Читать книгу Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa - Jeff VanderMeer - Страница 4

Hiljem, tagasi oma kabinetis, jätnud Whitby tema maailma, tegi Kontrolör veel ühe lutikate otsimise ringi. Siis valmistus ta helistamiseks Häälele, kes nõudis kindlate ajavahemike tagant ettekandmist. Selleks oli talle antud spetsiaalne mobiiltelefon – et ta reisikott raskem saaks. Neil tosinal korral, mil ta oli Häälega rääkinud Keskuses, enne Lõunaringkonda sõitmist, võis too olla kusagil lähedal. Võis teda varjatud kaamera kaudu kogu aeg jälgida. Ent võis olla ka tuhande kilomeetri kaugusel asuv, ainult ühte agenti juhtiv operatiivtöötaja.

Kontrolör mäletas neist eelmistest kordadest küll ainult otsest informatsiooni, kuid Häälega rääkimine tegi ta närviliseks. Ta alussärk oli higist märg, kui ta numbri valis, olles eelnevalt koridori kontrollinud ja ukse lukku keeranud. Ei ema ega Hääl polnud öelnud, mida ta ettekanded võivad kaasa tuua. Ema oli öelnud, et Hääl ei hakka temaga nõu pidama, kui otsustab Kontrolöri postilt maha võtta. Ta kahtles küll selles, kuid otsustas esialgu siiski uskuda.

Nagu ikka oli Hääl pahur ja filtriga moonutatud. Varjatud turvakaalutlustel või seepärast, et Kontrolör võinuks ta ära tunda? „Tõenäoliselt ei saa sa kunagi teada, kes Hääl tegelikult on,” oli ema öelnud. „Unusta see küsimus üldse ära. Keskendu sellele, mis on sinu ees. Tee seda, mis sul kõige paremini õnnestub.”

Ainult et mis see oli? Ja kuidas pidi see ajendama Häält mõtlema, et ta on teinud head tööd? Ta kujutas Häält ette megalodoni või mõne teise hiigelelukana salaoperatsioonide mõttekojas, soolase veega täidetud keldribasseinis, mis on nii salajane ja keerdkäiguline, et keegi ei mäleta selle otstarvet, kuigi kõiki vajalikke protseduure teostatakse sellegipoolest. Nii et pigem uppunud koda. Või haisev koda. Vaevalt küll Hääl ise või ema seda mõttekäiku naljakaks oleks pidanud.

Hääl kasutas Kontrolöri õiget nime, see ajas algul segadusse, sest ta oli nii sügavale „Kontrolöri” vajunud, et see teine nimi oleks nagu kellelegi teisele kuulunud. Ta kopsis tahtmatult vasaku nimetissõrmega vastu lauapaberit.

„Kanna ette,” ütles Hääl.

„Mil moel?” oli Kontrolöri kiire ja kahtlemata mõttetu vastus.

„Sõnad sobiksid kenasti,” ütles Hääl, see kõlas nagu kruusa krudin saapataldade all.

Kontrolör alustas kokkuvõtet oma senistest kogemustest, mis algas just nii, nagu kokkuvõte kokkuvõttest, mille ta Lõunaringkonna seisukorrast oli saanud.

Ent kusagil keskel hakkas ta hoog kaduma – kas ta oli kabinetist leitud lutikatest juba ette kandnud? – ja Hääl segas vahele. „Räägi mulle teadlastest. Räägi mulle teadusosakonnast. Sa kohtusid täna nendega. Mis seisus seal asjad on?”

Huvitav. Kas see tähendas, et Häälel oli Lõunaringkonnas veel teinegi paar silmi?

