Читать книгу Palved röövitud tüdrukute eest - Jennifer Clement - Страница 6

Uuel kooliaastal tuli meile Méxicost õpetaja nimega José Rosa. Ta saadeti meie kooli sotsiaaltöö praktikat tegema. Hoidusime liigselt kiindumast neisse võõrastesse, kes tulid ja läksid, aga mõnikord oli see raske.

José Rosa oli kena kahekümnekolmeaastane mees, kes saadeti meie juurde naiste maailma.

Paula, Estéfani, María ja minu silme all armusid me emad sellesse noorde õpetajasse. Nad panid meile igal hommikul tema jaoks maiuseid kaasa või uitasid niisama kooli ümber ringi.

See oli ka esimene kord, kui meie Paula, María ja Estéfaniga avaldasime pahameelt selle üle, et meid tehti koledaks või riietati poisteks. Tahtsime, et José Rosa silmad näeksid meis naisi.

Ainsana suutis talle vastu panna Estéfani. Tema nägi José Rosat esimesena tulemas mööda teerada meie üheainsa klassiruumiga kooli, mis asus džunglis närbuva apelsinipuu all. Estéfani nägi teda astumas linnakõnnakul, linnariietes ja linnasoenguga ning kuulis teda rääkimas linnajuttu.

Kes saab tema linnasuudluse? Kes saab tema pilvelõhkujasuudluse? küsis Estéfani.

Estéfani oli meist ainsana Méxicos käinud. Tegelikult oli ta seal palju käinud. Ta ema oli haige ja nad pidid iga paari kuu tagant seal arsti juures käima. Estéfani ema oleks peaaegu ära surnud. Olime kõik väga mures, sest Estéfani oli tollal vaid üheksa-aastane. Estéfani isa oli läinud Ühendriikidesse Alaska kalalaevadele tööle ja nii ei olnud temast abi. Estéfani ütles, et ta ema jäi aina kõhnemaks ja et ta ei suutnud kõikidest pingutustest hoolimata juurde võtta. Ta ema tume nahk hakkas hõbedaseks tõmbuma.

Tegelikult oli aga asi nii, et Estéfani isa ei toonud endaga kaasa alaska kuninglõhe, vikerforelli või arktika paalia maitset ega lõhna. Ta ei toonud kotitäit männiokkaid ega karude pilte ega kotkasulgi. Ta tõi kaasa hoopis AIDSi-viiruse, mille ta kinkis Estéfani emale nagu roosi või kommikarbi.

Chilpancingos oli kõrts, mille uks oli kuuliauke nii täis, et neist ümmargustest haavadest sai pimedasse baari sisse vaadata, ja selle kõrtsi kõrval asus kliinik, kus sai kahekümne peeso eest AIDSi-testi teha. Mehed saalisid Ühendriikide vahet ja naised kõndisid aastast aastasse kõrtsist mööda AIDSi-testi tegema. Mõned eelistasid ka teadmatust. Need naised palvetasid.

Kui Estéfani emal AIDS diagnoositi, läks ta mees minema. Ta lajatas talle kolm korda vastu nägu ja sõimas teda hooraks. Ta ütles, et naine oli talle truudust murdnud. Me kõik teadsime, et see ei ole võimalik. Meie mäe peal polnud mehi.

Pärast seda hakkas Estéfani kodu, mida olime nii väga imetlenud, koost lagunema. Kodumasinad ütlesid üles, aga need jäeti alles. Mänguasjad läksid katki. Toon toonis rätikud ja vaibad räbaldusid.

Estéfani hooples, et koos emaga Méxicos käies oli ta näinud palju linnamehi ja et meie uus õpetaja ei avalda talle mingit muljet. Ta ütles lausa, et meie õpetaja José Rosa ei ole nii kena kui teised mehed, keda ta oli näinud.

Kui José Rosa ühel kuumal augustihommikul meie klassiruumi astus, hõljus linna lõhn ikka veel tema ümber. Ta lõhnas autode, heitgaasi ja tsemendi järele. Ta oli väga kahvatu.

