Читать книгу Palved röövitud tüdrukute eest - Jennifer Clement - Страница 2

Ma käisin koolis ainult algkooli lõpuni. Enamiku sellest ajast olin poiss. Meie kool oli väike tuba mäejalamil. Mõnel aastal ei ilmunudki õpetajad kohale, sest nad kartsid meie kanti tulla. Ema ütles, et kui mõni õpetaja tahabki meile tulla, peab ta olema narkokaupmees või idioot.

Keegi ei usaldanud kedagi.

Ema ütles, et igaüks on narkodiiler, sealhulgas muidugi politsei, ka linnapea, kindel see, isegi meie kuradima president on diiler.

Emale polnud vaja küsimusi esitada, ta esitas neid ise.

Kust ma tean, et president on narkoärikas? küsis ta. Ta laseb ju kõik relvad Ühendriikidest üle piiri. Miks ta ei või panna sõjaväelasi piirile ja relvaäri peatada, ah? Ja üleüldse, mida on hullem käes hoida, taime – kanepit või mooni – või relva? Taimed lõi jumal, relvad aga inimene.

Mu koolisõbrad olid needsamad, kes sünnist saati. Esimeses klassis olime ainult üheksakesi. Mu kõige lähedasemad sõbrad olid Paula, Estéfani ja María. Kandsime koolis lühikesi juukseid ja poisteriideid. Kõik peale María.

María oli sündinud jänesemokaga ja nii ei kartnud ta vanemad, et teda võidaks ära röövida.

Maríast rääkides ütles mu ema: jänesemokk-küülik kuu peal tuli kuu pealt alla meie mäele.

Maríal oli meist ainsana ka vend. Ta nimi oli Miguel, aga kutsusime teda Mike’iks. Ta oli Maríast neli aastat vanem ja kõik hellitasid teda, sest ta oli ainus poiss meie mäel.

Paula nägi meie kõigi arvates välja nagu Jennifer Lopez, ainult veel ilusam.

Estéfanil oli mustemast mustem nahk. Guerrero osariigis on kõigil meil väga tume nahk, aga tema oli nagu tükike ööd või mõni haruldane must iguaan. Lisaks oli Estéfani pikk ja kõhn ja kuna Guerreros ei olnud keegi pikk, paistis ta teiste seast välja nagu metsa kõige kõrgem puu. Ta nägi selliseid asju, mida mina ei suutnud kunagi näha, isegi kaugel eemal toimuvat, nagu mööda maanteed lähenevaid autosid. Kord nägi ta puu otsas kerra tõmbunud väikest musta-punase-valgetriibulist madu. Tuli välja, et see oli korallmadu. Need maod tahavad juua magavate emade rinnapiima.

Guerreros kasvatakse üles teadmisega, et punane värv tähendab ohtu, ja nii teadsime, et see madu on paha. Estéfani ütles, et madu vaatas talle otse silma. Ta ütles seda ainult Paulale, Maríale ja mulle, ainult meile kolmele (oma kolmele parimale sõbrale), sest ta teadis, et see tähendas, et tal oli needus peal. Ja muidugi oligi, selline needus, et madu oli nagu kuri võõrasema võlukepiga, kes ütles, et su unistused ei täitu kunagi.

Kui María sündis jänesemokaga, olid kõik šokis. Ta ema Luz hoidis tütart suletud uste taga ning ta isa astus uksest välja ja ei tulnudki enam tagasi.

Mu emale meeldis teistele õpetada, mida nad tegema peaksid. Ta kohe pidi end toppima teiste asjadesse. Nii seadiski ta sammud María juurde, et laps korralikult üle vaadata. Tean seda lugu ainult seepärast, et ema jutustas seda mulle korduvalt. Ta vaatas väikest Maríat, kes lebas Luzi kätel valge marliriide all. Ta kergitas riidetükki ja vaatas last.

Ta sündis pahempidi, nagu pahempidi kampsun. Ta tuleb lihtsalt õigetpidi keerata, ütles ema. Lähen ja panen ta kliinikusse kirja.