Niisiis rääkis ta Häälele oma käigust teadusosakonda, sõnastades oma arvamuse küll diplomaatilisse keelde. Kui Kontrolör oleks emale ette kandnud, oleks ta öelnud, et teadlased olid isegi teadlaste kohta sõgedad. Osakonnajuhataja Mike Cheney oli lühike ja tüse, veidi üle viiekümnene valge mees, kes kandis nahktagi, T-särki ja teksasid, tal olid hõbedased lühikeseks lõigatud juuksed ning kõmisev, rõõmsameelne hääl. Ta kõnepruuk pärines põhja poolt, kuid oli aja jooksul mugandunud laisaks ja lõunapäraselt venivaks. Kurrud ta suunurkades mängisid kokku üles käänduvate kulmudega, joonistades näole X-tähe, millest ta püüdis lahti saada lakkamatu naeratamisega.

Juhataja asetäitja Deborah Davidson oli samuti füüsik: kõhn tervisejooksja tüüpi naine, kelle kaalu hoidis tegelikult kontrolli all suitsetamine. Ta kriuksus ringi punaseruudulises lühikeste varrukatega pluusis ja kitsastes pruunides velvetpükstes, mis olid kokku tõmmatud ülemäära laia nahkrihmaga. Suurem osa sellest oli küll varjatud kulunud musta kostüümijakiga, mille vanusest andsid märku kõrged õlapolstrid. Ta käepigistus oli nagu külm, surnud kala, millest Kontrolör ei jõudnud küllalt kiiresti lahti lasta.

Kontrolöri võime uusi nimesid meelde jätta oli Davidsoni kohal otsa saanud. Ta noogutas ebamääraselt keemikule, epidemioloogile, psühholoogile ja antropoloogile, kes kõik olid selleks kohtumiseks tillukesse nõupidamisruumi topitud. Algul tundus Kontrolörile, et kitsas ruum väljendas lugupidamatust, mõne aja pärast aga taipas, et see polnud nii. Ei, nad käitusid nagu kiskjaga kokku saanud kass – püüdsid end talle tegelikust suuremana näidata, antud juhul vähendades selleks ümbritsevat.

Ühelgi neist lisajõududest polnud suuremat lisada, kuid tal oli tunne, et silmast silma vesteldes võiksid nad olla vastutulelikumad. Muidu oli see aga Cheney ja Davidsoni etendus paari lisarepliigiga antropoloogilt. Nende jutt kõlas nii, nagu oleksid nad riputanud kõik oma teaduskraadid medalitena poolsõjaväelistele teadlasemundritele – näiteks laborikitlitele, mida küll keegi neist ei kandnud. Aga ta mõistis ajendit, mõistis, et see oli lihtsalt osa jätkuvast jutustusest: teadusosakonna kunagine avar mängumaa oli neilt tükkhaaval ära võetud.

Grace oli neil ilmselt soovitanud – käskinud? – pidada Kontrolörile tavaline reklaamkõne, mis tundus talle kõrvalepõiklemisena või paremal juhul ajaraiskamisena. Neil endil ei paistnud aga selle korduse vastu midagi olevat. Vastupidi, nad nautisid seda nagu pealtvaatajaid otsivad üliinnukad mustkunstnikud. Kontrolör sai aru, et Whitby häbeneb seda, sest oli teinud end väikeseks ja tähtsusetuks ning istus ruumi kaugemas nurgas.

„Kohalikuks suursaavutuseks”, nagu isa oleks naljatamisi öelnud, oli video üle nähtamatu piiri kaduvatest valgetest jänestest: kommentaaride sujuvus vihjas, et nad on seda palju kordi näidanud.

Sündmus ise oli aset leidnud 1990. aastate keskpaigas ning Kontrolör oli sellele sattunud, uurides materjale nähtamatu piiri kohta ala X ja muu maailma vahel. Just nagu märgina edu puudumisest tingitud masendusest olid teadlased lasknud piirist viieteistkümne meetri kaugusel lahti kaks tuhat valget jänest ja ajanud neid siis piiri poole. Lisaks jälgimisele, kuidas toimub jäneste üleminek siit sinna, oli teadusosakond lootnud, et üheaegne või peaaegu üheaegne piiririkkumine nii paljude „elavate kehade” poolt võib ehk „üle koormata” piiri käigus hoidva „mehhanismi”, kutsudes esile kas või „lokaalse” lühiühenduse. See tugines eeldusele, et piiri on võimalik üle koormata nagu mingit energiavõrku.

