Читать книгу Palved röövitud tüdrukute eest - Jennifer Clement - Страница 1

Nüüd teeme sind inetuks, ütles mu ema. Ta vilistas. Ta suu oli mulle nii lähedal, et ta vilesüljepritsmed maandusid mu kaelale. Tundsin õlle lõhna. Jälgisin peeglist, kuidas ta hõõrus söetükki mööda mu nägu. Närune on see elu, sosistas ta.

Selline on mu esimene mälestus. Ta tõstis vana pragunenud peegli mu näo ette. Olin siis vist umbes viieaastane. Pragu justkui murdis mu näo pooleks. Mehhikos on kõige parem olla inetu tüdruk.

Mu nimi on Ladydi García Martínez ja mul on pruun nahk, pruunid silmad ja pruunid kräsus juuksed, ja ma näen välja nagu iga teine mu tuttav. Lapsena riietas ema mind poisiks ja kutsus Boyks.

Ütlesin kõigile, et sündis poiss, ütles ta.

Tüdrukuna oleks mind ära röövitud. Tarvitses narkokaupmeestel vaid kuulda, et kuskil on mõni kena tüdruk, kui juba nad ilmusidki mustades Cadillac Escalade’ides õuele ja viisid tüdruku minema.

Vaatasin televiisorist, kuidas tüdrukud tegid end ilusaks, kammisid juukseid ja punusid neisse roosasid lipse või värvisid end, aga minu kodus ei juhtunud seda kunagi.

Ehk peaksin su hambad sisse lööma, ütles ema.

Suuremaks kasvades nühkisin valget hambavaapa kollase või musta markeriga, et jääks mulje, et mu hambad on lagunenud.

Ei ole midagi jälgimat kui räpane suu, ütles ema.

Aukude kaevamise mõttele tuli Paula ema. Ta elas meist üle tee ning tal oli oma väike maja ja papaiapuude salu.

Minu ema ütles, et Guerrero osariik on muutumas jäneseurgude võrgustikuks, kus noored tüdrukud peavad ennast aina peitma.

Niipea kui keegi kuulis maasturit lähenemas või nägi kauguses musta täppi või kahte või kolme musta täppi, jooksid kõik tüdrukud aukudesse.

Nii oli see Guerrero osariigis. Kuumal maal täis kummipuid, madusid, iguaane ja skorpione, heledaid läbipaistvaid skorpione, keda oli raske näha ja kes on surmavad. Guerreros oli rohkem ämblikke kui kusagil mujal maailmas, olime veendunud, ja sipelgaid. Punaseid sipelgaid, kelle tõttu me käsivarred paistetasid jalapaksuseks.

Siin oleme uhkusega kõige vihasemad ja õelamad inimesed maailmas, ütles ema.

Kui ma sündisin, kuulutas ema naabritele ja tururahvale, et ta sai poisi.

Jumalale tänu, sündis poiss, teatas ta.

Jah, tänu jumalale ja Neitsi Maarjale, vastasid kõik, kuigi uskuma ei jäänud seda keegi. Meie mäe peal sündisid ainult poisid ja mõned neist muutusid umbes üheteistkümneaastaselt tüdrukuteks. Siis pidid need poisid muutuma inetuteks tüdrukuteks, kel tuli maasse kaevatud aukudesse aeg-ajalt peitu pugeda.

Olime nagu jänesed, kes jooksid peitu, kui põllule ilmus näljane hulkuv koer; koer, kes ei suuda suud kinni panna ja kelle keel juba limpsabki jäneste kasukat. Jänes põrutab tagakäpaga vastu maad ning see ohusignaal kajab läbi pinnase ja hoiatab teisi jäneseid urgudes. Meie kandis ei tulnud hoiatamine kõne alla, kuna elasime hajutatult ja üksteisest liiga kaugel. Küll aga olime pidevalt valvel ja üritasime tabada väga kaugeid helisid. Mu ema kummardus, kõrv vastu maad, pani silmad kinni ja kuulatas keskendunult, kas ei kostu mootori häält või lindude ja väikeloomade häirekisa, mis annaks märku auto lähenemisest.

