Читать книгу Võim. Leppimine. Lõunaringkonna triloogia 2. ja 3. osa - Jeff VanderMeer - Страница 3

„Sul tarvitseb vaid silmad sulgeda ja sa mäletad mind,” oli Kontrolöri isa talle kolme aasta eest sealt mitte väga kaugel asunud paigas öelnud, surija, püüdmas elavat lohutada. Aga kui ta nüüd silmad sulges, hajus kõik peale langemise unenäo ja eelmistest ülesannetest jäänud armide. Miks oli bioloog seda öelnud? Miks oli ta öelnud, et uppus? See oli Kontrolöri raputanud, kuid andnud ka kummalise tunde, nagu oleks neil nüüd ühine saladus. Nagu oleks bioloog pääsenud ta pähe, näinud tema unenägu, ja nüüd olid nad omavahel seotud. Ta kahetses seda, ei tahtnud olla seotud inimestega, keda ta pidi küsitlema. Ta pidi hõljuma kõrgemal. Pidi ise valima, millal pikeerida, mitte laskma end teise tahtel maadligi tuua.

Kui Kontrolör silmad avas, seisis ta Lõunaringkonna peakorterina toimiva U-kujulise hoone taga. U kinnine pool oli maja esiküljeks, selle ees olid tee ja parkimisplats. Ehitatud nüüdseks aastakümneid vananenud stiilis, oli see üksteise otsa kuhjatud betoonikihtide hunnik monument sõnnikule – ta ei osanud ainult otsustada, millise looma omale. Nurgad ja praod olid nõutuks tegevad; katus näis kõige ülejäänu üle irvitavat, kahandades funktsionaalsust ja lastes sel paista hiiglaslikus, kuid tuimaks tegevas mastaabis tegevuskunsti või abstraktse skulptuurina. Asja tegi hullemaks, et U haarade vahele jääv ala oli muudetud siseõueks, kust avanes vaade paksu ürgmetsaga ümbritsetud järvele. Järve servad olid tahmunudmustad, just nagu oleksid need kunagi põlema pandud, ning tumedas, soolasevõitu vees sumpasid armetud kõverad küpressid. Järveni imbuv valgus oli klaustrofoobiliselt hall, midagi hoopis muud kui sinine taevas pea kohal.

Ka see oli kunagi olnud uus, tõenäoliselt kriidiajastul, ja tõenäoliselt oli ka hoone mingil kujul kogu aeg olemas olnud, pöördprojekteeritud nii kaugele minevikku, et aknast välja vaadates võis näha raisakullide mõõdus kiile.

U, mis neid koos hoidis, ei äratanud eriti usaldust; see tundus mitte õnne, vaid pigem lõpetamatuse sümbolina. Lõpetamata mõtted. Lõpetamata järeldused. Lõpetamata ettekanded. Uksed U haarade lõpus, mida paljud kasutasid selleks, et kiiremini teise tiiba pääseda, kinnitasid kujutlusvõime puudumist. Ning samal ajal tegi põhjatu soo seda, mida sood ikka tegid, just niisama täiuslikul moel, nagu Lõunaringkond oli ebatäiuslik.

Kõik oli nii vaikne, et kui rähn üle lendas, oli see niisama jõuline kui F-16 helilaine.

Järvest ja U-st vasakul – sealt, kus ta seisis, oli seda vaevu näha – läks tee puude vahel loogeldes nähtamatu piiri poole, mille taha jäi ala X. Viiskümmend kuus kilomeetrit asfaltteed, siis veel kakskümmend neli kilomeetrit kruusateed kokku kümne kontrollpunktiga, mille sõduritele oli antud käsk loata sissetungijad maha lasta, tarad, okastraat, kaevikud, augud, jälle soo, võimalik, et ka valitsuse käsul välja treenitud suurkiskjad, geneetiliselt muundatud mürgimarjad ja haamrid, millega endale vastu pead koksata … ent instrueerimisest saadik oli Kontrolör mõelnud: Misjaoks? Sest niisuguses olukorras oli kombeks niimoodi käituda? Inimesi eemal hoida? Ta uuris ettekandeid. Kui sa jõudsid „lubamatul teel” piirini ja läksid üle selle mujalt kui ukse kaudu, siis ei nähtud sind enam kunagi. Mitu inimest oli seda märkamatult teinud? Kuidas oleks Lõunaringkond sellest teada saanud? Kord või kaks oli mõni uuriv ajakirjanik pääsenud nii lähedale, et sai pildistada Lõunaringkonna välimisi piirirajatisi, aga see oli vaid kinnitanud üldist arusaamist ametlikust versioonist – keskkonnakatastroofist, mille tagajärgi ei saanud likvideerima asuda enne sajandi möödumist.

Betoonist siseõue kivist laudade poolt kostsid sammud, sealt, kus väikesed valged kiviplaadid võistlesid ruumi pärast paakunud mullaklompidega, millesse olid ebakorrapäraste vahedega pistetud mõned võltsilt mõjuvad tulbid … ta tundis seda õige pisut lohisevat kõnnakut. Asedirektor oli kunagi osalenud välitöödel; midagi oli juhtunud ja ta jalg oli viga saanud. Siseruumides suutis ta seda varjata, mitte aga reetlikult karedatel plaatidel. See teadmine ei andnud Kontrolörile mingit eelist, sest tekitas temas tahtmise kaasa tunda. „Iga kord, kui sa ütled „välitöödel”, kujutan ma ette, kuidas kõik te tondid jooksete mööda nisupõldu,” oli isa kord emale öelnud.

Grace astus tema kutse peale ligi, toetas teda soo põrnitsemisel, kui nad alast X rääkisid. Kontrolör oli arvanud, et keskkonnamuutus – betoonkirstu piiridest väljumine – aitab ehk pehmendada asedirektori vaenulikkust. Enne kui ta mõistis, et eelajalooline maastik oli tõeliselt põrgulik ja nüüd ka eelhüsteeriline. Vaata seda moskiitode orgiat ja suhtu minusse soojemalt, Grace.

„Te küsitlesite ainult bioloogi. Ma ei tea ikka veel, miks.” See kõlas enne, kui Kontrolör oleks jõudnud välja sirutada kombitsakesegi kavatsetud kahiavangust … ja kogu ta otsus käituda diplomaadina, saada mingil moel kolleegiks, mitte vaenlaseks – olgu või kogemata tehtud juhtimisvea ehk metafoorilise noatorke tõttu – haihtus niiskesse õhku.

