaid ka pause nende vahel. Näiteks: „Ma nautisin kõiki oma välitöid.” Ometi oli ta leping enamasti enne tähtaja lõppu lõpetatud. Ta arvas, et ei öelnud midagi, kuid iga sõna – isegi hommikusöök – tekitas avause. Bioloogil oli lapsena hommikusöögiga probleeme olnud.

Jälg oli seal, tema naasmisest saadik, juhtis läbi teksti. Asjad, mis näitasid end vilksamisi tühjades kohtades, võttes Kontrolörilt tahtmise bioloogi sõnu valjusti korrata, seda hirmust, et äkki ta ei mõistnud allhoovusi ja varjatud vihjeid. Objektiivne kirjeldus ohakast … Korraks mainitud majakas. Lause või kaks, mis kirjeldasid valguse olemust ala X soodes. Ükski neist poleks pidanud Kontrolöri kuidagi puudutama, ent ometi tundis ta, nagu oleks bioloog sealsamas, vaataks üle ta õla, ning ekspeditsiooni teiste liikmetega läbi viidud vestlused seda tunnet esile ei kutsunud.

Bioloog väitis, et mäletab niisama vähe kui teisedki. Kontrolör teadis, et see oli vale – või osutub valeks, kui tal õnnestub bioloog kestast välja tõmmata. Kas ta tahtis teda välja tõmmata? Kas bioloog oli ettevaatlik seepärast, et alal X juhtus midagi, või oli see lihtsalt tema loomus? Siis oli vari libisenud üle direktori laua. Kontrolör oli sellises – või üsna sarnases – olukorras olnud ennegi, oli teinud varemgi selliseid otsuseid, ja alati oli see ta peaaegu murdnud või siis temast läbi murdnud. Aga tal ei olnud valikut.

Tagasijõudmisest saadik veidi üle seitsmesaja sõna. Just nagu ka ülejäänud kaks. Kuid vastupidiselt neile vastas see enam-vähem bioloogi napisõnalisusele enne lahkumist. Ja neis oli kummalisi üksikasju, mis teistel puudusid. Kui antropoloog võinuks öelda: „Kõnnumaa oli tühi ja ürgne”, siis bioloog ütles: „Kõikjal olid erkroosad ohakad, isegi seal, kus magevesi läks üle mereveeks … Videviku saabudes oli madal lõõmav valgus väga hele.”

See, koos tühja krundi kummalisusega, pani Kontrolöri uskuma, et bioloog võib tegelikult mäletada rohkem kui teised. Et ta võib olla rohkem kohal kui teised, kuid varjab seda mingil põhjusel. Päris sellises olukorras polnud Kontrolör enne olnud, kuid ta mäletas, kuidas üks kolleeg oli tegelenud peahaava saanud terroristiga – ülekuulamised toimusid haiglas, neid lükati edasi ja edasi lootuses, et mehe mälu taastub. Lõpuks taastuski. Aga ainult faktid, ilma selle õigustava ajeta, mis oli olnud ta teo põhjuseks, ja siis oli mees kadunud, lihtne saak ülekuulajate jaoks.

Kontrolör polnud oma teooriast asedirektorile rääkinud, sest kui ta eksib, kasutaks too seda temast kujuneva negatiivse arvamuse kinnistamiseks – aga ka seepärast, et hoida asedirektorit võimalikult kaua tasakaalust väljas. „Ära tee kunagi midagi ainult ühel põhjusel,” oli vanaisa talle korduvalt öelnud ja vähemalt see oli Kontrolörile meelde jäänud.

* * *

Enne kui need maha aeti, olid bioloogi juuksed olnud pikad ja tumepruunid, peaaegu mustad. Tal olid tumedad tihedad kulmud, rohelised silmad, kitsas, pisut viltune nina (kord oli ta kaljudelt kukkudes selle ära murdnud) ning kõrged põsesarnad, mis kõnelesid ühe vanema tugevast Aasia pärandist.

Lõhenenud huuled olid üllatavalt täidlased, kontrastis kergelt heidutava ilmega. Ta polnud usaldanud silmi, roheliste silmade esinemissagedust, oli kontrollinud, kas bioloogi silmad polnud enne ekspeditsiooni mitte mingit teist värvi.

Isegi laua taga istudes õhkus bioloogist füüsilist jõudu, mida rõhutas lai lihasekühm kaela ja õlgade ühinemiskohas. Seni polnud ükski test tuvastanud vähki või muid hälbeid. Kontrolör ei mäletanud täpselt, mida toimikus selle kohta öeldi, kuid ta arvas, et tõenäoliselt on bioloog niisama pikk kui tema. Ning idatiivas, kus bioloogi oli kaks nädalat hoitud, polnud midagi muud teha kui süüa ja treenida.