Ema pööras ümber ja kõndis mäest alla ning sõitis bussiga Chilpancingosse kliinikusse ja pani María sünni kirja. Seda tehti selleks, et kohalikele kliinikutele oleks teada, millised maapiirkonna lapsed vajasid taolisi operatsioone. Iga paari aasta tagant käisid México arstid tasuta operatsioone tegemas, aga patsiendid tuli nende sündides kirja panna.

Läks aega kaheksa aastat, kuni üks rühm arste saabus Chilpancingosse. Neid saatis sõdurite konvoi, et kaitsta neid narkoärikate vägivaldsete rünnakute eest. Selleks ajaks olime kõik María näoga muidugi ära harjunud. Seetõttu ei tahtnud mõned ta sõbrad, et teda opereeritaks. Tahtsime, et ta oleks õnnelik ja normaalne, aga ta pahempidi nägu pani meid jumalaid kartma, teadvustama kohutavaid karistusi ja arvama, et meie maagilises inimringis oli midagi viltu läinud. Temast oli saanud müüt, nagu põud või veeuputus. Maríat peeti jumala viha kehastuseks. Me ei olnud kindlad, kas arstid suudavad selle viha murda. María võttis müüdi omaks ja teda vaadates tekkis tunne, et ta ongi kivist tehtud.

Meie silmis oli María vägev. Mu ema ei pidanud seda mingiks väeks.

Ta kutsub endale õnnetuse kaela ja selle ta ka leiab, ütles ema.

Meile Estéfani ja Paulaga tundus, et kõige hullem on Maríaga juba juhtunud ja et seepärast ei karda ta mitte midagi, isegi mitte seda madu, keda Estéfani puu otsas nägi. Just María võttis kätte pika kepi ja torkis madu, kuni see maha kukkus. Meie Estéfani ja Paulaga kiljatasime ja taganesime, aga María kummardus mao kohale, tõstis ta üles ja hoidis teda pöidla ja nimetissõrme vahel.

Ta vaatas maole otsa ja ütles: või et sul on enda arvates kole nägu, vaata parem minu nägu!

Lõpeta ära, lõpeta ära, ütles Paula. Ta hammustab sind!

Idioot, seda ma ju tahangi, ütles María ja lasi maol maha kukkuda.

Ta kutsus kõiki idiootideks. See oli ta lemmiksõna.

Kord, kui olin seitsmeaastane, kõndisime koos Maríaga koolist koju. Tavaliselt läksime pärast kooli kõik koos maantee äärde, kus saime oma emadega kokku ning hargnesime siis igaüks oma kodu suunas. Tookord aga, ma ei mäletagi miks, olime Maríaga kahekesi. Kooliaasta oli peaaegu läbi ja olime kurvad, sest Méxicost aastaks tulnud õpetaja hakkas ära minema ja septembris pidi tulema uus vabatahtlik. Maal sõltusid inimesed linnast saadetud vabatahtlikest. Meil olid vabatahtlikud õpetajad, sotsiaaltöötajad, arstid ja õed. Nad tulid kohustusliku sotsiaaltöö praktika raames. Mõne aja möödudes õppisime mitte liigselt kiinduma neisse inimestesse, kes mu ema sõnutsi tulid ja läksid nagu müügiesindajad, kelle ainsaks kaubaks olid sõnad „sa pead“.

Mulle ei meeldi inimesed, kes tulevad kuskilt kaugelt, ütles ta. Neil pole aimugi, kes me oleme, aga nad muudkui ütlevad meile, et tehke nii ja tehke naa, tehke nii ja tehke naa. Kas ma lähen linna neile ütlema, et seal haiseb, ja kas ma küsin neilt: kuulge, kus muru on ja mis ajast on taevas kollane? Nagu kuradi Rooma Impeerium on see kõik.

Ma ei teadnud, mida ta sellega mõtleb, küll aga teadsin, et ta oli hiljuti vaadanud Rooma ajaloost rääkivat dokumentaalfilmi.