Tagasi ei olnud keegi kunagi tulnud. Mitte ükski röövitud tüdrukutest ei tulnud enam tagasi ega saatnud isegi kirja mitte, ütles ema, isegi kirja mitte. Mitte ükski tüdruk peale Paula. Ta tuli tagasi aasta pärast röövimist.

Ta ema jutustas alatasa, kuidas ta ära rööviti. Siis ühel päeval kõndis Paula tagasi koju. Ta vasakusse kõrva oli sirges reas pikitud seitse sinist, kollast ja rohelist kõrvaneeti, mis ulatusid ülemise kõrvakumeruseni, ja ta randme ümber siugles tätoveering kirjaga „Kannibali pruut“.

Paula lihtsalt kõndis allamäge mööda maanteed ja ülesmäge teerada pidi koduni välja. Ta kõndis aeglaselt, silmad maas, justkui mööda kividest rada, mis juhatas ta otse koju.

Ei, ütles ema. Teda ei juhatanud siia kivid, selle tüdruku nina tõi ta koju ema juurde.

Paula läks oma tuppa ja viskas pikali oma voodile, kus olid veel alles mõned pehmed mänguloomad. Paula ei rääkinud juhtunust sõnagi. Kuulsime, et Paula ema toitis teda pudelist, andis talle piimapudeli, võttis ta päris oma sülle ja toitiski teda titepudelist. Paula pidi siis olema viisteist, sest mina olin neliteist. Ema ostis talle ka Gerberi beebitoite ja toitis teda otse suhu väikese valge plastmasslusikaga, mille ta sai teiselpool maanteed asuva bensiinijaama poest kohviga kaasa.

Kas nägid? Kas sa Paula tätoveeringut nägid? küsis mu ema.

Jah. Mis siis?

Sa ju tead, mida see tähendab? Ta kuulub neile. Kaitsku meid kõiki Jeesus, Maarja ja jumala poeg, ning inglid taevas.

Ei, ma ei teadnud, mida see tähendab. Ema ei tahtnud rääkida, aga sain hiljem teada. Mõtisklesin, kuidas on võimalik, et kiilaks aetud peaga narkokaupmees, automaat ühes käes ja hall granaat tagataskus, tuleb ja röövib sind ära väikesest lobudikust mäe peal ja sind hakatakse müüma nagu hakkliha.

Üritasin Paulat tabada. Tahtsin temaga rääkida. Ta ei tulnud enam üldse kodust välja, aga meie koos María ja Estéfaniga olime alati olnud parimad sõbrad. Tahtsin teda naerma ajada ja tuletada talle meelde, kuidas olime käinud pühapäeviti poisteks riietatutena kirikus ja et minu nimi oli olnud Boy ja tema nimi Paulo. Tahtsin talle meelde tuletada, kuidas meil oli kombeks koos seebiooperiajakirju vaadata, sest talle nii meeldisid teletähtede ilusad riided. Lisaks tahtsin teada, mis oli juhtunud.

Kõigile oli muidugi teada see, et ta oli kõige kenam tüdruk Guerrero siinses nurgas. Inimesed ütlesid, et Paula oli isegi Acapulco tüdrukutest kenam, mis oli suur kompliment, sest kõik glamuurne ja eriline pidi tulema just Acapulcost. Niisiis jutud liikusid.

Paula ema toppis ta kleitide alla kaltse, et ta näeks paks välja, aga kõik teadsid, et vähem kui tunni kaugusel Acapulco sadamast elab väikesel maalapil koos ema ja kolme kanaga tüdruk, kes on kaunim kui Jennifer Lopez. See oli vaid aja küsimus. Kuigi just Paula ema tuli mõttele kaevata tüdrukute jaoks maasse augud, kuhu me kõik ka peitu ronisime, ei suutnud ta päästa omaenda tütart.