Enne ekspeditsioonile minekut oli bioloog teinud Keskuse vastavas baasis läbi ellujäämise ja relvade kasutamise intensiivkursuse. Ilmselt oli teda instrueeritud mingite pooltõdedega, mida Lõunaringkonna juhtkond oli pidanud kasulikuks – millest seejuures lähtuti, oli Kontrolöri jaoks seniajani müstiliseks, isegi hämaraks jäänud. Ta oli allutatud mingile treeningule, mis tegi ta vastuvõtlikumaks hüpnootilistele sisendustele.

* * *

Psühholoogi/direktori käsutuses oli olnud mingi hulk hüpnootilisi vihjeid – sõnu, mis teatud kombinatsioonidena kasutatult kutsusid esile teatud reaktsiooni. Kui Kontrolör enda järel ukse sulges, käis ta peast läbi uitmõte: kas direktor võis olla nende mälu kuidagi ähmastanud, kui nad veel alal X olid?

Kontrolör laskus toolile bioloogi vastas, teades, et vähemalt Grace jälgib teda klaasi tagant, ja võimalik, et seal on veelgi inimesi. Eksperdid olid bioloogi juba küsitlenud, kuid Kontrolör oli samuti ekspert ja ta vajas otsest kontakti. Näost näkku vestluse olemuses oli midagi sellist, mis protokollis ja videosalvestuses puudus.

Põrand tema kingade all oli määrdunud, peaaegu kleepuv.

Laes vilkusid ebakorrapäraselt päevavalguslambid ning lauad ja toolid näisid pärinevat koolisööklast. Ta tundis odava puhastusvahendi hapukat metalset lõhna, see oli peaaegu nagu roiskuv mesi. Tuba ei suurendanud Lõunaringkonna usaldusväärsust. Ruum, mis oli mõeldud lihtsalt küsitlemiseks – või pidi sellena tunduma –, oleks pidanud olema mugavam kui ruum, mis oli mõeldud ainult ülekuulamisteks ja kus võis esineda vastupanu.

Nüüd, bioloogi vastas istudes, tajus Kontrolör naises midagi sellist, mis tegi talle ainiti silma põrnitsemise vastumeelseks. Aga kellegi küsitlemiseks valmistumine oli Kontrolöri alati närviliseks teinud, tal oli alati tunne, nagu oleks hele välgusähvatus taevas järsku tardunud, alla laskunud ja tema õla taga peatunud: ema oma füüsilisel kujul teda jälgimas. Oli tõsi, et ema kontrollis vahel ta tegevust. Võis lindistused enda kätte saada. Nii et see polnud paranoia või lihtsalt tunne. See oli reaalselt eksisteeriv võimalus.

Vahel oli oma närvilisuse välja näitamine kasulik, vastasistuja võis end lõdvaks lasta. Nii ta köhatas kurgu puhtaks, võttis kaasatoodud veeklaasist kõhkleva lonksu, nihutas bioloogi toimikut, mille ta oli koos vasakul pool seisva teleripuldiga nende vahele lauale asetanud. Et säilitada tingimusi, milles ta oli leitud, ning sisuliselt tagada, et tal ei tekiks mingeid võltsmälestusi, oli asedirektor keelanud anda talle vähimatki isiklikust toimikust pärinevat teavet. Kontrolöri meelest oli see julm, kuid ta nõustus Grace’iga. Ta tahtis, et toimik seisaks nende vahel nagu võimalik tasu mingi järgmise vestluse ajaks, kuigi ei teadnud veel, kas ta ikka annab toimiku bioloogi kätte.

Kontrolör tutvustas end oma pärisnimega, teatas, et nende „vestlus” salvestatakse, ja palus ka bioloogil end protokolli jaoks ametlikult tutvustada.

„Nimetage mind Kummituslinnuks,” ütles naine. Kas tema tuimas hääles oli pisut trotsi?

Kontrolör vaatas talle otsa ja sattus ainsa hetkega segadusse, pööras pilgu jälle kõrvale. Kas naine sai teda mingil moel hüpnootiliselt mõjutada? See oli esimene mõte, mis kadus kiiresti.

„Kummituslinnuks?”

„Või üldse mitte kuidagi.”

Ta noogutas, teades, millal mõnes asjas järele anda, sõna päritolu võis hiljemgi uurida. Ta mäletas ähmaselt, et midagi sellist oli toimikus olnud. Vist.

„Kummituslind,” ütles ta prooviks. Sõnal oli kriidi maik, tema suust kõlas see ebaloomulikult. „Sa ei mäleta ekspeditsioonist midagi?”

„Ma rääkisin sellest juba. Kõnnumaa oli tühi ja ürgne.” Kontrolörile tundus, nagu oleks ta kuulnud hääletoonis irooniat, aga ta polnud selles kindel.

„Kui hästi sa – treeningute ajal – lingvisti tundma õppisid?” küsis ta.