Jäneste üleminekut oli jäädvustatud mitte ainult tavalise videofilmina, vaid ka mõnede jäneste pea külge kinnitatud minikaameratega. Tulemust kokku monteerides oli soovitud, et see jaosekraanil võimalikult dramaatiline paistaks, kasutatud oli nii aeglustatud kui ka kiirendatud kaadreid, ent kokkuvõttes jäi sellest veidralt kerglane mulje. Just nagu oleks ka video toimetaja tahtnud sündmust kergemana näidata, anda lisatud üleolekutunde abil võimaluse nähtut mitte nii tõsiselt võtta. Kontrolör teadis, et kokku oli salvestatud üle neljakümne tuhande videolõigu, mis näitasid jäneseid kadumas. Hüppamas. Üksteise otsas nihelemas, kohmakaid jänesepüramiide moodustamas, et mitte lasta end läbi piiri tõugata.

Video põhiosa, ükskõik siis, kas normaalselt või aegluubis näidatuna, oli oma olemuselt asjalik ja järsk. Jänesed hüplesid sinna-tänna nende ümber poolkaare moodustanud kohmakates bioloogilise kaitse kombinesoonides inimeste ees. Inimesed nägid välja veidralt anonüümsetena nagu valges riietuses märulipolitsei, nad hoidsid kõrgeid valgeid kilpe enda ees, moodustades seina, mis piiras ja suunas jäneseid. Neoonpunane joon maas märkis nelja ja poole meetri pikkust üleminekutsooni maailma ja ala X vahel.

Kui jäneseid edasi suruti, õnnestus mõnel neist ümber poolringi otste põgeneda või hullumeelselt hüpeldes leida üle märuliseina viiv trajektoor. Aga suurem osa neist ei pääsenud. Suurem osa sööstis edasi ja piirini jõudes kadus jooksu või poole hüppe pealt. Ei olnud mingit virvendust, ei mingit vere ja siseorganite plahvatust. Nad lihtsalt kadusid. Suures plaanis ja aegluubis võis tabada ülemineku mikrosekundi, mil ekraanil oli pool või veerand jänest, kuid ainult seisvalt kaadrilt sai fikseerida hetke, mis jäi siin ja mitte-siin vahele. Ühel sellisel kaadril võis näha umbes nelja tosina rüseleva, enamasti hüppel õhku tõusnud jänese tagumist poolt ilma pea ja rindkereta.

Video, mida teadlased talle näitasid, oli ilma helita, ainult peale loetud kommentaaridega, kuid Kontrolör teadis arhiivimaterjalidest, et jänesekarjas oli alanud õudne kriiskamine, kui esimesed neist olid üle piiri aetud. Läbilõikav kisa ja üldine paanika. Kui video oleks jätkunud, oleks Kontrolör näinud, kuidas viimased jänesed hakkasid tõukamisele nii meeleheitlikult vastu, et pöörasid ringi ja võitlesid, hüppasid üles, hammustasid ja kraapisid … oleks näinud, kuidas valgetele kilpidele tekkisid punased plekid, teadlased olid sellest nii üllatunud, et kaotasid ühtse rivi ning tubli kakssada jänest läks kaduma.