Ta seletas, mida oli mõelnud. See näis Grace’ile muljet avaldavat, kuid ta ei osanud naise kehakeelt veel lugeda.

„Kas ettevalmistuste käigus ei tekkinud tunnet, nagu varjaks ta midagi?” küsis ta.

„Kõrvalekalle. Te arvate, et ta varjab midagi.”

„Tegelikult ma ei tea. Ma võin eksida.”

„Meil on teist kogenumaid ülekuulajaid.”

„Küllap ongi.”

„Me võime ta Keskusse saata.”

See mõte pani ta võpatama.

„Ei,” ütles ta pisut liiga suure rõhuga ja muretses siis järgmise sekundi murdosa, et asedirektor võib oletada, nagu hooliks ta bioloogi saatusest.

„Ma saatsin antropoloogi ja maamõõtja juba minema.”

Nüüd tundis ta kõigi soo pinna all aeglaselt mädanevate taimede kõdu lõhna, tajus, kuidas kohmakad kilpkonnad ja kidurad kalad surusid end läbi pulstunud kihtide. Ta ei söandanud Grace’i poole vaadata. Ei söandanud midagi öelda, oli ootamatusest tardunud.

Asedirektor jätkas reipalt: „Te ütlesite, et neist pole mingit kasu, seega ma saatsin nad Keskusse.”

„Kelle volitusel?”

„Teie. Te andsite mulle selgesti mõista, et just seda te soovite. Vabandust, kui te midagi muud mõtlesite.”

Kontrolöri sisemuses toimus tilluke maavärisemine, märkamatu võpatus.

Nad olid läinud. Ta ei saa neid enam tagasi. Ta pidi selle unustama, valetama endale, et Grace oli teinud talle teene, lihtsustanud ta tööd. Ja milline mõjujõud asedirektoril Keskuses üldse oli?

„Ma võin alati protokolle lugeda, kui ma peaksin ümber mõtlema,” ütles ta, püüdes seda teha lahke tooniga. Neid küsitletakse nagunii veel ning öeldes, et tema ei taha seda teha, oli ta andnud Grace’ile võimaluse.

Asedirektor uuris pingsalt ta nägu, püüdis leida kinnitust sellele, et on olnud märgi tabamisele lähedal.

Ta püüdis naeratada, summutades oma viha mõttega, et kui asedirektor oleks kavatsenud teda tõsiselt kahjustada, oleks ta leidnud võimaluse ka bioloogi minemasaatmiseks. See oli kõigest hoiatus. Ent nüüd tuli tal ka Grace’ilt midagi ära võtta. Mitte kättemaksuks, vaid et naisel ei tekiks kiusatust temalt veel midagi ära võtta. Bioloogi kaotamist ei saanud ta lubada. Veel mitte.

Tekkinud kohmetus vaikuses küsis Grace: „Miks te seisate siin väljas kuuma käes nagu idioot?” Kergelt, nagu poleks mitte midagi juhtunud. „Me peaksime sisse minema. On aeg einet võtta ja te saaksite kohtuda mõnede administratsiooni liikmetega.”

Kontrolör hakkas asedirektori lugupidamatusega juba harjuma, vihkas seda, tahtis võimalust pöörata see etemasse suunda. Kui ta nüüd Grace’i järel sisenes, tundis ta selja taga soo raskust, kohalolekut. Jälle üks vaenlane. Ta oli näinud palju selliseid vaateid, kasvades teismelisena pärast vanemate lahutust siit mitte väga kaugel, ja uuesti siis, kui ta isa aeglaselt suri. Ta oli lootnud, et ei näe sood enam kunagi.

„Sul tarvitseb vaid silmad sulgeda ja sa mäletad mind.”

Ma mäletan, isa. Ma mäletan sind, aga sa hääbud. Liiga palju on segajaid ja kõik see on muutumas liigagi reaalseks.

* * *

Kontrolöri isapoolne perekond oli pärit Kesk-Ameerikast, seal oli hispaania ja indiaani verd; tal olid isa käed ja mustad juuksed, ema kitsas nina ja pikkus, nahavärv aga midagi nende vahepealset. Isapoolne vanaisa oli surnud enne, kui Kontrolörile oleksid jõudnud temast mingid mälestused jääda, kuid ta oli kuulnud kangelaslikke lugusid. See mees oli lapsena käinud naabruskonnas ukselt uksele pesupulki müümas, kahekümnendates eluaastates aga olnud poksija, mitte nii hea, et mingitele tiitlitele pretendeerida, kuid piisavalt hea, et olla kõvematele meestele tasu eest peksupoisiks. Hiljem oli ta olnud ehitustööline ja siis sõiduõpetaja, kuni südamerabandus ta juba kuuekümne viieselt ära viis. Pagaritöökojas töötanud vanaema suri aasta hiljem. Nende vanim poeg, Kontrolöri isa, oli üles kasvanud perekonnas, kuhu kuulusid peamiselt puusepad ja mehaanikud, ning kasutas päritud eeldusi abstraktsete skulptuuride loomiseks. Ta andis abstraktsioonidele inimliku mõõtme, värvides need üle erksate, maiade eelistatud värvidega, ning kinnitades nende külge kahhelkivide ja klaasi tükke – vähendades nii kuristikku professionaalse ja amatöörliku kunsti vahel. Niisugune oli tema elu ja Kontrolör ei näinud sellist aega, mil ta isa poleks olnud see ja ainult see inimene.

Lugu sellest, kuidas Kontrolöri isa ja ema armusid, oli ühtlasi õnnelik lugu sellest, kuidas isa oli ajutiselt tõusnud kallimate kunstigaleriide lemmikuks. Nad olid kohtunud isa töödele pühendatud vastuvõtul ja, nagu nad rääkisid, armusid teineteisesse kohe esimesest pilgust – hiljem oli Kontrolöril küll raske seda uskuda. Sel ajal oli ema elanud New Yorgis ja olnud kontoritööl, kuid teinud juba kiiret karjääri. Isa oli kolinud põhja, et temaga koos olla, siis nad said Kontrolöri ning juba aasta või kahe pärast määrati ema uuele kohale, kontoritöölt välitöödele, ja ühtlasi oli see lõpu algus; lugu, mis oli Kontrolörile lapsepõlves ankruks, osutus põgusaks hetkeks kurbuse maastiku taustal. Ei midagi erilist: selline masendavalt tuttavlik maal, mille võid leida mereäärsest antikvariaadist, kuid mida sa kunagi ei osta.