Aasta enne Paula röövimist oli tulnud hoiatus.

See juhtus hommikul vara. Paula ema Concha toitis parajasti oma kolme kana vanaksläinud tortiljadega, kui ta kuulis eemalt tee pealt mootori häält. Paula magas veel sügavalt. Ta oli voodis, nägu puhtaks pestud ja juuksed punutud pikka musta patsi, mis oli öösel une ajal ümber kaela keerdunud.

Seljas oli Paulal isa T-särk, mille too oli maha jätnud, kui ta oli läinud kümne aasta eest USAsse, kust ta tagasi ei tulnudki. T-särk, mis ulatus allapoole Paula põlvi, oli valge ja puuvillane ning rinnal seisis tumesiniste tähtedega kiri „Wonder Bread“. Lisaks olid tal jalas roosad aluspüksid, mille kohta mu ema ütles: parem olnuks ta alasti!

Paula oli sügavas unes, kui narkoärikas majja tormas.

Concha rääkis, et ta toitis parasjagu kanu, neid kolme kasutut kana, kes polnud kunagi ühtegi muna munenud, kui ta nägi beežikat BMWd mööda kitsast teerada lähenemas. Korraks pidas ta seda härjaks või Acapulco loomaaiast põgenenud loomaks, sest ta ei olnud oodanud, et näeb helepruuni sõidukit enda poole liikumas.

Narkoärikate tulekust mõeldes oli ta alati kujutlenud toonitud klaasidega musti maastikuautosid. Toonitud klaasid olid küll justkui ebaseaduslikud, aga kõigil olid need, et politsei autosse sisse ei näeks. Sellised narkoärikaid ja automaate täis tuubitud mustad neljaukselised mustade akendega Cadillac Escalade’id meenutasid Trooja hobust, oli mu ema kommentaar.

Kuidas oli Trooja mu emale tuttav? Kuidas teadis üks Mehhiko naine, kes elas ihuüksi koos ühe tütrega Guerrero maakolkas Acapulcost vähem kui tunnise autosõidu ja neljatunnise eeslisõidu kaugusel, üldse midagi Troojast? Väga lihtsalt. Ainus asi, mis isa talle Ühendriikidest kodus käies kunagi ostis, oli väike satelliidiantenn. Ema oli sõltuvuses ajaloodokumentaalidest ja Oprah’ vestlussaadetest. Minu kodus seisid kõrvuti Guadalupe Neitsi Maarja altar ja Oprah’le pühendatud altar. Ema ei kutsunud teda Oprah’ks. Ta ei saanudki sellest nimest kunagi sotti. Ema kutsus teda Operaks. Nii oligi muudkui Opera siin ja Opera seal.

Peale dokumentaalide ja Oprah’ vaatasime vist vähemalt sada korda ka „Helisevat muusikat“. Ema otsis seda pidevalt filmikanalite kavadest.

Iga kord, kui Concha meile Paulaga juhtunust jutustas, oli lugu erinev. Nii ei saanudki me tõde teada.

See narkokaupmees, kes käis aasta enne Paula röövimist, tahtis teda vaid üle vaadata. Ta tahtis näha, kas kuulujutud vastavad tõele. Vastasid küll.

Kui Paula ära rööviti, oli kõik teistmoodi.

Meie mäel ei olnud mehi. Elasime justkui kohas, kus ei kasvanud puid.

Meil oleks nagu üks käsi puudu, ütles ema. Ei, ei, ei, parandas ta end: elada meeste poolt hüljatud külas on nagu magada ilma unenägudeta.