Kaamerad näitasid ehk isegi veel vähem. Nagu kõrvalejäetud kaadrid pingelisest filmilahingust, näitasid ka need ainult meeleheitlikult tormavate jäneste kintse ja tagajalgade taldu ning hüplevat, katkendlikku maastikku, enne kui kõik mustaks läks. Üle piiri jõudnud jänestelt mingit videopilti ei tulnud, kuigi pääsenud tegid asja segasemaks, sest soo oli mõlemal pool piiri väga sarnane. Lõunaringkond oli hiljem kulutanud põgenenud jäneste otsimisele kõvasti aega, tehes kindlaks, et teiselt poolt piiri siiski mingeid videolõike ei tulnud.

Ka polnud järgmine ekspeditsioon alale X, mis saadeti teele nädal pärast eksperimenti jänestega, leidnud mingeid jälgi elavatest või surnud valgetest jänestest. Ning järgmised, märksa väiksemas mastaabis katsed polnud samuti andnud mingit tulemust. Kontrolöril polnud jäänud märkamata ka kellegi ökoloogi pirtsakas märkus ühes selle sündmuse kohta käinud aruandes: „Mida kuradit? Jänesed on sissetungiv liik. Nad oleksid saastanud ala X.” Kas oleksid? Kas see, mis oli loonud ala X, oleks seda lubanud? Kontrolör püüdis tõrjuda naeruväärset kujutluspilti, kuidas aastaid hiljem saadab ala X tagasi inimsuuruse jänese, kes ei mäleta oma tegevusest mitte midagi. Nagunii kihistasid mustkunstnikud sobimatutes kohtades naerda, nagu näidates talle, kuidas nad oma kurikuulsaimat trikki teevad. Aga ta oli närvilist naeru ennegi kuulnud; ta oli kindel, et isegi niisugusel teisendatud kujul mõjus video paljudele neist häirivalt.

Mõned selle operatsiooni korraldajatest olid vallandatud ja teised uuele kohale määratud. Ent ilmselt tegi aja möödumine farsist ikooni, sest teadusosakonna üllad jäänused näitasid märkimisväärse innuga talle siin ülevaadet täielikust läbikukkumisest. Neil oli talle muudki näidata – alalt X pärit andmeid ja hermeetiliselt pakendatud näidiseid –, kuid kõik see oli aruannetes juba olemas, selle teabega võis ta tutvuda ka siis, kui aega leidis.

Mõnes mõttes polnud Kontrolöril video nägemise vastu midagi. Eesootavaga võrreldes oli see kerge. Hiljem sel nädalal pidi ta peamise tõendusmaterjalina vaatama esimese ekspeditsiooni videoid, selle, mille kõik liikmed peale ühe surid. Ent sellest esitlusest jäi tema jaoks kajama ka mingi üliõpilasseltsi bravuuritsemine, võidukas hüüe: „Vaata, mis jama me üle piiri saatsime! Vaata, millise tembu me korraldasime!” Ulata odavat õlut. Võta naps iga kord, kui näed valget jänest.

Kui Kontrolör lahkus, olid nad kõik kohmetult reas seisnud, just nagu võiks ta tahta neist grupifotot teha, ja ükshaaval ta kätt surunud. Alles siis, kui ta oli koos Whitbyga tagasi trepil, teisel pool õudseid musti kindaid, sai ta aru, mis oli selle juures olnud omapärane. Nad olid seisnud nii sirgelt, nende ilmed olid olnud nii tõsised. Ilmselt nad mõtlesid, et ta on tulnud nende osakonnast veel kedagi välja praakima. Et ta on tulnud neid hindama. Alles hiljem, siis, kui ta oma laualt lutikaid kokku korjas, et selle pahandusega enne Häälele helistamist ühele poole saada, tuli talle pähe, et võib-olla kartsid nad midagi hoopis muud.

* * *

Suure osa sellest rääkis Kontrolör Häälele, tundes end ikka tühisemana. Enamikul jutust polnud erilist mõtet ega uudisväärtust; ta lihtsalt veeretas sõnu, et midagi öelda. Ta ei öelnud Häälele, et mõned teadlased olid ala X kirjeldades kasutanud sõnu õnnistatud keskkond – häiriva ja demoraliseeriva alltekstiga „Kas me peaksimegi sellega võitlema?”. Oli see ju „ürgne kõnnumaa”, nüüd puudusid sealt inimpäritoluga mürkained.