Vaikust katkestasid vaidlused – vaikust, mille tekitasid mitte ainult saladused, mida ema endaga kandis ja millest ta ei tohtinud lobiseda, vaid ka, nagu Kontrolör täiskasvanuna aru sai, tema sisemine reserveeritus, mis mingist ajast alates osutus ületamatuks. Ema eemalviibimine mõjus isale halvasti ning ajaks, mil Kontrolör sai kümneseks, oli sellest saanud nende vaidluste alltekst ja vahel ka otsene sisu: ema tapab ta kunsti ja see pole õiglane, kuigi kunstimaailm oli edasi liikunud, ning see, mida isa tegi, oli kallis, jätkamine nõudis patroone või grante.

Sellegipoolest istus isa oma uute kavandite ja plaanide nagu asitõendite keskel, kui ema oma välitööde vahel kodus käis. Kontrolör mäletas, et ema kannatas etteheited välja rahuliku ja jaheda, eemaloleva kaastundega. Ta oli vääramatu jõud, mis tuli nagu tuulepööris – hetk tagasi teda polnud ja siis juba oli –, kaasas viimasel hetkel kaugetest lennujaamadest ostetud kingitused ja süütuna kõlav vale oma käikudest, või siis mitte nii süütu lugu, mõistis Kontrolör aastaid hiljem, kui sama dilemma viivitusega temani jõudis. Mõnelt loolt võeti salastatus maha, ema võis neist nüüd rääkida, aga need olid temaga juhtunud nii ammu. Need lood ja eemalviibiv hoiak ärritasid isa, kaastunne ajas aga raevu. Ta ei näinud neis muud kui leebet üleolekut. Kuidas teha kindlaks, kas taevas sähvatav valgustriip on siiras?

Pärast lahutust läks Kontrolör koos isaga lõunasse elama – isa seadis end sisse naabruskonnas, kus ta tundis end mugavalt, sest seal elasid mõned ta sugulased ja seal tunnustati tema kunstnikupüüdlusi tema tühjast rahakotist hoolimata. Kontrolör mäletas seniajani kolimisjärgset jahmatust, mis tuli mõistmisest, kui palju müra, liikumist ja värve võib leida ühestainsast majast. Kuidas ta oli järsku osa suuremast perekonnast.

Neil kuumadel suvedel väikeses linnas Lõunaringkonnast mitte eriti kaugel, kaaslasteks roostetanud jalgratas ja mõned ustavad sõbrad, mõtles kolmeteistkümnene Kontrolör alatasa oma emale, kes oli kusagil kauges linnas või riigis välitöödel: kauge valgustriip, mis vahel laskus öötaevast alla ja kehastus nende lävel inimolevuseks. Täpselt nii nagu siis, kui nad veel perena koos olid.

Ühel päeval, uskus ta, võtab ema ta kaasa ning temastki saab valgustriip oma saladustega, millest keegi teine kunagi teada ei saa.

* * *

Mõned ala X kohta käivad kuulujutud olid üsna üksikasjalikud ja paistsid oma keerukuses Kontrolörile nagu kõige tapvamate ja samas kõige suuremate meduuside parved akvaariumis. Kui jälgida nende voogamist, tundusid nad sügavsinise vee taustal ühtaegu reaalsed ja ebareaalsed. Võõrlaste sissetungi paik. Valitsuse salajased eksperimendid. Kuidas sai selline organism üldse olemas olla? Lihtsamad, mis kordasid ametlikku seletust – variandid inimeste korraldatud keskkonnakatastroofi piirkonnast –, olid seevastu nii levinud, et neid peaaegu ei märgatudki enam, need ei tekitanud uudishimu. Nagu laste loomaaia asukad, valmis pihust sööma.

Tõde oli aga üsna lihtne: umbes kolmkümmend kaks aastat tagasi oli lõunas, eraldatud rannikualal, mida mõned nimetasid „unustatud rannikuks”, toimunud Sündmus, mis hakkas maastikku ümber kujundama, ja samal ajal tekkis ka nähtamatu piir või sein. Ettekannete kohaselt oli kõigepealt tekkinud midagi viirastuslikku, „läbitav eelpiiriline ilming”: mingist tundmatust epitsentrist oli hakanud kiiresti igas suunas levima uduna kerge, peaaegu nähtamatu, ainult kergelt virvendav ollus, mis siis järsku peatus läbimatu piirina oma praeguses kohas.

Seejärel oli loodud Lõunaringkond ja püütud toimunut uurida, üsna edutult ja paljude ekspeditsiooniliikmete elu hinnaga – piiris oli üksainus läbipääsupunkt, mille kaudu ekspeditsioone sai saata. Need inimelud olid siiski pisiasi võrreldes võimalusega, et üle piiri, mida teadlased seniajani uurisid ja mõista püüdsid, pääseb liikvele mingi reostus. Jäi mõistatuseks, miks alalt X tagasi toodud varustus osutus kasutamiskõlbmatuks ja mõned asjad lagunesid uskumatult kiiresti. Ning see, et mõned ekspeditsioonid tulid ettearvamatul moel tagasi vähimategi kahjustusteta, näis lausa narritamisena, igatahes oli see täiesti seletamatu.

„See algas varem kui piiri tekkimine,” ütles asedirektor talle eine järel tema uues – vanas – kabinetis. Grace oli nüüd läbinisti asjalik ja Kontrolör otsustas tema sõnu tõena võtta, unustada veel mõneks ajaks oma viha, mida oli tekitanud see, et asedirektor antropoloogi ja maamõõtja ennetava löögina minema saatis.

Grace rullis lauanurgale lahti ala X kaardi: rannajoon, majakas, baaslaager, teerajad, järved ja jõed, mitme kilomeetri kaugusel põhjas saar, mis märkis kaugeimat punkti … Aga mille? Sissetungi? Vallutusretke? Saastatuse? Milline sõna sobis? Kõige hullem asi kaardil oli must punkt, mille juurde direktor oli käsitsi kirjutanud „tunnel”, kuid mida enamasti tunti „topograafilise anomaaliana”. Hullem seepärast, et mõne eluga tagasi pääsenud ekspeditsiooni liikmed polnud seda kohanud, kuigi olid kaardistanud sama piirkonda.