Meie mehed läksid üle jõe Ühendriikidesse. Nad astusid jõkke ja kahlasid vööni vees, aga teisele kaldale jõudes olid nad surnud. Selles jões raputasid nad endi küljest lahti oma naised ja lapsed ning kõndisid ilmatu suurde USA surnuaeda. Emal oli õigus. Nad saatsid raha; nad käisid veel korra või paar kodus ja siis oligi kõik. Nii täitsid meie maad naiste salgad, me töötasime ja üritasime enda eluga edasi minna. Ainsad kohalikud mehed elutsesid maasturites, sõitsid mootorratastega ja ilmusid välja eikuskilt, AK-47d õlal rippumas, kokaiinikotike teksade tagataskus ja pakk Marlboro Redsi särgi rinnataskus. Nad kandsid Ray-Bani päikeseprille ja me ei tohtinud neile mitte kunagi silma vaadata, mitte kunagi näha väikesi musti pupille, mis sealt vastu vaatasid ja andsid kätte teeotsa nende mõtetesse.

Kord kuulsime uudistest, et rööviti ära kolmkümmend viis farmerit. Farmerid koristasid parajasti põldudelt maisi, kui mingid mehed sõitsid kolme suure kaubikuga kohale ja röövisid nad kõik ära. Röövijad ähvardasid farmereid püssidega ja käskisid neil kaubikutesse ronida. Farmerid olid autodes püstijalu kokku pressitud nagu loomakari. Kahe või kolme nädala pärast tulid farmerid tagasi koju. Neid oldi hoiatatud, et kui nad juhtunust räägivad, tapetakse nad ära. Kõik teadsid, et nad rööviti kanepi saagikoristuseks tööle.

Vaikimine muutis asjad olematuks. Kindlasti kirjutas keegi sellest laulu. Kõik see, millest ei tohtinud midagi teada ega rääkida, leidis lõpuks tee laulu sisse.

Mõni idioot kirjutab nendest röövitud farmeritest veel laulu ja ta lüüakse lõpuks maha kah, ütles ema.

Nädalavahetustel käisime emaga Acapulcos, kus ta töötas ühe Méxicos elava rikka perekonna juures koristajana. Perekond veetis kuurordis paar nädalavahetust kuus. Aastaid sõitis see perekond autoga kohale, kuni nad ostsid helikopteri. Kopteriplatsi ehitamine võttis mitu kuud aega. Kõigepealt tuli bassein täis ajada ja katta ning siis mõne jala kaugusele uus bassein ehitada. Ka tenniseväljakuid nihutati, et kopteriplats jääks elumajast võimalikult kaugele.

Ka mu isa töötas varem Acapulcos. Enne Ühendriikidesse minekut oli ta hotellis kelner. Ta käis meid paar korda Mehhikos vaatamas, aga lõpuks ei tulnudki enam tagasi. Ema tundis viimase korra ära, kui viimane kord kätte jõudis.

See on viimane kord, ütles ta.

Millest sa räägid, ema?

Vaata talle korralikult näkku; neela ta endasse, sest sa ei näe oma isa enam mitte kunagi. Kindel see. Kindel see.

Talle meeldis seda väljendit kasutada.

Kui küsisin, kuidas ta teab, et isa ei tule tagasi, vastas ta: oota ainult, Ladydi, oota ainult ja sa näed, et mul on õigus.

Aga kuidas sa tead? küsisin ma uuesti.

Vaatame, kas arvad ära, vastas ta.

See oli test. Mu emale meeldis teisi testida ja test oli ka see, kas suudan välja mõelda, miks isa tagasi ei tule.

Hakkasin isa jälgima. Vaatasin, kuidas ta meie väikeses majas ja aias toimetas. Käisin tal sabas, nagu oleks ta võõras, kes võib minult midagi varastada, kui ta silmist lasen.

Ühel õhtul sain aru, et emal oli õigus. Ilm oli nii palav, et isegi kuu soojendas meie maanurgakest. Läksin välja isa juurde, kes tegi seal suitsu.

Jumal küll, see peab olema üks kuumemaid kohti maa peal, ütles ta, puhudes tubakasuitsu suust ja ninasõõrmetest korraga välja.

Ta pani mulle käe ümber ja tema nahk oli minu omast veelgi kuumem. Oleksime võinud särinal üheks sulada.

Ja siis ta ütleski seda.