Ta näeb välja nagu klaas piima, ütles María.

Ei, hoopis nagu filmitäht, ütles Paula.

Ei, vaidles Estéfani vastu, ta näeb välja nagu uss.

Ta tutvustas end igaühele eraldi ja surus kõigil kätt. Tema käsi minu käes oli ikka veel linnakäsi. See oli jahe ja kuiv. See ei olnud koorinud mangot ega rebinud papaiat pooleks. Ka tema kandis õlgkübarat. Kunagi hiljem ütles ta meile, et see on Panama kübar. Meie arvates oli see elegantne. Kui mu isa välja arvata, oli ta meie jaoks esimene mees, kes ei kandud nokkmütsi. José Rosal olid väga krussis mustad juuksed ja helepruunid silmad pikkade, kulmude poole kaardus ripsmetega.

Kui mu ema teda nägi, ütles ta: noh Ladydi, parem kaevame talle ka juba augu valmis!

Läksime esimesel koolipäeval koos emadega kooli, et end kirja panna ja uut õpetajat ametlikult tervitada. Nii oli iga kooliaasta alguses kombeks. Tol esimesel päeval nägime välja nagu tavaliselt. Kasimata ja sassis kui džunglist välja karanud, nagu oleks me papaiapuude, iguaanide ja liblikate sugulased.

Kui õlgkübaraga José Rosa oli ära nähtud, joosti Ruthi ilusalongile tormi. Vaatasime pealt, kuidas me emade juukseid pesti ja kärbiti. Lokkis juustega emad tahtsid sirgeid juukseid ja sirgete juustega emad lokkis juukseid. Minu ema oli aga ainus, kes nõudis, et ta mustad juuksed ära blondeeritaks. Ruthile valmistas see rõõmu, sest ta veenis alatasa kõiki oma juuksevärvi muutma.

Vaatasime, kuidas Ruth me emasid ilusaks tegi, ja keerutasime ise samal ajal juuksuritoolides ringiratast või jälgisime ilusalongi kuuliaugulisest aknast hiiglaslikke reisibusse möödumas. Ihaldasime kogu hingest, et ka meile tehtaks soeng ja lakitaks küüned, kuid meie emad ei lubanud seda.

Kui Ruth võttis ema märgadelt juustelt rätiku, nägime, et ta must kräsupea oli muutunud kollaseks kräsupeaks. Ilusalongi sigines äkki vaikus, sest me olime jäänud tema suhkruvatikollaseid juukseid üksisilmi vahtima.

Teiseks koolipäevaks panid kõik ennast piduriidesse, justnagu oleksid jõulud. Meie emade pruunid näod olid meigitud ja huuled värvitud. Estéfani emal olid lausa kunstripsmed, mis turritasid tema kurnatud haiglasest näost välja nagu antennid.

José Rosa saabumisega oleks džunglisse justkui suur peegel kukkunud. Teda vaadates nägime iseennast. Nägime temas iga oma iluviga, oma nahka, arme, asju, mida me polnud varem tähelegi pannud.

Mu ema jõudis José Rosa esimesena õhtusöögile kutsuda.

Ma löön ta oma grammatikateadmistega pahviks. Ma tean, mis asjad on onomatopöa ja hüperbool. On ju mul õigus?

Ema puhastas terve päeva meie muldpõrandat ja pühkis kõikjalt tolmu. Pärast seda, kui isa oli minema läinud, ei olnud ta kordagi koristanud.

Ma mõistsin, miks isa jättis maha meie kodu, džungli ja ema (kuigi temast ei olnud siis veel saanud seda kurja joodikut, kelleks ta lõpuks muutus), aga mulle ei mahtunud kuidagi pähe, kuidas ta sai mind maha jätta.

Kui José Rosa saabus meie puhtasse koju, istusime õues papaiapuu alla; ema ja José jõid õlut ja mina kokakoolat. Ema ei pakkunud José Rosale õlu jaoks klaasi. Guerreros joome kõik otse pudelist.