Grace pillas kaustad kaardi peale. Kontrolöri üllatas ikka veel – nostalgiaga, mis sai tema põlvkonnale harva osaks –, kui anakronistlik oli asjaajamine paberil. Ent eelmist direktorit oli nakatanud mure moodsa tehnoloogia piiri taha saatmise pärast. Ta oli keelanud mõningad sidepidamisvahendid, oli nõudnud, et kõik e-kirjad välja prinditaks ning elektroonilised originaalid regulaarselt arhiveeritaks ja kustutataks, oli Interneti ja teiste elektrooniliste sidevahendite kasutamisel sisse seadnud seletamatud ja segadusse ajavad eeskirjad. Kas tema teeb sellele lõpu? Ta ei teadnud veel, see ebapraktilisena näiv käitumine oli kuidagi sümpaatne. Ta ise kasutas Internetti ainult teabe hankimiseks ja administreerimiseks. Ta uskus, et nüüdisaeg oli toonud salamisi kaasa inimeste teadvuse killustumise.

„See algas varem …”

„Kui palju varem?”

„Andmed näitavad, et rannikul võis olla veidrat … tegevust vähemalt sajandi jooksul enne piiri tekkimist.” Enne ala X moodustumist. „Ürgne kõnnumaa.” Ta polnud kunagi varem kuulnud ühe päeva jooksul nii palju kordi sõna „ürgne”.

Ta mõtles hajameelselt, kuidas nemad seda nimetasid – kes või mis olid loonud selle ürgse mulli, mis oli tapnud nii palju inimesi.

Võib-olla nimetasid nad seda puhkekoduks. Võib-olla nad nimetasid seda sillapeaks. Võib-olla olid „nemad” nii mõistetamatud, et ta ei saaks iial aru, kuidas või miks nad seda nimetasid. Ta oli küsinud Häälelt, kas ta vajab ligipääsu teiste suurte arusaamatuks jäänud juhtumite failidele ning Hääle „Ei!” oli kõlanud nagu graniitkalju, mille taga on vaid rahutu sinine taevas.

Dokumentide lühikokkuvõtetes oli Kontrolör juba näinud vähemalt osa sellest ringi ujuvast pudist, mis ähvardas ta lauale kuhjuda. Ta teadis, et üsna suur osa teabest, mis teda beežidest kaustadest piilus, pärines majaka päevikutest ja politsei ettekannetest – ja selles leiduv seletamatu tuli servadest välja meelitada, valguse kätte suruda, just nagu viimane hambapasta kraanikausi servale unustatud, kuivanud ja rulli keeratud tuubist. Need „veidrad asjad”, millele vihjasid karmi eluga harjunud habemikud kalurid vanades õudusfilmides, ise vaevatud silmadega halastamatut merd põrnitsedes. Seletamatud kadumised. Tuled öös. Lood veidratest lastipäästjatest ja valemajakatest ning sajad legendid, mis kasvavad üksildasel rannikul ja kõrvalise majaka juures.

Oli tegutsenud isegi mitteametlik rühmitus – Spiritismi ja Teaduse Brigaad –, mille eesmärgiks oli rakendada „empiirilist reaalsust paranormaalsetele nähtustele”. SjT Brigaadi liikmed olid kirjutanud ning oma kulul avaldanud mitmeid raamatuid, mis nüüd kohalike äride lettidel tolmusid. Tegelikult oli just SjTB tulnud välja nimega „ala X”, kuulutades ranniku „erilist huvi pakkuvaks” ja kutsudes seda „aktiivseks alaks X” – nimi oli silmapaistval kohal nende pentsikutel, teadusest inspireeritud tarokaartidel. Lõunaringkond oli SjTB varakult maha kandnud, kinnitades, et ala X tekkimisega seoses pole tegemist „ei katalüsaatori, osalise ega initsiaatoriga”, kõigest kamba õnnetute „amatööridega”, kes sattusid millegi otsa, mida nende kujutlusvõime ei suutnud hoomata. Ainult et peaaegu kõik Kontrolöri kohatud tegusad terroristid olid „amatöörid”.

„Me elame universumis, mida valitseb juhus,” oli isa kord öelnud, „aga kõik need jutulinnud tahavad põhjuslikkust.” Antud kontekstis tähendas jutulind eelkõige ema, aga väitel oli laiem tähendus.

Niisiis, kas kõik või mingi osa sellest oli juhuslik kokkusattumus – või osa mingist tohutust, ala X tekkimisele eelnenud vandenõust? Vastust otsides võis andmetes sumbata aastate kaupa – ja Kontrolörile paistis, et just seda oligi eelmine direktor teinud.

„Ja te arvate, et need on usaldusväärsed tõendid?” Kontrolör ei teadnud ikka veel, kui sügavale selle jama sisse oli asedirektor vajunud. Liiga sügavale, kui arvestada tema loomuomast vaenulikkust, ja Kontrolöril polnud kavatsust teda sealt välja tõmmata.

„Mitte kõik,” möönis Grace ning korraks kustutas põgus naeratus tema tavalise kulmukortsutuse. „Aga kui jälgida sündmusi, mis pärast piiri tekkimist päris kindlasti aset leidsid, siis hakkavad silma seaduspärasused.”

Kontrolör uskus teda. Oleks uskunud ka siis, kui Grace oleks öelnud, et vastavad nägemused ilmuvad palavatel suvepäevadel tema maasikajäätise keerdudes – või siis tema teises lemmikus, rummist, dieetkoolast ja laimist kokteili sees pragunevates jääkuubikutes (tema isiklik toimik oli täis hulluks ajavaid tähtsusetuid üksikasju). See käis analüütiku tööga kokku. Aga millised seaduspärasused olid asustanud eelmise direktori teadvuse? Ja kui paljud neist olid imbunud asedirektorisse? Mingil moel Kontrolör lausa lootis, et direktor oli endast meelega segaduse maha jätnud, selleks et varjata mingit mõistusepärasemat protsessi.

„Aga mille poolest erinevad need lood neist, mis pärinevad mõnest teisest jumalast unustatud rannikulõigust?” Kokku oli selliseid kohti riigis kümneid ja kümneid. Kinnisvaramaaklerite õudusunenäod, väga vähe taristut ja pikaajaline usaldamatus valitsuse suhtes.