„KURAT VÕTAKS!” kriiskas Hääl järsku, kui Kontrolör oli oma teadusettekandega lõpule jõudmas, katkestades Hääle enda lakkamatu taustapobina … Kontrolör eemaldas telefoni kõrva juurest, mõistmata, mis võis sellise reaktsiooni esile kutsuda, kuni kuulis: „Vabandust. Ma pillasin endale kohvi peale. Jätka.” Kohv rikkus mõneti Kontrolöri peas tekkinud kujutlust megalodonist ja tal kulus hetk, et jutujärg jälle üles leida.

Kui ta oli lõpetanud, lasi Hääl ikka edasi, nagu alustaksid nad uuesti otsast peale: „Milline on praegu su vaimne seisund? On su majapidamine korras? Mida selleks sinu arvates vaja oleks?”

Millisele küsimusele vastata? „Optimistlik? Aga kuni neil pole rohkem suuniseid, struktuure ja ressursse, ei oska ma täpsemalt öelda.”

„Mis mulje on sul eelmisest direktorist?”

Tagavarade koguja. Ekstsentrik. Mõistatus. „Siin on keeruline olukord ja täna on mu esimene täistööpäev …”

„MIS MULJE ON SUL EELMISEST DIREKTORIST?” Ulguv hüüatus, just nagu oleks kruusakivid õhku kerkinud ja tormituulega segunenud.

Kontrolör tundis, et ta süda hakkas kiiremini lööma. Tal oli ennegi olnud raevu ohjeldamisega raskustes ülemusi ning tõsiasi, et praegune oli telefoniühenduse teises otsas, ei teinud asja paremaks.

Ta tärkavad arvamused voolasid välja. „Ta oli perspektiivi täielikult kaotanud. Lõnga käest lasknud. Lõpuks läksid ta meetodid veidraks ja võtab aega, et kõike seda …”

„AITAB!”

„Aga ma …”

„Ära räägi surnust halba.” Nüüd kruus sosistas. Isegi läbi filtri oli tunda leina – või siis kujutas Kontrolör seda ette.

„Jah, vabandust, lihtsalt et …”

„Järgmine kord,” ütles Hääl, „ma eeldan, et sul on mulle midagi huvitavamat rääkida. Midagi, mida ma veel ei tea. Küsi asedirektorilt bioloogi kohta. Näiteks. Mis plaan direktoril bioloogiga oli.”

„Jah, see oleks mõistlik,” nõustus Kontrolör, tegelikult aga lootis ainult kõne kiiremini lõpetada. Siis tuli tal mõte. „Oh … asedirektorist rääkides …” Ta andis visandliku pildi hommikusest juhtumist, mil too oli antropoloogi ja maamõõtja ära saatnud, sest probleem oli selles, et Grace’il näis olevat tuttavaid Keskuses ning nii võis tekkida pahandusi.

Hääl ütles: „Ma uurin seda. Ma tegelen sellega,” ja käivitas siis nagu lindistuse, sest see kõlas alati sarnaselt. „Ja pea meeles, ma jälgin kogu aeg. Nii et mõtle tõsiselt, mis see võiks olla, mida ma veel ei tea.”

Klõps.

* * *

Üks asi, mida teadlased talle rääkisid, oli olnud kasulik ja ootamatu, kuid Häälele ta seda ei maininud, sest tegemist tundus olevat Ühise Saladusega.

Püüdes viia vestlust eemale ebaõnnestunud katsest valgete jänestega, oli Kontrolör küsinud, millised – kuitahes pöörased – teooriad on neil praegu piiri kohta.