José kirus kogu meie juures oldud aja meie mäge. Ta ei saanud aru, miks me ei joo üldse klaasist ja miks me magame öösiti peaaegu alati õues, kuigi meil on olemas majad. Kuulasime vaikides, kuidas ta imestas, et kõikidel on kodumasinad, nagu televiisorid, satelliidiantennid ja pesumasinad, samas kui meil pole mööblit ja majades on siiani muldpõrandad.

José Rosa arutles selle üle, kuidas meile elekter oli sisse pandud, mis tegelikult oligi ebaseaduslik, kuna varastasime seda teeradu pidi ja puude vahelt tõmmatud juhtmete kaudu otse maanteeäärsete elektripostide küljest. Ta ei saanud aru, miks me sööme nii tihti loomaliha ja nii vähe puu- ja köögivilju. Ta muudkui vatras ja vatras. José Rosa ütles isegi, et kooli juures elutsevad suured kärnkonnad on kõige jubedamad asjad, mida ta on üldse näinud. Ta jälestas tema väikese kodu vallutanud hiiglaslikke musti sipelgaid ja loomulikult oli kuumus talumatu.

Mu värskelt blondeeritud ema kuulas kõike seda ja kaanis ühe õlle teise järel. Ta meik näis higisel näol sulavat ja libisevat alla kaela peale. Selleks ajaks, kui ta huulepulk oli määrinud ära juba viis õllepudelisuud ja kui José Rosa teatas, et ta peab isegi taolises kuumuses sokke kandma, sest nii on teda kord kasvatatud, oli ema päris endast väljas.

Ja siis see juhtuski.

José Rosa küsis: kuidas te saate kõik niimoodi elada; elada maailmas, kus pole üldse mehi? Kuidas?

Ema tõmbas hinge. Isegi sipelgad näisid olevat paigale tardunud. José Rosa küsimus jäi kuumas niiskes õhus seisma, justkui lausutud sõnad saaksid jääda õhku rippuma. Võinuksin käe välja sirutada ja puudutada kõiki tähti sõnas „K-U-I-D-A-S“.

Kas te televiisorit vaatate, härra Rosa? küsis ema iga sõna venitades, millest võis tavaliselt aru saada, et ta on vihane.

Ta pani tühja õllepudeli enda kõrvale maha.

Lugesin seal kokku kuus tühja õllepudelit. Mõnest ronisid juba sisse-välja suured mustad sipelgad.

Teie, mehed, ei saa ikka asjale pihta, ütles ta. See siin ongi naiste maa. Mehhiko kuulub naistele. Kui te olete veidigi televiisorit vaadanud, olete ilmselt näinud seda saadet amatsoonidest.

Kas Amazonase jõest? küsis José Rosa.

Ema jutustas talle naissõdalastest ja ütles, et sõna „amatsoon“ tähendab „ilma rinnata“.

Emal oli telekaharidus. Nii nimetas ta seda ise.

Ei, ei, ma ei tea seda lugu, ütles José Rosa.

Te peaksite ajalookanalit vaatama, härra õpetaja. Meie vaatame kogu aeg ajalookanalit, on ju, Ladydi?

José Rosa ei tahtnud rääkida kreeklastest ega kuulda, et ta ei tea amatsoonidest mitte midagi.

Jah, see on huvitav, aga kus kõik mehed on? küsis ta. Kas te teate, kus nad õieti on?

Muidugi me teame. Siin neid ei ole.

Ema tõusis püsti ja läks me kahetoalisse majja. Tegelikult ta kuidagi libises, sest ta jalalabad liikusid kummiplätude ninadesse ja varbad kaardusid üle servade nagu küüned.

Oodake siin, ärge liikuge paigast, ütles ta ja kadus meie viimistlemata tsemendist kuuma maja musta sisemusse.

Jäime José Rosaga esimest korda kahekesi. Ta vaatas mulle sõbralikult otsa ja küsis oma alati nii eksootiliselt kõlava, Hispaania aktsenti meenutava linnahäälega: kas ta joob kogu aeg nii palju?