Asedirektor vaatas teda sellise pilguga, et tal tekkis ebamugav tunne, nagu oleks ta jälle keskkoolis ja sõnakuulmatuse pärast direktori juurde saadetud.

„Ma tean, mida te mõtlete,” ütles Grace. „Kas meie andmed pole meid liialt mõjutanud? Vastus on: Jah, muidugi. Aja jooksul see lihtsalt juhtub. Aga kui dokumentides on midagi kasulikku, siis teie võite seda märgata, sest teil on värsked silmad. Seega, kui te tahate, siis ma võin kõik selle arhiivi saata. Või siis me võime teid kasutada nii, nagu meil oleks vaja teid kasutada: mitte seepärast, et te teate midagi, vaid seepärast, et te teate nii vähe.”

Kontrolöris tõstis pead trotslik uhkus, millest polnud küll mingit kasu, sest põhjuseks oli tema ema, kes näis kõike teadvat.

„Ma ei mõelnud, et ma …”

Õnneks Grace katkestas teda. Paraku oli asedirektori toonis põlgus. „Me oleme olnud siin pikka aega … Kontrolör. Väga pikka aega. Elanud koos sellega. Suutmata eriti midagi ära teha.” Nüüd oli ta hääles üllatavalt palju valu. „Teie ei lähe õhtul koju, see kõhus ja luudes. Mõne nädala pärast, kui te olete kõike näinud, olete ka teie sellega juba pikka aega elanud. Siis te olete nagu meie – ja rohkemgi veel, sest asjad lähevad hullemaks. Ikka vähem päevikuid jõuab tagasi – ja ikka rohkem otsekui ajupesust tulnud zombisid. Ning ühelgi ülemusel pole meie jaoks aega.”

Hiljem mõistis Kontrolör, et see oleks olnud hetk, mil Keskuse korraldatud veidruste ja ebaõigluse pärast kaasa tunda, ent siis ta lihtsalt istus ja põrnitses asedirektorile otsa. Tolle fatalism oli tema meelest takistuseks, eriti läbiimbunult – nagu talle algul ekslikult oli tundunud – sünge rahuloluga. Sellist klaustrofoobiat ei vajanud keegi, see ei aidanud kedagi. Liiatigi oli see oma arengus ebatäpne.

Ettekannete kohaselt oli juba esimene ekspeditsioon kogenud nii kujuteldamatuid õudusi, et järgmise saatmine oli üldse ime. Ent neil polnud valikut, nad mõistsid, et neil on „pikk tee minna” – protokollide järgi ta teadis, et eelmine direktor oli meelsasti just seda väljendit kasutanud. Nad polnud järgmistele ekspeditsioonidele esimese tõelisest saatusest rääkinudki, olid tekitanud väljamõeldise puutumatu kõnnumaa nägemisest ning siis lisanud sellele uusi ja uusi valesid. Tõenäoliselt oli seda tehtud ühtviisi nii Lõunaringkonna enda trauma leevendamiseks kui ka järgmiste ekspeditsioonide moraali tõstmiseks.

„Kolmekümne minuti pärast on teil ette nähtud ringkäik teadusosakonnas,” ütles asedirektor püsti tõustes ja tema kohal kõrgudes, käed tema lauale toetatud. „Ma arvan, et lasen teil endal õige koha üles leida.” See jättis talle just parasjagu aega, et kiiruga kabinetist jälgimisseadmeid otsida.

„Tänan,” ütles ta. „Võite minna.”

Asedirektor läks.

Aga see ei aidanud. Enne siia saabumist oli Kontrolör ette kujutanud, kuidas ta lendab vabalt Lõunaringkonna kohal ja sööstab siis alla mõnele eemal asuvale istekohale, et asju korraldada. Nii see ei läinud. Ta tiivad põlesid juba ja ta tundis end pigem mingi porri kinni jäänud raskekaalulise, oigava elukana.

* * *

Eelmise direktori kabinetiga lähemalt tutvudes ei avastanud Kontrolöri kogenud silm selles midagi uut ega erilist. Ainult tema lõpuks paika saanud arvuti nägi kõige varasema kõrval välja peaaegu ulmelisena.

Uks oli pika neljakandilise ruumi teises otsas vasakul pool, nii et mahagonipuust lauani jõudmiseks tuli kogu see pikkus maha käia. Keegi poleks saanud direktorile märkamatult läheneda ega üle tema õla lugeda. Kõik seinad olid kaetud raamaturiiulite või kaustakappidega, mõnes kohas moodustasid paberivirnad ja raamatud selle esimese kihi ette veel teisegi. Kõige ülemisel tasemel, aga mõnes kohas ka tobedalt paberivirnadele toetatult olid teadetetahvlid käristatud paberitükkide ja sirgeldatud diagrammidega. Kontrolörile tundus, nagu oleks ta sattunud kellegi korratusse teadvusse. Lauast vasakul pool avastas ta kuivatatud taimelehtede kogu. Riiulitel oli tolmuseid, kõdunevaid käbisoomuseid. Õhus oli kergelt kopitanud lõhn, aga tal ei õnnestunud leida selle päritolu.

Sissekäigu vastas oli raamaturiiulite vahel veel üks uks, aga selle ette oli kuhjatud toimikuvirnu ja pappkaste ning talle oli öeldud, et ukse taga on sein – kohmaka ümberehituse tulemus. Laua vastasseinal, ligi kaheksa meetri kaugusel oli seinal tehtud ruumi kahe pildirea jaoks, kõik need olid odavates, majapidamistarvete poest ostetud raamides. Alumisest vasakpoolsest alustades: majakat kujutav 1880. aastatest pärit gravüür; mustvalge foto kahest mehest ja tüdrukust majaka taustal; piklik, kuidagi amatöörlik akvarell, mis kujutas laiuvat pilliroovälja ning paari üksikut, tumedate puudega saart selle taga; värvifoto majaka ülaosast kogu selle hiilguses. Ei ühtegi isiklikku vihjet, ei ühtegi pilti direktorist koos indiaanlannast ema või valge isaga – või üldse kellegagi, kes võis talle tema elus tähtis olla.