Cheney oli korra või paar köhatanud, ringi vaadanud ja siis rääkima hakanud. „Ma tahaksin, et saaksin selle suhtes kindlam olla, aga, eks ole, me vaidleme sel teemal sageli, sest seal on nii palju määramatust … aga, noh, mina isiklikult ei usu, et piir pärineb tingimata samast allikas, mis ala X ümber muudab.”

„Mis?”

Cheney krimpsutas nägu. „See on kõige levinum reaktsioon, ma ei heida seda teile ette. Aga ma pean silmas seda, et puuduvad tõendid, nagu oleks … see, mis on alal X, tekitanud ka piiri.”

„Sellest ma sain aru, aga …”

Davidson oli siis ise lähemalt seletanud: „Me pole saanud piiri uurida sel viisil kui alalt X võetud proove. Ent me oleme saanud teha mõõtmisi ja – tüütamata teid konkreetsete andmetega – piir on oma koostiselt piisavalt erinev, et seda teooriat toetada. Võimalik, et üks sündmus tekitas ala X ja siis tekitas teine sündmus nähtamatu piiri, kuid see …”

„Need pole omavahel seotud?” segas Kontrolör kahtlevalt vahele.

Cheney raputas pead. „Noh, sel määral küll, et teine sündmus oli kindlasti vastureaktsioon esimesele. Aga võib-olla keegi teine …” Kontrolör märkas jälle soovimatust öelda „võõrlane” või „miski”, „… tekitas piiri.”

„Mis tähendab,” ütles Kontrolör, „et on võimalik, nagu oleks see teine olem püüdnud piirata esimese sündmuse mõju laienemist?”

„Täpselt nii,” ütles Cheney.

Kontrolör pidi jälle maha suruma tugeva tahtmise püsti tõusta ja lahkuda, kõndida peauksest välja ning mitte kunagi tagasi tulla.

„Ja,” ütles ta pingutades, sõnu välja venitades, „kuidas on sissepääsuga alale X, läbi piiri? Kuidas te selle tekitasite?”

Cheney kortsutas kulmu, heitis abitu pilgu kaaslastele, ja kui keegi neist appi ei tõtanud, tõmbus ta nägu jälle X-kujuliseks. „Meie ei tekitanud seda. Me leidsime selle. Ühel päeval see lihtsalt … oli seal.”

Siis tärkas Kontrolöris raev. Osalt seepärast, et Grace’i sissejuhatav instrueerimine oli jäänud liiga ähmaseks, või oli ta ise pidanud liiga paljusid asju enesestmõistetavaks. Aga peamiselt seepärast, et Lõunaringkond oli saatnud ühe ekspeditsiooni teise järel läbi ukse, mida nad ise polnud loonud, jumal teab kuhu – lootes, et kõik läheb korda, inimesed tulevad koju tagasi ning valged jänesed ei aurustunud aatomiteks ega varisenud piinava valu kõige ürgsemasse olekusse.

„Olem üks või olem kaks?” küsis ta Cheneylt, soovides, et bioloog oleks mingil moel saanud selles vestluses osaleda, mõeldes juba uutele küsimustele, mida bioloogile esitada.

„Mis?”

„Mis te arvate, kumma sündmuse tekitaja avas piiris ukse?”

Cheney kehitas õlgu. „Noh, ma kardan, et seda on võimatu öelda. Sest me ei tea, kas peamiseks eesmärgiks oli lubada midagi sisse või lasta midagi välja.”

Või mõlemat. Või Cheney ei teadnud, millest ta räägib.

* * *

Kontrolör jõudis asedirektorile järele, liikudes mööda üht paljudest koridoridest, mida ta omavahel veel hästi kokku ei osanud sobitada. Ta püüdis leida personaliosakonda, et täita mõned paberid, kuid terviklikku ettekujutust maja plaanist ta peas veel polnud ning telefonikõnest Häälega oli ta ikka veel pisut endast väljas.