„Mitte eriti. Ta oli väga jutukas. Ei suutnud vait olla. Ta oli …” Bioloog jäi vait, Kontrolör varjas elevust. Seda küsimust polnud ta oodanud. Kohe üldse mitte.

„Mis ta oli?” ärgitas Kontrolör. Eelmine ülekuulaja oli kasutanud standardtehnikat: loo kontakt, esita faktid, arenda suhet. Ning see polnud andnud mitte midagi.

„Ma ei mäleta.”

„Ma arvan, et mäletad.” Ja kui sa mäletad seda, siis …

„Ei.”

Kontrolör avas rõhutatud aeglusega toimiku ja teeskles varasemate protokollide uurimist, lastes kirjaklambritega kokku pandud paberite vahelt paista lehel, millel olid bioloogi tähtsamad füüsilised andmed.

„Hea küll, olgu. Räägi mulle ohakatest.”

„Ohakatest?” Naise ilmekad kulmud andsid selgelt mõista, mida ta sellest küsimusest arvab.

„Jah. Sa kirjeldasid ohakaid päris üksikasjalikult. Miks?” Teda hämmastas seniajani detailide hulk, mida bioloog eelmisel nädalal, pärast Lõunaringkonda saabumist oli maininud. See pani teda jälle hüpnootilistele märgusõnadele mõtlema. Pani mõtlema sõnadele, mida sai kasutada kaitsva tihnikuna.

Bioloog kehitas õlgu. „Ma ei tea.”

Ta luges protokollist: „„Ohakate õied on kahvatulillad ja nad kasvavad üleminekutsoonis metsa ja soo vahel. Neid on võimatu vältida. Nad meelitavad ligi mitmesuguseid putukaid ning neid ümbritsev sumin ja heledus täidab ala X just nagu inimeste linna meenutava tööstuslikkusega.” See jätkub, aga ma ei hakka edasi lugema.”

Bioloog kehitas jälle õlgu.

Kontrolör ei kavatsenud sel esimesel korral ühegi punkti ümber keerutada, pigem libiseda üle kogu territooriumi, kaardistada piirkonda, mida ta tahtis katta. Nii et ta liikus edasi.

„Mida sa mäletad oma abikaasast?”

„Kuidas see asjasse puutub?”

„Mis asjasse?” Põrgatamine.

Vastust ei tulnud, nii et ta küsis uuesti: „Mida sa mäletad oma abikaasast?”

„Et ta oli olemas. Mõned mälestused ajast enne minekut, just nagu lingvististki.” See oli kaval, niiviisi kokku siduda, jätta mulje, et nii ongi. Ähmane, teravamate piirideta.

„Kas sa teadsid, et ta tuli tagasi, just nagu sinagi. Et ta oli segaduses, just nagu sinagi?”

„Ma ei ole segaduses,” nähvas naine ettepoole kummardudes ja Kontrolör kallutas end tahapoole. Ta ei kartnud, kuid mõtles hetkeks, et võib-olla peaks. Ajuskaneeringud olid olnud normaalsed. Tarvitusele olid võetud kõik abinõud, et kontrollida igasuguseid kaudseltki sissetungivaid liike meenutavaid jälgi. Grace ütles „sissetungijaid”, suutmata öelda midagi, mis kaudseltki meenutaks võõrlast. Kui üldse midagi oli muutunud, siis nüüd oli Kummituslind tervem kui enne ekspeditsioonile minekut; peaaegu kõigi inimeste organismis esines neil päevil mürkaineid, kuid temas oli nende tase keskmisest märksa madalam.

„Ma ei tahtnud solvata,” ütles Kontrolör. Ja samas ta teadis, et bioloog oli segaduses. Ükskõik mida bioloog mäletas või ei mäletanud, see isik, keda Kontrolör oli tundma õppinud ekspeditsioonieelsete protokollide põhjal, poleks nii kiiresti ärritumist välja näidanud. Miks ta nüüd nii reageeris?

Ta võttis toimiku kõrvalt teleri juhtpuldi ja klõpsas kaks korda. Lameekraanteler neist vasakule jääval seinal ärkas sisinal ellu, näidates tükilist, ähmast kujutist bioloogist, kes seisis mahajäetud krundil peaaegu niisama liikumatult kui tänavasillutis või tellised tema ees seinas. Turvakaamera tume pilt oli läbi imbunud haiglaselt rohekast toonist.

„Miks see tühi krunt? Miks me su just sealt leidsime?”

Ükskõikne pilk ja ei mingit vastust. Ta lasi videol edasi mängida. Vahel hakkas taustal mängiv kordus küsitletavat mõjutama. Aga tavaliselt oli lindil mingi tegevus, kahtlustatav asetas koti maha või surus midagi prügikasti.