Teie emaga olete minu jaoks liiga head. Ma ei vääri teid.

Läbisin testi hindele viis.

Sitapea, ütles ema, ikka ja jälle, aastast aastasse. Ta ei võtnud isa nime enam kunagi suhu. Isast sai igaveseks Sitapea.

Nagu paljud teisedki meie mäel, uskus ka ema needmisse.

Kustutagu tuul ta südameküünal. Hakaku ta nabas kasvama hiiglaslik termiit, või kõrvas sipelgas, ütles ta. Söögu ussid ta peenis ära.

Siis ei saatnud isa enam igakuist toetust USAst. Ilmselt olime ka tema raha jaoks liiga head.

Loomulikult oli USA ja Mehhiko vaheline kuulujututee kõige võimsam kuulujututee terves maailmas. Kes tõde ei teadnud, teadis kuulujuttu, ja kuulujutt oli alati midagi palju-palju enamat kui tõde.

Parem kuulujutt kui tõde, ütles ema.

Kuulujutt, mis kandus ühest Mehhiko restoranist New Yorgis tapamajja Nebraskas, sealt Wendy’se kiirsöögikohta Ohios, sealt apelsiniistandusse Floridas, sealt hotelli San Diegos, ületas seejärel jõe ja taaselustus ühes Tijuana baaris, ja mis liikus edasi kanepipõllule Morelia lähistel, sealt klaaspõhjaga laevale Acapulcos, sealt sööklasse Chilpancingos ja sealt ülesmäge mööda meie koduteed meie apelsinipuu varju, rääkis, et isal oli „teisel pool“ teine perekond.

„Siin pool“ oli meie lugu, aga see oli ühtlasi kõigi lugu.

Siin pool elasime üksi oma majalobudikus keset kõiki asju, mis ema oli aastate jooksul varastanud. Meil oli hunnikutes pastakaid ja pliiatseid, soolatopse ja prille, ning üks suur prügikott oli täis söögikohtadest varastatud väikesi suhkrupakikesi. Kuskil WCs käies pistis ema paberirulli alati oma kotti. Ta ise ei nimetanud seda varastamiseks, küll aga tegi seda isa. Kui isa elas veel meie juures ja kui nad tülitsesid, ütles isa, et elab koos vargaga. Ema pidas end laenajaks, aga mina teadsin, et ta ei andud kunagi midagi tagasi. Ta sõbrad teadsid, et kõik asjad tuleb ära peita. Kust iganes me koju jõudsime, hakkasid ema taskutest, rindade vahelt ja isegi juustest asjad välja ilmuma. Ta oskas eriti hästi asju juuste sisse lükata. Olen näinud, kuidas ta tõmbab oma kahupeast välja väikesi teelusikaid ja niidirulle. Kord oli tal seal Snickersi šokolaad, mille ta oli Estéfani juurest varastanud. Ta oli selle lükanud hobusesaba alla. Ta varastas isegi oma lihase tütre tagant. Lõpuks ei pidanud ma enam miskit enda omaks.

Kui isa ära läks, ütles ema, kes ei hoidnud kunagi keelt hammaste taga: kuradi sitapea! Siin jääme me oma meestest ilma, nad toovad oma USA hooradelt meile AIDSi, meie tütred röövitakse, meie pojad lähevad minema, aga ma armastan seda maad rohkem kui oma elu.

Siis lausus ta väga aeglaselt: Mehhiko, ja siis veel kord: Mehhiko. Ta justkui lakkus seda sõna taldrikult.

Lapsest peale käskis ema mul palvetades asju paluda. Tegime seda alatasa. Olen palvetes palunud pilvi ja pidžaamasid. Olen palunud lambipirne ja mesilasi.

Ära kunagi palu armastust ega tervist, ütles ema. Ega raha. Kui jumal kuuleb, mida sa päriselt tahad, ei anna ta seda. Kindel see.

Kui isa ära läks, ütles ema: lase põlvili ja palu lusikaid.