Koridorides pealt kuuldud kõnekatked ei aidanud, sest viitasid millelegi, mille konteksti ta veel ei tundnud. „Mis sa arvad, kui sügavale see ulatub?” – „Ei, ma ei oska öelda, mis see on. Aga ma pole ka ekspert.” – „Usu või ära usu.” Ka Grace’ist polnud kasu. Niipea kui Kontrolör tema kõrvale jõudis, hakkas ta trügima, võib-olla rõhutades, et on niisama tugev ja pikk. Ta lõhnas mingi sünteetilise lavendli lõhnaõli järele, mis pani Kontrolöri aevastust tagasi hoidma.

Tulnud toime küsimusega teadlaste külastamise kohta, Kontrolör pöördus ja sundis Grace’i pilguga paigale, enne kui too kuhugi pöörata jõudis. „Miks te ei tahtnud bioloogi kaheteistkümnenda ekspeditsiooni koosseisu?”

Grace peatus ja nihutas end siis pisut eemale, et poolviltu tema poole vaadata. Hästi – vähemalt polnud see otsene vastandumine.

„Mis kaalutlused teil siis olid? Miks te ei tahtnud bioloogi sellele ekspeditsioonile?”

Inimesed möödusid neist mõlemalt poolt. Grace vaigistas häält ja ütles: „Tal polnud õiget kvalifikatsiooni. Ta oli poolest tosinast kohast vallandatud. Temas oli mingit loomupärast annet, mingi säde, seda küll, aga polnud õiget ettevalmistust. Ja et ta abikaasa oli eelmise ekspeditsiooni liige – see tegi samuti ta sobimatuks.”

„Direktor oli teist meelt.”

„Kuidas Whitbyl üldse läheb?” küsis Grace vastuse asemel ja Kontrolör teadis, et ta ilme kinnitas, kes oli olnud ta allikaks. Anna andeks, Whitby, et ma su välja andsin. End samas ütles see ka, et tema vestlus Whitbyga tegi Grace’i murelikuks. Kas see tähendas, et Whitby oli Cheney leeris?

„Aga direktor oli teist meelt,” käis ta peale.

„Jah,” nõustus Grace. Kontrolör kaalus, mis laadi reetmisega võis toona tegemist olla. „Ta arvas teisiti. Ta arvas, et need kõik olid plussid ja et me olime liiga kinni tavalistes sobivuskriteeriumites. Nii et me andsime talle järele.”

„Kuigi ta lasi eelmise ekspeditsiooni liikmed ekshumeerida ja uuesti läbi uurida?”

„Kuskohast te seda kuulsite?” küsis siiralt üllatunud Grace.

„Kas see ei ütle midagi direktori enda sobivuse kohta?”

Ent Grace’i üllatus oli juba jälle vastupanuks tardunud, mis tähendas, et ta oli liikuma hakanud, öeldes napilt: „Ei. Ei, seda mitte.”

„Ta kahtlustas midagi, kas polnud nii?” küsis Kontrolör talle uuesti järele jõudes. Ettekannete põhjal arvati Keskuses, et kui eelmise ekspeditsiooni liikmete seninägematud mäluhäired ei tarvitsenud näidata olukorra muutumist alal X, võisid need näidata muutust direktoris.

Grace ohkas, nagu oleks väsinud katsetest end temast lahti raputada. „Ta kahtlustas, et nad võivad olla … pärast lahkumist muutunud. Aga kuna te küsisite, siis te ilmselt juba teate.”

„Ja olid või? Olid nad muutunud?” Kadunud. Ellu ärganud. Taevasse läinud.

„Ei. Nad olid lagunenud arvatust pisut kiiremini, aga ei, nad polnud muutunud.”

Kontrolör kaalus, kui palju see võis olla direktorile teenetes ja maines maksma läinud. Mõtles ka, kas polnud mõnedki töötajad – siis, kui direktor teatas, et liitub kaheteistkümnenda ekspeditsiooniga – tundnud mitte ärevust või muret, vaid pigem veidrat, süüdlaslikku kergendustunnet.