Kõigist andmetest, millega Kontrolöril tuli lähipäevadel tutvuda, ootas ta kõige vähem neid, mida ta võis leida nüüd tema omaks saanud kabinetist; ta mõtles, et võib jätta selle viimaseks. Iga asi selles kabinetis näis vihjavat, et direktor oli metsistunud. Üks laualaegastest oli lukus ning võtit ta ei leidnud. Kuid ta märkas, et lukustatud laegas oli kuidagi mullane, nii võis arvata, et midagi oli seal kõdunenud juba pikka aega. Kusjuures hoopis eraldiseisev mõistatus oli see, miks mingi sodi oli laua külgi mööda maha voolanud.

Vanaisa, kasutute nõuannetega alati abivalmis spioon, tavatses mõtlikult öelda, olgu siis nõusid pestes või kalapüügiretkeks valmistudes: „Ära jäta kunagi ühtegi sammu vahele. Jätad sammu vahele, siis leiad viis uut ees ootamast.”

Jälgimisseadmete ehk lutikate otsimine osutus arvatust aeganõudvamaks, ta helistas sisetelefonil teadusosakonda, andmaks teada, et jääb hiljaks. Telefonist kostis ainult mühatus ja ühendus katkes, nii et ta ei osanud öelda, kes oli teisel pool olnud. Inimene? Väljaõpetatud siga?

Lõpuks, pärast põrgulikku otsimist, leidis Kontrolör oma üllatuseks kabinetist kakskümmend kaks lutikat. Ta ei uskunud, et eriti paljud neist oleksid olnud sisse lülitatud – või kui olidki, siis et keegi oleks vaadanud või kuulanud, mida need edasi andsid. Tõsiasi oli aga see, et direktori kabinet oli kujutanud endast lutikate muuseumi – erinevad tüübid erinevatest ajastutest, järjest väiksemad ja raskemad avastada. Vanemad mudelid näisid moodsate õhkõrnade nõelapeade kõrval luksuvate metallist tursetena.

Iga järgmise lutika leidmine lisas reipust ja teotahet. Lutikate olemasolu tundus kuidagi loogilisena, mida Lõunaringkonnas ei saanud öelda kõigi asjade kohta. Ta oli teenistuses saanud kõigesööja ettevalmistuse ning vähemalt kuus tema ülesannetest olid olnud seotud inimestele või kohtadesse jälgimisseadmete paigutamisega. Inimeste järele nuhkimine ei tekitanud temas elevust nagu mõnes teises – või kui alguses oligi põnev, hääbus see tunne, kui ta oma subjekte paremini tundma õppis, asendudes kaitsva hoiakuga nende suhtes. Aga seadmed ise võlusid teda.

Kui Kontrolör otsustas oma otsingud lõpetatuks lugeda, lõbustas ta end sellega, et seadis lutikad kulunud lauapaberile oletatavas kronoloogilises järjekorras ritta. Mõned läikisid hõbedaselt. Mõned olid mustad ja neelasid valgust. Mõnedel olid küljes juhtmed nagu nabanöörid. Üks eksemplar – maskeeritud väikeseks, kleepuvaks, roheliseks kuivatuspaberikuuliks või värviliseks kärjetükiks – pani ta mõtlema, et mõned võisid olla ka välismaise päritoluga: sissetungijad, keda meelitas kohale uudishimu alaks X nimetatud musta kasti vastu. Oli siiski selge, et eelmine direktor oli lutikate olemasolust teadlik, kuid ei hoolinud sellest. Või siis pidas ta turvalisemaks neid mitte torkida. Võimalik, et mõned neist oli ta ise paika pannud. Kontrolör kaalus, kas see oli seotud tema usaldamatusega moodsa tehnika suhtes.

Mis aga puutus enda omade ülespanekusse, siis sellega pidi ta ootama, praegu polnud selleks aega. Polnud aega ka kasutada leitud lutikaid eesmärgil, mis oli talle äsja pähe tulnud. Kontrolör pühkis nad kõik laualaekasse ja läks oma teadusosakonna giidi otsima.

* * *

Parkimisplatsi poolt vaadates olid laborid maetud U parempoolse külje keldrisse. Teises küljes oli sel kohal kinni pitseeritud ala, mida kasutati ekspeditsioonide ettevalmistamiseks ning kuhu praegu oli majutatud bioloog. Kontrolörile oli saatjaks määratud üks teadusosakonna universaalidest. Mis tähendas, et hoolimata staažist – Whitby Allen oli agentuuris töötanud kauem kui keegi teine – pidi ta sageli, seda küll tööjõu puudumise tõttu, ohverdama aega oma tööst „biosfääridele spetsialiseerunud laia profiiliga ja kompleksse lähenemisviisiga loodusteadlasena”, et toksida sisse kellegi teise aruandeid ning täita kellegi teise ajutisi ülesandeid. Whitby allus teadusosakonna juhatajale, ent ka asedirektorile. Ta oli intellektuaalse aristokraatia järeltulija, tema esivanemate seas oli palju professoreid, nii mehi kui naisi, kes olid pidanud ametit mitmesugustes pseudokorintose sammastega kaunistatud eraülikoolides. Perekonna jaoks oli ta ehk isegi lindpriiks muutunud – läbikukkunud kunstiüliõpilane, kes läks rändama ja omandas alles hiljem korraliku teaduskraadi.

Whitby kandis sinist jakki, valget särki ja veinpunast kikilipsu, mis imelikul kombel ei mõjunud üldse pealetükkivana. Ta nägi oma east noorem välja, millele aitasid kaasa igipruunid juuksed ja pingul näonahk, mis lasi üle viiekümnesel eemalt paista noorusliku kolmekümne kahesena. Kontrolör oli märganud teda eine ajal kohvikus, kus ta oli kaksteist ühedollarist rahatähte silmanähtava põhjuseta lehvikuna enda kõrvale laotanud. Luges ta neid üle? Tegi kunsti? Kavandas monetaarset biosfääri?

Whitbyl oli ebalev naer, halb hingeõhk ja ka ta hambad vajasid ilmselgelt ravi. Lähemalt vaadates paistis, nagu poleks Whitby juba aastaid maganud: enneaegselt krimpsu tõmbunud nooruk, kogu vedelik näost kadunud, nii et vesised sinised silmad tundusid pea jaoks liiga suurtena. Selle kõige juures – ja hoolimata veidrast suhtumisest rahasse – paistis Whitby piisavalt asjatundlikuna, ning kuigi ta oleks kahtlemata olnud võimeline lobisema, puudus tal sellekohane kalduvus. See oli Kontrolörile küllaldane põhjus, et läbi kohviku minnes Whitby küsitlemisega algust teha.

