Читать книгу Palved röövitud tüdrukute eest - Jennifer Clement - Страница 5

Mu isa võis võtta mao sabapidi kätte ja väänata selle pooleks nagu nätsulehe. Ta läbilõikav vile peletas iguaanid džungliradadelt minema. Tal oli alati lauluviis suul.

Milleks rääkida, kui saab laulda, ütles ta.

Tal oli alati suits sõrmede vahel, õlu teises käes ja kitsa äärega õlgkübar peas. Ta vihkas nokkmütse, mida kõik teised kandsid.

Ta kõndis igal hommikul alla maantee äärde ja sõitis odava bussiga Acapulcosse. Tal oli tööots Acapulco Bay hotelli basseinibaari päevase vahetuse baarmenina. Mu ema pani talle kilekotiga kaasa puhta triigitud särgi ja paari pükse, et ta saaks need tööle jõudes selga panna.

Jälgisin päeva edenedes oma ema. Ta läks iga tunniga aina enam elevile. Ta teadis, et kui kell saab kaheksa, on isa bussi pealt maha tulnud ja kõnnib mäest üles meie poole. Vaatasin, kuidas ema värvis huuli ja pani selga puhta kleidi. Kuulsime isa lähenemas enne, kui ta nähtavale ilmus, sest ta laulis ja ta hääl jõudis banaani- ja papaiapuude pimedusest meieni.

Kui ta lõpuks uksel seisis, pani ta silmad kinni ja ajas käed laiali. Keda ma esimesena kallistada saan? küsis ta. Esimese kallistuse sai alati ema. Ta astus mulle kõvasti varba peale, lükkas mu eemale või pani mulle isegi jala ette, et ma esimesena isani ei jõuaks.

Isa istus köögi kõrval väikeses toas, mis oli elutoa eest ja kus moskiitod meile ligi ei pääsenud, ning jutustas meile oma päevast, ehk sellest, kuidas ta valas Ühendriikide ja Euroopa turistidele kokteile ja kokakoolasid. Aeg-ajalt teenindas ta seebiooperite staare või poliitikuid. Need lood olid meie arust kõige huvitavamad.

Ema muutus aasta-aastalt kurjemaks ja hakkas liiga palju jooma. Mul on meeles, et see juhtus peaaegu aasta pärast María jänesemokaoperatsiooni. Ühel õhtul oli ta liiga jutukas.

Su isa on maganud Paula ema Conchaga ja Estéfani emaga ja üldse kõigiga siinkandis. Jah, ta magas kõigi mu sõpradega, igaühega neist. Ja kas tahad teada, kellega ta viimasel ajal on olnud? Ruthiga, ütles ta.

Ema võttis järgmise õllepudeli ja kulistas mehise sõõmu. Minu meelest vaatasid ta silmad juba peaaegu kõõrdi.

Nii et, Ladydi, jätkas ta, ma räägin sulle siis juba kogu tõe su kalli armastava issi kohta. Kogu tõe.

Palun sind, ema. Lõpeta ära.

Ära tule kunagi ütlema, et ema ei rääkinud sulle tõtt.

Ja siis ta puhkes nutma, ta silmist purskusid kibedad pisarad. Mu ema muutus meeletuks paduvihmaks.

Ma räägin sulle siis juba kogu tõe, nuuksus ta.

Ma ei taha rohkem teada, ütlesin.

María emaga kah. Ta magas María emaga kah ja kuula mind nüüd, see oligi see needus. Ütlesin su isale, et María jänesemokk, see jänesenägu – küülikunägu – on jumala karistus.

Ma jäin väga vaikseks; vaikseks nagu siis, kui valge, peaaegu läbipaistev skorpion on seinal su voodi kohal. Vaikseks nagu siis, kui märkad kohvipurgi taga kerratõmbunud madu. Vaikseks nagu siis, kui koolist koju joostes kardad, et helikopter valab terve su keha söövitava taimemürgiga üle. Vaikseks nagu siis, kui kuuled maasturit maanteelt ära keeramas ja peaaegu pead seda lõviks, kuigi tead, et siin ei ole lõvisid.

Mida sa öelda tahad, ema?

Issand jumal, ütles ema, varjates käega suu.

Ta justkui sülitas sõnu oma peopessa nagu oliivi- või ploomikive või nätskeid lihatükke, mis ei läinud kurgust alla. Näis, nagu üritanuks ta sõnu oma pihku püüda, enne kui need tuppa laiali pääsesid ja minu sisse pidama jäid.

Sõnad jõudsid minuni nagu vedrust visatud. Mu keha oli vedruga kuulimäng ja sõnad ründasid mind metallkuulidena, mis kolisesid ja veeresid hooga üles-alla mööda mu käsi ja jalgu ning ümber kaela, kuni tabasid lõpuks kümnesse otse mu südames.

Ära vaata mind niimoodi, Ladydi, ütles ema. Ja kuule, ära tee nüüd sellist tähtsat nägu, nagu poleks sa kuulujutte kuulnud.

Aga ta teadis väga hästi, et mul ei olnud aimugi oma isa tegemistest, sedasorti tegemistest. Ema oli küll joodik, aga mitte ullike, ja ta sai aru küll, et ta oli just mu issi minu silmis ära tapnud. Samahästi oleks ta võinud tulistada kuuli sellesse issi-armastab-ainult-mind südamesse.