Oli juulikuu, kui me tookord Maríaga kahekesi kõndisime. Mul on meeles kuumus ning kurbus õpetajast ilmajäämise pärast. Oli väga niiske ja mu keha muutus iga sammuga jõuetumaks. Oli nii niiske, et ämblikud kudusid võrke otse õhku ning pidime kõndides oma näolt võrke ja pikki hõljuvaid niite pühkima ja lootma, et ämblikud ei olnud kukkunud meie juustesse või pluusi alla. Sellises niiskuses suikusid iguaanid ja sisalikud vidukil silmadega ning isegi putukad magasid. See kuumus ajas ka hulkuvad koerad maanteedele vett otsima ja nende verised korjused lebasid mustal asfaldil terve tee pikkuses meie mäelt Acapulconi välja.

Oli nii kuum, et ühel hetkel istusime Maríaga kivide peale maha, olles enne kontrollinud, ega seal skorpione ega madusid pole, ja puhkasime veidi.

Mind ei taha ükski poiss kunagi armastada ja jutul lõpp. Mul ükskõik, ütles ta. Ma ei taha, et keegi mu nägu käppima hakkaks. Mu ema ütles, et mitte ükski poiss ei taha mind suudelda.

Üritasin seda suudlust ette kujutada, huuled surutud vastu tema rebenenud huuli, keel tema rebenenud suus. Küsisin, kas see tähendab, et ta ei saa kunagi lapsi, ja tema ütles, et ema oli talle öelnud, et ta ei abiellu kunagi ega saa lapsi, sest mitte ükski mees ei armastaks teda.

Mul ei ole vaja, et keegi mind armastaks, ütles María. Nii et mis vahet seal on?

María, mul ka ei ole vaja, et keegi mind armastaks. Kellele seda üldse vaja on? Suudlemine tundub mulle vastik.

Ta pööras pead ja vaatas mind metsikul ilmel ning ma arvasin, et ta sülitab mu peale või virutab mulle, aga sel hetkel armus ta minusse ära.

María vaatas mind metsikul ilmel, sest siinkandis on kõik metsikud. Tegelikult teavad Mehhikos kõik, et Guerrero osariigist pärit inimesed on viha täis ja ohtlikud nagu valged läbipaistvad skorpionid, kes on voodis padja all peidus.

Guerreros valitsesid kuumus, iguaanid, ämblikud ja skorpionid. Elu ei olnud midagi väärt.

Mu ema korrutas seda kogu aeg: elu ei ole midagi väärt. Ta lausus justkui palvet ka üht vana tuntud laulurida: kui kavatsed mind homme tappa, siis parem tee seda juba täna.

Sellele samale laulureale leidus ka hulgaliselt uusi tõlgendusi. Kord kuulsin, kuidas ta ütles isale: kui kavatsed mind homme maha jätta, siis parem tee seda juba täna.

Ma teadsin, et isa ei tule tagasi. Parem oligi, sest teadsin hästi, mis ema siis oleks teinud. Ta oleks seganud kokku hautise sõrmeküüntest, süljest ja murdunud juustest. Ta oleks sinna seganud oma menstruatsiooniverd, rohelisi tšillisid ja kanaliha. Ta andis retsepti mullegi. Mitte paberilehel, vaid ükskord kirjeldas ta ise mulle, kuidas seda teha.

Tee alati ise süüa, ütles ta. Ära kunagi lase kellelgi teisel endale süüa teha.

See hautis sõrmeküünte, sülje, menstruatsioonivere ja murdunud juustega oleks tulnud imemaitsev. Ema tegi hästi süüa. Parem oli, et isa tagasi ei tulnud. Ema hoidis oma matšeete teravana.

Ema ütles, et ta usub kättemaksu. Minu jaoks oli see nii ähvardus kui ka õppetund. Teadsin, et ta ei andesta mulle midagi, aga õppisin ka ise mitte andestama. Ta ütles, et sel põhjusel ei käi ta enam kirikus ka ja et kuigi tal on südamelähedasi pühakuid, ei meeldi talle kogu see andestamise värk. Teadsin, et ta veetis suure osa oma päevast mõtiskledes selle üle, mida ta isaga teeks, kui see kunagi tagasi tuleks.