„Kas te tundsite kaheteistkümnenda ekspeditsiooni liikmeid, enne kui nad teele läksid?”

„Ma ei ütleks, et „tundsin”,” vastas Whitby küsimusele, mis oli talle selgesti ebamugav.

„Aga te nägite neid siin ringi liikumas.”

„Jah.”

„Ka bioloogi?”

„Jah, ma nägin teda.”

Nad jätsid maha kohviku ja selle kõrge lae ning astusid päevavalguslampidest valgustatud koridori. Eemalt mingist tööruumist kostis popmuusika kriuksuvat sirinat.

„Mida te temast arvasite? Milline mulje teile jäi?”

Whitby keskendus kõvasti, nägu pingutusest karm. „Ta oli eemalolev. Tõsine, sir. Ta tegi rohkem tööd kui kõik teised. Aga ta ei paistnud seejuures töötavat, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.”

„Ei, ma ei mõista, mida te öelda tahate, Whitby.”

„Noh, see polnud tema jaoks tähtis. Töö polnud tähtis. Ta vaatas sellest mööda. Ta nägi midagi muud.” Kontrolörile tundus, et Whitby oli bioloogi päris hoolikalt jälginud.

„Ja eelmine direktor? Kas te nägite eelmist direktorit bioloogiga suhtlemas?”

„Paar, võib-olla kolm korda.”

„Said nad omavahel läbi?” Kontrolör ei teadnud, miks ta seda küsis, aga õngitsemine oli õngitsemine. Vahel tuli õng algatuseks suvalises kohas sisse visata.

„Ei, sir. Aga, sir, keegi neist ei saanud kellegi teisega läbi.” Whitby ütles seda sosinal, nagu kartes, et keegi võib pealt kuulata. Lisas siis nagu kaitseks: „Mitte keegi peale direktori ei tahtnud bioloogi kaheteistkümnendale ekspeditsioonile.”

„Mitte keegi?” küsis Kontrolör kavalalt.

„Suurem osa inimestest.”

„Sealhulgas ka asedirektor?”

Whitby heitis talle mureliku pilgu. Aga vaikus oli piisav vastus.

Direktor oli pesitsenud Lõunaringkonnas pikka aega. Direktorist oli jäänud pikk vari. Isegi kui ta oli läinud, oli tal veel mingi mõju. Whitbyle ehk mitte eriti, seda mitte. Ent Kontrolör tajus seda siiski. Ta oli juba tabanud end veidralt mõttelt: et direktor vaatab teda asedirektori silmade kaudu.

* * *

Liftid ei töötanud ega pidanudki tööle hakkama, enne kui asjatundja sõjaväebaasist neid mõne päeva pärast parandama tuleb, seega läksid nad trepist. Trepini jõudmiseks tuli läbida U kumerus ja siseneda külguksest umbes viieteistkümne meetri pikkusse koridori, mille põrandat kaunistas sama kulunud roheline vaip, mis vähendas ka kogu ülejäänud hoone väärtust kinnisvaraturul. Astmed ootasid koridori otsas, laia kahe poolega ukse taga, mis oleks paremini sobinud tapamajja või kiirabihaiglasse. Enda jaoks tavatul kombel tundis Whitby vajadust söösta läbi nende kahe poolega uste, nagu oleksid nad lavale tormavad rokitähed – ehk siis tahtis ta hoiatada kedagi või midagi seal teisel pool –, ning jäi siis ust lahti hoides ujedalt seisma, samas kui Kontrolör mõtlikult esimest trepiastet vaatas.

„See on siitkaudu,” ütles Whitby.

„Ma tean,” ütles Kontrolör.

Uste taga olid nad järsku nagu omamoodi vabas langemises, rohelist vaipa enam polnud, jäi vaid betoonist kaldtee lühikese trepimademeni, mille lõpus oli trepp – see aga sukeldus varjudesse, mille tekitasid tuhmvalged halogeenlambid ja mida katkestasid vilkuvad punased avariilambid. Hämaruses ja kõrge lae all meenutas see kõik pigem inimkätega valmistatud koobast või laohoonet kui teed keldrisse. Trepikäsipuu roosteplekid läikisid napis valguses. Kui nad hakkasid alla minema, meenutas õhu jahedus talle keskkooliaegset ekskursiooni loodusloomuuseumi, kus kunstlike koobaste süsteem kujutas erinevaid ajastuid ning kõrgpunktiks olid kahe täiesti ebaloogilise eluka kujud: ründav eelajalooline hiigellaiskloom ja hiigelvööloom, tohutud loomad, kes olid evolutsiooni teekonnal valele poole pööranud.

„Kui palju inimesi teadusosakonnas on?” küsis ta, kui oli veidi kohaneda jõudnud.

„Kakskümmend viis,” ütles Whitby. Õige vastus oli üheksateist.

„Kui palju teil viie aasta eest oli?”

„Umbes sama palju, võib-olla mõni rohkem.” Õige vastus oli kolmkümmend viis.

„Kuidas kaadri voolavusega on?”

Whitby kehitas õlgu. „Meil on mõned veteranid, kes ei lähe siit kuhugi. Aga tuleb ka palju uusi inimesi oma mõtetega, kuid tegelikult ei muuda nad midagi.” Hääletoon vihjas sellele, et nad kas lahkusid kiiresti või harjusid … aga millega nad harjusid?

Kontrolör lasi vaikusel venida, nii et ainsaks heliks jäid nende sammud. Nagu ta oligi arvanud, ei meeldinud Whitbyle vaikus. Hetke pärast ütles Whitby: „Vabandust, vabandust. Ma ei mõelnud sellega midagi. Lihtsalt vahel on see masendav, kui uued inimesed tulevad ja tahavad asju muuta, tundmata … meie olukorda. Tekib tunne, et nad võiksid enne ikka juhendi läbi lugeda … kui meil oleks mingi juhend, tähendab.”

Kontrolör mõtiskles selle üle ja ainult häälitses ebamääraselt vastuseks. Talle tundus, nagu oleks ta sattunud keset vaidlust, mida Whitby pidas teiste inimestega. Kas mingil ajal oli Whitby olnud see uus hääl? Kas tema oli nüüd uus Whitby, keda rakendati kogu Lõunaringkonnale, mitte ainult teadusosakonnale?