„Esimene päev alal X,” ütles Kontrolör. „Matk baaslaagrisse. Mis juhtus?”

„Ei midagi erilist.”

Kontrolöril lapsi ei olnud, kuid ta kujutas ette, et umbes nii vastavad teismelised, kui küsida, kuidas neil koolis läks. Võibolla tasub korraks tagasi minna.

„Aga ohakaid mäletad sa väga, väga hästi,” ütles ta.

„Ma ei tea, miks sa ikka ja jälle ohakatest räägid.”

„Sest see, mida sa nende kohta ütlesid, näitab, et sa mäletad mõningaid ekspeditsioonil tehtud tähelepanekuid.”

Tekkis paus, ja Kontrolör teadis, et bioloog põrnitseb teda. Ta tahtis samaga vastata, kuid miski hoiatas teda selle eest. Tekitas tunde, et siis võiks jälle tekkida tühjusse langemise unenägu.

„Miks ma siin vangis olen?” küsis bioloog ja Kontrolör tundis, et nüüd on jälle turvaline talle otsa vaadata, just nagu oleks mingi oht tulnud ja jälle läinud.

„Sa ei ole. See on osa ekspeditsioonijärgsest küsitlusest.”

„Aga ma ei saa lahkuda.”

„Veel mitte,” nõustus Kontrolör. „Aga see aeg tuleb.” Kas või selleks, et saada majutatud teise hoonesse; kui ka kõik hästi läheb, võib kuluda kaks-kolm aastat, enne kui naasnud laia ilma lahti lastakse. Nende õiguslik seisund jäi sellesse mõneti ähmasesse alasse, mida sageli omavoliliselt määratletakse kui ohtu rahvuslikule julgeolekule.

„Ma pean seda ebatõenäoliseks,” ütles bioloog.

Kontrolör otsustas uuesti proovida. „Mis oleks siis oluline, kui ohakad seda ei ole? Mida ma peaksin sinult küsima?”

„Kas see pole mitte sinu töö?”

„Mis on minu töö?” Ta teadis küll väga hästi, mida naine silmas pidas.

„Sina juhid Lõunaringkonnas toimuvat.”

„Kas sa tead, mis on Lõunaringkond?”

„Jahhh.” Pahinal.

„Aga teisel päeval baaslaagris? Millal asjad hakkasid imelikuks minema?” Olid need läinud imelikuks? Tuli eeldada, et jah.

„Ma ei mäleta.”

Kontrolör kummardus ettepoole. „Ma võin sinuga hüpnoosi kasutada. Mul on selleks õigus. Ma oskan seda teha.”

„Hüpnoos minuga ei tööta,” vastas bioloog, hääles selge põlgus, millega ta ähvardusele reageeris.

„Kuidas sa seda tead?” Hetkeline segadus. Oli ta välja öelnud midagi sellist, mida oleks eelistanud varjata, või oli talle järsku midagi ootamatult meenunud? Tegi ta neil kahel vahet?

„Lihtsalt tean.”

„Selguse mõttes – me võime su ümber häälestada ja siis su hüpnoosi alla panna.” See oli bluff või vähemalt logistiliselt keeruline. Selleks pidanuks Kontrolör saatma bioloogi Keskusse, mille neelu ta oleks igaveseks kadunud. Võib-olla oleksid välja ilmunud mingid ettekanded, aga otsest kontakti poleks enam kunagi tekkinud. Liiatigi polnud tal erilist tahtmist bioloogi ümber häälestada.

„Kui te seda teete, siis ma …” Bioloog sai pidama, aga väljaütlemata sõna tundus kõlavat nagu tapan.

Kontrolör otsustas sellele mitte tähelepanu pöörata. Ta oli ise piisavalt palju ähvardusi jaganud, et teada, milliseid tasub tõsiselt võtta.

„Mis tegi su hüpnoosi suhtes resistentseks?” küsis ta.

„Kas sina oled hüpnoosi suhtes resistentne?” Trotslikult.

„Miks sa seal tühjal krundil olid? Teised kaks leiti oma armastatuid otsimast.”

Vastust ei tulnud.

Võib-olla oligi juba küllalt öeldud. Võib-olla sellest piisas.

Kontrolör lülitas teleri välja, võttis toimiku, noogutas bioloogile ja kõndis ukse poole.

Kord seal, uks juba avatud ja laskmas sisse rohkem varjusid, kui oleks sobilik tundunud, teadlikuna, et asedirektor jälgib teda koridoris eemalt, vaatas ta tagasi bioloogi poole.

Ta küsis, just nagu oli alati kavatsenud, postskriptumina avavaatusele: „Mis on viimane asi, mida sa mäletad, et sa alal X tegid?”

Vastus sööstis oma ootamatuses talle vastu, ründas teda nagu valgus pimedust: „Uppusin. Ma uppusin.”