Vaatasin, kuidas ema niitis matšeetega kõrget rohtu või tappis iguaani, purustades selle pea suure kiviga, või katkus agaavi küljest okkaid või tappis kana, väänates selle kaela kätega kahekorra, ja tundus, justkui kõik teda ümbritsev oli mu isa keha. Kui ta tomatit hakkis, teadsin, et ta viilutab õhukesteks ratasteks hoopis isa südant.

Kord nõjatus ta vastu esiust, surus oma keha vastu puitu, ja isegi uks muutus isa seljaks. Toolid olid isa süli. Lusikad ja kahvlid olid ta käed.

Ühel päeval tuli María joostes minu juurde. Elasime teineteisest vaid kahekümneminutise jalutuskäigu kaugusel, mille käigus tuli läbida kummipuude ja madalate palmide tihnik, kus pruunid ja rohelised iguaanid peesitasid päikese käes lamedatel kividel. Nad suutsid kiiresti ümber pöörata ja hammustada, eriti punastes kummiplätudes jooksvaid ja kepslevaid kaheksa-aastaseid tüdrukuid. Ta tuli üksi, kuna oma jänesemoka tõttu lubati teda ainsa tüdrukuna välja. Me kõik teadsime, et teda ei taha keegi, isegi mitte tasuta. Inimesed kohkusid teda vaadates kohe tagasi. Nähes teda oma ukse taga, teadsin, et midagi tähtsat oli juhtunud.

Ladydi, hüüdis ta. Ladydi!

Mu ema oli läinud Chilpancingosse turule. Meie õrnas eas lasid emad meil veel üksi koju jääda, kui lubasime mitte uitama minna. Niipea kui me rinnad hakkasid vähegi kuju võtma, oli sellega lõpp. Kui pidime välja minema, tehti edaspidi kõik selleks, et me ei näeks kenad välja.

María astus minu suunas, käed välja sirutatud, ja kallistas mind. Teda oli sellisena kummaline näha, kuna muidu varjas ta alati ühe käega oma suud. María libistas vasaku käega pooleldi üle näo ja surus selle vastu suud, nagu üritaks saladust vaos hoida või hakkaks midagi välja sülitama.

Mis lahti?

Ta jäi seisma, hingeldas ja ahmis veidi õhku. Ta istus mu kõrvale põrandale, kus ma lõikasin parasjagu ajakirjast pilte välja, et vihikusse kleepida. See oli üks mu lemmikajaviidetest.

Arstid tulevad!

Mul ei olnud vaja temalt midagi küsida. Pärast kaheksa-aastast ootust tulid need kuulsad arstid, need tähtsad kallid arstid México haiglast Chilpancingosse väärarenguga lapsi tasuta opereerima. María jutustas, et umbes tund aega pärast seda, kui ta oli koolist koju jõudnud, saabus nende juurde õde kliinikust. Ta võttis Maríalt vereproovi ja mõõtis vererõhku, et kontrollida, kas ta on operatsiooniks valmis. Neid oodati kliinikusse laupäeval kell kuus hommikul.

See on kahe päeva pärast! Ma ei jõua ära oodata, et juba Paulale rääkida.

Mulle torkas pähe, et María võis arvata, et pärast operatsiooni võiks ta saada sama kauniks kui Paula. Isegi vanu ajakirju lõikudes ning filmitähtede ja kuulsate modellide nägusid vaadates teadsin, et Paula kõrval kahvatuksid nad kõik. Kuigi Paula ema lõikas ta juukseid lühikeseks ja isegi hõõrus ta nägu tšillipulbriga, et see pidevalt punetaks, kumas Paula ilu ikkagi läbi.

Laupäeva hommikul läksime emaga kliinikusse María emale seltsiks. Ka Estéfani tuli koos oma emaga.

Kohal oli ka María vend Mike. Tõdesin, et ma polnud teda ammu näinud. Ta oli enamiku ajast Acapulcos. Oma kaheteistkümne eluaasta juures näis ta mulle täiskasvanuna. Ta randmete ümber olid nahast käevõrud, mida nägin esimest korda elus, ja ta oli oma pea paljaks ajanud.