Whitby näis endisest kahvatumana, peaaegu haiglasena. Ta vaatas mitte eriti kaugele otse ette, jalad aga laksusid loiult astmetel. Iga sammuga paistis ta ikka murelikumaks muutuvat. Ta ei kasutanud enam aupaklikku pöördumist sir.

Kontrolöri haaras mingi haletsus või kaastunne; ta ei teadnud, kumb see oli. Võib-olla teema muutmine aitaks Whitbyt.

„Millal te viimati alalt X uusi proove saite?”

„Umbes viie või kuue aasta eest.” Whitby see vastus kõlas enesekindlamalt, ehk isegi jõulisemalt, ning tal oli õigus. Sellest, mil Lõunaringkonda jõudis alalt X midagi uut, oli möödas kuus aastat. Lisaks üheteistkümnenda ekspeditsiooni igaveseks muudetud liikmetele. Arstid ja teadlased olid neid ja nende riideid põhjalikult uurinud, kuid … mitte midagi leidnud. Ei midagi erilist. Ainult üks kõrvalekalle: vähk.

Välisvalgus keldrisse ei jõudnud, teadusosakond tootis seda ise: neil oli oma generaator, filtrite süsteem ja toiduvaru. Kahtlemata jäänukid mingist ammuaegsest käsust, mille lühikokkuvõte oli „kui midagi juhtub, siis päästke teadlased”. Kontrolöril oli raske ette kujutada neid esimesi päevi, mil kinniste uste taha kogunenud valitsus oli paanikas ning Lõunaringkonnas töötavad inimesed uskusid, et see, mis oli tunginud maailma sel unustatud rannikul, võib varsti pöörata oma tähelepanu sisemaale. Aga sissetungi polnud toimunud ja Kontrolör mõtles, kas midagi nende ootuste nurjumises oli käivitanud Lõunaringkonna allakäigu.

„Kas teile meeldib siin töötada, Whitby?”

„Meeldib? Jah. Ma pean tunnistama, et see on sageli põnev ja paneb meid kahtlemata proovile.” Whitby higistas nüüd, ta laubale ilmusid piisad.

See võis ju tõesti põnev olla, kuid aruannete kohaselt oli Whitby umbes kolme aasta eest kramplikult avaldusi saatnud, et teda mujale üle viidaks – nagu katkendlikud hädasignaalid olid need tulnud iga kuu, siis kahe kuu tagant, kuni lõpuks vaibusid nagu elektrokardiogrammi sirgeks vajuv laine. Kontrolöri meelest oli selline initsiatiiv kiiduväärt – kuigi mitte ehk korduste rohkuses peituv meeleheide. Whitby ei tahtnud jääda kolkasse ning niisama järjekindlalt polnud direktor või keegi teine tahtnud tema lahkumist lubada.

Võib-olla oli asi tema mitmekülgsuses, võimes erinevaid ülesandeid täita, sest Kontrolörile oli selge, et nagu kõiki teisi Lõunaringkonna allüksusi, oli ka teadusosakonda „varuosadena kasutatud”, nagu ema oleks selle kohta öelnud, nii terrorismivastase võitluse kui Keskuse poolt. Aruanded näitasid, et kunagi oli siin töötanud sada viisteist teadlast peaaegu kolmekümnelt erialalt ja moodustanud mitmeid töörühmi. Nüüd oli kogu selles kummituslikus majas kokku kuuskümmend viis inimest. Kontrolör teadis, et oli olnud juttu ka ümberkolimisest, kuid kuna hoone oli piirile nii lähedal, poleks seda saanud ka millekski muuks kasutada.

Just siis tundis ta jälle selle odava puhastusaine roiskumislõhna, just nagu oleks koristajal piiramatu ligipääs kõigile ruumidele.

„Kas see puhastamise lõhn pole pisut tugev?”

„Lõhn?” Whitby keerutas pead, ta silmad paistsid nende ümber tekkinud rõngaste tõttu tohutult suurtena.

„See roiskuva mee lõhn.”

„Ma ei tunne mingit lõhna.”

Kontrolör kortsutas kulmu, seda eelkõige Whitby käreda vastuse peale. Noh, muidugi. Nad olid sellega harjunud. Pisiasi küll, aga ta jättis meelde, et puhastusvahendid tuleb vahetada millegi orgaanilisema vastu.

Pööranud ümber nurga, mis näis ülemäära järsuna, jõudsid nad teadusosakonna avarasse eeskotta; Kontrolöri üllatas, et lagi näis siin olevat veel kõrgemal kui mujal. Neid tervitas kõrge metallist sein, milles oli väike uks keerulise turvasüsteemiga, mis vilkus punaselt.

Ainult et uks oli lahti.

„Kas see uks on alati lahti, Whitby?” küsis ta.

Whitby näis uskuvat, et huupi pakkumine võib olla ohtlik, ning kõhkles, enne kui ütles: „See oli varem tööruumide taha jääv osa – uks pandi siia alles aasta või paari eest.”

Mis pani Kontrolöri mõtlema, milleks seda ruumi siis enne oli kasutatud. Tantsusaalina? Pulmade ja usupühade tähistamiseks? Improviseeritud sõjakohtu istungiteks?

Nad mõlemad pidid uksest sisenemiseks kummardama ja siis ootasid neid ees kaks kosmoseprogrammi tasemel lüüsi, kahtlemata saastuse eest kaitsmiseks. Keegi oli konsoolilt valinud koodi, mis lüüside uksed lahti jättis; lüüsides põles helevalge valgus, mis mingil põhjusel ei paistnud lahti jäetud turvaukse taha.

Mõlemas lüüsikambris rippusid õla kõrgusel ridamisi lotendavad mustad pikad kindad – väga mahajäetult, mõtles Kontrolör. Tundus, et on möödunud väga palju aega sellest, mil keegi need kindad käsi sisse pistes elustas. See oli omamoodi mausoleum, kuhu olid maetud uudishimu ja töökus.

„Milleks need on, Whitby? Külaliste hirmutamiseks?”

„Oh, me pole neid ammust aega kasutanud. Ma ei tea, miks need siia on jäetud.”

Asjad ei läinud pärast seda oluliselt paremaks.