Tal oli veel üks küsimus, kuid Grace oli lõpetanud, oli juba ära pööranud, et kaugeneda mööda selle labürindi teist koridori.

* * *

Järgnesid mõned kasutud, loiud katsed kabinetti ümber kujundada ja tutvumine mõnede algeliste ettekannetega, mis Grace oli tema lauale visanud – tõenäoliselt tema edenemise aeglustamiseks. Ta sai teada, et Lõunaringkonnal on oma töökoda, mille ülesandeks on valmistada ekspeditsioonidele eeskirjadepärast varustust. Teisisõnu, toota vanamoelisi tööriistu ja seadmeid. Ta sai teada, et nende ruumide turvalisus, kuhu majutati ekspeditsioonilt tagasi tulnuid, oli parasjagu parendamisel; seni kasutatud vananenud marki turvakaamerad, mis alatasa üles ütlesid, vahetati välja. Ta viskas minema DVD, mille talle oli andnud „elutsüklite bioloog” ja mis näitas arvutiga tekitatud läbilõikeid unustatud ranniku ökosüsteemist. Kujutised koosnesid vikerkaarevärvilistest topograafilistest joontest. See kõik oli väga kaunis, kuid tema jaoks täiesti vale üksikasjalisusega.

Päeva lõpus, teel majast välja, sattus ta jälle Whitbyga kokku, näis, et see mees veedabki rohkem aega kohvikus, nagu ei tahaks koos teiste teadlastega keldris olla. Või nagu saadaksid nad ta alatasa silma alt ära midagi tegema. Väike must lind oli sattunud siseruumi ja Whitby jälgis nüüd, kuidas see laeakende vahel lendas.

Kontrolör esitas Whitbyle küsimuse, mida ta oli tahtnud Grace’i käest küsida, enne kui too kiire pöördega labürinti kadus.

„Whitby, miks on ekspeditsioonidelt nii vähe päevikuid tagasi toodud?” Päevikuid oli kõvasti vähem kui tagasitulnuid.

Whitby silmitses ikka võlutult linnu lendu, ta pea pöördus nagu kassil, kes jälgib iga liikumist. Ta pilk oli nii pingeline, et see ajas Kontrolöri segadusse.

„Puudulikud andmed,” ütles Whitby. „Liiga puudulikud, et midagi kindlat väita. Aga suurem osa naasnuist räägib meile, et neil ei tulnud lihtsalt pähe päevikut tagasi tuua. Nad ei usu, et seal oleks midagi olulist, või ei tunne, et see oleks vajalik. Tundel on oluline roll. Sul kaob tahtmine või vajadus midagi teatada, kellegagi suhelda – umbes nagu astronaudid kaotavad kehamassi. Aga suurem osa päevikutest jõuab nagunii majakasse. See pole viimasel ajal eriti tähtis olnud, aga kui me palusime viimastel ekspeditsioonidel need ära tuua, siis nad üldiselt ei proovinudki. Kaotad huvi või midagi tuleb vahele ja saab olulisemaks, ilma et sa seda märkaksidki. Kuni on liiga hilja.”

Kontrolöril tekkis sellest ebamugav kujutluspilt, kuidas alal X siseneb keegi või miski majakasse, istub päevikuvirna otsas ja loeb neid Lõunaringkonna jaoks. Või kirjutab neid.

„Sellega seoses võin ma teile näidata midagi huvitavat – ühes teadusosakonna juures asuvas ruumis,” ütles Whitby uneleval toonil, ise ikka linnu lennujoont jälgides. „Tahate näha?” Ta pööras pead ja keskendus Kontrolörile, kellel tekkis äkitselt vastik tunne, nagu oleks Whitbysid kaks, üks teise sees hiilimas. Või isegi kolm üksteise sees pesitsemas.