Kliiniku ees seisid kolm sõjaväeautot ja kaksteist sõdurit olid valves. Sõduritel olid peas villased suusamaskid, mille silmaavausi katsid tilgakujulised päikeseprillid. Sõdurite kukaldel pärlendas higi. Nad olid väikese maakliiniku ümber piiranud, käes laskevalmis automaadid.

Ühe auto peale oli pandud silt kirjaga „Arstid lapsi opereerimas“.

Neid meetmeid oli vaja selleks, et narkokaupmehed ei saaks arste jalust maha paisata ja ära röövida. Narkokaupmehed röövisid arste kahel põhjusel. Neil oli vaja lasta kedagi omadest opereerida, tavaliselt kuulihaava tõttu, või siis nõudsid nad röövitud Mehhiko arstide eest lunaraha. Teadsime, et arstid ei tule meie mäele, kui neile kaitset ei pakuta.

Üritasime sõduritest mööda pääseda, aga kuna nad ei lasknud meid kliinikusse sisse, pidime ootama nurga peal Ruthi ilusalongis. Teadsime, et peale María opereeritakse veel ainult ühte last, kaheaastast poissi, kellel oli sündides lisapöial. Kaks aastat oli see lisapöial tähtis vestlusteema. Kõigil oli selle kohta oma arvamus.

Tegelikult me teadsime, mis meie mäel neid väärarenguid põhjustas. Kõik teadsid, et mürkide puistamine kanepi- ja moonisaagi hävitamiseks mõjus meie inimestele kahjulikult.

Päev enne operatsioone ütles ema vihahoos, et María tuleks lihtsalt jätta nii, nagu ta on. Ja sellel pöidlapoisil võiks juba terve käe maha lõigata! Ehk püsib ta siis suureks kasvades kodus.

Ilusalongi ees seistes kuulsime kauguses müra, mis kostis nagu edasitormav loomakari või maapinnale liiga lähedalt lendav lennuk. Jalamaid saime aru, et tegemist oli maasturite konvoiga.

Kliinikut valvavad sõdurid varjusid välkkiirelt oma autode taha.

Jooksime salongi sisse ja tormasime ruumi kaugemasse soppi, akendest võimalikult eemale. Mina pugesin kraanikausi alla.

Siis jäi maailm vaikseks. Isegi koerad, linnud ja putukad näisid hinge kinni hoidvat.

Keegi ei öelnud, et olge kuss.

Olime kuulirahe ootel.

Peatänaval, mis oli ühtlasi linna läbiv maantee, olid kõik seinad, aknad ja uksed kuuliauke täis. Meie rõugearmilises maailmas ei vaevunud keegi kuuliauke parandama ega seinu värvima.

Meist kihutasid mööda kaksteist musta maasturit, ületades kõiki kiirusi, justkui võidu sõites. Aknaklaasid olid toonitud ja esilaternad põlesid, ehkki oli päevane aeg.

Maasturite kiirus vihises läbi me kehade ja maa meie jalge all rappus. Suured masinad jätsid endist maha tolmu- ja heitgaasipilve ning keerutasid meie peades üles üheainsa mõtte: ärge siin seisma jääge.

Kui viimane maastur oli läinud, järgnes hetk vaikust, kuulatamist, ja siis ütles Ruth: hea küll, nad on läinud. Nii, kes soengut tahab?

Ruth naeratas ja lubas kõikidele tasuta maniküüri, kuni me operatsioonide tulemusi ootame.

Ruth oli prügikastilaps. Ta pidi olema sündinud mingist suurest veast. Miks küll viskas keegi oma lapse prügikasti nagu banaanikoore või mädamuna?

Mis kuradi vahet seal on, kas tapad oma lapse ära või viskad ta prügikasti, ah? küsis mu ema.

Mõtlesin, kas see küsimus on mingi test.

Suur vahe on, ütles ema vastuseks iseenda küsimusele. Tappa saab vähemalt halastusest.

