Читать книгу Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist - Jennifer Worth - Страница 10

Kell oli kuus hommikul, kui jõudsin pärast Murieli sünnitust Nonnatuse majja tagasi, ja ma olin näljane nagu hunt. Öö otsa tööd ja kuus kuni kaheksa miili rattasõitu võivad tekitada sellise isu nagu ei miski muu. Kui ma sisenesin, oli majas vaikne. Nunnad olid kirikus ja ilmikutest töötegijad polnud veel tõusnud. Ma olin väsinud, aga teadsin, et enne, kui süüa saan, pean ära puhastama oma sünnitusasjade koti, pesema ja steriliseerima töövahendid, kirjutama kokkuvõtte ja jätma selle kontorisse lauale.

Hommikusöök serveeriti söögisaalis. Mina söön esimesena, et siis mõneks tunniks voodisse heita. Läksin sahvrisse. Teekann, keedumunad, röstsai, kodune tikrimoos, maisihelbed, kodune jogurt ja nisujahukoogikesed. Taevake! Nunnadel on alati palju kodust toitu, olin ma avastanud. Hoidised pärinesid kiriku heategevusmüükidelt, mis näisid toimuvat aasta ringi. Hõrgud koogid ja küpsised ning krõbeda leiva olid valmistanud nunnad või mõned kohalikud naised, kes käisid Nonnatuse majja tööle. Kõik töötajad, kel oli väljakutse tõttu toidukord vahele jäänud, võisid ise sahvris käia. Ma olin väga tänulik selle vabaduse eest, mis oli tavatu haiglates, kus pidi manguma iga palukest, kui polnud mingil põhjusel õigel ajal sööma jõudnud.

See oli kuninglik pidusöök. Ma jätsin kirjakese palvega mind kell pool kaksteist äratada ja keelitasin oma väsinud jalgu mind üles magamistuppa viima. Magasin nagu lapsuke ja kui mind tassi teega äratama tuldi, ei saanud ma aru, kus olen. Tee tuletas meelde. Ainult lahked õed saadavad tassi teed õele, kes on öö otsa tööd teinud. Haiglas prõmmitaks uksele ja kogu lugu.

Allkorrusel vaatasin registreerimisraamatusse. Ainult kolm väljakutset enne lõunat. Üks Murieli juurde, kaks kodukülastust patsientide juurde, kes elavad üürikorterites, kust teel möödun. Neli tundi und olid mind värskendanud, ma võtsin ratta välja ja asusin päikesepaistel heatujuliselt väntama.

Üürikorterid nägid alati sünged välja, olgu ilm milline tahes. Need olid neljakandilised ehitised, millel oli ühes küljes läbipääs, kõik korterid oli hoovi poole. Majad olid kuuekorruselised, päikesevalgus ulatus harva siseõue, mis oli üürimajade asukatele omavahelise läbikäimise koht. Hoov oli täis pesunööre ja kuna igas hooneplokis oli sõna otseses mõttes sadu kortereid, laperdas seal alati pesu tuule käes. Prügikastid olid samuti hoovis.

Ajal, millest mina kirjutan, 1950ndatel, oli igas korteris käimla ja külm kraanivesi. Enne seda olid kempsud ja vesi olnud hoovis ning kõigil tuli minna välja, et neid kasutada. Osa maju säilitas varjualused, mida hakati kasutama jalgrataste ja mootorrataste hoidmiseks. Neid polnud kuigi palju, kõige rohkem vast kolmekümne ümber, ja ma imestasin, kuidas oli jätkunud käimlaid viiesaja korteri elanikele.

Pugesin pesu vahelt läbi ja jõudsin trepini, kuhu minna tahtsin. Kõik trepid olid väljaspool, kivist astmetega, ning viisid siserõdule, mis oli kogu hoone ulatuses ja ümber nurkade. Korteritesse pääses rõdult. Samal ajal kui siseõu oli seltsielu keskus, olid rõdud justkui külatänavad, kus kihas elu ja peksti keelt. Üürikorterites elavatele naistele olid rõdud samaväärsed ridaelamute asukate tänavatega. Eluruumid olid nii lähestikku, et ma kahtlen, kas keegi sai kunagi midagi naabrite teadmata teha. Välismaailm ei huvitanud East Endi elanikke kuigivõrd ning nii oli teiste eraelu peamine vestlusteema – enamikule oli see ainus huvi, ajaviide ja meelelahutus. Pole siis üllatav, et üürikorterites puhkes alatihti ägedaid kaklusi.

Kui ma tol päeval lõunapäikese paistel sinna jõudsin, olid üürimajad ebatavaliselt rõõmsa moega. Läksin hoovis olevate prügikastide ning prahi ja pesu vahelt läbi. Väikesed lapsed kogunesid minu ümber. Ämmaemanda sünnituskott oli suure huvi objekt – nende arvates oli meil selles kotis beebi.

Ma leidsin õige sissepääsu ja ronisin viis korrust vajamineva korterini. Kõik korterid olid rohkem või vähem ühesugused: kaks või kolm eraldi tuba. Kivivalamu suurema toa nurgas; gaasipliit ja nõudekapp moodustasid köögi. Kui tualettruumid kasutusele võeti, ehitati need veetorustiku lähedale, nii et nad asusid valamu kõrval toanurgas. Tualettruumi ehitamine igasse korterisse oli suur edasiminek rahva hügieenis, parandades olukorda hoovides. Samuti kaotas see vajaduse tühjendada iga päev ööpotte, mille sisu olid naised trepist alla tühjenduspüttidesse kandnud. Mulle räägiti, et hoovid olid olnud roojusest tülgastavad.

Londoni East Endi üürimajad ehitati 1850ndate paiku peamiselt sadamatööliste ja nende perede majutamiseks. Tol ajal peeti seda ilmselt vastuvõetavaks elamiseks, millest pidi igale perele piisama. See oli kahtlemata edasiminek võrreldes muldpõrandaga onnidega, mis olid inimesi loodusjõudude eest vaevu kaitsnud. Üürimajad olid ehitatud tellistest ja tahvelkildist katusekividega. Katus ei lasknud vihma läbi ja toas oli kuiv. Ma ei kahtle, et 150 aastat tagasi peeti neid koguni luksuslikuks. Kümne- kuni kaheteistkümneliikmeline pere kahe- või kolmetoalises korteris ei olnud ülemäära palju. Lõppude lõpuks oli ju suurem osa inimkonnast kogu ajaloo vältel elanud sarnastes tingimustes.