Minu vastus sellele oli: anna mulle üks õlu ja ära ütle, et ma olen liiga noor.

Sa oled üksteist. Ei, ma olen kaksteist. Ei, sa oled üksteist. Ta tegi ühe õllepudeli lahti ja ulatas selle mulle. Kulistasin selle tema kombel kiiresti alla, nagu olin teda näinud sadu kordi tegemas. Nii ma jäingi esimest korda purju. Sain kiiresti aru, et natuke alkoholi lahendab kõik mured. Kui oled purjus, ei huvita sind, kas moskiitode armee närib su käsivarsi või kas skorpion nõelab sind kätte või kas su isa on valelik sitapea ja su lõhkise näoga parim sõber on hoopis su poolõde.

Nüüd sain ma aru, miks ema aina korrutas, kuidas ta käis Maríat pärast tema sündi üle vaatamas. Ta tahtis näha, kas imik oli mu isa nägu, mida ta muidugi oligi. María on nagu mu isa suust kukkunud ja võib-olla läks María isa just seepärast minema. Võib-olla ei ehmatanudki teda jänesemokk. Võib-olla ta otsustas, et ei taha terve oma ülejäänud elu toita oma naise armukese näoga last.

Kui mu isa tol õhtul lauludest pakatavana töölt koju jõudis, leidis ta eest alkoholist pilditud naise ja tütre.

Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, istus ema akna ääres köögitaburetil. Ilmselt heitis isa meile vaid pilgu ja kuulas pärast öösel ema jauramas sellest, mis ta mulle rääkinud oli ja miks ta seda tegi. Ilmselt küsis ema isalt: kas arvasid, et oleksimegi talle valetama jäänud? Sa pead ennast mingiks Frank Sinatraks, muudkui segad seal Acapulcos Margaritasid nende tobedate väikeste plastvihmavarjudega.

Mul oli juba suur kollektsioon neist värvilistest paberist kokteilivarjudest, mis isa oli mulle aastate jooksul toonud. Ta tõi mulle ka pimedas helkivaid kokteilipulki. Ta aitas mul need voodi kohale seintele liimida, et saaksin neid öösel helendamas vaadata. Ka andis ta mulle aeg-ajalt Ühendriikide turistide käest saadud ühedollarilisi. Olin kogunud umbes kolmkümmend dollarit. Hoidsin seda raha oma toas koomiksiraamatu vahel.

Kui olin teada saanud, et María on mu poolõde, hakkasin ka Mike’i teise pilguga vaatama. Tundsin end veidi ka tema õena. Sellest ajast peale kinkisin talle alati midagi sünnipäevaks.

Peagi läks isa Ühendriikidesse tööd otsima. Ta käis meid veel ainult paar korda vaatamas ja kadus siis lõplikult. Temast jäid meile maha vaid satelliidiantenn, mis oli kinnitatud kõrgeima palmi külge meie väikesel maalapil, suur lameekraaniga telekas ja muidugi María.

Mind tuleks lihuniku juures ära nülgida ja konksu otsa riputada, ütles ema.

Tol korral läks isa esimest korda minema. Ta isegi mitte ei äratanud mind mu joomaunest üles, et head aega öelda.

Ta ei öelnud sulle head aega, sest ta ei suutnud sulle silma vaadata! Frank Sinatra lihtsalt hiilis siit minema nagu vana tänavakrants, kellel on häbi, et ta on krants, ütles ema.

Ema kuulutas kõigile me sõpradele, et isa oli niimoodi kodust ära läinud, et ei öelnud oma tütrele head aegagi.

Kahe kuu pärast saime Ühendriikide ja Mehhiko vahelise kuulujututee kaudu teada, et ta oli läinud piiri äärde ning pääsenud Tijuanas üle jõe ja San Ysidro piiripunktist üle piiri, olles end peitnud ühe kaubiku kongi topeltpõranda alla rataste ja kaitseraua vahele. Sealt edasi läks ta mööda osariikidevahelist maanteed number 5 Ühendriikidesse.

Kuulsime, et niipea kui ta oli üle piiri saanud ja Texase osariiki suundunud, lasi ta laulu lahti, ühe laulu teise järel. Rohkem ei olnud meil emaga vaja, et saada kinnitust, et kuulujutud vastasid tõele.

Pärast piiri ületamist läks isa Floridasse, kus ta töötas aednikuna. Seda kuuldes sülitas ema põlglikult maha ja ütles: või aednik, see valelik sitapea ei tea aiandusest tuhkagi.

Üritasime mõlemad kujutleda isa labidat või reha tassimas ja roose istutamas. Ta suutis oma meelituste ja mesijutuga igal pool koha leida.

Kui ta lõpuks, umbes kolme kuu pärast meile natuke raha saatis, jäi ema sõnatuks. Pidin veidi nuputama, mis see olla võis, mis ta suu lukku ja pea tühjaks lõi. Isa saadetud raha ei tulnud mõnest glamuurse nimega kohast Floridas, nagu Miami, Orlando või Palm Beach, vaid linnast nimega Boca Ratón. See oli ema jaoks küll liig.

Ta küsis: kas siis selleks läks ta siit minema, et sattuda Roti Suhu?