Ruth oli üks proua Silbersteini prügikastilastest. Proua Silberstein oli Los Angelesest pärit juudi naine, kes oli viiekümne aasta eest Acapulcosse kolinud. Kui ta imikute prügikastidesse viskamisest kuulis, andis ta kõikidele Acapulco prügikorjajatele teada, et ta on valmis neid enda hoole alla võtma. Viimase kolmekümne aasta jooksul oli ta vähemalt nelikümmend last üles kasvatanud. Üks neist lastest oli Ruth.

Ruth sündis mustast prügikotist, kus teda ümbritsesid mustad mähkmed, mädanenud apelsinikoored, kolm tühja õllepudelit, Coca-Cola purk ja ajalehtedesse mähitud surnud papagoi. Prügimäel oli keegi kuulnud kotist kostvat nuttu.

Ruth värvis me küüsi ja pistis meile kartulikrõpse otse suhu, et kuivav lakikiht me küüntel koledaks ei läheks. Ta oli tihti lõiganud mu juukseotsi, aga küüsi ei olnud mitte keegi mul varem lakkinud. See oli esimene sündmus mu elus, mis määratles mind tüdrukuna.

Ruth hoidis mu kätt õrnalt enda omas ja kattis mu ovaalseid lapseküüsi ükshaaval punase lakiga. Kui ta mu pöidlaküünt lakkis, mõtlesin vaid ühe tänavavahe kaugusel olevale poisile, kelle pöialt parajasti eemaldati.

Ruth puhus mu kätele, et lakki kuivatada.

Puhu sina ka, ütles ta, et nad kuivaksid, ja ära puutu midagi.

Ta sõitis tooliga eemale ja võttis mu ema käe enda kätte.

Mis värvi, Rita?

Kõige punasemat, mis sul on.

Mu käed olid mu meelest imeliselt kaunid. Tõstsin need enda näo ette ja vaatasin peeglist.

On alles maailm, ütles ema. Närune on see elu.

Nägime läbi kuulidest purustatud akna kliinikut valvavaid maskides sõdureid. Nad rapsisid oma mundritelt tolmu. Maasturid olid keerutanud üles väiksemat sorti tolmutormi. Kujutlesin, mis toimub kliiniku sees, ja nägin vaimusilmas Maríat lebamas valgel linal eredas lambivalguses, arstid ümberringi ja nägu pooleks lõigatud.

Selja tagant kostis jälle mu ema hääl.

Mõnikord mõtlen, et hakkan kah neid moone kasvatama. Kõik ju niikuinii kasvatavad, eks ole? Lõpuks ootab igal juhul surm, parem siis juba surra rikkana.

Oh, Rita!

Ruth rääkis pehmelt ja aeglaselt, nii et nimi Rita kõlas tema suus nagu Riiiiitaaa. Hea oli kuulda kedagi mu emaga nii õrnalt rääkimas. Ruthi hääl ravis ja rahustas.

Mis sa arvad? küsis mu ema.

Ilusalongi sigines vaikus. Tahtsime kõik kuulda, mida Ruth vastab. Kõik teadsid, et Ruth oli siin meist kõigist targem ja parem. Lisaks oli ta juut. Proua Silberstein kasvatas kõigist oma prügikastiorbudest juudid.

Kujutage ette, ütles Ruth, kujutage ette, mida mina tundma pean. Avasin selle ilusalongi viisteist aastat tagasi ja mis ma sellele nimeks panin? „Illusioon“. Valisin sellise nime, sest mu illusioon või unistus oli midagi ära teha. Tahtsin teid kõiki kauniks teha ja iseennast magusate lõhnadega ümbritseda.

Kuna Ruth oli prügikastilaps, ei suutnud ta iialgi oma mälust pühkida mädanenud apelsinide – kellegi hommikuse mahla lõhna.

Aga selle asemel, et teid kauniks teha, mis hoopis juhtus? küsis Ruth.

Kõik langetasid pilgu ja vaatasid vaikides oma värvitud küüsi.

Mis juhtus?

Keegi ei vastanud.

Pean muutma väikesed tüdrukud poisteks, suuremad tüdrukud säratuks ja kenad tüdrukud koledaks. See siin on kolesalong, mitte ilusalong, ütles Ruth.

Keegi ei osanud selle peale midagi kosta, isegi mitte mu suure suuga ema.

María ema nägu ilmus ilusalongi aknale. Nad said valmis, ütles ta läbi katkise klaasi. María tahab Ladydid näha, ütles ta ja näitas sõrmega minu peale.

Enne ei lähe sa kuhugi, kui see küünelakk on maha võetud, ütles mu ema.

Ruth tõmbas mu endale sülle ja võttis küünelaki maha. Atsetooniaurud tungisid mulle suhu ja jätsid keelele sidrunimaitse.

Väikese kahetoalise kliiniku eesruum oli operatsioonitoaks muudetud. Õde ja kaks arsti panid asju kohvritesse tagasi ja María lamas akna all raami peal. Ta silmad vaatasid valgete marlimähiste kuhja seest vastu nagu kaks väikest musta kivi. Ta puuris mind oma pilguga nii jõuliselt, et teadsin täpselt, mida ta mõtleb. Olin teda terve elu tundnud.

Ta silmad küsisid: kus see poiss on? Kas ta pöial võeti ära? Kas temaga on kõik korras? Mis nad pöidlaga tegid?

Kui ma María küsimused tema eest esitasin, vastas õde, et poiss läks tunni aja eest ära. Pöial võeti ära.

Mis pöidlast sai?

See tuhastatakse, vastas õde.

Põletatakse ära?

Jah, põletatakse.

Kus kohas?

Panime selle jäässe. Võtame Méxicosse kaasa ja põletame seal ära.

Kui tagasi ilusalongi jõudsin, oli kõikidelt küünelakk maha võetud. Ilmselgelt ei riskinud keegi tulla lakitud küüntega meie maailma, kus mehed arvavad, et nad võivad su ära röövida lihtsalt sellepärast, et su küüned on punaseks värvitud.

Koduteel küsis ema, milline María välja nägi. Ütlesin, et ma ei näinud sidemete alla, aga et õe sõnul läks operatsioon hästi.

Ära ole selles nii kindel, ütles ema. Talle jääb veel sellest arm.

Ületasime ettevaatlikult México ja Acapulco vahelise maantee ja kõndisime mööda teerada üles oma väikese osmikuni hiiglasliku banaanipuu varjus.

Poole tee peal ilmus võsast välja suur iguaan ja läks meie ees üle teeraja. Kui me ta liikumise peale maha vaatasime, nägime pikka erepunaste sipelgate rodu marssimas teerajast vasakule. Jäime mõlemad seisma ja vaatasime ringi. Teisel pool teerada kulges teine rodu sipelgaid samas suunas.

Midagi on ära surnud, ütles ema.

Ta vaatas üles. Meie kohal õhus tiirutas viis raisakotkast. Linnud lendasid muudkui ringiratast, sööstsid alla maapinna lähedale ja tõusid siis jälle õhku. Nende tiivad lõhnasid surma järele.

Kui koduni jõudsime, tiirutasid linnud ikka veel kõrgel meie kohal.

Tuppa jõudes läks ema kööki ja võttis oma varrukast välja neli väikest küünelakipudelit. Ta pani köögilauale ühe punase pudeli ja kolm roosat pudelit.

Sa varastasid Ruthi tagant küünelakki?

Mingil põhjusel see ei üllatanud mind. Ema varastas midagi kõikjalt, kus me käisime. Ma ei suutnud aga uskuda, et ta varastas isegi Ruthi tagant.

Jää vait ja mine hakka koduseid ülesandeid tegema, ütles ema.

Mul ei koduseid ülesandeid.

Jää siis lihtsalt vait, ütles ema. Mine pese käed ära, et saaksid need siis jälle mustaks teha.

Ema läks akna juurde ja vaatas üles taevasse.

Kuskil on surnud koer, ütles ta. Surnud hiire kohta on neid kuradima raisakotkaid liiga palju.